/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-72-15 PDF Riigikohus 21.03.2016
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates, määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta. Selle eriregulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. (p 14)
Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)
Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33^3). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Sama aegumistähtaeg kohaldub ka juhul, kui isik tegutseb ilma loata ja keskkonnatasu määrab Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega. (p 14) Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19) Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui tasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on ka karistuslik iseloom, kuid selle põhieesmärgiks on siiski selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (vt RKHK 17. märtsi 2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9 ja 13). (p 24-15) Kui kõrgendatud tasumäära kohaldati põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevuse eest, millele hiljem ka luba anti, on kõrgendatud määra nõudmise eesmärgiks eelkõige isiku suunamine keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnakahju kompenseerimine. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja isiku süüd. (p 26)
3-3-1-38-12 PDF Riigikohus 09.01.2013
Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.
Käibe- ja tulumaksukohustuse kontrollimisel tuleb tuvastada, milles seisnes maksumaksja hoolsuskohustuse rikkumine. Üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12, otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 10 ja otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10 .
Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.
Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.
Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.
Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse. Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).
3-3-1-9-12 PDF Riigikohus 17.05.2012
Otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-74-09 p-s 11 on selgitatud, et asjaolust, et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, võib aegumistähtaja kindlakstegemisel järeldada, et ostja käitus tahtlikult. Sama otsuse p-s 12 on leitud, et hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-54-11 selgitati, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Maksuhaldur peab maksuotsuses põhjendama oma hinnangut, miks ta leiab, et maksusumma tasumata jätmine oli tahtlik. Halduskohus ei tuvasta säärastel juhtudel tahtlust vaid kontrollib, kas täitevvõim on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Käesolevas asjas on maksuotsuses viidatud küll erinevatele MKS sätetele (sealhulgas MKS § 98 lg-le 1, mis käsitleb aegumist), kuid puudub käsitlus faktilistest asjaoludest. Maksuhaldur on andnud hinnangu, et kaubata ostuarvete maksuarvestuses kajastamise puhul on tegemist tahtliku teoga, kuid ei ole kahtluse alla seadnud vaidlusalustel arvetel näidatud metsamaterjali soetamist ja kasutamist ettevõtluses, mistõttu on vaidlustatud haldusakt oluliste puudustega.
Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-18-10 tehtud otsuse p-s 16, et ekslik on seisukoht, et maksukohustuse suurus sõltubki otseselt hoolsusnõuete täitmisest. Samuti rõhutati, et maksusuhetes on asjakohased ja olulised need hoolsuskohustused, mille täitmine annab teavet maksukohustuse väljaselgitamiseks oluliste asjaolude kohta. Selline hoolsuskohustus peab tulenema seadusest või heast äritavast. Arve väljastamise, saamise ja tasumise kuupäevad võivad olla erinevad. Samuti on mõistlik, et isikute andmeid kontrollitakse väljamakse tegemise kuupäeval ja mitte näiteks arve väljastamise kuupäeval. Ainult asjaolust, et arve on juhatuse liikme nimega, kelle kohta päev hiljem tehakse äriregistris kanne, ei saa tuletada isiku pahausksust, kui ei ole muid argumente, millest nähtuks, millist seadusest või heast äritavast tulenevat hoolsuskohustust on rikutud. Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-10 selgitanud, et veoselehtedega seonduv väidetav hoolsuskohustus ei tulene seadusest. Seisukohti, mis puudutavad veoselehtedega seonduvat ostja hoolsuskohustust ja seda, kellele pani 1. jaanuaril 2007 kehtivuse kaotanud metsaseaduse § 33 lg 5 metsamaterjali veol kohustusi, ei muudeta. Nimetatud otsuse punktis 20 selgitas Riigikohus, et kogumis muude tõenditega võib metsamaterjali veoselehtedega seonduv tekitada maksuhalduris kahtluse, et ostja teadis või pidi teadma, et müüjana näidatud isik ei ole tegelik müüja. Asja uuesti menetledes ei ole tuginetud sellisele tõendite kogumile või koostoimele, millele Riigikohus otsuses viitas ega esitatud uusi tõendeid pärast Riigikohtu otsuse tegemist.
