3-16-781/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.06.2019 |
|
Haldusmenetlus tuleb HMS § 44 lg 1 p 1 alusel uuendada, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. (p 14)
Selleks, et haldusakt oleks isiku õigusi kestvalt piirav, peavad sellega olema isikule kehtestatud jätkuva iseloomuga keelud või kohustused. (p 15.1.)
Haldusorganil on kohustus uuendada haldusmenetlus isiku taotluse alusel siis, kui esineb seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Lisaks on haldusorganil õigus haldusmenetlus enda initsiatiivil uuendada juhul, kui taotluse sisu võib anda haldusorganile põhjuse oma varasemaid seisukohti muuta. (p 17.1, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14).
Riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmise kavatsus ei anna alust maa tagastamise haldusmenetluse uuendamiseks. (p 17.2.)
Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maa tagastamata jätmist (MaaRS § 20 lg 1) ja kompensatsiooni määramist (MaaRS § 13) puudutavad otsused lõpetavad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse. (p 15.1)
Maa riigikaitsemaana riigi omandisse jätva haldusakti õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Riigikaitselised vajadused võivad ajas muutuda. Riigi omandisse jäetud maa võimaliku kuritarvitamise ohtu maandavad riigivara valitsejale riigivaraseaduses sätestatud piirangud ja kontrollimehhanismid. (p 16)
MaaRS § 31 lg 3 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlus tuleb uuendada. (p 17.2.)
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluste lahendamine on tehtud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. (p 20)
|
| 3-3-1-37-14
|
Riigikohus |
23.10.2014 |
|
See, et kaebajat ei veena käskkirja põhjendused ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. (p 12)
(vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 16).
Kuna munitsipaliseerimismenetlust ei lõpetatud, pidi keskkonnaminister vaidlustatud käskkirja andmisel arvestama linna sooviga saada maa munitsipaalomandisse. (p 9)
Õigusaktid ei täpsusta riigi maareservi mõistet. Tegemist on määratlemata õigusmõistega. Tavapärases tähenduses mõistetakse reservi all varu ehk tagavara. Selle kohaselt peaks maareserv tähendama maad, mille kasutamine riigi ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Praegusel juhul ei põhjendanud keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmist tulevikus tekkida võiva kasutusvajadusega, vaid väidetavalt juba esineva vajadusega hõlbustada riigi ülesande täitmist. Seega ei jäetud praegusel juhul maad reservi selle sõna tavapärases tähenduses. (p 14)
Riikliku kaitse all oleva maa puhul ei ole alust tõlgendada MaaRS § 31 lg 1 p 8 laiendavalt. MaaRS § 31 lg 1 p st 2 nähtub selgelt, et kui maal asuva loodusobjekti kaitserežiim võimaldab maa kasutamist teise isiku poolt, ei ole maad tarvis jätta riigi omandisse ning seda on järelikult võimalik anda MaaRS § 28 lg 1 p 7 alusel munitsipaalomandisse. MaaRS § 31 lg 1 p le 8 tuginedes ei ole võimalik sama lõike p 2 sisu laiendada. ( p 17)
|
| 3-3-1-49-09
|
Riigikohus |
14.10.2009 |
|
MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Loa andmisest keeldumise otsus on sarnane detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsusega, mida halduskolleegium on käsitanud haldusaktina (vt Riigikohtu 03.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-41-06). Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt nt Riigikohtu 20.12.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-01 p-i 37). Kui maavanem MRS § 22 lõikes 1² sätestatud alusel läbiviidaval maa erastamismenetluses luba ei anna, siis ei saa erastamismenetlus jätkuda, mistõttu tuleb loa andmisest keeldumise otsust pidada lõplikuks haldusaktiks.
Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.
Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.
|
| 3-3-1-39-08
|
Riigikohus |
17.09.2008 |
|
MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.
Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.
Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.
Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.
Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.
Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.
Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
|
| 3-3-1-25-08
|
Riigikohus |
19.06.2008 |
|
Maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua, milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa tagastamiseks.
Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).
Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.
Kuigi halduskohtu pädevuses on vaadata läbi kohaliku omavalitsuse üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale, ei tähenda see, et maa riigi omandisse jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Nagu iga teinegi kaebaja peab kohaliku omavalitsuse üksus põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.
Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.
Kohalikul omavalitsusel on kaebeõigus ka otsuste suhtes, mis võiks oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 p-i 16). Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.
Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).
|
| 3-3-1-82-07
|
Riigikohus |
28.01.2008 |
|
Enne maa omandi küsimuse lahendamist tuleb kohalikul omavalitsusel vastu võtta otsus maal asuvate ehitiste saatuse kohta. Kui maal asuvad ehitised on lagunenud ning kasutusest välja langenud, peab kohalik omavalitsus MRS § 6 lg-st 31 tulenevalt langetama otsuse ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise või kõrvaldamise osas, arvestades nii ehitiste seisundit kui ka nende lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. Kui maa riigi omandisse jätmise otsus on langetatud ilma maaüksusel asuvate ehitiste seisukorda hindamata ning nende suhtes ettevõetava tegevuse osas seisukohta võtmata, siis kujutab sellisel viisil maa koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse jätmine endast isiku vara sundvõõrandamist ilma asjakohase menetluse läbiviimiseta.
Isikule teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse (vt Riigikohtu 09.05.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-23-07). Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele.
Kui haldusakt piirab isiku õigusi, ei ole Ametlikes Teadaannetes avaldamine kohane viis selle teatavakstegemiseks. HMS § 62 lg 2 p 1 kohaselt tuleks sellisel juhul haldusakt isikule teatavaks teha kättetoimetamise teel. Maa riigi omandisse jätmise otsus piirab otseselt maatükil asuvate ehitiste omaniku õigusi, seetõttu tuleb selline otsus HMS § 62 lg 2 p-st 1 lähtuvalt teha teatavaks kättetoimetamisega.
|
| 3-3-1-37-07
|
Riigikohus |
11.10.2007 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et kuigi maa riigi omandisse jätmine on MRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt prioriteetne sama maa tagastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada. Eelneva praktika täpsustamiseks märgib kolleegium, et maa riigi omandisse jätmise prioriteetsus ei tähenda siinkohal piirangut otsustaja kaalutlusruumis, vaid määrab üksnes maa riigi omandisse jätmise ja maa tagastamise otsuste tegemise ajalise järjestuse. Riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve (vt 15.03.2006 määrust haldusasjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-61-06 ja 5.03.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-102-06). Ka MRS § 31 lg 1 p 2 alusel maa riigi omandisse jätmisel tuleb haldusorganil läbi viia hea halduse põhimõtetele vastav haldusmenetlus ning teostada õiguspärast kaalumist.
Üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist. Looduskaitseseadusest ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis (vt ka Riigikohtu h2.03.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p-i 13). Seega ei ole MRS § 31 lg 1 p 2 rakendamisel vajalik ORAS § 2 lg-s 1 ja MRS §-s 2 sätestatud omandi- ja maareformi eesmärgist kõrvale kalduda. Seega ei saa maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest kõrvale jätta maa tagastamisest huvitatud isikut. Selline isik tuleb menetlusse kaasata ning anda talle võimalus asjakohaste selgituste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks.
MRS § 31 lg 1 p-s 2 toodud määratlemata õigusmõistet "maa kasutamise võimatus teiste isikute poolt" tuleb sisustada selliselt, et maa teiste isikute poolt kasutamise võimatus ei ole kehtestatud kaitserežiimiga eelnevalt kindlaks määratud objektiivne tunnus, vaid haldusorganilt igakordset analüüsimist ning tagastamist taotleva isiku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustu.
Üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist. Looduskaitseseadusest ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis (vt ka Riigikohtu h2.03.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p-i 13). Seega ei ole MRS § 31 lg 1 p 2 rakendamisel vajalik ORAS § 2 lg-s 1 ja MRS §-s 2 sätestatud omandi- ja maareformi eesmärgist kõrvale kalduda. Seega ei saa maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest kõrvale jätta maa tagastamisest huvitatud isikut. Selline isik tuleb menetlusse kaasata ning anda talle võimalus asjakohaste selgituste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks.
