/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 243| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1874/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2019
Vt RKHK otsus asjas nr 3-16-2514. (p 12) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
3-17-1059/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2019
Registriandmete kasutamine maksustamisel (vt RVMS §-d 1 ja 2, MKS § 10 lg 1 ja lg 2 p 6) ei anna raskeveokimaksu maksuhaldurile (RVMS § 9 lg 1) universaalpädevust teha järelevalvet riiklikusse registrisse andmete esitamise kohustuse täitmise üle. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud MKS v.r § 59 lg 2 esimene lause sätestas küll MTA õiguse kontrollida maksustamisega seotud dokumente, kuid see tähendas õigust dokumentidega tutvuda ja nende sisu maksude arvestamisel hinnata, mitte aga õigust teha ettekirjutusi dokumentide muutmise kohta. Seetõttu ei saa MKS v.r § 59 lg-st 2 tuletada ka alust liiklusregistri kannete muutmiseks. Liiklusregistri kanded ei ole ka deklaratsioon, mille esitamiseks võib maksuhaldur anda korraldusi (MKS § 85 lg 3). Tegemist ei ole maksuhaldurile esitatava maksu arvutamise dokumendiga (MKS § 85 lg 1). (p 10) Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et sunniraha sissenõudmine ei ole haldusakt. Sunniraha nõutakse sisse menetlustoimingutega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 11). Kuna hoiatusega ei määrata sunniraha kindlaks lõplikult ja siduvalt (samas, p 14), ei kujuta sunniraha rakendamine hoiatuses märgitust väiksemas määras endast haldusakti muutmist, sõltumata sellest, kas hoiatus sisaldus ettekirjutuses või vormistati eraldi. Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019
MKS § 10 lg 3 kohaselt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. Seega on oluline, et menetlusaeg oleks mõistlik ning menetleja väldiks põhjendamatuid viivitusi. (p 32)
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13) IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14). Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid. IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19) Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22) Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
3-18-637/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2019
Vaidluse lahendamiseks on oluline võtta seisukoht, kas riigisisesed kohtud saavad MTA ametiabi korras esitatud ettevaatusabinõude kohaldamise taotlust lahendades hinnata ise tõendeid, sh Soome kohtu ettevaatusabinõude kohaldamise lahendit, ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt abinõude kohaldamise eelduste täidetuse üle või peavad kohtud lähtuma sellest õiguslikust hinnangust, mille Soome kohus on oma lahendis faktiliste asjaolude kohta andnud. (p 12) Eesti seadusandja on direktiivi üle võttes leidnud, et direktiivi 2010/24/EL art 16 lg 1 viimane lause ei anna alust Soome kohtu antud luba ettevaatusabinõude rakendamiseks Eesti territooriumile üle kanda. Ka kolleegium eelistab direktiivi art 16 lg 1 tõlgendust, mille kohaselt on Soome kohtu ettevaatusabinõude rakendamiseks tehtud kohtulahend pelgalt üheks tõendiks, mida tuleb hinnata MKS § 136^1 eelduste kontrollimisel ja täitetoimingute lubamisel. Seda kinnitab artikli 16 lg 1 esimene lause, mille kohaselt rakendab taotluse saanud asutus ettevaatusabinõusid, kui see on tema riigisiseste õigusnormidega lubatud ja tema haldustavadega kooskõlas. (p 14) Kolleegiumi arvates ei ole siiski välistatud maksuhalduri (kes vahendab ka Soome maksuhalduri seisukohta) tõlgendus, et direktiivi art 16 lg 1 viimase lause järgi ei tohi taotlusele lisatud kohtulahendis kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele antud hinnangust kõrvale kalduda ning Eesti on direktiivi ülevõtmisel eksinud. Seega ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist oleks acte clair olukorraga. (p 15)
3-17-2005/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.04.2019
Käibemaksuarvestuses arve võimaliku tühistamisega seonduvat tulevikus tekkida võivat maksukohustust vähendavat asjaolu ei saa arvesse võtta täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel. (p 12) MKS § 38 näeb ettevõtte ülemineku puhul ette ettevõtte või selle osa üleandnud isiku ja ettevõtte omandaja solidaarvastutuse vastavalt VÕS-is sätestatule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et ületagamise keeldu ei rikuta, kui hagi tagatakse iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes eraldi kogu nõude ulatuses (RKTK määrus asjas nr 3-2-1-140-15, p 10). Maksuhalduri täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel pole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Solidaarkohustus kaotaks osaliselt mõtte, kui seda saaks tagada vaid ühe solidaarvõlgniku suhtes. (p 17) Vt loa andmise taotluse lahendamise kohta p 9, samuti RKÜK määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 57–60. Vt hüpoteegi summa kohta p-d 20 ja 21.