3-3-1-12-12 PDF Riigikohus 14.05.2012
Eesti tulumaksusüsteemis on juriidilise isiku maksuobjekt loetletud ammendavalt. Juriidilistel isikutel ei tule tulumaksu tasuda mitte tuludelt - kasumilt, vaid n-ö jaotatud kasumilt. Sisuliselt on juriidiliste isikute maksustamisel tegemist kasumijaotusmaksuga. Nimetatud eripära tõttu tuleb maksuhalduril ja kohtutel tõkestada kasumi varjatud jaotamine. Seejuures tuleb tugineda TuMS §-dele 48-52, kus on ammendavalt loetletud maksuobjektiks olevad väljamaksed.
Kui ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ei ole tulumaksu tasutud, määrab maksusumma maksuhaldur. TuMS § 51 lg 2 p 3 saab kohaldada kui tehingut tõendav algdokument ei vasta raamatupidamisseaduse nõuetele. Kui ostja on kauba eest maksnud ja kaup on olemas, siis tuleb tulumaks määrata hindamise teel. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral tulumaksukohustust. Kui ei ole selge tegelik müüja ega ka kauba olemasolu, tuleb väljamakse täies ulatuses maksustada tulumaksuga. Tulumaksu ei määrata juhul kui algdokument ei vasta küll nõuetele, kuid tegemist on äriühingu töötaja tahtliku ründega äriühingu vara vastu. Kohtuasjas nr 3-3-1-60-11 tehtud otsuse p-s 31 on võetud seisukoha, kuidas pidi äriühing teada saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ei muudeta. Kui äriühingu töötaja mõistetakse süüdi seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest (KarS § 2172 lg 1), ei ole äriühingule tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel põhjendatud. Maksukohustuse tekkimise seisukohalt ei ole oluline, kas äriühing oli oma tegevust nõuetekohaselt korraldanud ning teostanud järelevalvet oma töötajate üle olukorras, kus äriühingu töötaja paneb toime äriühingu vara vastase kuriteo.
Maksuhalduril on võimalik kohaldada MKS § 99 lg 1 p-i 5 kui on kahtlus, et äriühingu vastu on toime pandud kuritegu. Seejuures on oluline, et paralleelmenetluse korral, kus ühe ja sama maksuõigusnormide rikkumisega seotud faktilised asjaolud tuvastatakse ja neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult nii haldus- kui ka kriminaalmenetluses, ei saa maksuhaldur maksusumma määramise kohustust jätta täitmata, kui maksustamise alused on olemas.
Juriidilise isiku vara ja kasumi vähenemist võivad põhjustada mitte üksnes vargus karistusseadustiku (KarS) § 199 mõttes, vaid kõik varavastased süüteod - nii omandivastased (sh vargus) kui ka varaliste huvide vastased süüteod (kelmus, väljapressimine, ebaseaduslik kasutamine ja usalduse kuritarvitamine). Oluline on eristada varavastastest süütegudest majandusalaseid süütegusid, kus kaitstav õigushüve on lõppkokkuvõttes maksutulude korrapärane laekumine. Oluline on seegi, et kelmuse ja maksualaste süütegude piiritlemisel tuleb maksupettus kvalifitseerida maksualase süüteona. Maksusüütegude ja kelmuse eristamisel on aga oluline, kas pettus on suunatud maksutulude laekumise või kolmanda isiku vara vastu (vt ka kohtuotsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 11.4).
