Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus.
AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.
Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.