/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-61-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17) Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)
3-3-1-55-14 PDF Riigikohus 19.11.2014
Käibemaksukohustuse väljaselgitamine hindamise teel pole võimalik. (p 22)
Hindamine on võimalik ka siis, kui andmeid tegeliku müüja kohta ei selgugi (vt nt otsused asjades nr 3-3-1-60-11 ja 3-3-1-54-13). Kui on võimalik koguda või taastada nõuetekohased dokumendid (arved), pole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-39-04). (p 21) Maksusumma määramiseks hindamise teel tulnuks hindamismenetluses maksuhaldurile esitada sellised andmed, mis annavad täpse ja kontrollitava ülevaate vaidlusalusel objektil kasutatud seadmetest ja materjalidest, nende kogusest ja tavapärasest hinnast. (p 24) Maksusumma hindamise teel määramiseks vajalike andmete puudumist kontrollitoimikus pole õige käsitada maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisena, sest hindamismenetlust ei toimunudki. (p 24) Kui hindamine polnud võimalik, ei saa asjaolu, et maksuhaldur ei kaalunud hindamise läbiviimist, tingida maksuotsuse tühistamist. (p 26)
3-3-1-33-14 PDF Riigikohus 05.06.2014
Maksuõigussuhetes piisab madalamast tõendamise standardist – põhjendatud kahtlusest. Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksu-pettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Kaebaja argumendid kaasa-aitamiskohustuse ning dokumenteerimise ja arvestuse pidamise kohustuse täitmise kohta ei aita kaasa maksupettuses osalemise kahtluse tõrjumisel. (p 11)
Kohtuasjas nr 3-3-1-49-13 tehtud otsuses (p 20) märkis Riigikohtu halduskolleegium, et tuleb pöörata tähelepanu ehitamisel kasutatud materjali ja seadmete hinna osakaalule kogu teenuse hinnas. Praegune kohtuasi on viidatud kohtuasjast põhimõtteliselt erinev, sest viidatud kohtuasjas on kasutatud materjali ja paigaldatud seadmete osakaal kogu teenuse hinnas domineeriv, kusjuures kasutatud materjali ja paigaldatud seadmete hind on kontrollitav ning välistatud on võimalus, et need seadmed ja materjali tootis maksukohustuslane ise. Maksuhalduril polnudki kolleegiumi hinnangul võimalik hindamismeetodit kasutada, sest maksu-pettuse kahtlus hõlmas ka eluliselt usutavat maksuhalduri seisukohta, et katusealused ehitati kaebaja materjalist. Oluline on seegi, et kasutatud materjali päritolu ja hinda pole maksuhaldurile ja kohtutele esitatud teabe põhjal võimalik kindlaks määrata. Maksupettuse kahtluse korral, kui materjali päritolu ja hinna kohta andmed puuduvad ning on kahtlus, et tegelikult kasutati ostja materjali, pole maksuhalduril kaalumisruumi hindamismeetodi kasutamiseks. Sellisest järeldusest hoolimata tulnuks maksuhalduril ikkagi maksuotsuses näidata, miks oli hindamine katusealuste ehitamisel kasutatud materjali osas välistatud (vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-42-13 p 18 ja otsuse asjas nr 3-3-1-27-14 p 33). Selline maksuotsuse vormiline puudus pole aga aluseks maksuotsuse tühistamisele (HMS § 58). (p-d 15.1, 16)
3-3-1-65-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
Maksukohustuslane peab oma ettevõtlust ja maksu-arvestust korraldama nii, et põhjendatud kahtlusteks poleks alust või sellise kahtluse tekkimisel oleks täiendavate tõendite esitamisega võimalik kahtlus hajutada või vähemalt näidata, et maksukohustuslane on järginud hoolsusnõudeid. (p 19)
Käibemaksukohustuse väljaselgitamisel lasub põhjendatud kahtluse korral täiendava tõendamise koormus maksukohustuslasel. (p 19)
HKMS § 51 lg 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole üksnes avalduse hilinenult esitamise fakt avalduse menetlemata jätmiseks piisav. HKMS § 51 lg 4 kohaldamist on selgitatud otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 (p-d 24 ja 25). Olukorras, kus kohus ei ole võtnud seisukohta, kas menetlustähtaja rikkumine tõi kaasa menetluse viibimise, ei ole põhjendatud jätta avaldus menetlemata. (p-d 31, 33) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.
