2-19-8221/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. Notarilt saab nõuda kahju hüvitamist ulatuses, milles see jääb tehinguosalisel või kolmandal isikul hüvitamata. (p 18)
Notari vastu on võimalik hagi esitada ka siis, kui hageja tõendab, et tehinguosalise või kolmanda isiku vastu hagi esitamine on ebamõistlik. (p 20)
Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. Kannatanul on õigus nõuda tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes täitemenetluse toiminguid teinud kohtutäiturilt õiendit, millest nähtub, kas ja millises ulatuses on kannatanu nõue tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses eelnimetatud tähtaja jooksul täidetud. (p 24)
NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. (p 18)
Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. (p 23)
Notar ja sama kahju eest vastutav tehinguosaline või kolmas isik on materiaalõiguslikult solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. Sama kahju eest vastutava notari ja tehinguosalise või kolmanda isiku vastu võib esitada hagi samal ajal. (p 19)
Olukorras, kus ringkonnakohus otsustab asja maakohtule tagasi saata, ei ole ringkonnakohtul põhjust hinnata, kas kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos või mitte. Ringkonnakohus peab piirduma üksnes selgitusega, millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus valesti kohaldas. (p 15)
Kui ringkonnakohus tuvastab mõned kahju hüvitamise nõude eeldused, võib ringkonnakohus teha vastavas osas menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ning saata lahendamata küsimustes asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. (p 16)
Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. (p 24)
Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma, milliste tingimuste saabumisel saab notari vastu täitemenetlust alustada. (p 23)
Kohtuotsuse tingimuslikkus ei ole põhjendatud, kui kohtumenetluse käigus selgub, et hagi esitamine tehinguosalise vastu oli ebamõistlik. (p 25)
|
3-19-292/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.11.2022 |
|
Rikkumise olulisuse jaatamiseks ei piisa rikkumiste suurest arvust, vaid olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peab kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, kusjuures tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju rikkumisel oli või võis olla (tõsised ja põhjendatud kahtlused arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses). Lahti seletatult sisaldub eeltoodus ühest küljest materiaalõiguslik tingimus, millele oluliseks peetav rikkumine peab vastama, ning teisest küljest koormava haldusakti korrektse põhjendamise nõue, kusjuures esimest (st materiaalõigusliku tingimuse täidetust) pole kohtul võimalik kontrollida ilma teiseta (st haldusakti korrektselt põhjendamata). Riigikohtu üldkogu on koormava haldusakti põhjendamise kohta selgitanud, et põhjendused peavad võimaldama adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust ja samuti tagama kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3-20-1044/5, p 14). (p 16)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10-12)
AudS § 87 lg 4 p 9 koosseisus ei ole erinevalt AudS § 87 lg 4 p-st 1 tingimust, et korduvad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist piirab ajaliselt selle asemel tingimus, et distsiplinaar- või väärteokaristus korduvate või oluliste rikkumiste eest peab olema kehtiv. Kuna (distsiplinaar)süüteoks võib olla ka Audiitorkogu liikme tegevus või tegevusetus, mida ei saa pidada korduvaks või oluliseks tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumiseks (vt AudS § 144), ei piisa AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamiseks üksnes kehtiva distsiplinaar- või väärteokaristuse olemasolust, vaid tuleb kindlaks teha, et karistus on tingitud korduvast või olulisel määral audiitori tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumisest. Sellisel juhul peab rikkumiste korduvus või olulisus esmalt olema tuvastatav distsiplinaar- või väärteomenetluses tehtud otsusest. Kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistamise automaatne tagajärg, tuleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses põhjendada seda, miks distsiplinaar- või väärteomenetluses tuvastatud rikkumised on niivõrd tõsised, et toovad kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. (p 18)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. Samas ei ole välistatud, et AudS § 87 lg 4 p 10 alusel saab tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui järelevalve takistamises puudub süü. Seda põhjusel, et lubamatu on olukord, kus audiitorteenust osutab isik, kelle tegevuse üle järelevalvamine on pikka aega võimatu. (p 21)
Kolleegium on oma pikaajalises praktikas lubanud haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20; viimati RKHKo nr 3-20-1214/98, p 11). See põhimõte ei võimalda aga haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada. (p 17)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. (p 21)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10 ja 13)
|
3-20-1214/98
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.07.2022 |
|
KeeleS § 12 lg 1 kohaselt on riigiasutusel või kohaliku omavalitsuse asutusel õigus nõuda võõrkeelse avalduse või muu dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde, v.a KeeleS §-s 9 sätestatud juhul. Kuigi KeeleS § 12 lg 1 räägib otsesõnu riigiasutustest ja kohaliku omavalitsuse asutustest, on see AdvS § 17 lg 7 teise lause ja HMS § 20 lg 2 kaudu kohaldatav ka advokatuuri aukohtu puhul. (p 8)
Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Kuigi huvitatud isikult avalduse eestikeelse tõlke nõudmine riivab tema AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud menetluslikku õigust, ei riiva see järelikult ühtegi tema materiaalset subjektiivset õigust. Kui aukohus oleks tõlkinud võõrkeelse avalduse ise, oleks kulud kokkuvõttes kandnud advokatuuri liikmed (vt AdvS § 141 lg 1). Võttes arvesse ka avalikku huvi eestikeelse asjaajamise vastu, on need kaalutlused piisavad, et KeeleS § 12 lg 1 alusel avalduse tõlget nõuda. (p-d 10 ja 11)
KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb asutusele kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta ei nõuaks eestikeelset tõlget, vaid tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad. (p 9)
|
2-20-12522/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Hoiustamine NotS § 35 lg 2 mõttes on tõestamistoiminguga kaasnev ametikohustus, kui see on seotud sama notari tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 35 lg 3 kohaselt on hoiustamine väljaspool VÕS § 120 ja NotS § 35 lg-t 2 notari ametiteenus. Hoiulevõtmise alus on NotS § 35 lg 4 järgi hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis (vt RKTKo nr 2-15-8579/48, p 27; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 12). (p 14)
