3-3-1-17-08
|
Riigikohus |
09.06.2008 |
|
Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.
Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta.
Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.
Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.
|
| 3-3-1-32-00
|
Riigikohus |
17.10.2000 |
|
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Määruse andmisel ei tohi Vabariigi Valitsus ületada delegatsiooninormis sätestatud volitusi ega kehtestada määrusega seda, milleks tal delegatsiooninormiga volitust antud ei ole. Eriti oluline on delegatsiooninormist kinnipidamine siis, kui õiguste teostama asumise tingimuseks on rahalise kohustise eelnev täitmine.
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Kuna Maa enampakkumisega erastamise korra p 17 lg 2 alapunktis 2 osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamine on vastuolus Põhiseadusega, on seadusevastane ka korra punkt 49 osas, mille kohaselt osavõtutasu ei tagastata.
|
| 3-3-1-36-99
|
Riigikohus |
01.11.1999 |
|
Maareformi õigustatud subjekt tuleb kaasata maa erastamise protsessi MRS §-s 9 lõikes 2 sätestatud viisil.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad erastada rohkem kui 2 ha ning õigustatud subjekt soovib maa tagastamist, võib valla - või linnavalitsus määrata nende vahelise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest tuleb asjaosalistele teatada kirjalikult.
Maa tagastamise õigustatud subjektile saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on täpselt määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.
Kui kohaliku omavalitsuse korralduses on erastatava maa suurus sätestatud ligikaudselt, ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse otsustusega ostueesõigusega erastatava maa suuruse määramiseks.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad erastada rohkem kui 2 ha ning õigustatud subjekt soovib maa tagastamist, võib valla - või linnavalitsus määrata nende vahelise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest tuleb asjaosalistele teatada kirjalikult.
Maa tagastamise õigustatud subjektile saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on täpselt määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.
|
| 3-3-1-7-99
|
Riigikohus |
19.02.1999 |
|
Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrus nr. 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine" ja 29. aprilli 1997. a. määrus nr. 88 "Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine" ei ole omavahel vastandatavad.
Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrus nr 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine" ja 29. aprilli 1997. a määrus nr 88 "Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine" ei ole omavahel vastandatavad.
|
| 3-3-1-27-98
|
Riigikohus |
09.10.1998 |
|
Maareformi seaduse § 22-2 lg. 1 kohaselt teeb maa erastamisel seaduse ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid kohalik omavalitsus. MRS § 23 lg. 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktist 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostu-eesõigusega erastamise korra" punktist 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse.
|
| 3-3-1-29-97
|
Riigikohus |
31.10.1997 |
|
Kohaliku omavalitsuse täitevorgan otsustab omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise või kompenseerimise "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 24 kohaselt ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning täitevorgani enda poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust.
Maa ostueesõigusega erastamisel peab valla- või linnavalitsuse korralduses olema märgitud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 15 kohaselt järgmised olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega Maareformi seaduse vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht ja selle pindala, maa sihtotstarve, maa maksustamishind (krooni ruutmeetrilt või hektarilt) ja vajadusel muud maa erastamise tingimused.
Kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse tagastamisele mittekuuluva maa tagastamiseks, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates Maareformi seaduse § 6 lg. 2 vastavatele punktidele. Nimetatud korraldus peab sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsustust kompenseerimise menetluse alustamise või sellest keeldumise kohta.
|
Facebook
Twitter