Kehtiva HKMS eelnõu 902 SE seletuskiri menetluskulude jaotuse osas selgitusi ei anna, kuid teeb viite Riigikogu menetluses olnud HKMS eelnõule 755 SE märkides, et võrdlev analüüs ja põhjendused Riigikogu menetluses muudetud sätete kohta on leitavad eelnõu 755 SE seletuskirjadest jm menetlusdokumentidest. Kuigi HKMS eelnõu 755 SE seletuskirja kohaselt on muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud, ei nähtu HKMS tekstist väidetava muudatuse elluviimist. HKMS v.r § 93 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 on tekstilt kokkulangevad. HKMS § 109 lg-s 1 on reguleeritud täiendavalt kuludokumentide esitamise tähtaeg nii suulises kui kirjalikus menetluses. HKMS § 109 ega ükski muu HKMS säte ei toeta põhimõttelist muutust menetluskulude kantuse osas ega anna põhjust senise kohtupraktika muutmiseks. HKMS süstemaatiline tõlgendamine toetab senist seisukohta menetluskulude kantuse osas. HKMS § 101 lg-s 3 on märgitud, et igas kohtuastmes peab kohus arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta (sama sätestas ka HKMS v.r § 83 lg 5). HKMS § 109 lg 2 teise lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus (sama sätestas ka HKMS v.r § 93 lg 2 teine lause). HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Sellesisulist sätet HKMS v.r ei sisaldanud, kuid kohtupraktikas on sellist seisukohta teatud tingimustel aktsepteeritud (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-28-03). Seega nii HKMS v.r kui ka kehtiva HKMS järgi menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud.
3-3-1-54-11 PDF Riigikohus 20.10.2011
Kui maksuotsuses ei ole tahtlusele viitavaid asjaolusid üldse kajastatud, siis ei ole maksuhalduri hinnang tahtlusele kontrollitav ning ei saa ka välistada, et tahtlust ei olegi hinnatud. Sellisel juhul ei saa kohus veenduda, et olulise asjaolu tuvastamata jätmine ja haldusakti puudulik põhjendamine ei ole mõjutanud asja otsustamist. Riigikohtu praktikas on peetud akti tühistamise aluseks haldusakti nõuetekohaselt põhjendamata jätmist, kui akti sisuline õiguspärasus ei ole kohtu poolt kontrollitav (vt nt 17.10.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-39-07 p-i 13; 15.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-87-08 p-i 19).
Kulutuste seos ettevõtlusega sõltub kontekstist ning võib olla mitmeid põhjusi, miks kulu ei pruugi olla ettevõtlusega seotud, s.h ka maksukohustuslase tahtlik tegevus. Kui aga tõendamiskoormus on üle läinud maksukohustuslasele, kes ei suuda vajalikku seotust tõendada, saab kulutuse lugeda ettevõtlusega mitteseotuks. Samas võib maksukohustuslane olla hooletu ja eksida majandustehingute kajastamisel oma raamatupidamises. Seda võimalust ei tohi eirata.
Maksusumma määramisel pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, peab maksuhaldur kindlaks tegema maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmiseks. Maksukohustuslase tahtluse kohta järelduste tegemisel ei saa lähtuda sellest, mida maksukohustuslane maksumenetluse raames teeb oma raamatupidamise vajalikku seiskorda viimiseks, et seda maksuhaldurile esitada. Maksukohustuslane võis küll kuni maksumenetluseni korraldada oma raamatupidamist nõuetele mittevastavalt, kuid see ei võta temalt võimalust olemasolevatele andmetele tuginedes oma raamatupidamine nõuetega hiljem vastavusse viia. Tahtlust ei saa motiveerida oletuste pinnalt tehtud järeldustega. Ei saa eeldada, et ettevõtlusega faktiliselt mitteseotud väljamakselt maksude tasumata jätmine on teadlik tegevus ja sellega on maksukohustuslase tahtlus tuvastatud. Kulutuste seos ettevõtlusega sõltub kontekstist ning võib olla mitmeid põhjusi, miks kulu ei pruugi olla ettevõtlusega seotud, s.h ka maksukohustuslase tahtlik tegevus. Seega võib kulutus olla küll faktiliselt ettevõtlusega mitteseotud ja see ka maksuhalduri poolt tõendatud, kuid pelgalt sellest faktist ei saa teha järeldust, et sellistelt kulutustelt maksude tasumata jätmine on tahtlik tegevus.