Vaidlustes maksukohustuse tuvastamise üle võib vaideotsus olla tõendiks. Kui kaebaja on sellise tõendi esitamisel selgitanud, kuidas ja millist asjaolu soovitakse vaideotsuse kui tõendiga kinnitada, peab kohus ka seda tõendit hindama HKMS §-s 61 sätestatud nõuete alusel. (p 18)
Juhul, kui pole tõendatud, kas väidetavaid teenuseid üldse osutati ja kas teenuseid osutasid väidetud äriühingud, tuleb teenuste väidetava osutamise eest tehtud väljamakse maksustada tulumaksuga. Tulumaksukohustuse kindlaksmääramine hindamise teel on teenuste osutamise eest tehtud väljamaksete puhul võimalik vaid erandina (vt otsus asjas nr 3-3-1-42-13, p-d 16–18). (p 21) Teenuse puhul tulumaksu määramisel on erandina võimalik kohaldada hindamist, kui teenuse saamise fakti või teenust osutanud isikut ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada (otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Hindamist saab rakendada, kui sellega on võimalik välja selgitada tulumaksukohustuse puudumine või vähenemine (näiteks kui äriühing on teadaolevalt oma teenust nn variisiku kaudu kallimalt edasi müünud; kui teenuse osutaja on oma käivet deklareerinud, võimaldaks hindamine kõrvale jätta vahendava isiku ja lähtuda maksustamisel sisseostuhinnast). Sarnaseid asjaolusid arvestades on otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 lahendatud tulumaksukohustuse väljaselgitamise põhiküsimused (p-d 25–30 ja 32–42). (p 23) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-42-13 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu "teadma pidamise" tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 25) (p 24) Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
KMS § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 22) Kui väidetavalt osutatud teenused pole identifitseeritavad, pole kontrollitav ka nende saamine. (p 20)
3-3-1-49-13 PDF Riigikohus 17.12.2013
Kui ei ole selge, kes on kauba või teenuse tegelik müüja ja ostja teadis või pidi sellest teadma, siis käibemaksuarvestuses selliste tehingute kajastamine on õigusvastane ja alusetu.
Arvel märgitud käibemaksukohustuslaseks peab olema isik, kes kaupa müüs või teenust osutas. Selleks, et maksuarvestuse aluseks olev algdokument oleks nõuetekohane, tuleb esitada dokumentaalsed tõendid selle kohta, kes tegelikult teenust osutas ja kellele selle eest tegelikult tasuti.
Äris mõistlikult käitudes tulnuks suure maksumusega keerulise töö tegemiseks lepingut sõlmides otsustada ehitaja kogemuste, oskuste, võimaluste ja vastutuse üle. Kui selgus, et alltöövõtja asemel teeb töid keegi teine ning sellele ei pööratud tähelepanu, siis on tegemist äris tavapärase hoolsuse järgimata jätmisega. Vt ka otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-81-12 ( p 15) ja nr 3-3-1-60-11 (p 28).
Kui arved polnud nõuetekohased ja äriühing pidi teadma, et arvetel pole näidatud teenuse tegelik osutaja, tuleb vastavad kulutused maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Seejuures tuleb MKS § 94 lg 1 kohaldamisel silmas pidada, et TuMS §-d 32 ja 51 pole erisätteks MKS § 94 lg 1 suhtes. Selle kohta vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-15-13 annotatsiooni. Reeglina tuleb kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada, kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse (sh ehitustööde) eest, kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik pole usaldusväärselt tuvastatav ( otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Tingimusi, millal on ka teenuse puhul tulumaksusumma määramine hindamise teel võimalik, on käsitletud kohtuasjas nr 3-3-1-42-13 (p-d 16–18). Hindamise teel maksustamist on kohtupraktikas korduvalt selgitatud (vt nt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, 3-3-1-60-11, 3-3-1-38-12, 3-3-1-81-12, 3-3-1-15-13, 3-3-1-42-13). Hindamise teel maksustamisel tuleb maksukohustuslasel täita kaasaaitamiskohustust sellisel määral, mis võimaldab tegelikult kasutatud materjalide ja seadmete kindlakstegemist ja nende hinna määramist.
