https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)


ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)


Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)


Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)


Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)


Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)


PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)


Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

3-3-1-81-10 PDF Riigikohus 27.01.2011

Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimuse otsustab üldjuhul vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus, kes selle otsuse ettevalmistamisel kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lõike 3 punktide 3-5 ja 7 ning lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist.

ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus. Nimetatud säte hõlmab ühtlasi Vabariigi Valitsuse kohustuse vaadata kohaliku omavalitsuse volikogu taotlus läbi õiguspäraselt ning teha kaalutletud ja motiveeritud otsustus. Kui Vabariigi Valitsus otsustab rahuldada ORAS § 12 lg 3 punkti 5 alusel tehtud kohaliku omavalitsuse ettepaneku mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara, siis välistab see asjaolu vara tagastamise.

ORAS § 18 lg 1 kolmandast lausest ja sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus, kellele on tehinguga võõrandatud õigusvastaselt võõrandatud vara, on nimetatud vara suhtes kohustatud subjektiks. Teistsuguse lähenemise korral oleks ORAS § 18 lg-s 2 nimetatud kohustus sisutühi. Samuti sätestata ORAS § 12 lg-s 3, et ORAS § 18 lg 1 kolmanda lause järgi kohaliku omavalitsuse omandisse läinud vara ei kuulu tagastamisele.


ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus. ORAS § 12 lg 3 punkt 5 annab kohalikule omavalitsusele subjektiivse õiguse kaitsta enda huve ja õigusi seoses vara mittetagastamisega. Linnavolikogu ettepanek õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamiseks esitatakse sel eesmärgil, et vara jääks edaspidi kohaliku omavalitsuse omandisse kohaliku omavalitsuse ülesannete paremaks täitmiseks.

Põhiseadusest tuleneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus ning sellel on põhiseaduslikud tagatised. Kohaliku omavalitsuse kohtukaebeõigus tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest.


Arvestades kohalike elanike huve ja vajadusi, tuleb eelduslikult kohaliku elu küsimuseks lugeda ka kultuurialase tegevuse korraldamist, sh kultuuriürituste organiseerimist ja kultuuriobjektide (rahvamajade, kultuurimajade jms) ülalpidamist. See on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kohustus ning enesekorraldusõiguse osa.

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus, tal on põhiseaduslikud tagatised ehk garantiid.

Põhiseaduslik garantii tähendab õigussubjektsuse garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse koht terviklikus avaliku halduse organisatsioonis), institutsiooni garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse kui iseseisva ja omal vastutusel korraldaja õiguse institutsiooniline säilitamine) ja subjektiivse õigusliku seisundi garantiid (tagada kohalikule omavalitsusele tema garantii kohtulik kaitse).

3-3-1-23-10 PDF Riigikohus 24.05.2010

MaaRS § 14 kohaselt tuli maatükkide tagastamise nõudeõiguse ulatuse määratlemisel arvestada maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisi kokkuleppeid. Kui maa tagastamise õigustatud subjektid olid leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe kohalikule omavalitsusele, siis pidi viimane maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel lähtuma kokkuleppest.


Riigikohus tunnustas haldusasjas nr 3-3-1-43-04 erandlikult maa ostueesõigusega erastamise õigust rohkem kui 40 aastat tagasi püstitatud müügipaviljon-kioski juurde, millel puudus nõuetekohane maakasutusõigust tõendav dokument ja ehitusluba, kuid mida kasutati avaliku võimu teadmisel kaubandustegevuseks. Nimetatud haldusasjas väljaöeldud seisukohad ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Erinevalt müügipaviljon-kioskist käsitatakse aiamajade puhul ehitusloana ka enne 1991. aasta 1. novembrit kehtinud korras koostatud ja enne nimetatud kuupäeva kinnitatud aiamaja tüüpprojekti või ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada (AÕSRS § 14 lg 11). Seega on seadusandja juba leevendanud nõudeid ehitusloata püstitatud aiamaja juurde maa erastamiseks. Täiendava erandi tegemine aiamajale, millel puudub ka nõuetekohane tüüp- või ehitusprojekt, ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatud.


Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt ei tohi kahju hüvitamine viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu rikastumine), ja seetõttu tuleb pärast kahju suuruse kindlaksmääramist kahjusummast maha arvata igasugune kasu, mida kannatanu sai kahju tekitamise tagajärjel (vt nt 30.11.2004 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-04 p-e 22-24). Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (vt Riigikohtu 18.06.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-33-02 p-i13; 24.05.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-10-07 p-i 16).


