/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-269/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.10.2019
Üldjuhul ei ole maksuhalduril intressinõuet esitades kaalutlusõigust (vt RKHK otsus nr 3-16-2514/23, p 13). Intressi arvutamine on välistatud vaid MKS §-s 119 loetletud juhtudel. Selgitamaks välja, kas maksukohustuslase seaduslik esindaja vastutab intressivõla eest, on esmajoones oluline vaadelda ajavahemikku, mil toimusid põhivõla põhjustanud sündmused, mitte ajavahemikku, mille eest intressi arvestatakse. MKS võimaldab vastutusotsusega nõuda endiselt juhatuse liikmelt intressi tasumist aja eest, mil ta ei olnud enam juhatuse liige, kui põhivõlg on kindlaks määratud maksuotsusega ning maksu juurde määramise põhjustas juhatuse liikme tahtlik või raskelt hooletu maksude arvestamise või deklareerimise kohustuse rikkumine. Ka olukorras, kus maksu ei ole juurde määratud, kuid juhatuse liige on siiski rikkunud maksu tasumise kohustust muul viisil MKS § 40 lg-s 1 tingimustele vastavalt (nt jätnud õigeks ajaks esitamata pankrotiavalduse vms), võib endisel juhatuse liikmel lasuda intressi tasumise solidaarkohustus aja eest, kui ta enam ei ole juhatuse liige. Plaanitava vastutusotsuse täitmise tagamisel ei pea vastutusotsust toetavad asjaolud olema tõendatud (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-17-17, p-d 11 ja 13 ja nende annotatsioonid), vaid piisab nende põhistamisest (HKMS § 63). (p 9)
Üldjuhul ei ole maksuhalduril intressinõuet esitades kaalutlusõigust (vt RKHK otsus nr 3-16-2514/23, p 13). Intressi arvutamine on välistatud vaid MKS §-s 119 loetletud juhtudel. (p 9)
Selgitamaks välja, kas maksukohustuslase seaduslik esindaja vastutab intressivõla eest, on esmajoones oluline vaadelda ajavahemikku, mil toimusid põhivõla põhjustanud sündmused, mitte ajavahemikku, mille eest intressi arvestatakse. MKS võimaldab vastutusotsusega nõuda endiselt juhatuse liikmelt intressi tasumist aja eest, mil ta ei olnud enam juhatuse liige, kui põhivõlg on kindlaks määratud maksuotsusega ning maksu juurde määramise põhjustas juhatuse liikme tahtlik või raskelt hooletu maksude arvestamise või deklareerimise kohustuse rikkumine. Ka olukorras, kus maksu ei ole juurde määratud, kuid juhatuse liige on siiski rikkunud maksu tasumise kohustust muul viisil MKS § 40 lg-s 1 tingimustele vastavalt (nt jätnud õigeks ajaks esitamata pankrotiavalduse vms), võib endisel juhatuse liikmel lasuda intressi tasumise solidaarkohustus aja eest, kui ta enam ei ole juhatuse liige. Plaanitava vastutusotsuse täitmise tagamisel ei pea vastutusotsust toetavad asjaolud olema tõendatud (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-17-17, p-d 11 ja 13 ja nende annotatsioonid), vaid piisab nende põhistamisest (HKMS § 63). (p 9)
3-16-1874/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2019
Vt RKHK otsus asjas nr 3-16-2514. (p 12) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
3-17-1059/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2019
Registriandmete kasutamine maksustamisel (vt RVMS §-d 1 ja 2, MKS § 10 lg 1 ja lg 2 p 6) ei anna raskeveokimaksu maksuhaldurile (RVMS § 9 lg 1) universaalpädevust teha järelevalvet riiklikusse registrisse andmete esitamise kohustuse täitmise üle. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud MKS v.r § 59 lg 2 esimene lause sätestas küll MTA õiguse kontrollida maksustamisega seotud dokumente, kuid see tähendas õigust dokumentidega tutvuda ja nende sisu maksude arvestamisel hinnata, mitte aga õigust teha ettekirjutusi dokumentide muutmise kohta. Seetõttu ei saa MKS v.r § 59 lg-st 2 tuletada ka alust liiklusregistri kannete muutmiseks. Liiklusregistri kanded ei ole ka deklaratsioon, mille esitamiseks võib maksuhaldur anda korraldusi (MKS § 85 lg 3). Tegemist ei ole maksuhaldurile esitatava maksu arvutamise dokumendiga (MKS § 85 lg 1). (p 10) Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et sunniraha sissenõudmine ei ole haldusakt. Sunniraha nõutakse sisse menetlustoimingutega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 11). Kuna hoiatusega ei määrata sunniraha kindlaks lõplikult ja siduvalt (samas, p 14), ei kujuta sunniraha rakendamine hoiatuses märgitust väiksemas määras endast haldusakti muutmist, sõltumata sellest, kas hoiatus sisaldus ettekirjutuses või vormistati eraldi. Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019
