https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2250/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.08.2020

TuMS § 54 lg 6 on eeskätt juhuks, kui maksukohustuslane on ise deklareerinud TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse (TuMS § 54 lg 2). Sel juhul saab ta teha edasiulatuva ümberarvutuse, esitada deklaratsiooni (TSD lisa 6) ja nõuda tulumaksu tagastamist (MKS § 33). Sama kehtib ka juhul, kui MTA on määranud maksuotsusega TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu. TuMS § 54 lg 6 olukorra tekkides tehakse ümberarvutus edasiulatuvalt TuMS §-s 54 sätestatut järgides ning puudub vajadus varem tehtud tulumaksu määravat maksuotsust muuta ja seega selleks ka menetlust uuendada (vt ja vrd ka RKHKo 3-17-2005/23, p 12). (p 14.3)


MKS § 83 lg 4 kohaldamise eelduseks oleva näiliku tehingu korral ei soovi pooled kokkulepitud tagajärgi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidluse all oleva tehingu tegemine, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHKo 3-18-1740/36, p 14 ja seal viidatud praktika.) (p 15.2)

Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)


Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)

3-18-495/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.03.2020

Kuna kaebaja ja kolmanda isiku vaheline käsundusleping oli näilik ning käsundisaaja ei ole teinud käsundi esemeks olnud tööd ega saanud selle eest ka tasu, oli maksuhalduril õigus teha maksukohustust vähendav maksuotsus. Maksuhaldur tugines maksuotsust tehes MKS § 92 lg 1 p-le 2 ning § 95 lg-le 1. MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)

Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust. (p 14)

MKS § 83 lg-st 3 tuleneb, et näiteks tühise töölepingu või käsunduslepingu alusel makstud tasu saab jätta tööjõumaksudega maksustamata ainult siis, kui on tõendatud, et füüsilisele isikule pole väljamakset tehtud (nt ta andis allkirja sularaha saamise kohta, mida ta tegelikult ei saanud) või ta on väljamakse tööandjale otse või kolmandate isikute kaudu tagastanud. Kui füüsilisele isikule makstakse mingil põhjusel tasu ilma kaasneva vastusoorituseta ning seda tasu ei tagastata, tuleb väljamakse maksustada palgatulu reeglite järgi. Vastasel juhul tekiks tööandjatel võimalus raha näiliku tsiviilõigussuhte kaudu maksuvabalt äriühingust välja viia ning kasutada näiteks varjatud töötasude maksmiseks teistele tööd tegevatele inimestele. (p 17)


MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)


Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust.

RKHK otsuses nr 3-15-1303/37 (p 9) oli vaatluse all käibemaksuarvestus ja tehingu näilikkus tulenevalt väidetavalt liig kõrgest hinnast. Tehingu kõrgemat hinda näidati selleks, et taotleda suuremat toetust. Maksuarvestuse ja teiselt haldusorganilt hüve taotlemise vahel õiguslik seotus puudus. Praegusel juhul on aga tegu sotsiaalmaksuga ning hüve arvutamise aluseks on seadusest tulenevalt just deklareeritud isikustatud sotsiaalmaks (vt PHS § 7 lg 2, § 37). Seejuures sätestab MKS § 253 MTA volituse tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris andmete õigsuse kontrollimiseks ning selle üheks eesmärgiks on MKS §-st 251 tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti ülesannete täitmiseks vajalike tõeste andmete tagamine. (p 14)

MKS § 83 lg-st 3 tuleneb, et näiteks tühise töölepingu või käsunduslepingu alusel makstud tasu saab jätta tööjõumaksudega maksustamata ainult siis, kui on tõendatud, et füüsilisele isikule pole väljamakset tehtud (nt ta andis allkirja sularaha saamise kohta, mida ta tegelikult ei saanud) või ta on väljamakse tööandjale otse või kolmandate isikute kaudu tagastanud. Kui füüsilisele isikule makstakse mingil põhjusel tasu ilma kaasneva vastusoorituseta ning seda tasu ei tagastata, tuleb väljamakse maksustada palgatulu reeglite järgi. Vastasel juhul tekiks tööandjatel võimalus raha näiliku tsiviilõigussuhte kaudu maksuvabalt äriühingust välja viia ning kasutada näiteks varjatud töötasude maksmiseks teistele tööd tegevatele inimestele. (p 17)


Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust.