MRS § 31 lg 1 p-s 2 toodud määratlemata õigusmõistet "maa kasutamise võimatus teiste isikute poolt" tuleb sisustada selliselt, et maa teiste isikute poolt kasutamise võimatus ei ole kehtestatud kaitserežiimiga eelnevalt kindlaks määratud objektiivne tunnus, vaid haldusorganilt igakordset analüüsimist ning tagastamist taotleva isiku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustus. Konkreetse maa-ala kasutamise võimalikkuse või võimatuse üle otsustamisel tuleb seega ühelt poolt analüüsida ja tõlgendada maa-alal õigusaktidega kehtestatud kaitserežiimi ning teisalt võtta arvesse tagastamist taotleva isiku põhjendatud huvi ning võimalusi sama maa kasutamise osas.
|
| 3-3-1-102-06
|
Riigikohus |
05.03.2007 |
|
Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.
Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.
Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik, kuid maa jätmist riigi omandisse vastavalt MaaRS § 6 lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine on erandiks. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maa funktsiooni.
Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma kohases menetluses ja vastavat otsust peab põhjendama. Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.
|
| 3-3-1-61-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
MaaRS § 31 lg 1 punkti 5 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse riigikaitsemaana saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. a kui ka maa riigi omandisse taotlemise ajal riigikaitsemaa funktsioone. Kui riigil tekib seoses riigikaitselise objekti laienemisega vajadus täiendava maa järele, on tal võimalik lahendada täiendava maa kasutamise või omandamise küsimus näiteks kokkuleppemenetluses maa tagastamise õigustatud subjektidega või taotleda selle maa sundvõõrandamist.
Olukorras, kus õigustatud subjekt nõudis maa tagastamist, kuid osa sellest maast jäeti riigi omandisse, tekkis õigustatud subjektil arusaam ja õigustatud ootus, et sellega määras riik lõplikult kindlaks riigi omandisse jäetava maa ja ülejäänud maa kuulub talle tagastamisele. Ehkki linnavalitsus viivitas üle kuue aasta ülejäänud maa tagastamisega, on järelejäänud maa õigustatud subjektile tagastamine õiguspärane. Linnavalitsus ei pidanud enne maa tagastamist enam võtma vastu otsust sama maa osas esitatud uue maa riigi omandisse jätmise taotluse suhtes.
|
| 3-3-1-78-05
|
Riigikohus |
15.03.2006 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid saavad maa riigi omandisse jätmist vaidlustada nende õigusi puudutavas osas. Kohaliku omavalitsuse üksusel samal alusel kaebeõigus puudub, kuna ta ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga. Kuna aga seadus annab kohalikule omavalitsusele maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi ning maa riigi omandisse jätmine võib neid rikkuda, saab kohalik omavalitsus seda vaidlustada. Kui maa riigi omandisse jätmine kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi ei riku, jääb kaebus rahuldamata.
Maareformi seadusest ja Maa riigi omandisse jätmise korrast tulenevalt on maa sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses on maa sihtotstarbe määramine reguleeritud kohaliku elu küsimuse otsustamisena. Maa sihtotstarbe määramisel ei ole kohalik omavalitsus allutatud riigi järelevalvele. Riik ei saa anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Riik saab määrata riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarbe, kui kohalik omavalitsus selles küsimuses arvamust ei anna. Kui aga riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe määramine on seotud riigi ülekaalukate avalike huvidega, ei tohiks kohaliku omavalitsuse pädevus selles küsimuses välistada riigi seaduslikul alusel sekkumist. Selline sekkumine saab toimuda kohases menetluses ning kaaludes riigi ja kohaliku omavalitsuse huve.
Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi on erand tulenevalt nimetatud sätte koostoimest MaaRS §-ga 2. Juhtumid, mille puhul maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma sellekohases menetluses arvestades haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Maa riigi omandisse jätmist saab vaidlustada. Maa riigi omandisse jätmise vaidlustamise võimalus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektil tema õigusi puudutavas osas. Samuti on vaidlustamise võimalus kohalikul omavalitsusel, kuna maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda seadusega kohalikule omavalitsusele antud subjektiivseid õigusi maareformi käigus.
|
Facebook
Twitter