/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-49-11 PDF Riigikohus 27.10.2011
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele. Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 22^1 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 22^1 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 21^4 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
3-3-1-11-08 PDF Riigikohus 09.04.2008
MRS § 6 lg-s 1 sätestatu kohaldamisel tuleb arvestada, et maakorralduse või planeeringu nõuded saavad mõju avaldada üksnes konkreetse maaüksuse (lahustüki) suurusele. See, et tagastamisele kuulub mitu lahustükki, ei tähenda, et üks tagastatav lahustükk võiks maakorralduse või planeeringu nõuetest tulenevalt suureneda rohkem kui 8%. Maismaa- ja merepiiri muutumine ei ole hõlmatud MRS § 6 lg-s 1 kasutatud maakorralduse või planeeringu nõuete mõistega. Erinevalt planeeringu või maakorralduse nõuetest ei sõltu see inimtegevusest ega -tahtest. Seetõttu ei ole MRS § 6 lg-s 1 sätestatud 8% reegel sellises olukorras kohaldatav. Nii Balti eraseaduse (BES) kui alates 1. detsembrist 1993 kehtiva Asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. Selle põhimõtte muutmine ei ole MRS § 6 lg 1 eesmärgiks.
3-3-1-72-07 PDF Riigikohus 13.12.2007
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta p 2 alapunkt 8 nägi ette üksnes maakasutusõiguse andmise otsuse tühistamise kohustuse. Sellest sättest ei tulenenud, et maakasutusõiguse andmise otsused muutuvad automaatselt kehtetuks. Kui maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni. Seejuures tuleb kontrollida ka haldusakte, mis seadustasid tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised (vt Riigikohtu 25.10.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-50-07).
Kui maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni. Seejuures tuleb kontrollida ka haldusakte, mis seadustasid tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised (vt Riigikohtu 25.10.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-50-07). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta p 2 alapunkt 8 nägi ette üksnes maakasutusõiguse andmise otsuse tühistamise kohustuse. Sellest sättest ei tulenenud, et maakasutusõiguse andmise otsused muutuvad automaatselt kehtetuks.
3-3-1-37-07 PDF Riigikohus 11.10.2007
Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et kuigi maa riigi omandisse jätmine on MRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt prioriteetne sama maa tagastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada. Eelneva praktika täpsustamiseks märgib kolleegium, et maa riigi omandisse jätmise prioriteetsus ei tähenda siinkohal piirangut otsustaja kaalutlusruumis, vaid määrab üksnes maa riigi omandisse jätmise ja maa tagastamise otsuste tegemise ajalise järjestuse. Riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve (vt 15.03.2006 määrust haldusasjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-61-06 ja 5.03.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-102-06). Ka MRS § 31 lg 1 p 2 alusel maa riigi omandisse jätmisel tuleb haldusorganil läbi viia hea halduse põhimõtetele vastav haldusmenetlus ning teostada õiguspärast kaalumist. Üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist. Looduskaitseseadusest ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis (vt ka Riigikohtu h2.03.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p-i 13). Seega ei ole MRS § 31 lg 1 p 2 rakendamisel vajalik ORAS § 2 lg-s 1 ja MRS §-s 2 sätestatud omandi- ja maareformi eesmärgist kõrvale kalduda. Seega ei saa maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest kõrvale jätta maa tagastamisest huvitatud isikut. Selline isik tuleb menetlusse kaasata ning anda talle võimalus asjakohaste selgituste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks. MRS § 31 lg 1 p-s 2 toodud määratlemata õigusmõistet "maa kasutamise võimatus teiste isikute poolt" tuleb sisustada selliselt, et maa teiste isikute poolt kasutamise võimatus ei ole kehtestatud kaitserežiimiga eelnevalt kindlaks määratud objektiivne tunnus, vaid haldusorganilt igakordset analüüsimist ning tagastamist taotleva isiku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustu.
Üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist. Looduskaitseseadusest ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis (vt ka Riigikohtu h2.03.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p-i 13). Seega ei ole MRS § 31 lg 1 p 2 rakendamisel vajalik ORAS § 2 lg-s 1 ja MRS §-s 2 sätestatud omandi- ja maareformi eesmärgist kõrvale kalduda. Seega ei saa maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest kõrvale jätta maa tagastamisest huvitatud isikut. Selline isik tuleb menetlusse kaasata ning anda talle võimalus asjakohaste selgituste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks. MRS § 31 lg 1 p-s 2 toodud määratlemata õigusmõistet "maa kasutamise võimatus teiste isikute poolt" tuleb sisustada selliselt, et maa teiste isikute poolt kasutamise võimatus ei ole kehtestatud kaitserežiimiga eelnevalt kindlaks määratud objektiivne tunnus, vaid haldusorganilt igakordset analüüsimist ning tagastamist taotleva isiku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustus. Konkreetse maa-ala kasutamise võimalikkuse või võimatuse üle otsustamisel tuleb seega ühelt poolt analüüsida ja tõlgendada maa-alal õigusaktidega kehtestatud kaitserežiimi ning teisalt võtta arvesse tagastamist taotleva isiku põhjendatud huvi ning võimalusi sama maa kasutamise osas.