MKS § 10 lg 3 kohaselt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. Seega on oluline, et menetlusaeg oleks mõistlik ning menetleja väldiks põhjendamatuid viivitusi. (p 32)
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13) IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14). Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid. IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19) Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22) Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
3-15-2023/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2018
Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata (vrd HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (MKS § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4). Kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ja maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Deklarandi teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1). (p 11, vt ka p-d 18 ja 19)
Isiku teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega ei tähenda iseenesest tema ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited). Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ja olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. (p 12)
Praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid sama tootjaga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. (p 16)
Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele peab maksuotsus olema arusaadav ja kontrollitav. (p 17)
3-3-1-80-16 PDF Riigikohus 03.05.2017
MKS § 13 lg 2 p-st 2 nähtub üheselt, et erand ärakuulamiskohustusest on kohaldatav vaid menetluses, kus haldusorganil on olnud isikuga varem kontakt: viimane esitas avalduse, taotluse või on andnud seletuse. Isegi kui intressinõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses ei olnud isikuga kontakti, kuid teave maksuintressi maksmise kohustuse, intressi suuruse ja arvutusmetoodika kohta sisaldus maksuotsuses ja enne selle andmist kuulati isik ära ja teave arvestusliku intressi kohta on kättesaadav ka e-maksuametis, ei saa intressi maksmise kohustus olla isikule üllatuslik. Arvestades neid asjaolusid kogumis ning seda, et intressinõude esitamisel kaalutlusõigus puudub, ei mõjutanud formaalne ärakuulamisnõude rikkumine intressinõude sisulist õiguspärasust. Seaduses võiks olla täpsemalt sätestatud ärakuulamisnõude kohaldatavus intressinõude esitamise korral. (p 18-20)
Maksuvõla kustutamise eelduseks on mh maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest tingitud ebaõiglus (MKS § 114 lg 3). Nii võib intressinõude kustutamine olla õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-14). Kustutamise aluseks võib olla ka muu asjaolu, mida saab lugeda ebaõiglaseks MKS § 114 lg 3 mõttes. Maksuvõla kustutamise taotluse esitamist ja menetlemist reguleerivad MKS § 114 lg 3 ja rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 "Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord" § 5^1, mis kustutamise taotlusele olulisi formaalseid nõudeid ette ei näe. Kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, nähtub MKS-ist seadusandja arusaam, et võrreldes põhivõlaga on intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (vt nt MKS § 117 lg 2, § 119) (p-d 22 ja 25)