3-3-1-54-13 PDF Riigikohus 12.12.2013
Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-12, p 27), on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sh nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Kui kaup on olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole seda saadud arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel vastavalt MKS §-le 94. Maksuhaldur peab kaaluma hindamise võimalikkust ja vajalikkust. Jaatava tulemuse korral peab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tegema kindlaks hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei anna maksuhaldurile õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevuse ja volituse otsustada maksusumma määramine ka hindamise teel (otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-13, p 13). Sisendkäibe¬maksu puhul ei ole juhtumil, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata, maksusumma määramine hindamise teel võimalik (vt kolleegiumi otsused haldusasjades 3-3-1-50-04, p 16; nr 3-3-1-60-11, p 36; nr 3-3-1-38-12, p 24). Andmete puudumine tegeliku müüja kohta ei välista tulumaksusumma määramist hindamise teel. Kirjalike tõendite puudumisel kauba soetamise kohta, on hindamise teel maksustamine MKS § 94 lg 1 järgi lubatud. Kuivõrd kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust, on hindamine eelduslikult vajalik.
Käibemaksuseaduse kohaldamisala määrab kindlaks KMS § 1 lg 1 p 1, mis sätestab, et käibemaksu objekt on käive, mille tekkimise koht on Eesti. Kauba käibe tekkimise koha määratlemine ei ole jäigas seoses käibe tekkimise ajaga. Kui kauba eest tasutakse näiteks varem, kuid kauba valdus antakse ostjale üle ajaliselt hiljem, pole käibe tekkimise aeg oluline. Tulenevalt sihtkohamaa põhimõttest määratakse kaupade käive üldjuhul kauba asukoha järgi. Kaup asus ostu-müügilepingu sõlmimise ajal Lätis, kus seda kasutas rendilepingu alusel äriühing, kelle juhatuse liige oli samaaegselt ka ostja juhatuse liige. Kuigi nende isikute näol on tegemist eraldiseisvate õigussubjektidega, ei välista see ostja valduse olemasolu kaubale juba tehingu tegemisel. Kaupa kasutava äriühingu juhatuse liige teostas otsest valdust kauba üle ning sama isiku kaudu oli ka ostjal valdus kaubale juba võõrandamistehingu tegemisel. Asja valduse üleandmiseks ei tulnud teha täiendavaid toiminguid, sh kaupa Eestisse toimetada. Omandi üleandmiseks piisas võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta (AÕS § 92 lg 2). Kuna kaup oli omandajale kättesaadav juba selle Lätis asumise ajal, on käibe tekkimise kohaks Läti ja käivet ei saa maksustada Eesti maksuseaduste alusel.
3-3-1-42-13 PDF Riigikohus 16.10.2013
MKS § 94 lg 1 kohaldamiseks peab maksuhaldur kaaluma hindamise võimalikkus ja vajalikkust ning jaatava tulemuse korral tegema tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud kindlaks hindamise teel (vt otsus kohtu¬asjas nr 3-3-1-70-08, p 21; otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 38; otsus asjas nr 3-3-1-38-12, p 27). MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei anna maksuhaldurile õigust suvaotsuse tegemiseks, vaid eeskätt pädevuse ja volituse otsustada maksusumma määramine ka hindamise teel (otsus asjas nr 3-3-1-70-08, p 21). Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-11 (p-d 33 ja 36) on Riigikohus pidanud vajalikuks eristada hindamise teel maksusumma määramise lubatavust kauba ja teenuse puhul. Teenuse ja kauba olemusest ja eripärast tingituna ei pruugi vahetegu olla alati selge. Ka teenuse puhul tulumaksu määramisel on erandina võimalik kohaldada hindamist, kui teenuse saamise fakti või teenust osutanud isikut ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada (otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Hindamist saab rakendada, kui sellega on võimalik välja selgitada tulumaksukohustuse puudumine või vähenemine (näiteks kui äriühing on teadaolevalt oma teenust nn variisiku kaudu kallimalt edasi müünud; kui teenuse osutaja on oma käivet deklareerinud, võimaldaks hindamine kõrvale jätta vahendava isiku ja lähtuda maksustamisel sisseostuhinnast).