Maksusumma määramisel pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, peab maksuhaldur kindlaks tegema maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmiseks. Sellistel juhtudel tahtluse tuvastamine ei ole halduskohtu ülesanne. Halduskohus saab üksnes kontrollida, kas täitevvõim on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Kui maksuhaldur on maksuotsuses tahtlust põhjendanud, siis aitab see tagada, et vaidlusi haldusakti andmise aegumise üle on võimalik lahendada kohtumenetluses.
3-3-1-42-11 PDF Riigikohus 26.09.2011
Teatud juhtudel on võimalik ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena maksustada ka juriidilise isiku ühelt pangakontolt sama juriidilise isiku teisele pangakontole tehtud ülekannet või sularaha väljavõtmist pangakontolt. Alates 1. jaanuarist 2000 kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt ei maksustata äriühingu jaotamata kasumit. Maksuvabastuse eelduseks on teenitud kasumi kasutamine ettevõtluses, mis peab olema tõendatud. Mis tahes rahaülekanne või sularaha väljamakse, mille tulemusena muutub äriühingu raha ettevõtluses kasutamise kontroll võimatuks, tuleb maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakse. Topeltmaksustamise vältimiseks ja võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb tulumaksuseadust tõlgendada nii, et enne 1. jaanuari 2000 teenitud kasumi arvel tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid ei maksustata alates 1. jaanuarist 2000 kehtiva TuMS alusel ning seda sõltumata sellest, kas varasem kasum on maksustatud või on maks jäänud näiteks aegumistähtaja möödumise tõttu määramata.
MKS § 84 rakendamisel tuleb arvestada alates 2000. aastast toimiva tulumaksusüsteemi eripäraga, mille kohaselt maksustatakse äriühingu kasum alles selle jaotamisel või ettevõtlusest väljaviimisel. Seetõttu ei pruugi maksukohustus tekkida samal ajal nende tehingute või toimingutega, mida maksukohustuslane tegi maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. MKS § 84 võimaldab omistada välismaise äriühingu tulu ka Eesti residendist juriidilisele isikule kui tehingute asjaoludest nähtuvalt on tehingud tehtud mitte äriühingut vahetult juhtiva ja kontrolliva füüsilise isiku huvides, vaid Eesti äriühingu majandustegevusega seotud tehingute varjamiseks. 1.jaanuarist 2000. a kehtiv TuMS § 22 ei välista välismaise äriühingu tulude omistamist Eesti residendist juriidilisele isikule. Seda sätet saab kohaldada sellistele madala maksumääraga territooriumil asuvatele äriühingutele, millel on iseseisev majandustegevus, näiteks mis on loodud finantsvara haldamiseks eesmärgil vältida finantsvaralt saadud tulude maksustamist Eesti residendist füüsilise isiku tuluna.
Riigikohtu 20.06.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-49-03 antud tõlgendus, et kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel, on antud maksukorralduse seaduse varasema redaktsiooni kohta, kus puudus erisäte selle kohta, et piisab dokumendi üleandmisest postiteenuse osutajale. 16. märtsil 2007. a jõustunud maksukorralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega (RT I 2007, 23, 121) täiendati MKS § 98 lõiget 4 teise lausega järgmises sõnastuses: "Maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist.“ Seadusandja tahe oli muuta regulatsiooni selliselt, et maksuotsus loetakse aegumistähtaja jooksul tehtuks ka siis, kui maksuotsuse kättetoimetamine adressaadile leiab aset pärast aegumistähtaja möödumist. Juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel tuleb dokument lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest. Kui postiasutusel ei ole võimalik dokumenti üle anda, siis tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest (vt Riigikohtu 20.05.2003 määrust asjas nr 3-3-1-37-03 ja 03.03.2004 otsust asjas nr 3-3-1-10-04). Mõistlik on eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiastutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele. Kui maksukohustuslase esindajad keelduvad kirja vastu võtmast või muul viisil takistavad dokumendi kättetoimetamist, siis selles olukorras ei mõjuta dokumendi tagastamine maksuhaldurile ja hilisem uus saatmine või üleandmine maksukohustuslasele aegumistähtaja kulgu.