Erinevalt varem kehtinud regulatsioonist on 1. juulil 2013 jõustunud MKS § 118 lg 1 redaktsioonis maksuotsusel üks intressi arvestamise aegumistähtaeg. See, milliseid maksukohustusi maksuotsus puudutab, ei ole intressi arvestamise aegumisel enam oluline. Asjakohased rakendussätted MKS § 118 lg‑l 1 puudusid, s.o intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamiseks enne seaduse muutmist antud maksuotsuste puhul. Intressi arvestamise aegumistähtaja muutmine ei ole põhiseadusvastane. See, mitu erinevat põhivõlga ja millistest ajavahemikest otsustab maksuhaldur koondada ühte maksuotsusesse, sõltub siiski maksuhalduri äranägemisest. Sellist koondamist piirab vaid maksusumma määramise aegumistähtaeg (kolm või viis aastat sõltuvalt tahtlusest, vt MKS § 98), mistõttu võib praktikas tekkida kuritarvituste oht. (p 27) Intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise regulatsiooni muutmise eesmärk oli selguse suurendamine, et maksukohustuslasel oleks maksukohustuse suurus piisavalt ettenähtav. Tuleb möönda, et muudatus võib sõltuvalt asjaoludest olla isiku jaoks siiski ebasoodsam, suurendades maksukohustust. Intressi arvestamise aegumise peatumise regulatsioon on kantud avalikust huvist. Peatumine põhineb arusaamal, et isiku poolt õiguskaitsevahendite kasutamine ja sellest tulenev määramatus ei tohiks kahjustada maksuintressi eesmärkide (riigi rahaliste huvide kaitsmine ja maksukohustuslase motiveerimine oma kohustusi tähtajaks täitma) saavutamist (vt eesmärkide kohta RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16). (p 30)
Maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). Põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15). Vajalikkuse ja põhjendatuse puhul tuleb arvestada nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust. (p 33-34)
3-16-798/11 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 23.03.2017
Maksuhaldur võib nõuda dokumentide esitamist kõikide nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii.
3-3-1-6-16 PDF Riigikohus 17.10.2016
Maksukuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda seda, et selles asjas alustatud maksumenetluse võiks jätta lõpule viimata (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-1-1-120-03; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-12-12; RKKK otsus asjas nr 3-1-1-52-15). See seisukoht kehtib ka vastutusotsuse tegemisel. (p 14)
Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16)
Samade faktiliste asjaolude alusel kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ning vastutusotsuse koostamine ei tekita topeltmaksustamist. Kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ei ole isiku maksustamine MKS tähenduses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12). (p 13)
Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16) Sellise regulatsiooni puudumine ei tähenda seda, et isikul puuduks võimalus vältida kriminaalmenetluses tehtud otsusest ja vastutusotsusest osaliselt samadest faktilistest asjaoludest tulenevate nõuete mitmekordset täitmist. Isik saab taotleda maksuhaldurilt vastutusotsusega nõutava maksuvõla kustutamist osas, milles see kattub konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga. (p 17)
3-3-1-3-16 PDF Riigikohus 17.05.2016
Üksikjuhtumi kontrolli järel ei saa maksumaksja piiramatult deklaratsioone parandada ning maksuhaldur uusi maksumenetlusi läbi viia. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb maksuotsusega, kohaldatakse maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel MKS §‑des 101–103 sätestatud piiranguid ning deklaratsiooni muutmine on kasutu, kui kontrolliobjekti kohta tehtud maksuotsuse muutmine pole piirangute tõttu võimalik. (p 16) Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. Kui maksukohustuslane nõustub kontrolli tulemustega, muutes vabatahtlikult maksudeklaratsiooni ja tasudes nõutud maksu, ei piisa hilisemaks deklaratsiooni tagasi parandamiseks maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest. See ei kahjusta maksukohustuslase õigusi, kuna maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul on tal võimalik taotleda kontrolli tulemuste muutmist (MKS § 101 lg 1 p 1 ja § 101 lg 2) ja hiljem maksukohustuse korrigeerimist uute tõendite või asjaolude ilmnemisel (MKS § 102). Ühtlasi on maksukohustuslane kaitstud kergekäelise topeltkontrollimise eest. (p 18) Kontrollimenetluse lõpetamise teade, millega maksukohustust ei määrata, ei pane maksukohustuslasele küll kohustusi, kuid piirab maksukohustuslase õigusi nt hilisemal deklaratsiooni parandamisel. Seetõttu peab maksuhaldur menetluse lõpetamise teates selgitama kontrolli lõpetamise õiguslikke tagajärgi, sh kontrolltulemuse muutmise või kehtetuks tunnistamise aluseid ja korda. Samuti peab menetluse lõpetamise teatest nähtuma selle seos konkreetse läbiviidud kontrollimenetlusega. Kontrolltulemuste üksikasjalik taasesitamine teates ei ole vajalik. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb tagastuskande tegemisega või vaikimisi, ei ole MKS §‑des 101–104 ette nähtud piirangute rakendamiseks alust, sest puudub MKS § 101 lg‑s 3 nimetatud siduv haldusakt. (p 19)
Tühistamisnõude ülesandeks ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine (vt RKHK 6. märtsi 2015 otsus asjas nr 3-3-1-78-14). (p 22)
Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. (p 18)
3-3-1-60-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
VKS § 24 lg 5 sõnastus ei toeta seisukohta, et maksuhalduril peavad kauba kinnipidamiseks olema tõendid selle omaduste ja deklareeritust erineva kasutusotstarbe kohta. Riigikohtu arvates tuleb nimetatud sätet mõista, lähtudes samas sättes kinnipidamise eesmärgile osutavatest sõnadest "asjaolude selgitamiseni", kusjuures asjaolude ebaselgusele viitab ka samas kontekstis kasutatud sõna "kahtlus". Seega on kauba kinnipidamise ajal asjaolud veel ebaselged ja maksuhaldur ei pea üldjuhul tõendama kauba deklareeritust erinevat olemust ega tõenäolist kasutusotstarvet. Kauba kinnipidamise puhul tähendab asjaolude väljaselgitamine sarnastes asjades enamasti kolmele põhiküsimusele vastuse leidmist: a) millise kaubaga on täpsemalt tegemist, b) kas esitatud dokumendid vastavad kauba omadustele ja c) kas on põhjendatud kahtlus, et seda kaupa käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi või tooks kauba olemusest lähtuv võimalik ja eluliselt usutav deklareeritust erinev kasutus kaasa maksukohustuse tekkimise või suurenemise. Kasutusotstarbe selgitamisel piisab tõendamise madalamast tasemest – põhjendatud kahtlusest. Kasutusotstarbe selgitamise ajaks pole kaupa veel kasutama hakatud, mistõttu oleks kõrgem tõendamisstandard ka alusetu. Kahtluse põhjendatus tähendab, et kahtlus on mõistlik ja eluliselt usutav. Kahtluse aluseks on asjaolud, mis vähendavad vastava teabe usaldusväärsust. Kui kaup on kinni peetud sellise kahtluseta, on tegemist maksuhalduri õigusvastase toiminguga. (p 11)
HKMS § 49 lg 1 seob kaebuse muutmise võimaluse kirjalikus menetluses taotluse esitamise tähtajaga, mistõttu pole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebuse täiendamise taotlus esitati liiga hilja. Kui asuda seisukohale, et HKMS § 51 lg 3 seab kaebuse täiendamise taotluse esitamise tähtajale lisapiirangu, muutuks õigus esitada taotlus kohtu antud tähtaja jooksul sisutuks. (p 20)
MKS § 46 lg 3 p st 5 nähtub, et maksuhalduri haldusaktides tuleb märkida ka akti andmise faktiline ja õiguslik alus, lõikest 2 aga, et maksuhalduri haldusaktid peavad olema põhjendatud. Kaalutluste esitamise kohustuse märkimata jätmisest maksukorralduse seaduses ei saa teha järeldust, et tegemist on maksumenetluse erisusega ning maksuhalduri haldusaktis ei tulegi kaalutlusi esitada. Ka kaalutlused on akti põhjendused. Kui tegemist on kaalumissituatsiooniga, tuleb ka maksuhalduri haldusaktides kaalutlused esitada. Selles asjas kauba kinnipidamise kui järelevalve vahendi kohaldamisel kaalumissituatsiooni polnud, sest maksuhalduril puudus võimalus valida erinevate vahendite vahel. (p 17)
3-3-1-84-13 PDF Riigikohus 27.01.2014
Kui maksuhaldur algatas sama korraldusega nii tagastusnõude tuvastamismenetluse kui ka maksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluse, oli ta kohustatud maksukohustuslast sellest üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millises menetluses maksuhaldur teavet vajab. Korralduses üksnes MKS § 59 lg 2 p-le 1 viitamisest ei saa järeldada mitme kontrolli olemasolu. Vt ka määruse asjas nr 3-3-1-48-13 annotatsiooni.