3-3-1-15-13 PDF Riigikohus 04.06.2013
Maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-34-07, p 11). Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad. Maksupettusele iseloomuliku konspiratiivsuse tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid rikkumise kohta. Enamasti kinnitavad maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav.
Tõendamiskoormis läheb üle maksukohustuslasele, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase maksupettuses osalemise kohta. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavaid tõendeid, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (vt otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10). Maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse selliselt, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad.
TuMS § 51 lg 2 p 3 ei saa pidada erisätteks MKS § 94 lg 1 ls 2 suhtes. Hindamise teel maksustamine on võimalik ka siis, kui maksukohustuslasel puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument või pole see usaldusväärne. Vastupidine tõlgendus viib tulemuseni, kus vähemalt osa MKS § 94 lg 1 regulatsioonist pole kunagi kohaldatav. Selline tõlgendus oleks seadusevastane. Kohtupraktikas on hindamise teel maksustamist selgitatud korduvalt, vt nt otsus asjas nr 3-3-1-70-08, otsus asjas nr 3-3-1-60-11 ja otsus asjas nr 3-3-1-38-12.
3-3-1-38-12 PDF Riigikohus 09.01.2013
Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.
Käibe- ja tulumaksukohustuse kontrollimisel tuleb tuvastada, milles seisnes maksumaksja hoolsuskohustuse rikkumine. Üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12, otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 10 ja otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10 .
Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.
Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.
Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.
Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse. Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).
3-3-1-60-11 PDF Riigikohus 01.02.2012
TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet). Kui äriühing pidi teadma, et ta soetab kauba , isikult, kes ei ole tegelik müüja, kuid kaup on soetatud ja selle eest makstud, siis saab hindamisega välja selgitada kui palju äriühing kauba eest maksis. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga . Kui väljamakse on tehtud väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ning täies ulatuses maksustada. Seejuures tuleb arvestada võimalust, et seda raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja.
Kui tehingute aluseks olevatel arvetel ei ole märgitud tegelik müüja, siis ei vasta arved algdokumendile esitatavatele nõuetele. Maksustamise seisukohalt on oluline, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus.
Kui ostja on jätnud täitamata hoolsuskohustuse, vaidlusaluses asjas eiranud metallijäätmete kokkuostu dokumenteerimise nõudeid, siis võtab see temalt võimaluse esitada täiendavaid, seadusega nõutud dokumente (tõendeid) tehingute toimumise kinnituseks. Kui ostaja on hoolsuskohustuse täitnud, kuid ta poleks mõistlikult käitudes ikkagi pidanud aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, oleks talle käibemaksu määramine väär sellest hoolimata, et tehingu teiseks pooleks osutub variisik, kes ei saa olla tegelik müüja. Käibemaksu ei määratud kaebajale hoolsuskohustuse eiramise eest. Käibemaks määrati olukorras, kus kontrollimisel selgus, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud teiseks pooleks isik, kes oleks saanud olla tegelik müüja, kusjuures kaebaja ei suutnud oma hooletuse tõttu tõendada vastupidist ega oma heauskset käitumist.
Kui maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse täitmist. Maksukohustuslasele lõppkokkuvõttes soodsa maksusumma määramine hindamise teel ei saa sõltuda sellest, kas maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Maksukohustuslasel ei pruugi olla teavet tegeliku müüja kohta ning tal puudub pädevus ja volitus kontrollida, kes on sellises olukorras tegelik müüja. Kui andmed puuduvad ja nende kogumine pole mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ka võimalik, siis pole tegemist kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Samas ei välista andmete puudumine tegeliku müüja kohta tulumaksusumma määramist hindamise teel. Maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Hindamisele kaasaaitamine seisneb eeskätt maksuhalduri poolt nõutud hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamises ja seletuste andmises.
Vt lahendi nr 3-3-1-33-11 annotatsiooni.
Maksusumma on võimalik määrata hindamise teel, kui vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastav kaup on ostjal olemas ning maksuhalduri hinnangul pidi ostja teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega. MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel (vt ka Riigikohtu otsus nr nr 3-3-1-70-08 tehtud otsuses p 21). Seejuures tuleb silmas pidada, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu kuigi maksukohustuslane on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, samuti MKS § 11 lg-t 1 ja § 92 lg-t 3. Tulumaksukohustuse väljaselgitamisel on oluline tuvastada olemasoleva kauba eest makstud tasu tegelik suurus, sest selle arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik. MKS § 83 lg 1 alusel tuleb ka seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustada võrdväärselt õiguspärase tehinguga.
Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt 05.06.2006 otsus asjas nr 3-3-1-34-06; 28.09.2006 otsus asjas nr 3-3-1-47-06; 20.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-74-09) on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus."Pidi teadma" tähendab tulumaksu määramisel sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt. Oluline ei ole, kes konkreetselt äriühingu töötajatest või juhatuse liikmetest pidi teada saama, et müüjana märgitud isiku puhul on tegemist variisikuga. Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing need ülesanded pannud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga.
3-3-1-23-11 PDF Riigikohus 26.05.2011
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et tehingutele teistsuguse maksuõigusliku kvalifikatsiooni andmiseks on oluline kohaldada MKS §-i 84. Maksu määramiseks ei piisa siiski üksnes majandustegevuse tegeliku sisu väljaselgitamisest, vaid maksuotsust tuleb põhjendada ka õiguslikult (vt Riigikohtu 09.12.2009 otsuse asja nr 3-3-1-67-09 p-i 18). Majandusliku tõlgendamise meetodi rakendamine on õigustatud nii tehingute puhul, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist kui ka tehingute puhul, millel on ka muid eesmärke, kuid maksudest hoidumine on peamine eesmärk. Meetodi kohaldamiseks tuleb tuvastada, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda majandustegevusele ja tehtud tehingule maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsust asjas nr 3-3-1-23-09). Arvestada tuleks ka maksukohustuslase subjektiivseid kaalutlusi tehingu tegemisel (vt Riigikohtu 04.11.2009 otsust asjas nr 3-3-1-52-09). Teatud juhtudel tuleb aga subjektiivse külje üle otsustada vaid faktiliste asjaolude pinnalt (vt Riigikohtu 06.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-57-08). Maksuhaldur peab näitama, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis, mida püüti majandustegevusele ja konkreetsetele tehingutele mittevastava juriidilise vormi andmise abil saavutada (vt otsust asjas nr 3-3-1-67-09). Olulisi tegureid, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama väidetava tehingu kohase majandusliku sisu puudumist on käsitatud asjas nr 3-3-1-23-09.
3-3-1-86-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Sotsiaalmaksu määramisel välisriigis töötamisel on oluline, kas töötati lähetusena või töö tegemise kohas. Lähetuse puhul on oluline maksustamist välistava lähetustunnistuse olemasolu ning kehtivuse aeg. Üksikute töötajate puhul võib olla vajalik eristada perioode, mil isik töötas Eestis või välisriigis. Välisriigis töötamise korral on sotsiaalkindlustusmaksete maksmise seisukohast oluline Euroopa Liidu õiguse, (Nõukogu määruse nr 1408/71) järgimine. Vastavalt määrusele kohalduvad liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes selle riigi sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusaktid ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil. Määrus sätestab erandi olukorrale, kus töötamine välisriigis toimub lähetuse raames.
Erisoodustus seondub töö- või teenistussuhtega ning on oma olemuselt palgatulu erivorm. Välisriigis töötamisega seonduvate erisoodustuste maksustamisel tuleb silmas pidada, et sarnaselt sellega, millises riigis ja millist maksu (tulumaks, sotsiaalmaks) rahas makstud palgatulu suhtes kohaldatakse, tuleb sama reeglit kohaldada ka erisoodustuse maksustamisel (nt kui Eestis tasutakse palgatulult ainult tulumaks, siis tasutakse ka erisoodustuselt ainult tulumaks).
MKS § 84 kohaldamiseks tuleb tuvastada, et maksukohustuslane soovis maksude tasumise vältimiseks anda oma tegevusele moonutatud õigusliku vormi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-23-09 p-i 14). MKS § 84 kohaldamine võib olla põhjendatav töölepingutest võrsunud õigussuhete hindamisel. Kui lähetused töölepingu seaduse tähenduses tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid TuMS § 13 lg-st 1 ja § 41 p-st 1, SMS § 2 lg 1 p-st 1, TKindlS § 40 lg 1 p-st 1 ning KoPS § 7 lg-st 1 lähtuvalt käsitada palgatuluna. Kui on tuvastatud välisriigis töötamine, siis võib maksustamise seisukohast olla oluline, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames. Samuti on oluline arvestada välisriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepinguid ning Soomes töötamise puhul ka Eesti ja Soome vahelise sellesisulise lepingu lahutamatuks lisaks olevat protokolli. Töötajatele välisriigis töötamise eest makstud palgatulu maksustamisel võib tähtsust omada ka asjaolu, kas äriühingul on tekkinud välisriigis püsiv tegevuskoht.