Vt p 19 ning RKHK määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 16, ja RKÜK otsus nr 2-15-17249/53.
Ettevõtte üleandmise tehingult käibemaksu ekslik kajastamine on ettevõttega seotud ning sellest tulenevad nõuded ja kohustused lähevad MKS § 37 alusel ettevõtte ülemineku puhul omandajale üle. (p 13)
Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. (p 12)
Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. Kui selle perioodi kohta on tehtud maksuotsus, siis deklaratsiooni parandamise soovi korral peab taotlema ka maksuotsuse muutmist (vt KMS § 27 lg 5). KMS § 29 lg 7 ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta. (p 12)
3-16-2514/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.03.2019
Lisaks arestitud rahale eraldi maksukohustuse täitmine oleks vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise ning isegi kui kaebaja oleks arestitud vara hiljem tagasi saanud, ei oleks tal olnud võimalik saada maksukohustuslasele makstavat intressi. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 20). Kuni 31.12.2018 kehtinud MKS § 114 lg 3 redaktsiooni järgi (MKS v.r) võis riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla muu hulgas juhul, kui selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Alates 1.01.2019 kehtivas redaktsioonis (MKS u.r) saab maksuhaldur seda sätet kohaldada ka omal algatusel. Kolleegium on rõhutanud, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, on võrreldes põhivõlaga intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 25). Kuigi MKS v.r § 114 lõige 3 annab maksuhaldurile ulatusliku kaalutlusõiguse, on praegusel juhul maksuhalduri kaalutlusruum oluliselt vähenenud, sest vara arestimise tõttu oli maksuintressi arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud. (p-d 16–18) Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)
Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)
Maksuintressi kohta vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110. Pärast seda, kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmise tagamiseks arestitud, ei saa maksuintress täies mahus täita oma eesmärke. KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi seisneb vara arestimine selle üleskirjutamises ja võõrandamise tõkestamises. Sama paragrahvi lg 7 järgi võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajalt võeti sularahas ära tema maksukohustusest suurem summa. Kriminaalmenetluses tuli tagada arestitud vara säilimine. Aresti eesmärgiks ja lõpptulemuseks oli kaebaja maksukohustuse täitmise tagamine. Sellises olukorras oli välistatud maksmata maksusumma kasutamine maksukohustuslase poolt. Maksukohustuslase motiveerimise funktsiooni sai maksuintress täita üksnes siis, kui pidada kohaseks maksukohustuse ajutiselt topelt täitmist. (p 15)
MKS § 105 lg 1 esimese lause järgi on maksukohustuslane kohustatud tasuma maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad selleks määratud kontole. Sama paragrahvi lg-s 5 on sätestatud, et tasumise päevaks loetakse tasutava summa selleks määratud kontole laekumise päev. Riiklike maksude maksuhalduri hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmine ja tasumine on MKS § 105 lg 8 alusel täpsemalt reguleeritud rahandusministri 19.12.2008. a määrusega nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Määruse § 2 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on kohustuse arvestusse kandmise aluseks maksudeklaratsioonid ja haldusaktid. Arvestusse kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga (määruse § 11 lg 1). Seega näeb määrus ette, et maksusumma tasutakse ettemaksukontolt maksudeklaratsiooni või -otsuse alusel. Seetõttu nõustub kolleegium kohtutega, et raha arestimisel ei saanud lugeda maksukohustust täidetuks. (p 12)
3-14-436/115 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2019
Ka seaduses sätestamata maksusoodustus mõjub maksukohustust vähendavalt. Ebaselgete piiridega maksuvabastus ei suurenda maksukohustust võrreldes olukorraga, kus vabastus täielikult puudub. (p 15)
Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009. a määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (maksumäärus) § 1 lg 2 kitsendas võrreldes KoMS § 8 lg-ga 1 müügimaksu maksuobjekti, maksustades üksnes füüsilistele isikutele (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjad) müüdud kaubad ja osutatud teenused. Muid olulisi mõisteid, nagu kaupleja, jaekaubandus, toitlustus ja teenindus, on maksumääruses kasutatud kooskõlas KoMS §-s 8 sätestatuga. Samuti puudub vastuolu KoMS § 8 lg 2 ja maksumääruse § 42 vahel. (p 15) Ostjate identifitseerimise nõue ei muuda müügimaksu regulatsiooni ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kaebajatel oli võimalik oma tehingupartnerid kindlaks teha. Kuigi erinevalt käibemaksust ei olnud müügimaksu puhul seaduses sätestatud müüja kohustust lisada maks müügihinnale, oli see olemuselt siiski samasugune kaudne maks, mille koormust pidid kandma lõpptarbijad. Otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid lõpphindu ning kanda müügimaksu kulu üldise müügitulu arvel sai olla vaid kaebajate endi valik. Sellist valikut tehes pidid kaebajad arvestama, et tagantjärele ei pruugi olla võimalik välja selgitada isikuid, kellele suunatud käibele poleks tegelikult pruukinud müügimaksu rakendada. Kaebajatel oli samas võimalus määrata erinevad hinnad või teha juriidilistest isikutest ostjatele tagasimakseid ning ise kehtestada vajalikud eeskirjad, mille abil kontrollida ja tuvastada ostjate staatust (nt korraldada hulgimüüki eraldi ruumides või osakondades, kasutada kliendikaarte või ostjate registreerimist jne). (p 17)
Tagastusnõude õigsuse kontrollimine on Tallinna Ettevõtlusameti (TEA) pädevuses ning MTA saab enammakse tagastada vaid siis, kui TEA on tuvastanud tagastusnõude õigsuse. TEA maksuotsuse õigusvastasus ei muudaks õigusvastaseks MTA otsust. Kui TEA maksuotsus tuleks mingil põhjusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on kaebajatel õigus esitada MTA-le uus tagastusnõude täitmise taotlus ning varasem keeldumine ei takistaks uue tagastusnõude läbivaatamist ja täitmist. (p 18)
MKS § 90 lg-s 2 on ette nähtud, et kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajal ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. Sellisteks puudusteks saavad olla vormilised puudused ja arvutusvead, mille tulemusena ei ole võimalik maksusummat õigesti arvutada (näiteks on osa kohustuslikke andmeid jäetud esitamata). Sisuliste puuduste korral, kui maksumaksja on maksuseadust või määrust vääralt kohaldanud, või kui tekib õiguslik vaidlus maksuseaduse või määruse tõlgendamise üle, peab maksuhaldur läbi viima maksumenetluse ning määrama maksu MKS § 95 kohaselt maksuotsusega. (p 18)
3-18-1207/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.02.2019
Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda ei väära ka see, kui on tõendatud, et raha laekus isiku pangakontole kellegi teise majandustegevuse tulemusena. Isikul, kes omab kontot, on endiselt nõudeõigus panga vastu. (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11)
Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt RKTK määrus asjas nr 2-17-6743/38, p 16.3). (p 11) MKS § 136^1 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 53). Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda võimalus arestida vara, sõltumata selle omaniku isikust, on see seaduses sätestatud (vt nt RahaPTS § 57 lg 6, aga ka KrMS § 142 lg 1). (p 12) Maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumise vältimiseks on võimalik Maksu- ja Tolliametil (MTA) enne rahalise nõude või kohustuse määramist taotleda halduskohtult endale (MKS § 136^1 lg 1 ja § 130 lg 1 p 3) või kohtutäiturile (MKS § 136^1 lg 1^1 p 2) loa andmist võlgniku kolmanda isiku vastu suunatud nõude arestimiseks ja kohustada kolmandat isikut maksma raha selleks ettenähtud kontole (TMS § 111, MKS § 136^1 lg 1^1 p 2). Kohtutäiturile loa andmist täitetoimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib MTA taotleda üksnes siis, kui maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute sooritamine ei ole asjas võimalik või ei oleks suure tõenäosusega tulemuslik (MKS § 136^1 lg 1^1, vt ka MKS § 130 lg 2). Seega peab MTA kohtutäiturile loa taotlemisel põhjendama, miks ta ei saa või tal poleks otstarbekas ise täitetoiminguid sooritada. (p 13)