Vt lahendi nr 3-3-1-5-12-annotatsiooni.
Halduskohtumenetluses võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine nimetatud põhimõtetele ei vasta. Seetõttu ei ole õigusbüroo juhatuse liige käsitatav kaebaja nõustajana. Eeltoodu põhjal ei ole õigusbüroo arvete alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes ning neid kulusid ei saa kohtumenetluses välja mõista.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-3-1-8-13 annotatsioone.
3-3-1-48-13 PDF Riigikohus 19.11.2013
Kui maksuhaldur algatas ühe ja sama korraldusega nii tagastusnõude tuvastamismenetluse kui ka tulu- ja käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluse, pidi maksuhaldur maksukohustuslast sellest otseselt ja üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millise menetluse raames ta teavet vajab. MKS § 59 lg 2 p-le 1 viitamisest ei saa järeldada mitme kontrolli olemasolu. Seda eriti juhul, kui korralduse sisust on võimalik aru saada, et maksuhaldur vajab teavet käibemaksu tagastusnõude tuvastamismenetluse raames. MKS § 59 lg 2 p 1 näeb ette maksuhalduri õiguse kontrollida maksukohustuslase maksude tasumise õigsust üksikjuhtumi kontrolli raames. Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus MKS § 59 lg-le 1 tuginedes koguda tõendeid ja juhindudes MKS § 59 lg-st 2 kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente.
Maksuhalduril ei saa tekkida põhjendatud kahtlust kontrolli tulemusena antava haldusakti sundtäitmise võimalikkuses üksnes maksuotsusega määratava võimaliku rahanõude suuruse tõttu. Samuti ei tähenda hiljem võltsarveteks osutuvate arvete kajastamine raamatupidamises automaatselt, et maksukohustuslane on pahatahtlik. Maksupettuses osalemine või teadmine, et müüja pole tegelik müüja, tuleb maksuotsuses tuvastada.
Haldustoiminguks loa andmise menetluses maksuhaldur alles kogub tõendeid ja tulevase maksuotsuse/vastutusotsuse faktiline ja õiguslik alus pole veel teada. Loa taotlemise hetkeks pole maksuhaldur veel jõudnud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid maksukohustuslase osalemist maksupettuses või seda, et ta teadis, et müüjad pole tegelikud müüjad. Loa taotlemise staadiumis piisab põhjendatud kahtluse loomiseks sellest, et maksukohustuslane on oma raamatupidamises kasutanud võltsarveid. MKS § 136^1 kohaldamisel ei ole oluline äriühingu tegevuse jätkusuutlikkuse hindamine, eriti tegevust alustavate äriühingute puhul. MKS § 136^1 eesmärgiks ei ole alustavate äriühingute tagastusnõuete blokeerimine. Kui täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluses selgub, et rahalise nõude või kohustuse suurus on tunduvalt väiksem kui esialgu leiti, tuleb MKS §-st 121 lähtudes muuta ka tagatise ulatust.
HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega arvestatakse halduskohtumenetluses asjaolude muutumist menetluse ajal.
Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus MKS § 59 lg-le 1 tuginedes koguda tõendeid ja juhindudes MKS § 59 lg-st 2 kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente.
3-3-1-40-13 PDF Riigikohus 04.11.2013
Kui liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule, siis sellega andis liisinguvõtja üle rahaliselt hinnatava õiguse. Õiguse võõrandamine, samuti õiguse kasutamisest loobumine, kui see toimub ettevõtluse korras ja tasu eest, vastab KMS § 2 lg 3 p-s 3 defineeritud teenuse mõistele. Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.
Tarbimismaksuks olev käibemaks peab toimima neutraalselt ja tagama sarnase majandusliku sisuga tehingute ühetaolise maksustamise. Selleks tuleb maksustamisel ühetaoliselt kohelda tehingut, mille puhul liisinguvõtja kasutab oma õigust saada liisingueseme omanikuks ja võõrandab seejärel liisingueseme, ning tehingut, millega liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule. Määravaks ei ole, kas toimub liisingulepingu ühe poole asendamine või leping lõpetatakse ja sellele järgneb müügilepingu või uue liisingulepingu sõlmimine. Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.
Vastavalt MKS § 5 lg-le 1 on riiklike maksude maksuhaldur Maksu- ja Tolliamet. MKS § 44, mis reguleeris Maksuameti kohalike asutuste territoriaalset pädevust, on alates 1. jaanuarist 2004 kehtivuse kaotanud (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-86-10, p 10). Maksuhalduri haldusaktile kirjutab alla maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi poolt volitatud ametnik. Volitatud isiku poolt allakirjutamise korral märgitakse allkirja juurde allkirjastamisõigust andva dokumendi number ja kuupäev ning koht, kus on nimetatud dokumendiga võimalik tutvuda. Allkirjastamisõigust andvad dokumendid avaldatakse maksuhalduri veebilehel (MKS § 46 lg-d 5 ja 6). Ametniku volitusi haldusakti andmisel ei ole piiratud struktuuriüksuse tööpiirkonnaga.
3-3-1-18-10 PDF Riigikohus 05.05.2010
Maksumenetluses eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud.
Ostjale saab müüja kontrollimise kohustuse panna seadusega, vastavad nõuded võivad tuleneda ka headest äritavadest, kuid maksukohustuslaselt ei saa alusetult nõuda müüja kontrollimist ulatuses, mis on ebamõistlik. Maksusuhetes iseloomustab pahausklikkus eeskätt olukorda, kus ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Puudused hoolsuskohustuse täitmisel või hea äritava järgimisel ei tähenda tingimata pahausklikkust maksukohustuste täitmisel. Maksusuhetes on asjakohased ja olulised need hoolsuskohustused, mille täitmine annab teavet maksukohustuse väljaselgitamiseks oluliste asjaolude kohta, kusjuures selline hoolsuskohustus peab tulenema seadusest või heast äritavast.
Maksumenetluses eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kui maksukohustuslane rikub kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on takistatud maksustamisel tähendust omavate asjaolude väljaselgitamine, siis on maksukohustuslasel tõendamiskoormus oma tehingupartnerite suhtes. Sellises olukorras muutub oluliseks, et maksukohustuslane on täitnud selliseid hoolsusnõudeid, mille järgimisel tekkivaid tõendeid saab kasutada maksumenetluses. Tõendamiskoormuse üleminek ei tähenda, et maksukohustuslasel lasub või tekib uurimiskohustus. Tõendamiskoormus ammendub seadusega maksukohustuslasele pandud kohustuste täitmisel ja asjakohaste oluliste hoolsuskohustuste täitmisel.
3-3-1-67-09 PDF Riigikohus 09.12.2009
HMS
MKS
Käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine võib oluliselt mõjutada füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isiku maksukohustusi ning tingida füüsilise isiku deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvutamist. Ettevõtlustulu ja palgatulu maksustamine on vaid põhijoontes sarnased, erinedes paljude detailide poolest, kasvõi maksukohustuse tekkimise aja osas. Vastavalt maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuleb füüsilise isiku deklareeritud ettevõtlustulu vähendada ning palgatulu suurendada. Selle tulemusena muutub nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg.
Majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. Sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on siiski piiratud. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmiti teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks. Analoogsetes olukordades on õigustatud ja otstarbekas määrata maksusumma muutva tingimusega. MKS § 93 lg 1 sätestab võimaluse, et kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus (vt Riigikohtu 16.12.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-82-04 p-i 12).
MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb maksuhalduril kohe välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse. Seejuures on oluline silmas pidada MKS § 100 lg-s 2 sätestatut.
Nii MKS § 43 p 3 kui ka HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt nt Riigikohtu 08.10. 2002 määruse asjas nr 3-3-1-56-02 p-i 9; 06.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-25-07 p-i 16; 22.10.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-58-09 p-i 13). Kaasamine algab isiku informeerimisest haldusmenetluse alustamisest, selle sisust ja võimalikust lõpptulemusest, selgitades ühtlasi, millised on menetlusosalise õigused. Riigikohus on 22.10.2009 asja nr 3-3-1-58-09 otsuse p-s 14 selgitanud, et maksumenetlus kujutab endast enamasti maksuhalduri algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada maksukohustuslase õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks ärakuulamisõiguse tagamise võimaldamist, omapoolsete täiendavate tõendite ja vastuväidete esitamist, asjas kogutud materjaliga tutvumist ja muude menetlusõiguste kasutamist.
3-3-1-58-09 PDF Riigikohus 22.10.2009
MKS
HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).
3-3-1-44-07 PDF Riigikohus 28.11.2007
Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
MKS § 118 lg 1 on rakendatav teadaolevale maksuvõlale, mille puhul ei ole intressi määramiseks vaja kontrollida, kas maksusumma on deklareeritud õigel ajal ja õiges summas. Kui maksudeklaratsioonis on esitatud väärandmeid, millest tulenevalt on maksuhalduril õigus vastavalt MKS §-dele 92 ja 95 määrata maksuotsusega täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma, tuleb intresside aegumisele kohaldada MKS § 118 lõiget 2. Intresside määramisele tuleb kohaldada MKS § 118 lõiget 2 ka siis, kui maksusumma on küll deklareeritud õiges suuruses, kuid valel perioodil. Ka sellisel juhtumil on maksudeklaratsioonis esitatud valeandmeid, mis kajastavad maksukohustuse ebaõiget täitmist.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega. Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
3-3-1-63-07 PDF Riigikohus 19.11.2007
Kreeditarve esitamine suurendab selles märgitud käibemaksu negatiivse väärtuse tõttu kaebaja maksukohustust. Maksukohustuse suurenemine tuleneb sisendkäibemaksu algsest mahaarvamisest tasumisele kuuluvast maksusummast ja seejärel kreeditarve alusel selle mahaarvamise muutmisest. KMS § 2 lg 5 kohaselt võib sisendkäibemaksu mahaarvamine toimuda ka enne seda, kui ostja saab kauba omanikuks (vt ka Riigikohtu 18.10.1999 otsust asjas nr 3-3-1-32-99). Sellise maksukohustuse puhul on pankrotimenetluses oluline eristada, kas tegemist on massikohustuse või järgunõudega, sest PankrS § 146 lg 1 p 3 alusel tehakse pankrotivarast massikohustuste täitmiseks väljamaksed enne järgunõuete rahuldamist. Massikohustusega pole tegemist kui käibemaksukohustuse peamiseks aluseks on asjaolud, mis leidsid aset enne pankroti väljakuulutamist. Kui käibemaks arvati maha tingimusega, et pankroti korral nõuab müüja kauba tagasi ja arvestab tagasi ka selle käibemaksu, siis selline olukord ei vasta olemuslikult PankrS § 148 lg 1 p 1 tunnustele, sest maksukohustus pole tekkinud halduri toimingutest. Sellisel juhul ei ole tegemist massikohustusega.