Notar peab sõltumata sellest, kas hoiustamine on ametitoiming või -teenus, hoiustamisel välja selgitama, milline on poolte tehingust tulenev õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel. Nii ametitoimingu kui ka -teenuse vormis notari poolt raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel tekib notari ja hoiule andja vahel käsundusleping, millega notar kohustub osutama tagamisteenust. Raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel on notar kohustatud välja selgitama, missuguse tagajärje saavutamist soovib hoiule andja hoiustamisega tagada (õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel), ning nõustama hoiule andjat selles, kuidas tuleks hoiustamine, sh tingimused hoiustatu väljaandmiseks, korraldada, et hoiustamisega oleks võimalik hoiule andja eesmärke saavutada. Juhul, kui notar seda kohustust ei täida, ei ole notar hoiustamisel täitnud hoiustamiseks sõlmitud käsundit notarilt oodatavate kutseoskuste tasemel. Samuti peab notar selgitama juba hoiustamisel välja poolte tahte, sh selle, millise tähenduse annavad pooled või annab hoiustaja hoiustamise tagasivõtmatusele (RKTKo nr 2-15-8579/48, p 31; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 14). (p-d 15 ja 16)
|
3-19-897/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2022 |
|
AudS § 87 lg 4 p 1 alusel saab lugeda rikkumisi korduvateks, kui rikkumised on toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist. Arvesse tulevad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne otsuse tegemist. (p 13) Korduva rikkumisena saab arvesse võtta üksnes sellist varasemat rikkumist, mis on seaduses sätestatud menetluses tuvastatud. Isikul peab olema võimalus oma tegevust korrigeerida. Seepärast ei saa rikkumise korduvuse tuvastamisel arvestada üksnes ühe ja sama kvaliteedikontrolli tulemusel tuvastatud rikkumisi. (p 14)
AudS § 87 lg 4 p-s 1 kasutatud määratlemata õigusmõiste „olulisel määral“ rikkumine eeldab, et tegemist oleks õigusaktis konkreetselt sätestatud nõude või keelu rikkumisega. AudS kasutab nii terminit „oluline rikkumine“ (nt § 32 lg 4 p 1) kui ka „olulisel määral rikkunud“ (nt § 87 lg 4 p 1). Kolleegiumi hinnangul on need samatähenduslikud. (p 15)
Selleks, et standardi nõuete rikkumist saaks käsitada sedavõrd olulisena, et õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist AudS § 87 lg 4 p 1 alusel, ei piisa ainuüksi rikkumiste suurest arvust. Olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peaks kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, mille tõttu tekivad tõsised ja põhjendatud kahtlused audiitorteenuse osutaja AudS § 54 lg 1 kohase auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju oli või võis olla etteheidetaval rikkumisel auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte tulemusele. AJN otsus peab sellisel juhul sisaldama asjakohast põhjendust, mis võimaldab kohtul veenduda, et audiitorettevõtjale etteheidetav rikkumine kahjustab audiitorettevõtja töö tulemuse usaldusväärsust. (p 17)
AudS § 87 lg 4 p 9 näeb ette võimaluse tunnistada tegevusluba kehtetuks, kui audiitorühingut seaduse alusel esindav isik on rikkunud korduvalt või olulisel määral tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut ja nendest rikkumistest tulenevalt on karistatud audiitorühingut või audiitorühingut seaduse alusel esindavat isikut distsiplinaar- või väärteomenetluse korras. Aegunud distsiplinaarkaristused ei tule AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamisel arvesse. (p 18)
AudS § 32 lg 4 p 3 näeb ette, et audiitorilt võib kutse ära võtta juhul, kui ta ei vasta enam seadusega vandeaudiitorile ettenähtud nõuetele. See on viitenorm, mida vastustaja on sisustanud AudS § 39 lg 2 ja lg 3 p 3 kaudu. AudS § 39 lg 2 nõuab, et vandeaudiitor peab olema hea mainega ja usaldusväärne. Hea maine või usaldusväärsuse kaotus standardite nõuete rikkumise tõttu võiks tulla kõne alla, kui rikkumise raskuse tõttu ei saa audiitori töö kvaliteeti enam usaldada. Pelgalt standardi puudulik täitmine selliseks hinnanguks alust ei anna. Audiitori kutse äravõtmine on raskuselt kõige karmim haldusmeetmete reas ning hea maine ja usalduse kaotus selle alusena väga karm etteheide, mis peab olema veenvalt põhjendatud (vt ka RKHKo nr 3-18-2294/44, p-d 22 ja 23). (p 19)
AudS § 39 lg 3 p 3 näeb ette, et vandeaudiitori ja vandeaudiitori kutse taotlejate mainet või usaldusväärsust tuleb pidada igal juhul kahjustatuks isikul, kelle varasem õigusvastane tegevus või tegevusetus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlõpetamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja pankroti väljakuulutamisest või sundlõpetamisel kohtu poolt likvideerija määramisest või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui kolm aastat või kui karistusandmed pole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. AudS § 39 lg 3 p 3 koosseisu täitmiseks piisab audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui see on tingitud sama vandeaudiitori tegevusest. Norm ei välista ka seda, et audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ja audiitori kutse äravõtmine sisaldub ühes otsuses, sest oluline on, et vandeaudiitori tegevus oleks varasem äriühingu pankrotist või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ning sellega põhjuslikus seoses. (p 20)
Kuna praegusel juhul tegi audiitortegevuse järelevalve nõukogu kvaliteedikontrolli aruande põhjal otsuse kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks ja kaebajalt II kutse äravõtmiseks, ei ole kvaliteedikontrolli tulemusel iseseisvat tähendust. Kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud tal tekkida kohustust välja töötada parandusmeetmeid. (p 21)
Võimalik, et AJN otsuses toodud nõuete rikkumistest mõni vastab olulise rikkumise tunnustele, kuid sellisel juhul peaksid need rikkumised siiski selgelt eristuma kirja pandud rikkumiste hulgast. Kohtu võimalused asuda ise olulisi rikkumisi tuvastama on piiratud, sest haldusakti faktiliste aluste otsimine ei saa suures mahus üle kanduda kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-17-1994/89, p 26). Lisaks on tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Seega ei ole AudS § 87 lg 4 p 1 koosseisu täidetus tuvastatav. (p 26)
|
3-19-1255/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2022 |
|
Vt RKHKo nr 3-19-1481/23 annotatsioone.
