/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019
MKS § 10 lg 3 kohaselt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. Seega on oluline, et menetlusaeg oleks mõistlik ning menetleja väldiks põhjendamatuid viivitusi. (p 32)
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13) IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14). Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid. IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18) Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19) Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22) Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25) Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
3-15-2023/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2018
Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata (vrd HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (MKS § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4). Kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ja maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Deklarandi teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1). (p 11, vt ka p-d 18 ja 19)
Isiku teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega ei tähenda iseenesest tema ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited). Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ja olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. (p 12)
Praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid sama tootjaga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. (p 16)
Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele peab maksuotsus olema arusaadav ja kontrollitav. (p 17)
3-3-1-6-16 PDF Riigikohus 17.10.2016
Maksukuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda seda, et selles asjas alustatud maksumenetluse võiks jätta lõpule viimata (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-1-1-120-03; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-12-12; RKKK otsus asjas nr 3-1-1-52-15). See seisukoht kehtib ka vastutusotsuse tegemisel. (p 14)
Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16)
Samade faktiliste asjaolude alusel kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ning vastutusotsuse koostamine ei tekita topeltmaksustamist. Kuriteoga saadud vara väärtusele vastava summa väljamõistmine konfiskeerimise asendamise korras ei ole isiku maksustamine MKS tähenduses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12). (p 13)
Ei ole lubatav, et riik nõuaks isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist, sh korraga mitmes täitemenetluses. See rikuks isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isiku õiguste rikkumise vältimiseks tuleb seadusandjal kehtestada regulatsioon, mis väldiks samadest asjaoludest tulenevate topeltnõuete tekkimist või rahalise nõude puhul nii maksumenetluses tehtud otsus(t)e kui ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse paralleelset täitmisele pööramist ja mõlema nõude osas täitemenetluse alustamist. (p 16) Sellise regulatsiooni puudumine ei tähenda seda, et isikul puuduks võimalus vältida kriminaalmenetluses tehtud otsusest ja vastutusotsusest osaliselt samadest faktilistest asjaoludest tulenevate nõuete mitmekordset täitmist. Isik saab taotleda maksuhaldurilt vastutusotsusega nõutava maksuvõla kustutamist osas, milles see kattub konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga. (p 17)
3-3-1-3-16 PDF Riigikohus 17.05.2016
Üksikjuhtumi kontrolli järel ei saa maksumaksja piiramatult deklaratsioone parandada ning maksuhaldur uusi maksumenetlusi läbi viia. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb maksuotsusega, kohaldatakse maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel MKS §‑des 101–103 sätestatud piiranguid ning deklaratsiooni muutmine on kasutu, kui kontrolliobjekti kohta tehtud maksuotsuse muutmine pole piirangute tõttu võimalik. (p 16) Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. Kui maksukohustuslane nõustub kontrolli tulemustega, muutes vabatahtlikult maksudeklaratsiooni ja tasudes nõutud maksu, ei piisa hilisemaks deklaratsiooni tagasi parandamiseks maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest. See ei kahjusta maksukohustuslase õigusi, kuna maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul on tal võimalik taotleda kontrolli tulemuste muutmist (MKS § 101 lg 1 p 1 ja § 101 lg 2) ja hiljem maksukohustuse korrigeerimist uute tõendite või asjaolude ilmnemisel (MKS § 102). Ühtlasi on maksukohustuslane kaitstud kergekäelise topeltkontrollimise eest. (p 18) Kontrollimenetluse lõpetamise teade, millega maksukohustust ei määrata, ei pane maksukohustuslasele küll kohustusi, kuid piirab maksukohustuslase õigusi nt hilisemal deklaratsiooni parandamisel. Seetõttu peab maksuhaldur menetluse lõpetamise teates selgitama kontrolli lõpetamise õiguslikke tagajärgi, sh kontrolltulemuse muutmise või kehtetuks tunnistamise aluseid ja korda. Samuti peab menetluse lõpetamise teatest nähtuma selle seos konkreetse läbiviidud kontrollimenetlusega. Kontrolltulemuste üksikasjalik taasesitamine teates ei ole vajalik. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb tagastuskande tegemisega või vaikimisi, ei ole MKS §‑des 101–104 ette nähtud piirangute rakendamiseks alust, sest puudub MKS § 101 lg‑s 3 nimetatud siduv haldusakt. (p 19)
Tühistamisnõude ülesandeks ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine (vt RKHK 6. märtsi 2015 otsus asjas nr 3-3-1-78-14). (p 22)
Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. (p 18)
3-3-1-84-13 PDF Riigikohus 27.01.2014
Kui maksuhaldur algatas sama korraldusega nii tagastusnõude tuvastamismenetluse kui ka maksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluse, oli ta kohustatud maksukohustuslast sellest üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millises menetluses maksuhaldur teavet vajab. Korralduses üksnes MKS § 59 lg 2 p-le 1 viitamisest ei saa järeldada mitme kontrolli olemasolu. Vt ka määruse asjas nr 3-3-1-48-13 annotatsiooni.