Halduskolleegium on leidnud ka, et kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas kahjuhüvitise suurendamise taotluse rahuldamine apellatsioonimenetluses, kui selleks esinevad vajalikud alused. Kui kahju hüvitamist taotlevale isikule, kelle kaebus jäi halduskohtus rahuldamata, nõude suurendamist kohtumenetluse käigus mitte võimaldada, siis ei ole olukorras, kus vastava vara hinnad on vahepeal tõusnud, võimalik kahju hüvitamise eesmärki saavutada (24.05.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-07, p 16). Halduskolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt, et sellisel isikul on õigus oma kahjunõuet menetlusseaduses ettenähtud korras ka vähendada (HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2).


Riigikohtu halduskolleegium leidis 17. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-03 (p 9), et halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Lisaks tuvastati selles asjas, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Praeguses asja ei ole menetlusosaline esitanud tõendeid selle kohta, et tal on kohustus hüvitada kassatsiooniastmes kantud kulud muule isikule, kes need kulud tema eest tasus. Seetõttu tuleb taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

3-3-1-60-09 PDF Riigikohus 28.10.2009
VVS

Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.

Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.


MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

3-3-1-63-05 PDF Riigikohus 06.12.2006

Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.


ORAS § 7 lg 3 on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks, millega lõpeb õigusselgusetus nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel tuleb läbi vaadata Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused ning ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks.

3-3-1-42-05 PDF Riigikohus 10.10.2005

Omandireformi raames on paratamatu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluse peatumine, kui eelnevalt tuleb lahendada maa erastamise, munitsipaliseerimise või maal asuva peremehetu ehitise hõivamise küsimused.


AÕS RakS § 13 lg-e 2 tekstist võiks järeldada, et õiguslikul alusel püstitatud peremehetu tee, mis pole vajalik maa otstarbekohaseks kasutamiseks, on rajatis, mida ei tagastata ja mis on hõivatav. Sellist järeldust ei saa aga teha, sest tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et pole käsitatav vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Seda kinnitab ka Teeseaduse üldine loogika. Kuigi Teeseadus ei sätesta sõnaselgelt, et tee on maa omaniku omandis, sisaldab seadus muid regulatsioone, millest tulenevalt on üldjuhul teeomand ja maaomand lahutamatult seotud. Seega pole tee põhimõtteliselt hõivatav AÕS RakS § 13 lg 2 alusel.

3-3-1-82-03 PDF Riigikohus 14.01.2004
HMS

HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti.


Haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.


Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita) ning MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa.

3-3-1-23-03 PDF Riigikohus 06.03.2003
EES

Kuni hoonete tagastamise küsimuse lahendamiseni ORAS § 7 lg 3 alusel ei kuulu üürnike kasutuses olevad eluruumid EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt erastamisele.

3-3-1-33-02 PDF Riigikohus 18.06.2002

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Vara tagastamise taotluse lahendamise puhul tuleb ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestatud asjaolu - vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist - kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.

ORAS § 13 lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel ka kompenseerida. Nimetatud sättest ilmneb, et vara kompenseerimine on võimalik vaid sellistel juhtudel, kui seda vara ei tagastata. Kui õigustatud subjektile ei ole võimalik vara tagastada, sest see tagastati õigusvastaselt juba teisele isikule, ja pole õiguslikku alust ka kompensatsiooni maksmiseks, tuleb õigustatud subjektile tekitatud kahju hüvitada rahas.


TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kui kinnisvara hinnad on objektiivsetel põhjustel tõusnud ning kahju tekitamise aegne hoonete väärtus ei vasta nende väärtusele kohtuotsuse tegemise ajal, on õiglane, et kahju hüvitamisel arvestatakse vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi.

3-3-1-31-02 PDF Riigikohus 30.05.2002

ORAS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatakse heauskset omandamist välistavate tunnustena osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Kuna heauskset omandamist välistavaid tunnuseid sätestav lauseosa algab sõnaga "eelkõige", on seadusandja jätnud haldusorgani ja kohtu sisustada heauskse omandamise mõiste ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses, andes orientiiriks kaks eelnimetatud asjaolu. Tõlgendades kohtuvälisest represseerimisest osavõttu ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes tuleb arvestada osalemise vormi. Kohtuvälises represseerimises osalemise tõttu saab uue omaniku heausksuse ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses välistada vaid sellisel juhul, kui tema represseerimises osalemise vorm vastab mõnele Seaduse süümevande andmise korra kohta §-s 1 lg 5 sätestatud osavõtu vormile.