On oluline, et kohtutäitur ei eemalduks täitemenetluse peamisest eesmärgist – nõude kiire ja efektiivne täitmine. Siiski ei saa nõude kiire ja efektiivne täitmine toimuda viisil, et võlgnik jääb pangakonto täieliku arestimise tõttu ilma minimaalsete elatusvahenditeta. TMS § 132 lg 1 nõuab kohtutäiturilt ka võlgniku eluliste huvidega arvestamist. (p 11)
|
3-19-1481/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2022 |
|
KTS § 55 lg-s 2 sätestatud sisulistesse küsimustesse sekkumise tingimused on tuletatud Riigikohtu praktikast. Kolleegium on notarite distsiplinaarasjades leidnud, et ametikohustusi on süüliselt rikutud üksnes juhul, kui notar eksib seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu (vt RKHKo nr 3-3-1-35-00), nt kui ta kohaldab kehtetut normi või normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast (vt RKHKo nr 3-3-1-70-04, p 13). Kolleegium on pidanud sama põhimõtet kohaldatavaks ka kohtutäiturite distsiplinaarasjades (vt RKHKo nr 3-3-1-76-09, p 24). (p 9)
Distsiplinaarkaristuse määramisel peab olema preventiivne mõju. Karistus peab olema selline, mis võimaldaks ära hoida edasiste rikkumiste toimepanemise. (p 15)
Kohustus jätta ühe kuupalga alammäärale vastav summa arestimata tuleneb algselt TMS § 132 lg-st 1. Viidatud normi järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 1 sõnastus on imperatiivne. Erandid sellest põhimõttest on sätestatud sama paragrahvi teistes lõigetes (lg-d 11–13, 2 ja 3). Samuti tulenevad erandid Riigikohtu praktikast, mille järgi ei kohaldu TMS § 132 lg 1 näiteks teatud laadi ühekordsete summade puhul (vara võõrandamisest saadud tulu või kingitusena saadud summa, vt RKTKm nr 3 2-1-3-08, p 17) või kinnipeetavale, kuna tema miinimumvajadused on tagatud (viimati RKTKm nr 2-16-12972/57, p 23). Lisaks näeb TMS § 131 ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul. (p 10)
Kui arestimisakti koostamise hetkel ei tea kohtutäitur ühegi eelmainitud erandi olemasolust, tuleb lähtuda TMS § 132 lg 1 järgsest selgest ja üheselt mõistetavast üldreeglist ja tagada võlgniku kontole arestivaba miinimum. TMS § 133 lg 1 esimese lause esimene pool selgitab, kuidas § 132 lg s 1 sätestatud piirangut arestimisel rakendada. Vaidluse all olev TMS § 133 kinnitab, et TMS §-des 131 ja 132 sätestatud arestimise piirangud kehtivad ka võlgniku arvelduskontole. (p 11)
Seda, et eelviidatud normide põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid, kinnitab käesolevas haldusasjas korduvalt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (nt RKTKm nr 3-2-1-166 16; RKTKm nr 2-16-12972/57). Riigikohtu praktikast tuleneb, et arvestades TMS §-des 130 jj sätestatud võlgniku minimaalse kaitse vajadust kehtestavat süstemaatikat, tuleb võlgniku kontole tagada minimaalselt vajalikud vahendid mh ka siis, kui kontole ei ole laekunud midagi. Sellele, et konto arestimisel tuleb igal juhul märkida summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, viitab Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-166-16 tehtud määruse p-s 15: „TMS § 133 lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Seega pidi kohtutäitur sel ajal arestimisaktis olenemata muudest laekumistest märkima, et arestimisele ei kuulu iga kuu 390 eurot.“ (p 12)
Tühja konto täieliku arestimise korral ei oleks võlgnikule seadusega sätestatud automaatne miinimumkaitse tagatud, kuna kontole sissetuleku laekumise korral oleks see täielikult arestitud ja ta peaks esitama arestimise akti muutmise taotluse. TMS § 132 lg-st 1 (ja seega TMS § 133 lg 1 esimese lause esimesest poolest) kõrvalekaldumiseks peavad kohtutäiturile olema teada erandlikud asjaolud (vt käesoleva otsuse p 10, vrd TMS § 133 lg 1 esimese lause teine pool). (p 13)
Miinimumkaitse tagamise kohustust on kinnitanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis määruse nr 2-16-12972/57 p-s 23: „Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.“ (p 13)
|
3-19-467/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.10.2021 |
|
vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 12. (p 13)
HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 ja lõike 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata muu hulgas põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi. Kuigi HMS-s pole sõnaselgelt sätestatud analoogilist tõendi lubatavuse kriteeriumit, tuleneb eeltoodust muu hulgas, et kohus võib haldusakti tühistada, kui haldusorgan on haldusakti faktilise aluse tuvastanud põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi abil ja asjaolu ei ole tõendatud muul viisil. Seetõttu on sama kriteerium kohaldatav nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. (p 14)
Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58). Kriminaalmenetluses on tõendite kogumise reeglid ette nähtud muu hulgas põhiõiguste kaitseks. Kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Kriminaalmenetluses kogutud tõendi haldusmenetluses lubatavust võib hinnata halduskohus, kui see on vajalik haldusakti või -toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks. (p 15)
Olukorras, kus küsimus on kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavuses haldusmenetluses, kuid kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Kontrollida tuleb seda, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi, et tõend oleks HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 järgi lubatav. (p 16)
Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (EIKo nr 13710/88, p 37; EIKo nr 71362/01, p 47). (p 18)
KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib advokaadibüroo läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lõikes 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine advokaadibüroo läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal advokaadibüroo läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul advokaadibürood läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lõikest 5. AdvS § 43 lõike 5 esimene lause keelab advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teine lause keelab advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine) viitab, et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lõige 5 ja KrMS § 91 lõiked 2 ja 3 omavahel vastuolus. (p 19)
Jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil on võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Advokatuuri aukohtumenetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses. Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 22)
AdvS § 17 lõike 4 teise lause järgi on advokaat kohustatud aukohtu nõudel esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Tegemist ei ole advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestava õigusakti või kutse-eetika nõudega AdvS § 19 lõike 1 tähenduses, vaid aukohtumenetlust reguleeriva sättega. Tema käsutuses olevad tõendid esitamata jättes riskib advokaat võimalusega, et vaidlusalune asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p 24)
KrMS § 215 lõike 1 kohaselt on prokuratuuri määrused kohustuslikud kõigile. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 alusel seaduse rikkumise ning sellega eetikakoodeksi § 9 lõike 1 alusel advokaadikutse ja advokatuuri maine kahjustamise tuvastamine ei eelda, et seaduse rikkumine oleks eelnevalt tuvastatud mõnes muus menetluses. (p 23)
Mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse (vt RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). Kui aukohus on distsiplinaarkaristust määrates selgelt tuginenud teole, mille eest karistamine pole võimalik, ei ole võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud. (p-d 25-26)
|
3-18-2294/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2021 |
|
AudS § 891 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et audiitorettevõtjat ei või järelevalvenõukogu kirjaliku loata vabatahtlikult lõpetada ning audiitorettevõtja juhatus, täis- või usaldusühingut juhtima õigustatud osanik ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsenud vandeaudiitor on kohustatud vähemalt 20 päeva enne audiitorettevõtja lõpetamise otsustamist esitama järelevalvenõukogule taotluse audiitorettevõtja vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb AudS § 891 tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes audiitorühingu lõpetamist ÄS § 201 mõttes. (p 10)
Audiitorühingu ühinemist ei saa AudS § 891 lg 1 keelu alla paigutada. AudS §-s 891 sätestatud audiitorühingu vabatahtliku lõpetamisega oleks tegemist olnud juhul, kui audiitorbüroo osanikud oleksid selle äriühingu osanike otsusega lõpetanud. Kuna kaebaja audiitorbürood ei lõpetatud osanike otsusega ning kaebaja audiitorbüroo varad, sealhulgas kohustused, läksid õigusjärgluse korras üle ühendavale äriühingule, ei pidanud kaebaja ühinemiseks audiitortegevuse järelevalve nõukogult luba taotlema. (p-d 15-16)
AudS § 32 lg 4 p-s 1 käsitletud rikkumiste eest võib AudS § 32 lg 6 kohaselt koosmõjus sama seaduse § 148 lg-ga 2 kutse ära võtta kahe aasta jooksul rikkumise toimepanemise päevast arvates. AudS § 32 lg 4 p 1 alusel kutse äravõtmise kvalifitseerimiseks vajalikud korduvad rikkumised peavad olema samuti toime pandud kahe aasta jooksul enne kutse äravõtmise otsustamist. (p 19)
RKHKo nr 3-15-2221/33 p-s 13 on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla mõjutanud kohaldatud karistuse valikut. Kuigi viidatud lahend oli tehtud ametniku distsiplinaarmenetluses määratud karistust silmas pidades, on seal toodud põhimõtted kohaldatavad ka kutse äravõtmist puudutava vaidluse lahendamisel. (p 20)
Kutsealase rikkumise toimepanemisel on vandeaudiitorilt kutse äravõtmise üldaluseks AudS § 32 lg 4 p 1, erandlikel juhtudel AudS § 32 lg 4 p 3. Ühe ja sama rikkumise kvalifitseerimine mõlema normi alusel ei ole põhjendatud. Kui vandeaudiitorile etteheidetava rikkumise toimepanemisest ei ole möödunud üle kahe aasta, saab temalt kutse ära võtta AudS § 32 lg 4 p 1 alusel, eeldusel, et tegemist on olulise või korduva rikkumisega. Kui viimase kahe aasta jooksul toime pandud rikkumine või rikkumised ei ole piisavalt tõsised, et õigustada vandeaudiitorilt kutse äravõtmist AudS § 32 lg 4 p 1 alusel, ei ole samade rikkumiste tõttu õigustatud ka kutse äravõtmine AudS § 32 lg 4 p 3 alusel. AudS § 32 lg 4 p 3 eesmärk on tagada avaliku huvi kaitse samas ulatuses AudS § 32 lg 4 p-ga 1. (p 22)
RKHKo nr 3-15-2221/33 p-s 13 on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla mõjutanud kohaldatud karistuse valikut. Kuigi viidatud lahend oli tehtud ametniku distsiplinaarmenetluses määratud karistust silmas pidades, on seal toodud põhimõtted kohaldatavad ka kutse äravõtmist puudutava vaidluse lahendamisel. (p 20)
Kohtud rikkusid kohtumenetluse norme (HKMS § 62 lg-d 2 ja 3), kui lükkasid tagasi kaebaja väite, et otsuse tegemisel osales asjast huvitatud isik, sest kaebaja ei tõendanud seda väidet, kuid samas keeldusid kaebaja taotletud tunnistajat välja kutsumast. (p 26)
|
3-19-569/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.01.2021 |
|
Haldusorgan rikkus olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. (p 11)
Ettekirjutuse tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha tema asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 11)
Kuigi direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e), ei ole välistatud riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses. AdvS § 50 lg 2 esimene lause võimaldab Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt AdvS § 49 lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega AdvS tähenduses. AdvS § 50 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus AdvS § 69 lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva AdvS mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased AdvS § 50 lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega. AdvS § 69 lg-d 2-4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis. Lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (AdvS § 50 lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki äriühinguid, § 69 lg-s 3 laiemat hulka äriühinguid, kuid AdvS § 69 lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid). Lisaks AdvS § 50 lg 2 sõnastusele toetab järeldust, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega. (p-d 14, 15)
Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi 98/5/EÜ jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav säte. Direktiivis ega selle ettevalmistavates materjalides ei ole viidet sellele, et EL seadusandja oleks soovinud anda sellega asutamisvabadusele advokaatide puhul teistsuguse sisu kui varasemas Euroopa Kohtu praktikas – vastupidi, direktiivi põhjenduses 10 on viidatud vajadusele tõlgendada üht direktiiviga kehtestatud nõuet Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades ning direktiivi eelnõud analüüsides hinnati mh kooskõla Kloppi (C-107/83) ja Gebhardi (C-55/94) lahendites võetud seisukohtadega. (p 18)