3-12-1360/131 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018
Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17) Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20) Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20) Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)
Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23) Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)
Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24) Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25) Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)
Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)
Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29) Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)
3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018
Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10) Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)
Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16) Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)
Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12) Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)
Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)
3-15-2023/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2018
Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata (vrd HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (MKS § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4). Kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ja maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Deklarandi teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1). (p 11, vt ka p-d 18 ja 19)
Isiku teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega ei tähenda iseenesest tema ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited). Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ja olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. (p 12)
Praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid sama tootjaga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. (p 16)
Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele peab maksuotsus olema arusaadav ja kontrollitav. (p 17)
2-17-12525/53 PDF Riigikohtu erikogu 10.10.2018
Kehtiva MKS § 168^4 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. (p 15.1) Kehtiva MKS § 165 lg-st 1 järeldub, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. (p 15.2) Kuna MKS §-s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mail 2006 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuse p-s 11 ja tsiviilkolleegiumi 12. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 tehtud määruse p-s 10 enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine. Maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. (p 17.2) Praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Praeguses lahendi p-s 17.2 väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid tunnistada vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine nende täiteasjades lubamatuks TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud.
3-16-2324/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2018
Haldusakti adressaadi õigusi piirava ja talle kohustusi paneva haldusakti põhjendamine (MKS § 46 lg 2) on oluline, tagamaks haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus. Põhjendamiskohustust võib mh piirata maksusaladuse hoidmise kohustus (MKS §-d 26–30). (p 8)
