3-3-1-14-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)
Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)
Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27)
Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)
Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega.
(p 20)
|
| 3-3-1-73-13
|
Riigikohus |
19.03.2014 |
|
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Vallavolikogu ettepanek anda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse ei ole lõplik otsus selle kohta, keda taotlejatest eelistada, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad ei lepi kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku. Lõpliku otsuse teeb maavanem, kellel on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus. Seega on volikogu otsusel maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu otsusega mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks. Maavanema pädevusest olenemata saab ta langetada otsustuse üksnes vallavolikogu otsuse olemasolul. Seega võib volikogu otsus rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks (otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p-d 21–23). (p-d 14–17)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
Seadus ei reguleeri erinormidega olukorda, kus kohus tunnistab õigusvastaseks pärast 01.05.2010 tehtud volikogu otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kohta ettepaneku tegemiseks. Volikogu otsuse tühistamise korral on võimalik anda maa kasutusvaldusse vaatamata MaaRS § 233 lg-le 51, kuid ka sel juhul tuleb analoogia korras juhinduda MaaRS § 233 lg 51 teisest lausest. MaaRS § 233 lg 51 eesmärk ei ole välistada maa kasutusse andmine olukorras, kus kohus tühistab pärast 01.05.2010 volikogu otsuse maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks. (p-d 20, 22) Seejuures on oluline järgida MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatud kriteeriume, mis peavad olema vallavolikogu tehtava diskretsiooni iseloomuga menetlustoimingu sisuliseks aluseks (vt otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p 24 jj). (p 23)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Volikogu otsusel on maavanema otsustusele haldusesisene mõju ja see võib rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks. (p-d 14–17)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
|
| 3-3-1-63-12
|
Riigikohus |
11.02.2013 |
|
Maavara sisaldava maa omandamist reguleeriva MaaRKMOS § 3 lg s 2 ei kõnelda kooskõlastusest, vaid loa andmisest või sellest keeldumisest. Kohtupraktikas on peetud maavanema analoogilist keeldumist haldusaktiks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-09, p 15). Seega laienevad ka kirjale, millega keskkonnaminister keeldus kooskõlastamast maa võõrandamise taotlust, haldusakti suhtes haldusmenetluse seaduses kehtestatud vorminõuded.
Keskkonnaministri kirja põhjendused on lakoonilised, kuid võimaldavad aru saada, miks keelduti maa omandamiseks loa andmisest, samuti sellest, et minister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata kaebaja taotletud maa omandamine. Ministri kirjas on esitatud taotletavate kinnistute loend ja ära näidatud iga kinnistu seos maardlaga. Samuti on selgitatud, et ministeerium ei kooskõlasta taotlust MaaPS § 62 lg le 3 alusel, kuna kinnistute võõrandamisega pole tagatud maavarule juurdepääsu osas olemasoleva olukorra säilimine. Maatulunduslikku tegevust saab jätkata kasutusvaldusse andmise või rendilepingute sõlmimise kaudu.
Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu. Seega ei saanudki keskkonnaminister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata taotletud maa omandamine.
Kasutusvalduses oleva maa omandamine toimub seaduse alusel. Seaduses ei sätestata, et kasutusvaldusesse antud maad saab omandada, kui maa omandamisõigus on ette nähtud lepinguga. Kasutusvalduse lepingutest ei saa tuleneda õigust igal juhul omandada konkreetne kinnistu või õiguspärast ootust kinnistu omandamisele. Sellist õigust või õiguspärast ootust ei saa tuletada ka MaaRS § 341 lg st 4. Sellest, kas lepingutes on või ei ole märgitud kinnistute võõrandamise õigus, ei sõltu ka see, kui suur on kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjendamise kohustuse ulatus.
Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu.
|
| 3-3-1-39-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu. Volikogu selline otsustus on kaalutlusotsustus. Maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul. Volikogu ettepanekul on maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Kuigi maavanemal on eelnimetatud õigused, saab ta otsustada üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub. Eelnevast tulenevalt on volikogu otsusus menetlustoiming, mis on halduskohtus vaidlustatav.
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu ning maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul.
MRS § 23³ lg-t 6 tuleb tõlgendada keeleliselt selliselt, et kaks esimest eelistuskriteeriumi - jätkusuutlik maa senine kasutaja või piirinaaber - ei kohaldu selle sätte kohaselt füüsilisest isikust ettevõtja suhtes. Need kriteeriumid on esitatud alternatiivselt ja on võrdse kaaluga. Siiski peab füüsilisest isikust ettevõtja olema MRS § 23³ lg 2 kohaselt sama omavalitsuse üksusel või naaberomavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev piirinaaber. MRS § 23³ ajaloolisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest tuleneb, et iseseisvat väärtust ei oma see, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Küll puudub volikogul alus hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust ja juriidilisest isikust taotleja jätkusuutlikkuse määra.
Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla "Maareformi seaduse" eesmärke ja MRS § 23³ lg-s 1 ja 2 toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga jätkusuutlikkus. Seejuures on oluline silmas pidada, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda Euroopa Liidu õigusest, st PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest juhul, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga.
|
| 3-3-1-96-08
|
Riigikohus |
26.02.2009 |
|
Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).
Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.
Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.
Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).
Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.
|
| 3-3-1-21-07
|
Riigikohus |
24.05.2007 |
|
MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtjast taotleja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul.
TsMS § 343 lg 2 kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva ning see säte on HKMS § 5 lg 1 alusel kohaldatav ka menetlusele halduskohtus. TsMS § 343 lg 2 teise lause alusel võib tähtaeg menetlusosaliste nõusolekul olla ka lühem. Kui menetlusoaline ei nõustu lühema tähtajaga, siis on ta õigustatud nõudma kohtuistungi edasilükkamist ning sellest ei saa järeldada tema pahausksust oma menetlusõiguste kasutamisel.
|
Facebook
Twitter