Direktiiv 98/5/EÜ ei välista otsesõnu piirangu kehtestamist, millega võib vandeadvokaadil olla osalus ainult ühes advokaadiühingus, kuid piirangut tuleb sellegipoolest hinnata Gebhardi lahendis käsitletud tingimustest lähtudes (piirangut ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, selle kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik). (p 19)
Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel toetab kolleegiumi järeldust AdvS § 50 lg 2 teise lause kohta, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes. Tegemist on acte éclairé olukorraga. (p 23)
AdvS § 49 lg-st 1 ei saa tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Sätte sõnastusest ega ka AdvS eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood. Isegi kui AdvS § 49 lg-st 1 saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49. (p 21)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Olukorras, kus AdvS võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (AdvS § 55 lg 1). Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (AdvS § 44 lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel advokaadibüroo pidajale. Piirang ei aita luua selgust vastutuse osas, sest õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutab advokaadiga solidaarselt mitte advokaadiühing, milles advokaat on osanik, vaid selle advokaadibüroo pidaja, mille kaudu teenust osutati (AdvS § 47). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele AdvS § 70 lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja EKo asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (AdvS § 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4). Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi. (p 22)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). (p 22)
Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid koheldakse AdvS § 50 lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus. (p 24)
|
3-17-378/56
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2020 |
|
AudS § 32 lg 4 p-te 1 ja 3 ning AudS § 39 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2006/43/EÜ art 5 lg-ga 1. Kui vandeaudiitori maine või usaldusväärsus on tõsiselt kahjustada saanud, ei saa kutse äravõtmist takistada ainuüksi asjaolu, et mainet või usaldusväärsust kahjustanud sündmusest on möödunud üle ühe aasta. Selleks, et tagada avalikkuse usaldus audiitortegevuse vastu, võib vandeaudiitorilt kutse äravõtmine olla põhjendatud ka aastaid pärast sellist sündmust, sh pärast kutsealase rikkumise toimepanemist. Seepärast tuleb AudS § 32 lg 4 p 3 koosmõjus AudS § 39 lg-ga 2 tõlgendada nii, et sellel alusel on võimalik vandeaudiitorilt kutse ära võtta, kui vandeaudiitori hea maine või usaldusväärsus on kutsealase või muu õiguserikkumise toimepanemise tõttu jätkuvalt tõsiselt kahjustunud. AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutsealase rikkumise tõttu kutse äravõtmiseks peab esinema ülekaalukas avalik huvi (vt p 28). (p 19)
Kui isiku, kellelt on vandeaudiitori kutse maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu AudS § 32 lg 4 p 3 alusel ära võetud, maine ja usaldusväärsus on vahepealse aja jooksul taastunud, võib ta teatud aja möödumisel vandeaudiitori kutset uuesti taotleda. (p 20)
Vandeaudiitorilt võetakse riikliku järelevalve käigus kutse ära ohu ennetamise, mitte karistamise eesmärgil. Siiski riivab vandeaudiitori kutse äravõtmine kutsealasest rikkumisest tingitud maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu intensiivselt elukutse valiku vabadust ning kaebaja puhul ka ettevõtlusvabadust. (p 23)
Ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld ei luba isikut teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda on vastavalt seadusele juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud (PS § 23 lg 3; EL põhiõiguste harta art 50; EIÕK 7. protokolli art 4). Topeltmenetlemise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga menetluste suhtes (vt nt RKKKo 1-16/4665/224, p 24) ning korduv menetlus peab puudutama tegu, mille kohta on tehtud lõplik otsus (vt nt EKo C-617/17: Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, p 32). (p 22)
Vandeaudiitorilt võetakse riikliku järelevalve käigus kutse ära ohu ennetamise, mitte karistamise eesmärgil. Siiski riivab vandeaudiitori kutse äravõtmine kutsealasest rikkumisest tingitud maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu intensiivselt elukutse valiku vabadust ning kaebaja puhul ka ettevõtlusvabadust. Kui üheski varasemas menetluses ei langetatud sama rikkumise kohta õigeks- või süüdimõistvat otsust, ei ole vastustaja topeltmenetlemise keeldu rikkunud. (p 23)
Selleks, et tuvastada, kas isiku maine või usaldusväärsus on kutse äravõtmise üle otsustamise ajal tõsiselt kahjustunud, tuleb muu hulgas arvesse võtta rikkumise toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal isiku mainet või usaldusväärsust mõjutanud sündmusi. Mida rohkem aega on rikkumise toimepanemisest möödunud, seda kaalukamad peavad olema asjaolud, mis õigustavad kutse äravõtmist. (p 26)
Riikliku järelevalve raames AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutse äravõtmisel ei või tugineda pelgalt hinnangule, et vandeaudiitor ei vasta oma maine või usaldusväärsuse tõsiselt kahjustumise tõttu vandeaudiitorile esitatavatele nõuetele. Kui tegemist on kutsealase rikkumise juhtumiga, tuleb lisaks rikkumise toimepanemise ning selle tulemusel maine või usaldusväärsuse tõsise kahjustumise tuvastamisele prognoosida ka kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte (riske), sest vandeaudiitorilt võetakse kutse avalikku korda tulevikus ähvardada võiva ohu tõrjumiseks, st ohu ennetamiseks. Kutse äravõtmiseks pädeval organil tuleb ohu tekkimise võimalikkust hinnata kutse äravõtmise ajal teadaoleva teabe põhjal. Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)
Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)
|
3-3-1-76-09
|
Riigikohus |
11.12.2009 |
|
Kuigi käesoleva vaidluse ajendanud täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kui kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja täitmisavalduse vahel, ei ole tegemist distsiplinaarvastutuse rakendamise aluseks oleva süülise teoga.
Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni.
Halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista, et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa. Selle kasuks, et halduskohtumenetluses on lubatav vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine, räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, võib erandlikel asjaoludel ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Isiku soov vabaneda süüdistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust on küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni vaidlustamiseks ei ole vajadust.
|
3-3-1-24-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Notar võib tulenevalt NotS § 37 lg 1 p-st 3 asjast huvitatud isiku taotlusel ametitoimingu tegemise kuni 10 päevaks edasi lükata, kui taotleja soovib kohtus vaidlustada notari ametitoimingu sisusse puutuvat fakti või õigust. Notaril on alus ametitoimingu tegemise peatamiseks, kui asjast huvitatud isik on õigeaegselt kohtus vaidlustanud ametitoimingu sisusse puutuvat fakti või õigust.
Ametitoimingu tegemise, edasilükkamise või sellest keeldumise peab notar otsustama põhjendamatu viivituseta. TõS § 4 järgi on notaril õigus ja kohustus keelduda ametitoimingu tegemisest üksnes juhul, kui osalise vajaliku õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõiguse puudumine on selge. Kui notaril puudub võimalus osaleja või esindaja suhtes tekkinud kahtluste paikapidavust tuvastada, märgib notar TõS § 10 lg 3, § 11 lg-te 1 ja 2 ning § 12 lg 3 kohaselt nimetatud asjaolu notariaalakti ja tõestab taotleja nõudel tehingu oma kahtlustele vaatamata. Kui notaril ei ole ka oma ametist tulenevat nõuetekohast hoolsust üles näidates võimalik tõsikindlalt välja selgitada notariaaltoimingu tegemisel tähtsust omava asjaolu esinemine või puudumine, ei või notar keelduda ametitoimingu tegemisest.
NotS § 40 lg-st 4 ei tulene, et halduskohus saaks kohustada notarit taotletud ametitoimingut sooritama. Kohus võib selle sätte alusel üksnes teha notarile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi temale esitatud taotlus ametitoimingu tegemiseks. Isikute õiguste tõhusa kaitse ja võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb NotS § 40 lg-t 4 tõlgendada selliselt, et see annab halduskohtule volituse kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotluse uuesti lahendama, kuid ei anna kohtule õigust kohustada notarit konkreetset toimingut sooritama. Notaril peab olema võimalik otsustada ametitoimingu tegemine, selle edasilükkamine või sellest keeldumine kaalutlusõiguse alusel.
TõS § 36 lg-dest 2 ja 3 järeldub, et notar ei vastuta otseselt osalejate nimekirja ja hääletusprotokolli õigsuse eest. See tähendab, et notar ei kontrolli oma initsiatiivil aktsiatest tuleneva hääleõiguse olemasolu. Sellist kontrolli oleks notaril ka praktiliselt võimatu läbi viia, sest valitsev mõju on dünaamiline ja võib sõltuvalt asjaosaliste tegudest hetkega muutuda (vt ka Riigikohtu 01.11.2004 otsuse nr 3-2-1-89-04, p 34). Notaril ei ole reeglina võimalik otsustada hääleõiguse puudumise üle ka juhtudel, kui väidetakse valitseva mõju olemasolu kokkuleppe alusel kooskõlastatult tegutsevate isikute kaudu.
Aktsiatest tuleneva hääleõiguse olemasolu või puudumist tuleb hinnata üldkoosoleku toimumise aja seisuga. Notar saab üldkoosoleku protokolli tõestamise otsustamisel hinnata aktsiatest tuleneva hääleõiguse küsimust üksnes juhul, kui talle esitatakse vastavad dokumendid, ja tingimusel, et puudub vaidlus aktsiate hääleõiguslikkuse üle.
Notar tohib tõestada üksnes selle üldkoosoleku protokolli, millel ta on ise osalenud. Otsustamine selle üle, milline protokoll vastab üldkoosoleku tegelikule käigule, ei kujuta ega saa kujutada endast notari poolt üldkoosoleku otsustele õigusliku hinnangu andmist ega vaidluse lahendamist aktsiate hääleõiguslikkuse üle.