RKHK otsuses nr 3-15-1303/37 (p 9) oli vaatluse all käibemaksuarvestus ja tehingu näilikkus tulenevalt väidetavalt liig kõrgest hinnast. Tehingu kõrgemat hinda näidati selleks, et taotleda suuremat toetust. Maksuarvestuse ja teiselt haldusorganilt hüve taotlemise vahel õiguslik seotus puudus. Praegusel juhul on aga tegu sotsiaalmaksuga ning hüve arvutamise aluseks on seadusest tulenevalt just deklareeritud isikustatud sotsiaalmaks (vt PHS § 7 lg 2, § 37). Seejuures sätestab MKS § 253 MTA volituse tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris andmete õigsuse kontrollimiseks ning selle üheks eesmärgiks on MKS §-st 251 tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ülesannete täitmiseks vajalike tõeste andmete tagamine. (p 14)

PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. (p 15)


PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab Sotsiaalkindlustusametile õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. (p 15)


Kui Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tugineb hüvitise tagasinõudmise otsuses MTA maksuotsusele, ei ole viimane siiski eelhaldusaktiks (HMS § 52 lg 1 p 2), sest maksuotsust ei ole mh antud samale adressaadile. Kuigi vanemahüvitise saajal on kaebeõigus tööjõumakse korrigeeriva maksuotsuse vaidlustamiseks, ei ole vanemahüvitist tagasinõudva otsuse vaidlustamiseks vaja enne maksuotsust eraldi halduskohtumenetluses vaidlustada ning vastuväited maksuotsuses toodud järeldustele võib esitada SKA otsuse vaidlustamisel. (p 16)

Maksuhalduril on õigus tühistada töötamise registri kanne. Sarnaselt maksuotsusele ei ole ka töötamise registri kande kustutamise otsus vanemhüvitise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise vältimatu eeldus ega eelhaldusakt. (p 18)


MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)

Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust. (p 14)


Maksuhalduril on õigus tühistada töötamise registri kanne. Iga näiliku töösuhte korral ei ole tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris kande kustutamine siiski vajalik ega võimalik. Tehing võib olla näilik ka vaid teatud summa osas ning varjatud tehing võib olla madalama hinnaga tehtud tehing (vt RKHK otsus nr 3-15-1303/37, p 11). Näiteks võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötasu suurendatakse või lisatasu makstakse sotsiaalkindlustushüvitiste väljamaksete suurendamise eesmärgil. Sarnaselt maksuotsusele ei ole ka töötamise registri kande kustutamise otsus vanemhüvitise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise vältimatu eeldus ega eelhaldusakt. (p 18)

3-17-2005/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.04.2019

Käibemaksuarvestuses arve võimaliku tühistamisega seonduvat tulevikus tekkida võivat maksukohustust vähendavat asjaolu ei saa arvesse võtta täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel. (p 12)

MKS § 38 näeb ettevõtte ülemineku puhul ette ettevõtte või selle osa üleandnud isiku ja ettevõtte omandaja solidaarvastutuse vastavalt VÕS-is sätestatule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et ületagamise keeldu ei rikuta, kui hagi tagatakse iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes eraldi kogu nõude ulatuses (RKTK määrus asjas nr 3-2-1-140-15, p 10). Maksuhalduri täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel pole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Solidaarkohustus kaotaks osaliselt mõtte, kui seda saaks tagada vaid ühe solidaarvõlgniku suhtes. (p 17)

Vt loa andmise taotluse lahendamise kohta p 9, samuti RKÜK määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 57–60.

Vt hüpoteegi summa kohta p-d 20 ja 21.


Vt p 19 ning RKHK määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 16, ja RKÜK otsus nr 2-15-17249/53.


Ettevõtte üleandmise tehingult käibemaksu ekslik kajastamine on ettevõttega seotud ning sellest tulenevad nõuded ja kohustused lähevad MKS § 37 alusel ettevõtte ülemineku puhul omandajale üle. (p 13)


Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. (p 12)


Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. Kui selle perioodi kohta on tehtud maksuotsus, siis deklaratsiooni parandamise soovi korral peab taotlema ka maksuotsuse muutmist (vt KMS § 27 lg 5). KMS § 29 lg 7 ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta. (p 12)

3-12-1360/131 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17)

Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20)

Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)


Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23)

Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)


Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24)

Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25)

Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)


Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)


Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29)

Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)

3-15-2023/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2018

Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata (vrd HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (MKS § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4).

Kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ja maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Deklarandi teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1). (p 11, vt ka p-d 18 ja 19)


Isiku teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega ei tähenda iseenesest tema ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited).

Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ja olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. (p 12)


Praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid sama tootjaga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. (p 16)


Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele peab maksuotsus olema arusaadav ja kontrollitav. (p 17)

3-14-50103/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018

Kuna kontrollaktis kajastatakse tuvastatud asjaolusid ja kavandatava tulevase maksuotsuse sisu, on kontrollakti kohta eriarvamuse esitamiseks tähtaja andmine efektiivne ja kohane viis MKS § 13 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamise võimaldamiseks. Sellegipoolest ei ole maksuhalduril keelatud vajaduse korral koguda tõendeid ka pärast kontrollakti koostamist. Ent ka sellisel juhul peab maksukohustuslasel olema võimalus nende tõendite kohta arvamust avaldada. Selleks peab maksukohustuslasele olema arusaadav, mida nende tõenditega tõendada soovitakse. (p 10)

MKS § 491 lg 2 sätestab võimaluse anda suulisi seletusi telefonitsi või muu tehnilise lahenduse abil, kui menetleja ja seletuste andja viibivad erinevates haldusüksustes. Praegusel juhul toimunud videosild MTA erineva asukohaga büroode vahel vastab MKS § 491 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Seega võis MTA nendele seletustele tugineda. (p 12)