Vt lahendi nr 3-3-1-5-12-annotatsiooni.
Halduskohtumenetluses võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine nimetatud põhimõtetele ei vasta. Seetõttu ei ole õigusbüroo juhatuse liige käsitatav kaebaja nõustajana. Eeltoodu põhjal ei ole õigusbüroo arvete alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes ning neid kulusid ei saa kohtumenetluses välja mõista.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-3-1-8-13 annotatsioone.
3-3-1-48-13 PDF Riigikohus 19.11.2013
Kui maksuhaldur algatas ühe ja sama korraldusega nii tagastusnõude tuvastamismenetluse kui ka tulu- ja käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluse, pidi maksuhaldur maksukohustuslast sellest otseselt ja üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millise menetluse raames ta teavet vajab. MKS § 59 lg 2 p-le 1 viitamisest ei saa järeldada mitme kontrolli olemasolu. Seda eriti juhul, kui korralduse sisust on võimalik aru saada, et maksuhaldur vajab teavet käibemaksu tagastusnõude tuvastamismenetluse raames. MKS § 59 lg 2 p 1 näeb ette maksuhalduri õiguse kontrollida maksukohustuslase maksude tasumise õigsust üksikjuhtumi kontrolli raames. Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus MKS § 59 lg-le 1 tuginedes koguda tõendeid ja juhindudes MKS § 59 lg-st 2 kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente.
Maksuhalduril ei saa tekkida põhjendatud kahtlust kontrolli tulemusena antava haldusakti sundtäitmise võimalikkuses üksnes maksuotsusega määratava võimaliku rahanõude suuruse tõttu. Samuti ei tähenda hiljem võltsarveteks osutuvate arvete kajastamine raamatupidamises automaatselt, et maksukohustuslane on pahatahtlik. Maksupettuses osalemine või teadmine, et müüja pole tegelik müüja, tuleb maksuotsuses tuvastada.
Haldustoiminguks loa andmise menetluses maksuhaldur alles kogub tõendeid ja tulevase maksuotsuse/vastutusotsuse faktiline ja õiguslik alus pole veel teada. Loa taotlemise hetkeks pole maksuhaldur veel jõudnud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid maksukohustuslase osalemist maksupettuses või seda, et ta teadis, et müüjad pole tegelikud müüjad. Loa taotlemise staadiumis piisab põhjendatud kahtluse loomiseks sellest, et maksukohustuslane on oma raamatupidamises kasutanud võltsarveid. MKS § 136^1 kohaldamisel ei ole oluline äriühingu tegevuse jätkusuutlikkuse hindamine, eriti tegevust alustavate äriühingute puhul. MKS § 136^1 eesmärgiks ei ole alustavate äriühingute tagastusnõuete blokeerimine. Kui täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluses selgub, et rahalise nõude või kohustuse suurus on tunduvalt väiksem kui esialgu leiti, tuleb MKS §-st 121 lähtudes muuta ka tagatise ulatust.
HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega arvestatakse halduskohtumenetluses asjaolude muutumist menetluse ajal.
Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus MKS § 59 lg-le 1 tuginedes koguda tõendeid ja juhindudes MKS § 59 lg-st 2 kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente.
3-3-1-67-09 PDF Riigikohus 09.12.2009
HMS
MKS
Käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine võib oluliselt mõjutada füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isiku maksukohustusi ning tingida füüsilise isiku deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvutamist. Ettevõtlustulu ja palgatulu maksustamine on vaid põhijoontes sarnased, erinedes paljude detailide poolest, kasvõi maksukohustuse tekkimise aja osas. Vastavalt maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuleb füüsilise isiku deklareeritud ettevõtlustulu vähendada ning palgatulu suurendada. Selle tulemusena muutub nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg.
Majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. Sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on siiski piiratud. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmiti teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks. Analoogsetes olukordades on õigustatud ja otstarbekas määrata maksusumma muutva tingimusega. MKS § 93 lg 1 sätestab võimaluse, et kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus (vt Riigikohtu 16.12.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-82-04 p-i 12).
MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb maksuhalduril kohe välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse. Seejuures on oluline silmas pidada MKS § 100 lg-s 2 sätestatut.