Notar peab oma võimaluste piires alati püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse. NotS § 2 lg 1 kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid ja sündmusi ning teha muid õiguskindlust tagavaid ametitoiminguid. Notar peab oma ametit pidama ausalt, väärikalt ja erapooletult (NotS § 2 lg-d 4, 5; § 9 lg 1) ning järgima ametitoimingute tegemisel oma ametist tulenevat vajalikku hoolsuskohustust.
NotS § 40 lg-st 4 ei tulene, et halduskohus saaks kohustada notarit taotletud ametitoimingut sooritama. Kohus võib selle sätte alusel üksnes teha notarile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi temale esitatud taotlus ametitoimingu tegemiseks. Isikute õiguste tõhusa kaitse ja võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb NotS § 40 lg-t 4 tõlgendada selliselt, et see annab halduskohtule volituse kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotluse uuesti lahendama, kuid ei anna kohtule õigust kohustada notarit konkreetset toimingut sooritama. Notaril peab olema võimalik otsustada ametitoimingu tegemine, selle edasilükkamine või sellest keeldumine kaalutlusõiguse alusel.
|
3-3-1-50-05
|
Riigikohus |
31.10.2005 |
|
Audiitorite kutsetegevuse peatamise otsustamine on seadusega antud Audiitorkogu juhatuse pädevusse, kes teeb õiguslikult siduva otsustuse. AudS § 28 lg 1 ja AudS § 24 p 4 sõnastusest ei saa järeldada, et Audiitorite kutsekomisjoni kooskõlastus audiitori kutsetegevuse peatamise otsusele peaks järgnema Audiitorkogu juhatuse otsusele. Kooskõlastamise otsustamine peaks olema üks menetlustoiming, mis eelneb juhatuse otsuse tegemisele.
Kooskõlastuse andmine ei saa olla pelgalt konstateering, vaid pädeva organi uurimispõhimõttel rajanev ja haldusmenetluse põhimõtteid järgides langetatud otsustus (vt Riigikohtu 10.03.2005. a otsus nr 3-3-1-2-05 ja 10.06. 2003. a otsus nr 3-3-1-38-03 ). AudS § 28 lg-st 1 ei tulene, et kutsekomisjon peaks igal juhul kooskõlastama kõik juhatuse otsused, mis talle kooskõlastamiseks esitatakse. Kui kutsekomisjoni kooskõlastus järgneks juhatuse otsusele ning kooskõlastus jäetakse andmata, peaks juhatus hakkama oma varasemat, seadusest tuleneva pädevuse piires tehtud otsust taas läbi vaatama. Sellega kaasneks ebaselge olukord juhatuse otsuse kehtimahakkamise osas.
Seadus ei sätesta, milline on Audiitorite kutsekomisjoni kooskõlastuse õiguslik tähendus ja milline on kooskõlastuse andmata jätmise mõju Audiitorkogu juhatuse otsusele. Seetõttu ei ole seadusest tulenevaks ilmselgeks järelduseks, et ilma kutsekomisjoni kooskõlastuseta ei omanda Audiitorkogu juhatuse otsus kehtivust. Sellises olukorras ei saanud ka isikul Audiitorkogu juhatuse otsuse kättesaamisel tekkida kindlat arusaama, kas kehtiv otsus tema kutsetegevuse peatamiseks on olemas või mitte, kuna puudus seaduses ettenähtud kooskõlastus. Audiitorkogu juhatuse otsuse kooskõlastamist käsitlev normistik ei näe ka ette tähtaega, mille jooksul kutsekomisjon peaks juhatuse otsuse kooskõlastamise otsustama. Seega tuleb pidada erandlikult põhjendatuks, et isik lähtus halduskohtusse pöördumisel Audiitorkogu juhatuse otsuse kooskõlastamise teatavakstegemisest.
|
3-3-1-37-05
|
Riigikohus |
12.10.2005 |
|
Advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord ei reguleeri olukorda, kus aukohus saab distsiplinaarsüüteo tunnustest teada sedavõrd hilja, et möödunud on juba distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks ettenähtud tähtaeg ja aukohtul pole enam võimalust distsiplinaarkaristust määrata. Samuti ei sätesta Advokatuuriseadus selgesõnalist kohustust juba algatatud menetlus lõpetada põhjusel, et möödunud on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg. Menetlusalusel isikul peab distsiplinaarasja menetlemise puhul olema selge arusaam sellest, millal lõpeb tema suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse lõpu selge määratlemise (sh juhtumil, mil on möödunud distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaeg) ja sellest menetlusaluse isiku teavitamise kohustus tulenevad menetluse üldistest põhimõtetest ning loovad isiku jaoks kindlustunde, et enam ei saa tekkida õiguslikult siduvat tagajärge distsiplinaarkaristuse kohaldamise näol.
Advokatuuriseadusest ei tulene selgesõnaliselt aukohtu pädevus anda väljaspool distsiplinaarmenetlust hinnanguid advokaatide käitumisele kutse-eetika seisukohast, kuid seadus sätestab advokatuuri eesmärgi ja pädevuse kutse-eetika küsimustega tegelemisel. Kutse-eetika küsimustega tegelemine ja neis küsimustes hinnangute andmine tuleneb advokatuuri kui omavalitsusliku kutseühenduse tegevuse olemusest ja Advokatuuriseaduse eesmärkidest. Nende eesmärkide saavutamiseks ei saa välistada kutseühenduse siseselt ka seaduses otsesõnu sätestamata, kuid kodukorras ette nähtud või praktikas väljakujunenud tegevust lisaks neile advokatuuri organite otsustele, mille vastuvõtmine tuleneb seadusest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks ka aukohtu otsused distsiplinaarkaristuse määramise kohta.
|
3-3-1-2-05
|
Riigikohus |
10.03.2005 |
|
Audiitori suhtes kohaldatava meetme valik on audiitorkogu juhatuse diskretsiooniline otsustus. Haldusorgan on kohustatud oma valikut põhjendama, esitades otsuses ka vastavad kaalutlused. Eriti hoolikalt tuleb motiveerimiskohustusse suhtuda audiitori täiendavale eksamile saatmise korral, kuna tegemist on range meetmega, millega kaasneb ka kutsetegevuse peatamine. Vaidlustatud otsusest peab tulenema üheselt, et tegemist on sedavõrd tõsiste rikkumistega, mis võimaldavad väita, et audiitor on kutseomadused minetanud, ja väärivad AudS § 27 lg-s 2 sätestatud tagajärge.