MKS § 72 lg 3 nõuab vaatluse läbiviimiseks üldjuhul maksumaksjale kirjaliku korralduse esitamist, kuhu on märgitud vaatluse eesmärk. Olukorras, kus vaatluse läbiviimiseks ei esitatud kirjalikku korraldust, on maksukohustuslasel õigus nõuda tagantjärele selle kirjalikku põhjendamist. MTA ei esitanud vaatluse kohta kirjalikku korraldust ja viitas tagantjärele selle põhjendustena varasemale korraldusele, mille alusel viidi läbi varasem vaatlus. MKS § 72 lg 1 annab maksuhalduri ametnikele õiguse siseneda vaatluse läbiviimiseks maa-alale või ruumi, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus ja kuhu tavapäraselt on juurdepääs kõrvalistele isikutele piiratud. Seejuures võib vaatlus toimuda seaduses sätestatud juhtudel ka ette teatamata. Seega on vaatlus menetlustoiming, mis võib maksukohustuslase või temaga seotud isikute õigusi oluliselt riivata. Vaatluse põhjendamine peab võimaldama selle õiguspärasust kontrollida. Pole alust arvata, et varasemas korralduses toodud vaatluse eesmärk – teha kindlaks kontrolliperioodil soetatud seadmete olemasolu ja tegelik kasutus – oleks olnud hilisema vaatluse teostamise ajal ebaõige või kaebajale arusaamatu. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendamiskohustuse täitnud. Selguse huvides tuleks vältida juba täidetud korralduse kasutamist uue menetlustoimingu põhjendamiseks. Seda eriti juhul, kui täidetud korraldusega pandi maksukohustuslasele erinevaid kohustusi ja nähti ette ka sunniraha kohaldamise võimalus. Maksuhaldur peab tagama, et põhjendused puudutaksid konkreetset menetlustoimingut ja oleksid sellistena kohustatud isikule arusaadavad. (p-d 13 ja 14)


Vastuses kassatsioonkaebusele väidab MTA, et kaebajal tekkis maksueelis, sest äriühing on deklareerinud sisendkäibemaksu samas suuruses käibemaksuga ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et äriühingul tekkis õigus sellises suuruses sisendkäibemaksu deklareerida. MTA väited kujutavad endast täiesti uut maksudest kõrvalehoidumise koosseisu. Maksuotsuses on MTA pidanud tehingute sellisel viisil vormistamise põhjuseks PRIA-lt toetuse saamist ja määranud maksu põhjusel, et kaebaja pole saanud müügiarvet äriühingult. Riigikohtul pole võimalik MTA esitatud uusi faktiväiteid kontrollida. Samuti ei saa heita haldus- ja ringkonnakohtule ette, et nad pole kontrollinud asjaolusid, millele maksuhaldur pole tuginenud. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et asjas pole tuvastatud kaebaja maksueelist seoses teise äriühingu esitatud arvete kajastamisega sisendkäibemaksuarvestuses. Järelikult ei saanud maksuhaldur keelata nende arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamist. (p-d 18 ja 19)


Kuna apellatsioonimenetluses oli kaebajal esindaja üksnes kohtuistungiks, aktsepteerib kolleegium kassatsiooniastmes suuremaid menetluskulusid (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). (p 22)

3-15-838/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2017

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi (nt kohtuasjad C-438/09: Dankowski, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34). (p 14)


Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)


Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Kuigi KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda järeldusele, et sisendkäibemaksu on võimalik arvestada ainult teiselt käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud isikult saadud arve alusel, ei ole selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohtadega käibemaksudirektiivist tuleneva sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuste kohta. (p 11, vt täpsemalt p 12)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)


Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

3-3-1-78-16 PDF Riigikohus 09.06.2017

Maksuhaldur võib pärast maksuotsuse tühistamist MKS norme järgides kaaluda revisjoni jätkamist. Korduvrevisjoni keeld (MKS 102 lg 3) kehtib üksnes maksuotsuse suhtes, mille muutmist või kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses taotleda. Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Kui kohus tühistab maksuotsuse, on maksuhalduril õiguslikult lubatav vajaduse korral teha korduvrevisjon ning välja anda uus maksuotsus, millega võidakse määrata ka algsest suurem maksusumma. Maksukohustuslasel ei saa maksuotsuse vaidlustamisel tekkida kaitstavat usaldust, et kui kohus tunnistab maksuotsuse kehtetuks, ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-75-14 ja 3-3-1-12-15). (p 27)


Kuigi revisjon viiakse esmajoones läbi maksukohustuslase juures, mitte maksuhalduri ametiruumides (MKS 77 lg 1), ei keela MKS menetlusökonoomia põhimõtet arvestades muutunud asjaolude korral kohustada maksukohustuslast esitama mõnda asjas olulist dokumenti ka kirjalikult (vrd ka MKS § 77 lg 2) ja nende uurimist maksuhalduri ametiruumides. (p 17)