3-3-1-35-07 PDF Riigikohus 21.06.2007
Detailplaneeringu menetluse käigus ei ole kohalikul omavalitsusel õigust võtta seisukohta tagastamata jääva maa kindlaksmääramise osas. Maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustatakse maa tagastamise menetluses vastavalt maareformi seadusele ja selle alusel antud aktidele. Planeerimismenetluses ei saa võtta seisukohta, millises ulatuses maa õigustatud subjektile tagastamata jääb. Sellise otsustuse tegemiseks tuleb hinnata maa tagastamise võimalikkust kompleksselt, sealhulgas välja selgitada mittetagastamise aluste olemasolu ning vajadusel lahendada ka MaaRS § 6 lg 1 kohaldamise küsimus.
3-3-1-94-06 PDF Riigikohus 06.03.2007
HMS
Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).
Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
3-3-1-61-06 PDF Riigikohus 11.12.2006
MaaRS § 31 lg 1 punkti 5 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse riigikaitsemaana saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. a kui ka maa riigi omandisse taotlemise ajal riigikaitsemaa funktsioone. Kui riigil tekib seoses riigikaitselise objekti laienemisega vajadus täiendava maa järele, on tal võimalik lahendada täiendava maa kasutamise või omandamise küsimus näiteks kokkuleppemenetluses maa tagastamise õigustatud subjektidega või taotleda selle maa sundvõõrandamist.
Olukorras, kus õigustatud subjekt nõudis maa tagastamist, kuid osa sellest maast jäeti riigi omandisse, tekkis õigustatud subjektil arusaam ja õigustatud ootus, et sellega määras riik lõplikult kindlaks riigi omandisse jäetava maa ja ülejäänud maa kuulub talle tagastamisele. Ehkki linnavalitsus viivitas üle kuue aasta ülejäänud maa tagastamisega, on järelejäänud maa õigustatud subjektile tagastamine õiguspärane. Linnavalitsus ei pidanud enne maa tagastamist enam võtma vastu otsust sama maa osas esitatud uue maa riigi omandisse jätmise taotluse suhtes.
3-3-1-50-06 PDF Riigikohus 19.10.2006
Maa tagastamise üheks põhieesmärgiks on endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest tuleneb ka nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Omandireformi õigustatud subjekt saab nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides. Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava.
3-3-1-40-06 PDF Riigikohus 09.06.2006
Oma elamu võõrandamisega ei saa õigustatud subjekt tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt ka teiste õigustatud subjektide nõudeõigusele vastavat osa. Kui maa tagastamise õigustatud subjektil elamuomanikuna ei olnud maa ostuees¬õigusega erastamise õigust, ei saa seda õigust tekkida ka hoone uuel omanikul, sest keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem, kui talle enesele kuulub. Vastasel juhul oleks ühel õigustatud subjektil ehitiste võõrandamisega võimalik teiste õigustatud subjektide huve piiramatult kahjustada.
3-3-1-32-05 PDF Riigikohus 29.09.2005
Ohutsoon ei ole oma olemuselt selline maa, mida on tingimata vaja ehitise teenindamiseks. Iseenesest ei ole välistatud ka võimalus, et ohutsoon võiks olla õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti omandis tingimusel, et on tagatud kolmandate isikute elu ja vara kaitse ning täidetakse ohutsoonile esitatavaid nõudeid. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on kõiki asjaolusid kaaludes otsustada, kas määrata ohutsoon ehitise teenindamiseks vähima tarviliku maa hulka või mitte. Kaalumisel, kas ja kui suures ulatuses määrata ohutsooni jääv maa-ala ehitise teenindamiseks vajaliku vähima tarviliku maa hulka või võimaldada selle maa-ala tagastamine, omab tähtsust asjaolu, kas ehitis on sihtotstarbelises kasutuses ja kas esineb asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla sihipärase kasutuse tulevikus.