Nii MKS § 43 p 3 kui ka HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt nt Riigikohtu 08.10. 2002 määruse asjas nr 3-3-1-56-02 p-i 9; 06.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-25-07 p-i 16; 22.10.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-58-09 p-i 13). Kaasamine algab isiku informeerimisest haldusmenetluse alustamisest, selle sisust ja võimalikust lõpptulemusest, selgitades ühtlasi, millised on menetlusosalise õigused. Riigikohus on 22.10.2009 asja nr 3-3-1-58-09 otsuse p-s 14 selgitanud, et maksumenetlus kujutab endast enamasti maksuhalduri algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada maksukohustuslase õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks ärakuulamisõiguse tagamise võimaldamist, omapoolsete täiendavate tõendite ja vastuväidete esitamist, asjas kogutud materjaliga tutvumist ja muude menetlusõiguste kasutamist.
3-3-1-58-09 PDF Riigikohus 22.10.2009
MKS
HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).
3-3-1-44-07 PDF Riigikohus 28.11.2007
Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
MKS § 118 lg 1 on rakendatav teadaolevale maksuvõlale, mille puhul ei ole intressi määramiseks vaja kontrollida, kas maksusumma on deklareeritud õigel ajal ja õiges summas. Kui maksudeklaratsioonis on esitatud väärandmeid, millest tulenevalt on maksuhalduril õigus vastavalt MKS §-dele 92 ja 95 määrata maksuotsusega täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma, tuleb intresside aegumisele kohaldada MKS § 118 lõiget 2. Intresside määramisele tuleb kohaldada MKS § 118 lõiget 2 ka siis, kui maksusumma on küll deklareeritud õiges suuruses, kuid valel perioodil. Ka sellisel juhtumil on maksudeklaratsioonis esitatud valeandmeid, mis kajastavad maksukohustuse ebaõiget täitmist.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega. Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
3-3-1-63-07 PDF Riigikohus 19.11.2007
Kreeditarve esitamine suurendab selles märgitud käibemaksu negatiivse väärtuse tõttu kaebaja maksukohustust. Maksukohustuse suurenemine tuleneb sisendkäibemaksu algsest mahaarvamisest tasumisele kuuluvast maksusummast ja seejärel kreeditarve alusel selle mahaarvamise muutmisest. KMS § 2 lg 5 kohaselt võib sisendkäibemaksu mahaarvamine toimuda ka enne seda, kui ostja saab kauba omanikuks (vt ka Riigikohtu 18.10.1999 otsust asjas nr 3-3-1-32-99). Sellise maksukohustuse puhul on pankrotimenetluses oluline eristada, kas tegemist on massikohustuse või järgunõudega, sest PankrS § 146 lg 1 p 3 alusel tehakse pankrotivarast massikohustuste täitmiseks väljamaksed enne järgunõuete rahuldamist. Massikohustusega pole tegemist kui käibemaksukohustuse peamiseks aluseks on asjaolud, mis leidsid aset enne pankroti väljakuulutamist. Kui käibemaks arvati maha tingimusega, et pankroti korral nõuab müüja kauba tagasi ja arvestab tagasi ka selle käibemaksu, siis selline olukord ei vasta olemuslikult PankrS § 148 lg 1 p 1 tunnustele, sest maksukohustus pole tekkinud halduri toimingutest. Sellisel juhul ei ole tegemist massikohustusega.
3-3-1-25-07 PDF Riigikohus 06.06.2007
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud.
MKS § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt peavad juhud, mil varakogumit maksusubjektina käsitatakse, olema üheselt mõistetavalt seadusega sätestatud. Sellist subjektsust ei saa tuletada erinevate varakogumit kui maksusubjekti puudutavate õigusnormide koostoimest. Kehtiv õigus ei määratle pärandvara maksusubjektina MKS § 6 lg 4 p 1 tähenduses. Maksusubjekt (maksukohustuslane) on kuni pärandi vastuvõtmiseni endiselt pärandaja ning pärandi vastuvõtmise järel pärijad. Kui pärandvarale on määratud hooldaja (või testamenditäitja), tuleb teda pidada esmajärjekorras ka pärandaja maksukohustusega seonduvate haldusaktide adressaadiks.
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Kui maksuhaldur ei ole õiget adressaati kindlaks teinud ning maksuotsus on adresseeritud subjektile, kes ei saa maksukorralduse seaduse tähenduses olla maksukohustuslane ega maksuotsuse adressaat, siis ei saa selline haldusakt luua õigusi või kohustusi ega olla maksukohustuse täitmise aluseks. Kui pärandvara ka käsitada maksukohustuslasena, siis maksuhalduri teatise adressaadiks oleks ikkagi pärandvara hooldaja, sest MKS § 8 lg-test 2 ja 5 tulenevalt laienevad õigusvõimetu varakogumi valitseja kohustused esmalt pärandvara hooldajale ja testamenditäitjale ning alles nende puudumisel inventuuritegijale.