Maksukohustuslasel on kohustus pidada raamatupidamises arvestust äriühingu pangakontodel toimuva raha hoiustamise ja liikumise kohta. Kui maksuhaldur omistab MKS § 84 kohaldamise tulemusena välismaise äriühingu tulud ja kulud Eesti äriühingule, siis kaasneb sellega Eesti äriühingule kohustus kajastada oma raamatupidamises kõik talle omistatud tehingud, sh talle omistatud raha liikumine pangakontodel. Raha ülekandmine äriühingu sellisele pangakontole, mille kasutamise kohta ei ole dokumente äriühingu raamatupidamises ning mille kohta ei õnnestu maksuhalduril saada teavet kontol oleva raha kasutamise kohta, kujutab endast väljamakset, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ning kuulub maksustamisele TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakse. Siinjuures ei ole oluline, kas see pangakonto asub Eestis või mõnes välisriigis ning mis põhjustel ei ole maksuhalduril võimalik selle konto kohta teavet saada.
3-3-1-74-09 PDF Riigikohus 20.01.2010
Hoolsusnõuete eiramisest ei saa järeldada, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramisel võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui tuvastatakse, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib käibemaksu osas viia järelduseni, et oma hooletuse tõttu ei suuda maksukohustuslane kõrvaldada maksuhalduri põhjendatud kahtlust tegelike müüjate osas. Kuna käibemaksu puhul on müüja kindlakstegemine maksuõiguslikult oluline, siis tähendaks selline järeldus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusvastasust.
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et maksudest kõrvalehoidumine MKS § 84 mõttes saab olla vaid tahtlik tegevus (vt11.01.2007 otsus nr 3-3-1-62-06, p 13), et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kui faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks ebamõistlik sellise järelduse eiramine (06.11.2008 otsus nr 3-3-1-57-08, p 13; 04.11.2009 otsus nr 3-3-1-52-09, p 15; 17.06.2009 3-3-1-23-09, p-d 14 ja 15). Seda, et Asjas tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, on Riigikohus leidnud 06.11.2001 otsuse nr 3-3-1-54-01 p-s 2.
Otsustes kohtuasjades nr 3-3-1-34-06 (p-des 13 ja 14) ning 3-3-1-47-06 (p-des 9 ja 10) on asutud seisukohale, et kui hiljem selgub, et maksuarvestuses märgitud isik pole tegelik müüja, sõltub maksukohustus sellest, kas maksukohustuslane teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Asjaolust, et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, võib aegumistähtaja kindlakstegemisel järeldada, et ostja käitus tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult.
Seisukoht, et maksukohustuse suurus sõltubki hoolsusnõuete täitmisest, on ekslik. Selline seisukoht viiks lõppkokkuvõttes järelduseni, et hoolsusnõuete eiramise eest karistatakse maksude määramisega. Hoolsusnõuete täitmine on vajalik täiendavate tõendite kogumiseks olukorras, kus maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud väidetavatel tingimustel siiski toimusid. Sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu.
Hoolsusnõuete eiramisest ei saa järeldada, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramisel võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete täitmine on vajalik täiendavate tõendite kogumiseks olukorras, kus maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud väidetavatel tingimustel siiski toimusid. Sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu.
3-3-1-91-08 PDF Riigikohus 05.03.2009
MKS
Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.
MKS § 31 lg 3 p-st 4 tuleneb, et maksuõiguses aegumistähtaja möödumisel kohustuse lõpeb. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.
Intressinõue on aegunud sõltumata sellest, kas tulumaksu tasumise kohustus oli haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud või mitte. Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt.
Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita. Kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104. Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama ja on deklaratsiooni parandamise tulemusena tasunud maksu, mille määramine oli parandusdeklaratsiooni esitamise ajal MKS §-st 98 lähtuvalt aegunud, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks.