3-3-1-70-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
MKS
KMS
Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas. TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele. Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.
Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks on KMS §-s 41 sätestatud erikord, mille alusel saab maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba edasimüügi tarbeks ning ei kasuta seda kaupa (lg 1), pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Erikorra kohaldamiseks peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt KMS § 41 lg-s 1 nimetatud tingimustele. Ainuüksi asjaolu, et isik pole pidanud eriarvestust, aga ei välista tema jaoks soodsama erikorra kohaldamist. Nõutava arvestuse puudumine ei tähenda keeldu arvestust tagantjärele teha. Niisuguse võimaluse eitamine tähendaks koormavama maksustamismeetodi kohaldamist, millel võib olla lubamatu karistuslik iseloom, üksnes seetõttu, et pole täidetud kohustust pidada eriarvestust. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94. Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra. Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel. MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.
Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
3-3-1-47-06 PDF Riigikohus 28.09.2006
Olukorras, kus selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, tuleb selgitada, kas ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist polnud tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, tuleb kohaldada 1. jaanuaril 2000 jõustunud ja kehtiva Tulumaksuseaduse § 51 lg-t 1 ja lg 2 p-i 3 ning maksuhalduri poolt tulumaksu määramine on õige. Kui ostja aga põhjendatult eeldas, et tegemist on tegeliku müüjaga, siis on maksuhalduri tulumaksu määramise otsus alusetu (vt ka Riigikohtu 05.06.2006 otsuse nr nr 3-3-1-34-06 p-i 14).
MKS §-i 94 rakendamine maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
MKS § 94 lg 1 2. lause alusel on maksusumma määramine hindamise teel küll lubatud ka siis, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on mitteusaldusväärsed, kuid eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab see maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist. Kui asjas toimunud maksu- ja kohtumenetlusest ei nähtu maksukohustuslase sellist tegevust, siis on maksuhaldur jätnud tema maksukohustuse maksusumma hindamise teel põhjendatult välja selgitamata (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
3-3-1-50-04 PDF Riigikohus 02.12.2004
MKS
Sõltuvalt sellest, kas maksukohustuslane on täitnud maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise kohustust, on uurimispõhimõttest tulenevate maksuhalduri kohustuste ja maksukohustuslase kaasamiskohustuste maht erinev. Kui nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.
MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.
3-3-1-51-04 PDF Riigikohus 02.12.2004
MKS
Kui maksustamise seisukohast tähendust omavad dokumendid pole säilunud, siis on võimalik nii see, et maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustuse täitnud, kui ka vastupidine. Kui tegemist pole maksupettusega, vaid juhtumiga, kus nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.
MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.
3-3-1-39-04 PDF Riigikohus 14.10.2004
MKS
Maksuhaldur on kohustatud arvestama käibemaksusumma määramisel ka teadaoleva sisendkäibemaksuga ning arvama selle arvestatud käibemaksust maha.
MKS § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole. Kui maksukohustuslane on eiranud maksuarvestuse nõudeid ja sellega takistanud maksuhalduri tegevust, siis on võimalik teda karistada MKS § 154 alusel rahatrahviga.
Vastavalt MKS §-le 94 on maksuhalduril õigus määrata maksusumma hindamise teel. Maksumaksjalt äravõetud vihikuid on põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, sest vihikud sisaldavad olulisi märkmeid maksumaksja tulude ja kulude kohta. Järelikult ei ole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel. Hindamise meetodiga oleks tegemist siis, kui olnuks teada müüdud kaubad, kuid nende hindade kohta puuduks teave ning maksuhaldur oleks hinnad määranud näiteks konjunktuuriinstituudi kataloogi abil. Maksuhaldur on maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning vajadusel neid ise välja selgitama tõendeid kogudes. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json