/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)


ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)


Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)


Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)


Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)


Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)


Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)

3-3-1-87-15 PDF Riigikohus 12.04.2016

Soodustava haldusakti resolutsiooniga ekslikult tuvastatud asjaolu haldusorgani poolt hilisemas menetluses kõrvale jätmine on mõjult samasugune kui soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine. Sellise haldusakti kõrvale jätmisel on asjakohane arvesse võtta ka HMS sätteid, mis reguleerivad soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. (p 18)


ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud. (p 9)

ÕVVTK maakonnakomisjoni pädevuses on teha kompensatsiooni saamise kohta vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama. (p 13)

HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-s 19, tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68 lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud. (p 17)

Eesti riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt otsuse punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise erandi kehtivast seadusest saab PS § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud välislepinguga. (p 20)

3-3-1-10-10 PDF Riigikohus 28.04.2010

ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.

Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kohtu ülemäärane aktiivsus.


ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.

Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.

ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.

Olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks.

3-3-1-84-09 PDF Riigikohus 10.12.2009

ORAS § 17 lg 5 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punkti 33 kohaldamist ei välista see, et omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel ning ülalnimetatud korra kinnitamisel ei peetud silmas nende sätete kohaldamist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. ORAS § 17 lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamine on õigustatud ka seetõttu, et omandireform ei tohiks kaasa tuua rikastumist. ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.

Kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik.

3-3-1-32-07 PDF Riigikohus 05.06.2008

ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (Vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).

Kuigi Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12. Nimetatud punkt, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).


ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.


ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08 ).

3-3-1-99-06 PDF Riigikohus 14.05.2008

ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

3-3-1-23-08 PDF Riigikohus 14.05.2008

Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

Kuigi Vabariigi Valitsus 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa see takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12 pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3. Nimetatud säte ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust.


Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.


ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

3-3-2-1-07 PDF Riigikohus 10.03.2008

Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.


ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.


TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.

TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav.

Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json