Selleks, et kohtuotsuse resolutsiooni kujunemine ning õiguslik argumentatsioon oleks jälgitav, näeb HKMS § 165 lg 1 p 5 ette, et otsuse põhjendavas osas oleks märgitud õigus, mida kohus kohaldas. Isegi kui kohtud nõustuvad maksu- ja vaideotsuse (materiaalset) õiguspärasust kontrollides maksuhalduri seisukohtadega ja tuginevad maksuhalduri kohaldatud õigusnormidele, ei saa nad jätta kohtuotsuses kohaldatavaid materiaalõiguse norme täiesti esile toomata. (p 20)


Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla nt kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnistuid kasutada ettevõtluses. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16). (p 22)


TuMS § 50 lg-st 1 nähtub, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Kui kinnistud kuulusid maksuotsuse tegemise ajal äriühingule ning osanikele ei ole tehtud mingeid väljamakseid, siis ei ole tegemist osanikele välja makstud dividendidega TuMS § 50 lg 1 mõttes. (p 24)


Kulutuse ettevõtlusega seotus TuMS tähenduses ei olene ainult sellest, kas soetatut kasutatakse maksustatava käibe tarbeks. Kui äriühing annab endale kuuluva eluruumi teisele isikule kasutamiseks, tuleb eeldada, et see toimub tasu eest. Asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Üksnes asjaolust, et kinnistuid kasutasid juhatuse liikmed enda tarbeks, ei saa järeldada, et kinnistuid ei soetatud ettevõtluse tarbeks. Kinnistud on jätkuvalt äriühingu omandis, kes saab neid kasutada tulu teenimiseks, äriühingu osanikel puudub õigus selle vara käsutamiseks. (p 25)

3-3-1-53-16 PDF Riigikohus 26.01.2017

Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. See põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib olla kaudseks kinnituseks, et juba maksuotsuse tegemise ajal oli isikul kavatsus ehitist kasutada ettevõtluses. Selle usutavuse hindamisel tuleb mõistagi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus. (p 22)


Lähtekohana tuleb silmas pidada käibemaksu neutraalsuse põhimõtet, sh seda, et sisendkäibemaks arvatakse maha kohe maksustatava käibe tarbeks kaupade ja teenuste soetamisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust majandustegevuses kasutama. Pelk maksudest kõrvalehoidumise tõkestamise eesmärk ei ole piisav mahaarvamise keelamiseks (vt nt RHKH otsused asjades nr 3-3-1-3-09 ja 3-3-1-47-15). Kuna ehitusjärgus hoonet reaalselt veel ei kasutata, siis ei saa alles ehitatavate ruumide puhul lähtuda nende tegelikust kasutusest kas eluruumina või äriotstarbel (st ettevõtluses). Kaupade ja teenuste soetamise eesmärgi üle otsustamisel ei ole määrav ehitise ehitusõiguslik (s.o ehitus- või kasutusloas märgitud) kasutusotstarve, sest seda ei määrata samadel alustel elu- ja äriruumide liigitusega VÕS § 272 lg 1 tähenduses. Lähtuda tuleb kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. Samuti ei ole määrava tähtsusega, kes oli ehitamise ajal hoone omanik, kelle kasuks oli seatud hoonestusõigus või kellele oli antud ehitusluba. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus esitada tõendid ja põhjendused näitamaks, et kaupu ja teenuseid on soetatud majandustegevuse tarbeks. Kui äriplaani teostumiseks pole õiguslikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-47-15 ja 3-3-1-32-99). (p 18)

KMS § 32 lg 4 on erisäte § 32 lg 1 suhtes, kuid lähtub KMS § 32 lg‑ga 1 samast eeldusest (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-16). (p 23)


Kuna ehitusjärgus hoonet reaalselt veel ei kasutata, ei saa alles ehitatavate ruumide puhul lähtuda nende tegelikust kasutusest kas eluruumina või äriotstarbel (st ettevõtluses). Kaupade ja teenuste soetamise eesmärgi üle otsustamisel ei ole määrav ehitise ehitusõiguslik (s.o ehitus- või kasutusloas märgitud) kasutusotstarve, sest seda ei määrata samadel alustel elu- ja äriruumide liigitusega VÕS § 272 lg 1 tähenduses. Lähtuda tuleb kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. Samuti ei ole määrava tähtsusega, kes oli ehitamise ajal hoone omanik, kelle kasuks oli seatud hoonestusõigus või kellele oli antud ehitusluba. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus esitada tõendid ja põhjendused näitamaks, et kaupu ja teenuseid on soetatud majandustegevuse tarbeks. Kui äriplaani teostumiseks pole õiguslikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-47-15 ja 3-3-1-32-99). (p 18)