3-3-1-43-08 PDF Riigikohus 25.09.2008
MKS
Käibemaksukohustuse tekkimise aeg tuleb tuvastada või määrata kuu täpsusega. Kui käibe toimumise aega ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb see määrata, lähtudes näiteks kauba soetamise ajast. Käibe tekkimise aja tuvastamine või määramine on oluline seepärast, et maksustatava käibe tekkimise hetk toob endaga kaasa käibemaksusumma arvutamise, deklareerimise ja tasumise kohustused. Maksudeklaratsiooni esitamise kuupäev on aegumisetähtaja arvestamisel määrava tähtsusega, sest vastavalt MKS § 98 lg-le 1 algab aegumine maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksusumma määramise metoodika, kus käive loetakse toimunuks kontrollitava aasta detsembris, ei pruugi alati olla ebaõige. Asjaolu, et käibemaksu deklareerimise periood on üks kalendrikuu, ei tähenda, et maksuhaldur peab alati tuvastama või määrama käibe tekkimise hetke kalendrikuu täpsusega, kui selleks puuduvad piisavad tõendid. Kuid selle meetodi kasutamine ei tohi mõjutada aegumisega seotud maksumaksjale soodsaid järeldusi.
MKS § 99 lg 2 teises lauses sätestatu kaitseb maksukohustuslast olukorras, kus talle ebasoodus aegumise peatumine põhjendamatult kestab. See norm sunnib maksuhaldurit tegema maksuotsuse hiljemalt samal aastal, kui toimus revisjoni lõppvestlus või tehti viimased revisjonitoimingud ja mööduks või on möödunud maksusumma määramise aegumistähtaeg, hoolimata seejuures aegumise peatumise üldpõhimõttest. Normi sõnastus - "lõpeb aegumine" - ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt tuleks silmas pidada mitte aegumistähtaja lõppemist, vaid aegumise peatumise lõppemist. Seda seisukohta toetab ka sätte kohaldamise eelduseks olevat tingimust kehtestav lauseosa "kui samal aastal möödub või on möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud tähtaeg". Olukorras, kus maksusumma määramise aegumine peatub revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani ning kus ükski seadus ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, koormab nii revisjoni ebamõistlik pikkus kui ka sellega seotud aegumise peatumine maksumaksjat ülemääraselt. Kui revisjon kestab ebamõistlikult kaua, siis jääb isikule põhjendamatult pikaks ajaks ka ebakindlus.
Kuigi MKS ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Revisjoni ebamõistlikust pikkusest tuleneb ka aegumise peatumise põhjendamatu kestus.
3-3-1-3-08 PDF Riigikohus 10.04.2008
MKS
Revisjoni peatamisel peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
Revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega Maksukorralduse seadus ei sätesta, kuid sellest hoolimata tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.
Revisjon toimub üldjuhul katkematult, kuid välistada ei saa asjaolude esinemist, mis tingivad revisjoni peatamist. Sellisel juhul peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
3-3-1-89-06 PDF Riigikohus 05.02.2007
MKS
Maksukohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Maksukohustuse õiguslikult siduv tuvastamine (maksu määramine) on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Tuvastatud maksukohustuse (maksuvõla) sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud.
Kõrvalkohustuste aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Intresside kui rahalise kõrvalkohustuse tuvastamiseks (intressinõude esitamiseks) näeb MKS § 118 ette üheaastase tähtaja. Sellele järgnevalt rakendub intressinõude täitmiseks MKS § 132 lg 2 kohaselt samuti üheaastane aegumistähtaeg.
Maksukohustuse ja kõrvalkohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt selliselt, et maksu määramine on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud. MKS § 33 lõikes 1 on sätestatud vaid üks tähtaeg, mille jooksul peab õigustatud isik teavitama maksuhaldurit enammakstud maksusumma tagastusnõudest, esitades kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub nõude suurus, tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas. Kinnitanud tagastusnõude õigsust teeb maksuhaldur selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse ning tagastusnõue on esitatud ja tuvastatud. Kuna MKS § 106 ega ka ükski muu Maksukorralduse seaduse või maksuseaduse säte ei näe ette tagastusnõude täitmise tähtaega on maksukohustuslasel õigus nõuda tagastusnõude täitmist tähtajatult.