Vaatamata normis kasutatud terminile „kolmas isik“, nõutakse MKS § 61 lg 1 alusel teavet menetlusväliselt isikult, mitte menetlusosaliselt MKS § 43 p 3 mõttes (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 12). Seadus ei näe ette, et maksuhaldur võib teavet nõuda vaid kontrollitava maksukohustuslase tehingupartneritelt. (p-d 9 ja 10) Menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab nõutav teave olema seotud läbiviidava maksumenetlusega. Kui seos ei ole pelgalt nõutava teabe iseloomust (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega tehtud tehingute kohta) tulenevalt äratuntav, peab maksuhaldur selgitama, milles seos seisneb. Äriühingu maksustamist võivad eeskätt mõjutada sinna raha laekumise või sealt tehtavate väljamaksetega seonduvad asjaolud. (p 11) Mõeldav on nõuda füüsiliselt isikult teavet näiteks ühekordse suurema laekumise kohta, kui sellel on ajaliselt lähedane sisuline seos kontrollitava isiku maksukohustusega. Sageli aga koguneb füüsiliste isikute vara aja jooksul isiklikust tarbimisest üle jäänud summadest (säästudest). Selliste sissetulekute kohta teabe nõudmine paneb isikule sisuliselt piiritlemata kohustuse oma varasemate sissetulekute kohta teabe andmiseks, mistõttu ei ole selline kohustus proportsionaalne. Selle vältimiseks tuleb nõue ajaliselt ja/või esemeliselt piiritleda. (p 12)
3-14-50103/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
Kuna kontrollaktis kajastatakse tuvastatud asjaolusid ja kavandatava tulevase maksuotsuse sisu, on kontrollakti kohta eriarvamuse esitamiseks tähtaja andmine efektiivne ja kohane viis MKS § 13 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamise võimaldamiseks. Sellegipoolest ei ole maksuhalduril keelatud vajaduse korral koguda tõendeid ka pärast kontrollakti koostamist. Ent ka sellisel juhul peab maksukohustuslasel olema võimalus nende tõendite kohta arvamust avaldada. Selleks peab maksukohustuslasele olema arusaadav, mida nende tõenditega tõendada soovitakse. (p 10) MKS § 49^1 lg 2 sätestab võimaluse anda suulisi seletusi telefonitsi või muu tehnilise lahenduse abil, kui menetleja ja seletuste andja viibivad erinevates haldusüksustes. Praegusel juhul toimunud videosild MTA erineva asukohaga büroode vahel vastab MKS § 49^1 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Seega võis MTA nendele seletustele tugineda. (p 12)
MKS § 72 lg 3 nõuab vaatluse läbiviimiseks üldjuhul maksumaksjale kirjaliku korralduse esitamist, kuhu on märgitud vaatluse eesmärk. Olukorras, kus vaatluse läbiviimiseks ei esitatud kirjalikku korraldust, on maksukohustuslasel õigus nõuda tagantjärele selle kirjalikku põhjendamist. MTA ei esitanud vaatluse kohta kirjalikku korraldust ja viitas tagantjärele selle põhjendustena varasemale korraldusele, mille alusel viidi läbi varasem vaatlus. MKS § 72 lg 1 annab maksuhalduri ametnikele õiguse siseneda vaatluse läbiviimiseks maa-alale või ruumi, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus ja kuhu tavapäraselt on juurdepääs kõrvalistele isikutele piiratud. Seejuures võib vaatlus toimuda seaduses sätestatud juhtudel ka ette teatamata. Seega on vaatlus menetlustoiming, mis võib maksukohustuslase või temaga seotud isikute õigusi oluliselt riivata. Vaatluse põhjendamine peab võimaldama selle õiguspärasust kontrollida. Pole alust arvata, et varasemas korralduses toodud vaatluse eesmärk – teha kindlaks kontrolliperioodil soetatud seadmete olemasolu ja tegelik kasutus – oleks olnud hilisema vaatluse teostamise ajal ebaõige või kaebajale arusaamatu. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendamiskohustuse täitnud. Selguse huvides tuleks vältida juba täidetud korralduse kasutamist uue menetlustoimingu põhjendamiseks. Seda eriti juhul, kui täidetud korraldusega pandi maksukohustuslasele erinevaid kohustusi ja nähti ette ka sunniraha kohaldamise võimalus. Maksuhaldur peab tagama, et põhjendused puudutaksid konkreetset menetlustoimingut ja oleksid sellistena kohustatud isikule arusaadavad. (p-d 13 ja 14)
Vastuses kassatsioonkaebusele väidab MTA, et kaebajal tekkis maksueelis, sest äriühing on deklareerinud sisendkäibemaksu samas suuruses käibemaksuga ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et äriühingul tekkis õigus sellises suuruses sisendkäibemaksu deklareerida. MTA väited kujutavad endast täiesti uut maksudest kõrvalehoidumise koosseisu. Maksuotsuses on MTA pidanud tehingute sellisel viisil vormistamise põhjuseks PRIA-lt toetuse saamist ja määranud maksu põhjusel, et kaebaja pole saanud müügiarvet äriühingult. Riigikohtul pole võimalik MTA esitatud uusi faktiväiteid kontrollida. Samuti ei saa heita haldus- ja ringkonnakohtule ette, et nad pole kontrollinud asjaolusid, millele maksuhaldur pole tuginenud. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et asjas pole tuvastatud kaebaja maksueelist seoses teise äriühingu esitatud arvete kajastamisega sisendkäibemaksuarvestuses. Järelikult ei saanud maksuhaldur keelata nende arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamist. (p-d 18 ja 19)