AudS § 28 lg 1 p 3 kohaldatakse koosmõjus AudS § 27 lg-ga 2. AudS § 27 lg-t 2 tuleb mõista normina, mis annab Audiitorkogu juhatusele pädevuse audiitori täiendavale eksamile saatmiseks. Kaalumine, kas audiitori kutsetegevuses ilmnenud vajakajäämised väärivad distsiplinaarvastutusele võtmist või on tegemist kutseomaduste minetamisega, mille korral kohaldatakse täiendavale eksamile saatmist, toimub enne, kui Audiitorkogu juhatus teeb AudS § 27 lg 2 alusel otsustuse.
|
3-3-1-87-04
|
Riigikohus |
28.02.2005 |
|
Avalik võim, täites konkursi korras avalik-õigusliku ameti kandja kohti, peab tagama sellel konkursil osalejatele konkursi õiguspärase läbiviimise. Eksami sooritajatel on õigus olla informeeritud hindamise aluseks olevatest kriteeriumitest. Kui hindamiskriteeriumitest teavitamise kohustust ega korda pole reguleeritud, tuleneb teavitamise kohustus halduse üldistest põhimõtetest ning teavitamine peab aset leidma mõistliku aja jooksul enne eksami toimumist. Hindamistingimuste eelneva teatavakstegemisega pannakse ka kõik eksamineeritavad võrdsesse olukorda.
Termini tõlkimisel määrab selle, kas tegemist on jämeda veaga või veaga, mis moonutab teksti tähendust, vandetõlgi eksami komisjoni lingvistilisi teadmisi hindav koosseis, kellel ei pea olema õigusalaseid teadmisi. Kuna see ei ole välistatud, oleks mõistlik juriidiliste eriteadmistega komisjoniliikme kaasamine õigusalase tõlke- või toimetusteksti hindamisele.
HKMS § 93 lg 7 kohaselt tuleb kohtule kohtukulude väljamõistmiseks esitada kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Hoolimata kassatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest, ei ole võimalik esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulusid välja mõista olukorras, kus kohtukulude kandmist tõendavad dokumendid esitatakse kohtule alles kassatsiooniastmes.
|
3-3-1-70-04
|
Riigikohus |
07.12.2004 |
|
Notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel (näiteks kui notar kohaldab mittekehtivat normi, normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast vms).
|
3-3-1-35-00
|
Riigikohus |
26.09.2000 |
|
Notarile esitatavast sõltumatuse nõudest tulenevalt ei ole justiitsministril ega ühelgi riigiorganil õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Täitevvõimul puuduvad volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle. Isegi siis, kui notari seisukoht osutub kohtumenetluse käigus ebaõigeks, ei ole täitevvõimu sekkumine lubatav, kui notari arvamus tugines kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele.
Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuete-kohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse.
Riigivara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ei saa maavanem
lähtuda eraõiguses kehtivast põhimõttest, et lubatud on kõik, mis pole keelatud. Riigivara vahetamine võimalik ainult juhul, kui seaduses on see otseselt ette nähtud. Riigivara seadus ega teised seadused ei sätesta võimalust võõrandada riigivara
vahetuslepinguga.
|
3-3-1-3-99
|
Riigikohus |
12.02.1999 |
|
Asutuse või ametiisiku toiming saab rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui toiming lisaks õigusvastasusele toob kaasa ka kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise.
Tulenevalt Asjaõigusseaduse § 92 lg.-st 1 läheb omand ehitise kui vallasasja suhtes üle omandaja ja võõrandaja vahelise omandi üleandmise kokkuleppe alusel, mitte notari poolt kokkuleppe tõestamise toimingu tulemusel. Seega ei saa see toiming rikkuda AS Epp omandiõigust.
Notari poolt lepingu tõestamise toiming ei ole notari poolt tsiviil-, perekonna- ega tööõigussuhtes tehtud toiming. Järelikult on halduskohus pädev hindama selle toimingu õiguspärasust.
Kui tehing tehakse esindaja kaudu, peab notar Notariaadiseaduse § 47 lg. 3 ja Notariaaltoimingute tegemise korra p. 50 lg. 1 kohaselt kontrollima esindaja volitusi. See, et volituse olemasolu tuleb kindlaks teha tsiviilõigussuhteid reguleerivate normide alusel, ei ole aluseks halduskohtulikust kontrollist loobumiseks.
Volituse puudumine lepingu sõlmimisel tähendab, et notari poolt lepingu tõestamise toiming on objektiivselt õigusvastane. Osutades, et pole tõendatud esindaja volituste puudumine, on apellatsioonikohus käsitlenud üksnes kaevatud notariaaltoimingu objektiivse õiguspärasuse küsimust. Halduskohus peab aga selgitama, kas lisaks õigusvastasusele võib vaidlustatud toiming riivata ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
Väär on seisukoht, et halduskohus ei saa tulenevalt HKS § 3 lg. 2 p.-st 2 anda hinnangut asjaoludele, kas tsiviilõiguslik leping on teostatud volituse olemasolul või volituseta, ning kas tehing on sellest sõltuvalt tühine või mitte.
|