/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019
Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)
ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29) Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)
Vt p 36. Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37) Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)
Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21) Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)
Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Vt p 26. Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)
3-3-1-64-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22) ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23) Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24) Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31) Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades. Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38) Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39) Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
3-3-1-49-11 PDF Riigikohus 27.10.2011
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele. Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 22^1 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 22^1 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 21^4 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
3-3-2-1-07 PDF Riigikohus 10.03.2008
Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.
3-3-1-44-04 PDF Riigikohus 25.11.2004
1943. a antud Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusest ei tulene, et endine omanik pidi avalduse esitama isiklikult. Ei ole välistatud, et määruse kohaselt võis olla võimalik, et vara tagastati ka omaniku esindaja taotlusel ja et omanikukiri anti esindaja kätte. Omandireformi kontekstis ei saa aga käsitleda 1943. a omanikukirja väljaandmist vara tagastamisena endisele omanikule, kui endine omanik ei saanud ise otsustada, kas taotleda vara tagasi või mitte, ei teadnud varale hooldaja määramisest ega sellest, et talle omandus tagastati ning tal puudus võimalus reaalselt vara üle võimu ja omandiõigust teostada.
Enne 2. märtsi 1997. a ei olnud vara säilivust võimalik hinnata vara väärtuse abil ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks tuli võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. ORAS kohaselt ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Küll aga tuleneb põhikonstruktsioonide hindamisel rahalise väärtuse kasutamine keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud metoodilistest soovitustest, mille punkti 3.2. kohaselt on ka hoone konstruktiivelemendid rahaliselt hinnatavad nii nagu kubatuur on teisendatav rahaliseks väärtuseks. ORAS kohaselt loetakse ehitis endisel kujul mittesäilinuks ja seda ei tule tagastada, kui esineb vähemalt üks ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alustest. Ekspert ei ole kohustatud hindama ehitise säilivust mõlema kriteeriumi põhjal, kui on tuvastatud ehitise mittesäilimine vähemalt ühel alusel.
3-3-1-40-00 PDF Riigikohus 10.10.2000
ORAS § 18 lg. 1 keelab kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni muuta selle vara omandivormi. Seda sätet rikkuvad tehingud on tühised ning seega kehtetud algusest peale. Sellised tehingud ei vaja kehtetuks tunnistamist kohtu korras.
3-3-1-25-98 PDF Riigikohus 25.09.1998
Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud sama paragrahvi 8. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. ORAS § 12 lg. 10 sätestab, et käesoleva paragrahvi 8. lõikes nimetatud objektide hindamisel ei arvestata pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist tehtud parandusi ja uuendusi. ORAS jõustus 20. juunil 1991. a. Seega ei saa elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemisel arvestada pärast 20. juunit 1991. a. elamule tehtud parandusi ja uuendusi.
HKS § 14 lg. 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json