3-3-1-25-07 PDF Riigikohus 06.06.2007
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud.
MKS § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt peavad juhud, mil varakogumit maksusubjektina käsitatakse, olema üheselt mõistetavalt seadusega sätestatud. Sellist subjektsust ei saa tuletada erinevate varakogumit kui maksusubjekti puudutavate õigusnormide koostoimest. Kehtiv õigus ei määratle pärandvara maksusubjektina MKS § 6 lg 4 p 1 tähenduses. Maksusubjekt (maksukohustuslane) on kuni pärandi vastuvõtmiseni endiselt pärandaja ning pärandi vastuvõtmise järel pärijad. Kui pärandvarale on määratud hooldaja (või testamenditäitja), tuleb teda pidada esmajärjekorras ka pärandaja maksukohustusega seonduvate haldusaktide adressaadiks.
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Kui maksuhaldur ei ole õiget adressaati kindlaks teinud ning maksuotsus on adresseeritud subjektile, kes ei saa maksukorralduse seaduse tähenduses olla maksukohustuslane ega maksuotsuse adressaat, siis ei saa selline haldusakt luua õigusi või kohustusi ega olla maksukohustuse täitmise aluseks. Kui pärandvara ka käsitada maksukohustuslasena, siis maksuhalduri teatise adressaadiks oleks ikkagi pärandvara hooldaja, sest MKS § 8 lg-test 2 ja 5 tulenevalt laienevad õigusvõimetu varakogumi valitseja kohustused esmalt pärandvara hooldajale ja testamenditäitjale ning alles nende puudumisel inventuuritegijale.
Pärijad, kui nad on maksuhaldurile või kohtule maksu- või kohtumenetluse ajal teada, peavad olema kaasatud menetlusse, kui käimasolev maksuvaidlus puudutab pärandaja maksukohustust, mille täitmist nõutakse pärandvara arvelt ning sellise vaidluse tulemus võib mõjutada näiteks pärandvara suurust, pärijate kohustuste mahtu ja nende soovi pärandit vastu võtta.
3-3-1-63-06 PDF Riigikohus 07.12.2006
KMS
MKS
Käibemaksuga maksustamisel ei saa olla karistavat iseloomu ning käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida ka siis, kui on aset leidnud maksupettus. Ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle küll kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kuid ei anna maksuhaldurile õigust ignoreerida tõendatud asjaolusid, mis viitavad maksukohustuse vähendamisele. Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuses kohtuasjas Halifax plc, Leeds Permanent Development Services Ltd, County Wide Property Investments Ltd vs Commissioners of Customs & Excise (C-255/02) on märgitud, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Samuti on märgitud, et "Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud". Kui kohus tuvastab, et arvel näidatud ostja asemel on ostjaks teine isik, võib lugeda, et kohtuotsusega on tuvastatud tegelikule ostjale kuuluv sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kohtuotsusega selle tuvastamisega, et arvel näidatud isiku asemel on ostjaks teine isik, on tagatud, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult arvel märgitud kauba tegelik ostja ning fiktiivne ostja kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Kuna taoline kohtu järeldus puudutaks isikute õigusi ja kohustusi, kes ei ole maksuotsuse adressaadiks ega kohtumenetluse osaliseks, on vaja kaasata kõik asjassepuutuvad isikud kohtumenetlusse kolmanda isikuna.
Käibemaksuga maksustamisel ei saa olla karistavat iseloomu ning käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida ka siis, kui on aset leidnud maksupettus. Ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle küll kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kuid ei anna maksuhaldurile õigust ignoreerida tõendatud asjaolusid, mis viitavad maksukohustuse vähendamisele.
Kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning kohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele antakse kriminaalmenetluses. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lõikele 1. Asjaolu, et maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada MKS § 102 lõiget 1. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse.

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json