Kuna apellatsioonimenetluses oli kaebajal esindaja üksnes kohtuistungiks, aktsepteerib kolleegium kassatsiooniastmes suuremaid menetluskulusid (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). (p 22)
3-16-903/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.05.2018
Kuna TuMS § 15 lg 5 p 2 järgi on maksuvabastus ette nähtud kogu kinnisasja müügist saadud kasule, ei saa eluruumiga kinnisasja müügil võimalikku tulumaksuvabastust arvestada katastriüksuste kaupa eraldi. (p 12) Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 1^1). (p-d 15 ja 20) Eelnevast erinevalt sätestab TuMS § 15 lg 5 p 1 tulumaksuvabastuse eeldusena tingimuse, et maksumaksja kasutab võõrandatavat eluruumi võõrandamiseni oma elukohana. Tegemist on maksuvabastuse subjekti puudutava tingimusega, mida keegi teine tema eest täita ei saa (vt ka RKHK otsus asjas nr (3-3-1-97-13, p 12). See on isikuga lahutamatult seotud õigus, mis pärijale üle ei lähe. Samas saab pärija maksuvabastust kasutada, kui ta ka ise elas enne võõrandamist selles eluruumis. (p 19)
Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. (p 15) TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud maksuvabastuse üleminek pärijale sõltub sellest, kas tegemist on pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigusega või kas seadusandja on välistanud selle õiguse ülemineku pärijale (vt ka MKS §-d 35 ja 36 lg 1, PärS § 130 lg 1). (p 16) TuMS § 15 lg 5 p-ga 2 maksuvabastusele kehtestatud tingimus, mille kohaselt võõrandatud kinnisasi peab olema läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel, puudutab üksnes võõrandatud kinnisasja omandamise viisi ega ole sellisena pärandaja isikuga lahutamatult seotud. (p 18) Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 1^1). (p 20)
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
3-16-84/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.03.2018
Kui maksuhaldur tasaarvestab kaebaja tagastusnõuded, kuid tasaarvestuste aluseks olnud maksuotsus hiljem tühistatakse, langeb ära MKS § 105 lg-st 4 tulenev õiguslik alus tasaarvestuste tegemiseks. Õiguslik alus tasaarvestusteks ei saa tuleneda hilisemast maksuotsusest isegi juhul, kui sellega tagantjärele tuvastatakse, et maksukohustuslasel oli tasaarvestamise ajal tasaarvestatud summaga võrdne või sellest suurem maksuvõlg. (p 15) MKS § 116 lg 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis maksukohustuslasele võib tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt kohustas isikut tasuma suurema maksusumma, kui see oli ette nähtud maksuseaduses. Võimalus täitmist tagavate toimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist ei muuda õigusliku aluseta tehtud tasaarvestust õiguspäraseks ega muuda selliselt tasaarvestuselt maksukohustuslasele intressi maksmise kohustust. (p 16) Kui maksuhaldurile alusetult tasutud summa ja sellelt arvutatud intress tagastatakse maksukohustuslase ettemaksukontole (vt MKS § 116 lg 6), on maksuhalduril võimalik seda tasaarvestada muude maksuhalduri hallatavate nõuetega. Kui maksukohustuslane taotles enne haldusakti kehtetuks tunnistamist või muutmist alusetult tasutud summa ja sellelt arvutatud intressi tasumist oma pangakontole, ei ole tasaarvestus ettemaksukontol võimalik. (p 17)
3-15-706/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2018
Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)
Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2) Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3) Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17. Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2). Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.