Kui maksuotsusega tuvastatakse, et näiliku tehingu tulemusena on kauba või teenuse tegelik saaja isik, kes ei olnud sel hetkel käibemaksukohustuslane (kinnistu omanikud füüsiliste isikutena), on võimalik kohaldada KMS § 29 lg‑t 5, 51 või 52. Kui kauba või teenuse saaja registreerib ennast käibemaksukohustuslasena ning võõrandab seejärel varem soetatud kauba või saadud teenuse teisele isikule, tekib tal käibe tekkimise kuul õigus sisendkäibemaks maha arvata. Kui kauba või teenuse saaja asub ise osutama majutusteenust ning võtab soetatud kauba kasutusele põhivarana, tekib tal KMS § 29 lg 52 kohaselt õigus sisendkäibemaksu korrigeerimisele KMS § 32 lg 4 kohaselt sarnaselt juhtudele, kus põhivara kasutati esialgu maksuvaba käibe tarbeks ja võeti korrigeerimisperioodi jooksul kasutusele maksustatava käibe tarbeks. (p 23)


Kuigi nii TuMS kui ka KMS määratlevad ettevõtluse iseseisva majandustegevusena, on seadustes kasutatavad mõisted siiski erinevad. Näiteks kui käibemaksu puhul ei ole iseseisva majandustegevuse eesmärk ja tulemus oluline (KMS § 2 lg 2), siis TuMS seab ettevõtluse mõiste sõltuvusse tegevuse eesmärgist – selleks peab olema tulu teenimine (TuMS § 14 lg 2) (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-16). Ka ei ole kauba või teenuse soetamine ettevõtluse eesmärgil ja maksustatava käibe tarbeks samasisulised formuleeringud, kuna kogu käive ei ole maksustatav käibemaksuga (vt KMS § 16). (p 24)


Maksuhalduri pädevust reguleerivad normid piiravad PRIA hinnangute siduvat toimet maksumenetluses (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Samas peavad riigiasutused vastuolulisi otsustusi vältima. MTA ei või PRIA seisukohtadest kalduda kõrvale meelevaldselt, vaid ta peab asjaolude teistsugust hindamist põhjendama. Samuti peab kohus, kui ta kaldub maksuvaidlust lahendades kõrvale PRIA tuvastatud asjaoludest ja antud hinnangutest, põhjendama sisuliselt oma lahknevat seisukohta. (p 20)


Kui teatud asjaolusid puudutavaid etteheiteid ei ole vaatamata sellele, et isikut esindas menetlustes vandeadvokaat, tehtud enne kassatsioonimenetlust, seab see piirid kohtu kohustusele omal algatusel asjaolusid välja selgitada ja uurida (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-65-14). (p 14)

3-3-1-77-16 PDF Riigikohus 14.12.2016

Maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma. Mõistet "maksuotsuse faktiline alus" on kolleegium kasutanud kitsamas tähenduses kui mõistet "maksuotsuse andmise faktiline alus". Maksukohustuslasele omistatava käitumise kvalifikatsioon on vaid osa maksuotsuse andmise faktilisest alusest MKS § 46 lg 3 p 5 tähenduses ega ole seetõttu sellega samastatav. Selleks, et maksukohustuslasel oleks võimalik enda suhtes tehtud otsust mõista ja vajaduse korral tõhusalt vaidlustada, peab olema üheselt arusaadav talle ette heidetav käitumine (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-27-14 ja 3-3-1-38-12). (p 16)


Maksuotsuses kajastatuga võrreldes uue faktilise aluse esiletoomine kassatsiooniastmes ei ole selle asja menetlusfaasi (teist korda toimuv kassatsioonimenetlus) arvestades lubatav. (p 16)


Selles asjas ei esine asjaolusid, mis õigustaksid kohtumenetluses maksuotsuse faktilise aluse täiendamist "pidi teadma" järeldusega olukorras, kus maksuhaldur on maksuotsuses ja eelnevas kohtumenetluses järjekindlalt tuginenud maksukäitumise iseloomustamisel asjaolule, et maksukäitumise iseloomustamise aluseks on teadlikkus asjaolust, et müüja ei olnud tegelik kauba müüja või teenuse osutaja. Asja asjaolusid ja menetluse senist kulgu arvestades ei pidanud ringkonnakohus vaatamata uurimispõhimõttele asuma ise kontrollima maksuotsuse faktilise alusena "pidi teadma" järelduse esinemist. (p 16)


Asja läbivaatava kohtukoosseisu muutmine peab kajastuma kohtutoimikus ja menetlusosalisi tuleb muutmisest teavitada. Selle kohustuse rikkumine riivab erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ning tegemist on nii olulise menetlusnormide rikkumisega, et see tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata HKMS § 199 lg 1 p 1 ja § 230 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks saatmise (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-38-13; 3-3-1-58-13; 3-3-1-67-13; 3-3-1-69-13, 3-3-1-80-13; 3-3-1-86-13; 3-3-1-90-13; 3-3-1-94-13; 3-3-1-95-13; 3-3-1-14-14; 3-3-1-59-16). Sama põhimõte kehtib ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) ja kriminaalmenetluses (vt nt kriminaalasi nr 3-1-1-24-15). Kui kohtukoosseisu muutmine ja selle põhjused on märgitud aga kohtuotsuses, siis ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla sedavõrd oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-90-13). (p 12)

3-3-1-6-16 PDF Riigikohus 17.10.2016

Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16)