Õigustatud isik peab MKS § 33 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul teavitama maksuhaldurit tagastusnõudest, esitades selleks kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas ning kui maksuhaldur on kinnitanud tagastusnõude õigsust, teeb ta selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse. Maksuhaldurile teatavaks tehtud ja maksuhalduri tuvastatud tagastusnõude täitmise kord on sätestatud MKS §-s 106.
3-3-1-62-06 PDF Riigikohus 11.01.2007
MKS
Optsioon sai olla erisoodustuse esemeks praegu kehtiva TuMS § 48 kui ka varem kehtinud TuMS § 33 tähenduses. Erisoodustuse maksustamine võib toimuda kahel viisil olenevalt sellest, kas optsioon kui väärtpaber on rahaliselt hinnatav. Optsiooni rahalise hinnatavuse puhul tekib tööandjal maksukohustus optsiooni andmise hetkel ning erisoodustuse väärtus on optsiooni väärtus. Kui optsioon ei ole rahaliselt hinnatav, maksustatakse optsiooni täitmise tulemusena toimuvat aktsia müüki töötajale ning tulumaksuga maksustatakse töötajale võimaldatud soodushinna ja aktsia turuhinna vahe optsiooni täitmise ajal. Erisoodustust võib anda ka kolmanda isiku kaudu. Teise isiku arvel tegutsemine tähendab eelkõige seda, et isik, kelle arvel erisoodustust antakse, kannab tehingust tekkiva kulu või loobub potentsiaalsest kasust, mis oleks tekkinud, kui erisoodustuse andmise asemel oleks toimunud turutingimustel tehing (st optsioon oleks antud vastava tasu eest). Ka siis, kui asjas ei ole tuvastatud kokkulepe, mille alusel üks isik oleks otseselt kandnud kulusid või võtnud endale kohustusi seoses teise isiku tehingutega, võib sellegipoolest olla tegemist erisoodustusega. Selle kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust. Kui see säte erisoodustuse andmise ajal ei kehtinud, on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust (vt Riigikohtu 4.10.1999 määrust nr 3-3-1-31-99).
Tegevus, mis vastab praegu kehtiva MKS § 84 tunnustele - maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming - saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Sellest tulenevalt on õige kohaldada 6-aastast maksusumma määramise aegumistähtaega tavapärase 3-aastase tähtaja asemel.
3-3-1-40-04 PDF Riigikohus 03.11.2004
Amortisatsiooni ettevõtja tulust mahaarvamise erinevus ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise üldsättest seisneb vaid selles, et põhivara soetamiseks tehtud kulusid ei saa tulust maha arvata põhivara soetamise ajal täies ulatuses. Mahaarvamisi tuleb teha osade kaupa pikema perioodi jooksul vastavalt põhivara ettevõtluses kasutamise ajale. Kui maksumaksja ei ole ettevõtlusega tegelemise ajal teinud kulutusi põhivara soetamiseks, siis ei ole tal ka õigust arvutada maksuamortisatsiooni sellelt põhivaralt. Ei kehtiv ega ka varasem Tulumaksuseadus ei võimalda füüsilisest isikust ettevõtjal arvata ettevõtlustulust maha kulusid, mis on tehtud enne ettevõtluse alustamist.
Aegumistähtaega tuleb arvutada lähtuvalt selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, millal maksumaksja esmakordselt deklareeris valeandmeid. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus maksumaksja ei suudaks aastaid või aastakümneid hiljem tehtava maksuotsuse vaidlustamisel tõendada maksu määramise ebaõigsust, sest tal ei pruugi enam olla säilinud asjakohaseid tõendeid.
MKS § 21 lg 1 mõtte kohaselt ning tulenevalt uurimisprintsiibist ning efektiivse ja kiire haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema tuludeklaratsioonis kõik vajalikud ümberarvutused ja parandused, mida ta saab teha sel hetkel olemas olevate andmete põhjal. Kui tegemist on andmetega, mida kantakse eelmise aasta tuludeklaratsioonist üle järgmise aasta tuludeklaratsiooni, siis peab maksuhaldur kontrollima ka seda, et kontrollitava aasta ja eelneva aasta deklaratsioonide vastavad andmed oleksid kooskõlas.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json