3-3-1-29-02 PDF Riigikohus 21.05.2002

ORAS § 12 lg 3 p 3 sõnastusest ei tulene, et selle sätte alusel ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele üksnes juhul, kui see oli füüsilise isiku heauskses omandis enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Seadusandja on korduvalt erinevatel aegadel pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist andnud isikutele võimaluse esitada õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise avaldusi. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seepärast tuleb vara tagastamise taotluse lahendamisel vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.

3-3-1-17-02 PDF Riigikohus 27.03.2002

Olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Vastuolus hea haldustavaga on ka olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.


Olukorras, kus osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Seejuures tuleb eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale.

3-3-1-55-01 PDF Riigikohus 10.12.2001

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida, kas valla- või linnavalitsus on järginud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 52 alapunktis 2 sätestatud nõudeid omandireformi õigustatud subjekti ja ehitise omaniku vahel kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja andmise osas. Samuti seda, kas korraldus vastab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 57 sätestatud nõuetele


Maa tagastamise saab valla- või linnavalitsus oma korraldusega otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrustes haldusasjades nr 3-3-1-36-99 ja nr 3-3-1-45-99 (RT III 1999, 28, 259 ja RT III 1999, 30, 291).

3-3-1-51-01 PDF Riigikohus 07.12.2001

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.


Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.


Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.


Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.

3-3-1-40-01 PDF Riigikohus 22.11.2001

Vara tagastamise korraldust ei saa ORAS § 12 lg 7 alusel tühistada, kui õigustatud subjekt ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu. ORAS § 12 lg-s 7 sätestatud "kirjalikult teatatud tähtajana" tuleb käsitada sama lõike esimese lause alusel Vabariigi Valitsuse poolt Tagastamise korra p 40 lg-s 1 kehtestatud vara vastuvõtmise tähtaega, milleks on kolm kuud vara tagastamise korralduse kättesaamise päevast arvates. Vara üleandmist korraldades peab valla- või linnavalitsus tulenevalt Tagastamise korra p-st 36 muuhulgas teatama õigustatud subjektile üleandmise täpse tähtpäeva. Selle asemel võib üleandmise täpse tähtpäeva ka õigustatud subjektiga kokku leppida.

3-3-1-17-01 PDF Riigikohus 13.11.2001

Riigikohtu halduskolleegium ei ole oma varasemates lahendites asunud seisukohale, nagu ei saaks Tõendamise lihtsustatud korra seadust üldse kohaldada juhtudel, kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija. Tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara õigusvastase võõrandamise ajaks oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijale üle läinud.

3-3-1-42-01 PDF Riigikohus 01.10.2001

Kui vallavalitsus on isikut peale maa tagastamist puudutavate korralduste kehtetuks tunnistamist informeerinud põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli antud olukorras võimalik, siis ei ole tegemist Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 rikkumisega ega vallavalitsuse poolse viivitusega.

3-3-1-32-01 PDF Riigikohus 11.06.2001

Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.


ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud ja uue redaktsiooni võrdlusest nähtub, et seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut pahauskseks omanikuks ainuüksi seepärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt tasuta. Tema omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon, seadus viidi kooskõlla Põhiseadusega ja tagati õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse.

Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.

3-3-1-70-00 PDF Riigikohus 13.03.2001

Riigikohtu halduskolleegium oma varasemates lahendites ei ole asunud seisukohale, nagu ei saaks Tõendamise lihtsustatud korra seadust üldse kohaldada juhtudel, kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija. Tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara õigusvastase võõrandamise ajaks oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijale üle läinud.

3-3-1-2-01 PDF Riigikohus 06.03.2001

Vastavalt HKMS § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.


Omandireformi käigus vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust võib mõjutada ehitise aluse maa õiguslik saatus. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-le 1 muutub maa kinnistusraamatusse kandmise või riigi maakatastris registreerimisega sellel asuv ehitis maatüki oluliseks osaks.

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json