Samade faktiliste asjaolude alusel kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ning vastutusotsuse koostamine ei tekita topeltmaksustamist. Kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ei ole isiku maksustamine MKS tähenduses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12). (p 13)


Maksukuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda seda, et selles asjas alustatud maksumenetluse võiks jätta lõpule viimata (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-1-1-120-03; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-12-12; RKKK otsus asjas nr 3-1-1-52-15). See seisukoht kehtib ka vastutusotsuse tegemisel. (p 14)


Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16)

Sellise regulatsiooni puudumine ei tähenda seda, et isikul puuduks võimalus vältida kriminaalmenetluses tehtud otsusest ja vastutusotsusest osaliselt samadest faktilistest asjaoludest tulenevate nõuete mitmekordset täitmist. Isik saab taotleda maksuhaldurilt vastutusotsusega nõutava maksuvõla kustutamist osas, milles see kattub konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga. (p 17)

3-3-1-24-16 PDF Riigikohus 07.09.2016

Vt otsuse p 17.

Ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse art-st 2 nähtub, et selle alusel ei saa hüvitada enne määruse jõustumist sisse nõutud tollimakse, seega tunnistati dumpinguvastane tollimaks kehtetuks üksnes edasiulatuvalt alates 28. veebruarist 2016. (p 15)

Maksuotsus kui haldusakt jõustub ja on täitmiseks kohustuslik teatavakstegemisest, mitte maksuotsuse kehtivust kinnitava kohtulahendi jõustumisest. Asjaolu, et määruse (EÜ) nr 91/2009 kehtetuks tunnistamise ajal oli käimas kohtuvaidlus isikule määratud dumpinguvastase tollimaksu õiguspärasuse üle, ei tähenda, et maks oli sel ajal veel sisse nõudmata rakendusmääruse 2016/278 art 2 mõttes. (p 18)


Maksuotsus kui haldusakt jõustub ja on täitmiseks kohustuslik teatavakstegemisest, mitte maksuotsuse kehtivust kinnitava kohtulahendi jõustumisest. Asjaolu, et määruse (EÜ) nr 91/2009 kehtetuks tunnistamise ajal oli käimas kohtuvaidlus isikule määratud dumpinguvastase tollimaksu õiguspärasuse üle, ei tähenda, et maks oli sel ajal veel sisse nõudmata rakendusmääruse 2016/278 art 2 mõttes. (p 18)

3-3-1-59-15 PDF Riigikohus 29.02.2016

Käibemaksukohuslastena registreerimise number on olulise tõendusväärtusega nendes riikides, kus peetakse piirkondlikke registreid, mille tulemusena võib majandustegevuses osaleda mitu identse nimega juriidilist isikut. Eestis on selline olukord ÄS §‑st 11, MTÜS §‑st 4 ja SAS §‑st 3 tulenevalt põhimõtteliselt välistatud. Eesti avalikku registrisse kantud juriidilise isiku puhul piisab nimest ja registrikoodist, et tehingu vastaspool oleks piisavalt usaldusväärselt tuvastatud. (p 11)


Käibemaksu mahaarvamine pole välistatud ka muud nimetust kandva dokumendi kui arve alusel, kui see dokument vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele. Nõutavad andmed võivad jaguneda ka mitme dokumendi vahel (nt arve koos lepingudokumendi, saatelehe, kauba või teenuse üleandmise akti või maksekviitungiga), kui dokumentidel on selle kohta selge ja arusaadav viide. (p 8)

Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)


Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)

Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu ning ebaoluline vormiviga ei too endaga kaasa maksu juurdemääramist (vt ka RKHK otsused 3-3-1-15-02, 3-3-1-26-02 ja 3-3-1-43-09). (p 9)

3-3-1-12-15 PDF Riigikohus 06.10.2015

Iseenesest on juhtimis- või konsultatsiooniteenuste osutamine äriühingu kaudu võimalik (vt RKÜK 12. mai 2015 otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p-d 32, 34, 36). Juhtimisteenuse osutamist äriühingu kaudu tuleb pidada õigustatuks näiteks juhul, kui on loodud äriühingute grupi haldamiseks eraldi valdusühing, mille töötajate tööülesannete hulka kuulub grupi liikmete juhtimine või nõustamine. Samuti on juhtimisteenuse osutamine äriühingu kaudu aktsepteeritav näiteks siis, kui juhatuse või nõukogu liikmed ei tegutse juhitavas ühingus igapäevaselt ning nende ametiülesannete täitmiseks vajalikud kulud katab ja töövahendid tagab teenust osutav äriühing. Juhtimisteenus on õigustatud ka näiteks siis, kui juhtorgani liige on ametisse nimetatud lühiajaliselt või ta pakub juhtimisteenust paljudele äriühingutele (eriti näiteks juhatust asendavate organite puhul, nagu likvideerija või pankrotihaldur). (p 18)


Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja tervikuna uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda (vt ka RKHK 19. veebruari 2914 otsus asjas nr 3-3-1-75-14). Seetõttu ei saa maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamisel tekkida ka kaitstavat usaldust, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel kohtu poolt ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat. (p 14)


