/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-687/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.03.2021

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)


VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)


Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)


Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)


Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)


Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)


Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)

3-3-1-78-05 PDF Riigikohus 15.03.2006

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid saavad maa riigi omandisse jätmist vaidlustada nende õigusi puudutavas osas. Kohaliku omavalitsuse üksusel samal alusel kaebeõigus puudub, kuna ta ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga. Kuna aga seadus annab kohalikule omavalitsusele maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi ning maa riigi omandisse jätmine võib neid rikkuda, saab kohalik omavalitsus seda vaidlustada. Kui maa riigi omandisse jätmine kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi ei riku, jääb kaebus rahuldamata.


Maareformi seadusest ja Maa riigi omandisse jätmise korrast tulenevalt on maa sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses on maa sihtotstarbe määramine reguleeritud kohaliku elu küsimuse otsustamisena. Maa sihtotstarbe määramisel ei ole kohalik omavalitsus allutatud riigi järelevalvele. Riik ei saa anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Riik saab määrata riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarbe, kui kohalik omavalitsus selles küsimuses arvamust ei anna. Kui aga riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe määramine on seotud riigi ülekaalukate avalike huvidega, ei tohiks kohaliku omavalitsuse pädevus selles küsimuses välistada riigi seaduslikul alusel sekkumist. Selline sekkumine saab toimuda kohases menetluses ning kaaludes riigi ja kohaliku omavalitsuse huve.


Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi on erand tulenevalt nimetatud sätte koostoimest MaaRS §-ga 2. Juhtumid, mille puhul maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma sellekohases menetluses arvestades haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Maa riigi omandisse jätmist saab vaidlustada. Maa riigi omandisse jätmise vaidlustamise võimalus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektil tema õigusi puudutavas osas. Samuti on vaidlustamise võimalus kohalikul omavalitsusel, kuna maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda seadusega kohalikule omavalitsusele antud subjektiivseid õigusi maareformi käigus.

3-3-1-13-05 PDF Riigikohus 28.04.2005

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.


Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid.


Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid. Maa sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks MaaKatS § 18 lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve. Seega ainuüksi katastriüksuse jagamine ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka MaaKatS § 18 lg 1 ei nõua, et katastriüksuse jagamisel peaks tekkivatele katastriüksustele määrama uued, varasemast erinevad sihtotstarbed.


Olukorra lahendamiseks, kus isikule tagastati õigusvastaselt ka osa teise isiku kasutuses olnud maast, tuleb AÕSRS § 10 lg-st 5 tulenevalt maa tagastamise õigusvastane korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Seejärel on vajaduse korral võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json