3-15-2813/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.02.2018
Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste (MKS § 8) olemus, nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus (MKS § 40) on vahetult seaduse alusel üksnes abstraktsed ega ole sundtäidetavad. Need eeldavad maksuhalduri poolt konkretiseerimist vastutusotsuses, arvestades juhtumi asjaolusid. Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) ka vastutusotsusele. (p-d 16.2.–16.3.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Kuna kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus, on vastutusotsuse tegemise eelduseks teiste MKS §-s 96 sätestatud tingimuste täitmise kõrval ka kehtiva maksuvõla olemasolu. Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.) Seetõttu pole oluline, millal saab lugeda vastutusotsuse isikule teatavakstehtuks ja kas äriühing oli selleks hetkeks registrist kustutatud. Piisab vastutusotsuse varasemast andmisest. Lisaks seisukohale asjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tugineb kolleegium seejuures MKS § 98 lg 4 teise lause analoogiale. (p-d 13–14, p 14.1.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.3.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmise aeg tähistab otsuse tegemise hetke, mis võib praktikas seisneda otsustuse eri viisil dokumenteerimises või fikseerimises. Haldusakti andmise aeg (sh kollegiaalorgani puhul) võib olla õigusaktis täpsemalt reguleeritud. Kahtluse korral, millal haldusakti anti, on tõendamiskoormis haldusorganil. Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.4.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Riigikohus on järjepidevalt selgitanud, et äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja (MKS § 7 lg 1, TsÜS § 34) solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus. Seda seetõttu, et vastutusotsuse sisuks ei ole mitte tasutava maksusumma määramine ega äriühingu juhatuse liikme karistamine rikkumise eest, vaid varem fikseeritud kehtiva äriühingu maksuvõla sissenõudmine n-ö uuelt kohustatud isikult, pannes temale vastutuskohustuse. (p-d 16.1–16.2.) Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste olemus (MKS § 8), nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus vahetult seaduse alusel (MKS § 40) eeldavad maksuhalduri poolt vastutusotsuses täpsustamist, arvestades juhtumi asjaolusid. (p 16.2.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) siiski ka vastutusotsusele. (p-d 16.1., 16.3.)
Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.)
Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). Sellega lõppeb tema maksukohustus. MKS § 114 lg 1 kohustab sellise maksuvõla maha kandma (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11), st maksuvõlga enam ei eksisteeri ning seda sõltumata asjaolust, kas maksukohustus tekkis vahetult seaduse alusel või maksuhalduri haldusaktile tuginedes. (p-d 16.1.–16.2.) Eeltoodut ei väära asjaolu, et äriühingu õigusvõime lõppemine TsÜS § 45 järgi ega ka maksuvõla mahakandmine MKS § 114 lg 1 alusel ei ole otseselt MKS § 31 lg-s 3 nimetatud maksuvõla lõppemise eeldustena. Tegemist on muu seaduses sätestatud alusega MKS § 31 lg 3 p 6 mõttes. MKS on normitehniliselt ebaselge. (p 16.3.)
3-17-1141/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.01.2018
Maksukorralduse seadusest tuleneb küll maksuhalduri õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid see ei tähenda, et seda saab teha asja omandiõigusest sõltumata (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Kuigi rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärke seadmine, ei saa ühisvara korral seada kinnistule kohtulikku hüpoteeki, kui selleks puudub teise abikaasa nõusolek (vt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-117-16, p 43; RKTK määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 15). (p 12) Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et MKS § 136^1 lg 1 võimaldab maksuhalduril esitada ka selline taotlus, mille kohaselt seataks keelumärge kinnisasjale nii, et kinnisasja käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasel (RKÜK määrused asjades nr 3-3-1-15-12, p 46, ja 3-3-1-82-12, p 49). Kuna selles asjas polnud võimalik seada hüpoteeki abikaasade ühisvarale, ei ole määrav, et MTA taotluses puudusid põhjendused hüpoteegi kui vähem koormava abinõu kohta. Keelumärke seadmist ühisomandis olevale kinnistule ei saa pidada ebaproportsionaalseks abinõuks. (p 13)

Kokku: 243| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json