Maksumenetluse läbiviimine ja maksu määramine pärast maksuotsuse tühistamist on võimalik, kui see jääb MKS § 98 lg s 1 sätestatud ajalistesse piiridesse (vt RKHK 13. veebruari 2012 otsus asjas nr 3-3-1-79-11). Sama kehtib ka juhul, kui maksuhaldur on ise maksuotsuse kehtetuks tunnistanud. (p 13)

Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja tervikuna uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda (vt ka RKHK 19. veebruari 2914 otsus asjas nr 3-3-1-75-14). Seetõttu ei saa maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamisel tekkida ka kaitstavat usaldust, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel kohtu poolt ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat. (p 14)

3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015

PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)


Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)


Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17


Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)


Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)


Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)


Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)


Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)


Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)

3-3-1-75-14 PDF Riigikohus 19.02.2015

Taotlusena MKS § 101 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõista ka maksuhaldurile esitatud vaides või halduskohtule esitatud kaebuses sisalduvat haldusakti tühistamise nõuet. Kui maksukohustuslane on vaidlustanud maksuotsuse, on maksuhalduril õigus haldusmenetlus uuendada ning menetluse tulemusena esialgne haldusakt kehtetuks tunnistada ja selle asemel välja anda uus haldusakt. Maksuhaldur ei ole sealjuures piiratud vaides või kaebuses toodud asjaoludega, vaid tal on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Sellest järeldub, et uues või muudetud maksuotsuses võib maksuhaldur muuta näiteks maksu määramise õiguslikku alust või viidata uutele tõenditele. (p 13)

3-3-1-27-14 PDF Riigikohus 02.06.2014

Kolleegium ei pea lubamatuks vaideotsuses esitatud põhjenduste kasutamist kohtuotsuses. Küll aga tuleb kohtul HKMS § 157 lg-st 4 tulenevalt tõendeid uuesti hinnata, kui kaebaja on nende tõendite alusel tuvastatud asjaolud vaidlustanud. Kui kaebaja esitab kohtule asjaolude tuvastamise kohta uued argumendid või kordab varasemaid, mida haldusmenetluses haldusakti põhjenduses ei ole piisaval määral ümber lükatud, peab kohus, hoolimata HKMS § 165 lg-st 2, põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega (HKMS § 165 lg 1 p 4). (p 12)


Kolleegium ei pea lubamatuks vaideotsuses esitatud põhjenduste kasutamist kohtuotsuses. Küll aga tuleb kohtul HKMS § 157 lg-st 4 tulenevalt tõendeid uuesti hinnata, kui kaebaja on nende tõendite alusel tuvastatud asjaolud vaidlustanud. Kui kaebaja esitab kohtule asjaolude tuvastamise kohta uued argumendid või kordab varasemaid, mida haldusmenetluses haldusakti põhjenduses ei ole piisaval määral ümber lükatud, peab kohus, hoolimata HKMS § 165 lg-st 2, põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega (HKMS § 165 lg 1 p 4). Kohtul tuleb tõendeid hinnates neid omavahel kõrvutada selgitamaks välja ka nendes sisalduvad riimumised. Tõendid, mida kohus ei võta kogumis arvesse nende ebausaldusväärsuse tõttu, peaksid olema kohtuotsuse põhjendustes märgitud. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et maksukohustuslase võimalused tõendada tehingute toimumist olukorras, kus maksuhaldur nende toimumises kahtleb, hoolimata tehinguid kinnitavate dokumentide olemasolust, ammenduvad üldjuhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Seetõttu tuleb kohtul hinnata ka ütlustes esinevaid vastuolusid veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest sündmuste meenutamisel või seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. (p-d 12, 14)


Kolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma (vt nt RKHK 24.01.2011 otsus asjas nr 3-3-1-73-10, p 14, 5.05.2010 otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 10). Kolleegium peab vajalikuks täpsustada, et mõistet „maksuotsuse faktiline alus“ on kolleegium kasutanud kitsamas tähenduses, kui seda on maksuotsuse andmise faktiline alus. Maksukohustuslasele omistatava käitumise kvalifikatsioon on siiski vaid osa maksuotsuse andmise faktilisest alusest MKS § 46 lg 3 p 5 tähenduses ega ole seetõttu sellega samastatav. Selleks, et maksukohustuslasel oleks võimalik enda suhtes tehtud otsust mõista ja vajadusel tõhusalt vaidlustada, peab olema üheselt arusaadav talle etteheidetav käitumine. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (RKHK 5.05.2010 otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15 ja seal viidatud lahendid). Maksuhalduril tuleb oma järeldust maksuotsuses põhjendada, tuginedes eelnimetatud teabe olemasolu kinnitavatele tõenditele või maksukohustuslase asjakohase hoolsuskohustuse rikkumisele. p-d 15–16, 21)

3-3-1-57-13 PDF Riigikohus 04.12.2013

Kui tehingu toimumist kirjeldavas tõendis on tehingu majanduslik sisu märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga (RPS § 7 lg 1 p 3). Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Küsimus, kas asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, pole sel juhul maksukohustuse väljaselgitamisel oluline (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-34-07, p 15). Juhul kui ostjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas see teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, p 11).

Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).


Vt lahendi nr 3-3-1-81-12- annotatsiooni.


Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).


Maksuotsuses mitme õigusliku aluse nimetamine on maksuotsuse adressaadile eksitav. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi selline põhjendamispuudus kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-46-11, p d 12–14 ja nr 3-3-1-33-07, p 16).

3-3-1-15-13 PDF Riigikohus 04.06.2013

Maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-34-07, p 11). Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad.

Maksupettusele iseloomuliku konspiratiivsuse tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid rikkumise kohta. Enamasti kinnitavad maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav.


Tõendamiskoormis läheb üle maksukohustuslasele, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase maksupettuses osalemise kohta. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavaid tõendeid, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (vt otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10). Maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse selliselt, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad.


TuMS § 51 lg 2 p 3 ei saa pidada erisätteks MKS § 94 lg 1 ls 2 suhtes. Hindamise teel maksustamine on võimalik ka siis, kui maksukohustuslasel puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument või pole see usaldusväärne. Vastupidine tõlgendus viib tulemuseni, kus vähemalt osa MKS § 94 lg 1 regulatsioonist pole kunagi kohaldatav. Selline tõlgendus oleks seadusevastane. Kohtupraktikas on hindamise teel maksustamist selgitatud korduvalt, vt nt otsus asjas nr 3-3-1-70-08, otsus asjas nr 3-3-1-60-11 ja otsus asjas nr 3-3-1-38-12.

3-3-1-67-12 PDF Riigikohus 18.12.2012

KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet. Samuti sätestatakse, millisele kinnisasjale maksuvabastust ei kohaldata. Kinnisasja ei muuda maksustatavaks krundiks asjaolu, et ehitist ei olnud enne kinnistu võõrandamist kasutatud ning uus omanik soovis selle lammutada ning püstitada kinnistule uued ehitised. Krunt muutub maksustatavaks siis, kui olemasolev ehitis on lammutatud vähemalt sellisel määral, et see ei vasta enam ehitise definitsioonile (EhS § 2 lg 1) või kui kinnistu müüja on võtnud lepingus kohustuse ehitis lammutada.

Kui kinnistu müüja ei olnud kohustatud kinnistu müügihinnale käibemaksu lisama, oli müüjal õigus seda tehingut vabatahtlikult maksustada teavitades sellest soovist maksuhaldurit. Praegusel juhul müüja ei teavitanud maksuhaldurit tehingu vabatahtlikult maksustamise soovist, kuna tehingu pooled olid ekslikult seisukohal, et lepingu esemeks olev kinnistu kuulub kohustuslikult käibemaksuga maksustamisele. Riigikohtu praktika kohaselt (vt otsus kohtu¬asjas nr 3-3-1-8-06, p 10) ei ole kinnistu ostjal õigust sisendkäibemaksuna maha arvata käibemaksu, mille müüja on lisanud sellise kauba või teenuse väärtusele, mille käive on seaduse kohaselt maksuvaba. Seda praktikat ei muudeta.

Käibemaksuarvestust näiliku tehingu puhul on selgitatud otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, p-des 21 ja 22.

Vt otsuse p-d 12 ja 20.


Kuigi kinnistu käive oli maksuvaba, siis ei saa sellest, et pooltevahelisse lepingusse on tehtud täiendus müügihinnale käibemaksu lisamise kohta automaatselt järeldada poolte tahet panna toime maksuõigusrikkumine. Tahtlus seisneb õigusvastase tagajärje soovimises. Praegusel juhul viitavad asjaolud hooletusele, mis seisneb käibemaksuseaduse ebaõiges tõlgendamises. Tegemist on õiguslikult keeruka ja mitmeti tõlgendatava juhtumiga. Käibemaksudirektiivis sisalduva ehitusmaa mõiste piiritlemisel seoses kinnisasjal asuva ehitise lammutamisega on jätkuvalt õiguslikku ebaselgust ja lahendamata vaidlusi. Ostjale olnuks ka majanduslikult kasulikum maksuvabastuse rakendamine, sest sel juhul ei oleks tal tulnud tasuda müüjale käibemaksu ega seda sisendkäibemaksuna maha arvata ning maksuhaldurilt tagasi taotleda. Käibemaksuseaduse väärast kohaldamisest võis maksueelist selle tehingu puhul saada vaid müüja, mitte aga ostja.


Maksuotsuse tegemine vaid mõned päevad pärast pankrotiavalduse esitamist ei muuda maksuotsust õigusvastaseks. Maksuhalduril ei ole võimalust operatiivselt saada teavet kohtu menetlusse esitatud avalduste kohta, et nendega maksuotsuse tegemisel arvestada. Sellises olukorras on võimalik taotleda maksuotsuse kehtetuks tunnistamist MKS § 102 lg 1 p 2 alusel.

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json