Ohutsoon ei ole oma olemuselt selline maa, mida on tingimata vaja ehitise teenindamiseks. Iseenesest ei ole välistatud ka võimalus, et ohutsoon võiks olla õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti omandis tingimusel, et on tagatud kolmandate isikute elu ja vara kaitse ning täidetakse ohutsoonile esitatavaid nõudeid. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on kõiki asjaolusid kaaludes otsustada, kas määrata ohutsoon ehitise teenindamiseks vähima tarviliku maa hulka või mitte. Kaalumisel, kas ja kui suures ulatuses määrata ohutsooni jääv maa-ala ehitise teenindamiseks vajaliku vähima tarviliku maa hulka või võimaldada selle maa-ala tagastamine, omab tähtsust asjaolu, kas ehitis on sihtotstarbelises kasutuses ja kas esineb asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla sihipärase kasutuse tulevikus.
3-3-1-43-05 PDF Riigikohus 29.09.2005
Omandireformi aluste seadus ning Maareformi seadus ei reguleeri kruntrendimaa (obrokimaa) ega põlisrendimaa tagastamist, kuna neid maid ei kasutatud omandiõiguse, vaid kruntrendiõiguse (obrokiõiguse) või põlisrendiõiguse alusel. Kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimusi reguleerib Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus. Põlisrendimaa tasuta omandisse andmist või kompenseerimist nimetatud seadus ette ei näe. Tegemist on seaduse selge regulatsiooniga, mitte lüngaga, mida saab täita analoogia alusel. Seadusandja ei soovinud nimetatud seadusega reguleerida endiste põlisrendimaade omandisse andmist või kompenseerimist. Kruntrendimaapidaja ja põlisrentniku erinev kohtlemine omandireformi käigus oli põhjendatud, kuna muude võrdsete tingimuste juures oli obrokimaapidaja ja põlisrentniku seisund tänu obrokimaksu majanduslikule tähendusele erinev.
3-3-1-13-05 PDF Riigikohus 28.04.2005
Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.
Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid.
Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust. Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid. Maa sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks MaaKatS § 18 lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve. Seega ainuüksi katastriüksuse jagamine ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka MaaKatS § 18 lg 1 ei nõua, et katastriüksuse jagamisel peaks tekkivatele katastriüksustele määrama uued, varasemast erinevad sihtotstarbed.
Olukorra lahendamiseks, kus isikule tagastati õigusvastaselt ka osa teise isiku kasutuses olnud maast, tuleb AÕSRS § 10 lg-st 5 tulenevalt maa tagastamise õigusvastane korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Seejärel on vajaduse korral võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses.
3-3-1-57-04 PDF Riigikohus 15.12.2004
MRS § 6 lg-t 31 tuleb mõista selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Sellisel juhul kaalub ehitise omaniku õiguste kaitse vajadus üles maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kui aga ehitis on lagunenud ja sihipärasest kasutusest väljalangenud, siis selline ehitis ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist. Sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (20. juuni 1991). Maareformi toimumise tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega taaskasutusse võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa.
3-3-1-43-04 PDF Riigikohus 08.11.2004
Kui ehitist on aastakümneid avaliku võimu teadmisel kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnustanud ehitise olemasolu ning ehitist ei ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti võib sellisel juhul asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnistatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et juhul kui isikul on õigus saada tagastamata jääva maa eest kompensatsiooni, siis ei saa maa tagastamata jätmine tema õigusi rikkuda. Kuna isik on taotlenud maa tagastamist, siis maa tagastamata jätmisega piiratakse tema õigusi sõltumata kompensatsiooni määramisest või selle suurusest.
3-3-1-78-03 PDF Riigikohus 19.12.2003
MRS § 6 lg 4 kohaselt tuleb maa osalise tagastamise võimalikkuse hindamisel alati arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 punktide 5 ja 6 kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel muuhulgas tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, looduslikke piire arvestavad lihtsad ja selged piirid ning vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust. Kuna elektri-õhuliinid ületavad tagastamisele kuuluvat maad selliselt, et liini kaitsevööndis asuva maa tagastamata jätmisel tekiksid lahustükid, lõhuks liini kaitsevööndisse jääva maa erandina tagastamata jätmine maatüki senise terviklikkuse ja otstarbeka kuju. Seetõttu ei ole võimalik loobuda elektriliinide kaitsevööndisse jääva maa-ala tagastamisest ja taotleda selles osas kompensatsiooni.
Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata juhtudel taotleda maa tagastamist valikuliselt. Õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamise alused on ammendavalt loetletud MRS § 6 lg-s 4. MRS § 6 lg 4 p 3 kohaselt tagastatakse maa osaliselt juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa tagastamist. Elektriliini kaitsevööndit ei saa käsitleda kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 tähenduses. Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 2 lg 2 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike, kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust. KLOS § 5 näeb kaitsealade moodustamiseks ette kindla korra. Seega tuleb kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 mõttes käsitleda KLOS § 2 lg-le 2 vastavat ja § 5 lg-s 1 või lg-s 2 ettenähtud korras kindlaks määratud maa-ala. Seetõttu ei saa omandireformi õigustatud subjekt taotleda elektriliinide kaitsevööndi väljajätmist tagastatavast maast MRS § 6 lg 4 p 3 alusel.
Kuigi seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, tuleneb põhjendamatult suurte kohtukulude vähendamise võimalusest halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabiteenuse ostmise. HKMS § 93 lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast.
3-3-1-34-03 PDF Riigikohus 28.05.2003
ORAS § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena Omandireformi aluste seaduse mõttes. Selliseid tehinguid aktsepteerib ka Maareformi seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt on omanike poolt peale 1940.a. 16. juunit võõrandatud maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt sama paragrahvi 1. lõikele. Seega on omandireformi käigus õigustatud vara taotlema ka isikud (ja nende pärijad), kes omandasid maa pärast selle natsionaliseerimist Riigivolikogu 23. juuli 1940.a. deklaratsiooniga.
3-3-1-5-03 PDF Riigikohus 24.01.2003
Alates 7. juunist 1996 kehtinud MRS § 7 lg 1 kohaselt ei olnud võimalik hoonete või rajatiste juurde kuuluva krundi jagamine eesmärgiga tagastada osa maast õigustatud subjektile. Vastavalt MRS § 7 lg 5 7. juunist 1996 kuni 26. märtsini 1999 kehtinud redaktsioonile oli olemasoleva krundi suuruse muutmine võimalik vaid juhtumil, kui see oli planeeringu kohaselt otstarbekas, st toimus maa-ala efektiivsema ja parema planeeringu huvides. Planeeringukohase otstarbekuse all ei saa mõista eesmärki tagastada osa maast õigustatud subjektile.
3-3-1-28-02 PDF Riigikohus 13.05.2002
MRS § 35-1 kohaselt on ehitise omanikul, kes ei saa või ei soovi saada maa omanikuks, õigus nõuda riigimaale hoonestusõiguse seadmist enda kasuks. MRS § 31 lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui hoonestusõigusega koormatava riigimaa suurus ja piirid on täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ning kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.
MRS § 35-1 kohaselt on ehitise omanikul, kes ei saa või ei soovi saada maa omanikuks, õigus nõuda riigimaale hoonestusõiguse seadmist enda kasuks. MRS § 31 lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui hoonestusõigusega koormatava riigimaa suurus ja piirid on täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ning kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel omab tähtsust, kas taotletav maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Ehitisena ei käsitata MRS § 6 lg 31 järgi ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Ka ebaseaduslikud ehitised ei ole ehitised MRS §-de 7, 9 ja 10 tähenduses. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 51 alapunkti 5 kohaselt peavad vara tagastamise toimikus olema õiendid õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevate hoonete ja rajatiste ning nende kuuluvuse kohta või kohaliku omavalitsuse õiend selle kohta, et tagastataval maal ei asu teistele isikutele kuuluvaid hooneid.
3-3-1-62-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.
3-3-1-48-01 PDF Riigikohus 30.10.2001
MRS § 8 lg 2 eesmärgiks on tagada õigustatud subjektile eluasemekoha tagastamine selliselt, et isiku, kellele maa on Eesti NSV taluseaduse alusel antud põliseks kasutamiseks, senise maakasutuse muutmine oleks erandlik ja riivaks võimalikult vähesel määral taluperemehe kui senise maakasutaja huve. Seda eesmärki väljendab ka eluasemekohana tagastatava maa suuruse piirmäära kehtestamine - kuni 2 ha - ning sama sätte klausel, et tagastamine talumaana antud maast toimub ainult juhul, kui teisiti tagastamine pole võimalik. MRS §-s 8 lg 2 sätestatud "kuni 2 ha" tuleks mõista nii, et juhtumil, kui teisiti tagastamine pole võimalik, määrab kohalik omavalitsus eluasemekohana tagastatava maatüki suuruse ja piirid selliselt, et tagastatav maatükk ei oleks kindlasti suurem 2 hektarist, arvestades planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning järgides Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korda.
Tagastatava kinnistuna tuleb käsitleda kõiki endise kinnistu lahustükke koos. Samale seisukohale asus kolleegium 11. septembri 1998. a määruses nr 3-3-1-22-98, kohaldades MRS § 9 lg 2.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json