Pärijad, kui nad on maksuhaldurile või kohtule maksu- või kohtumenetluse ajal teada, peavad olema kaasatud menetlusse, kui käimasolev maksuvaidlus puudutab pärandaja maksukohustust, mille täitmist nõutakse pärandvara arvelt ning sellise vaidluse tulemus võib mõjutada näiteks pärandvara suurust, pärijate kohustuste mahtu ja nende soovi pärandit vastu võtta.
3-3-1-63-06 PDF Riigikohus 07.12.2006
KMS
MKS
Käibemaksuga maksustamisel ei saa olla karistavat iseloomu ning käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida ka siis, kui on aset leidnud maksupettus. Ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle küll kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kuid ei anna maksuhaldurile õigust ignoreerida tõendatud asjaolusid, mis viitavad maksukohustuse vähendamisele. Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuses kohtuasjas Halifax plc, Leeds Permanent Development Services Ltd, County Wide Property Investments Ltd vs Commissioners of Customs & Excise (C-255/02) on märgitud, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Samuti on märgitud, et "Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud". Kui kohus tuvastab, et arvel näidatud ostja asemel on ostjaks teine isik, võib lugeda, et kohtuotsusega on tuvastatud tegelikule ostjale kuuluv sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kohtuotsusega selle tuvastamisega, et arvel näidatud isiku asemel on ostjaks teine isik, on tagatud, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult arvel märgitud kauba tegelik ostja ning fiktiivne ostja kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Kuna taoline kohtu järeldus puudutaks isikute õigusi ja kohustusi, kes ei ole maksuotsuse adressaadiks ega kohtumenetluse osaliseks, on vaja kaasata kõik asjassepuutuvad isikud kohtumenetlusse kolmanda isikuna.
Käibemaksuga maksustamisel ei saa olla karistavat iseloomu ning käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida ka siis, kui on aset leidnud maksupettus. Ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle küll kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kuid ei anna maksuhaldurile õigust ignoreerida tõendatud asjaolusid, mis viitavad maksukohustuse vähendamisele.
Kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning kohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele antakse kriminaalmenetluses. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lõikele 1. Asjaolu, et maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada MKS § 102 lõiget 1. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse.
3-3-1-9-06 PDF Riigikohus 27.04.2006
Enammakstud intressi tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Selle selgitamiseks tuleb kontrollida intresside arvestust ja intresside tasumist. Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust. Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest. Ainuüksi intressivõla määramata jätmine pole iseenesest tagastusnõude rahuldamise aluseks. Tasutud intressivõla puhul pole tagastusnõude lahendamisel oluline ka see, et maksukohustuslasele pole esitatud intressinõuet. Intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega (vt ka Riigikohtu 08.12.2008 otsust nr 3-3-1-64-04).
Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust.
Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest.
Ajatamine ei tähenda maksuvõla siduvalt kindlaksmääramist ega ka maksuvõla tunnustamist võlgniku poolt. Ajatamisotsus on selline lubava sisuga haldusakt, mis annab aluse tasuda maksuvõlg hiljem. Näiteks on võimalik ajatada ka vaidlustatud maksuvõlga.
Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust. Enammakstud intressi tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Selle selgitamiseks tuleb kontrollida intresside arvestust ja intresside tasumist. Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust. Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest. Ainuüksi intressivõla määramata jätmine pole iseenesest tagastusnõude rahuldamise aluseks. Tasutud intressivõla puhul pole tagastusnõude lahendamisel oluline ka see, et maksukohustuslasele pole esitatud intressinõuet. Intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega (vt ka Riigikohtu 08.12.2008 otsust nr 3-3-1-64-04).
3-3-1-18-03 PDF Riigikohus 09.04.2003
MKS
Faktilise koosseisu kui MKS § 10 lg 4 kohaldamise aluse kindlakstegemiseks on oluline, et "kriminaalasja algatamiseks avalduse esitamine" tähendab KrMK § 90 lg 1 p-s 3 märgitud teadet kui kriminaalmenetluse alustamise ajendit. Viidatud paragrahvi 2. lõike järgi alustatakse sellise teate alusel kriminaalmenetlust siis, kui on küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. See tähendab, et kui maksuametil pole maksuõiguserikkumise kohta selliseid andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele, siis puudub üks faktilise koosseisu element -"maksuseaduse rikkumise fakt". Tagastamise peatamine poleks sellisel juhul õiguspärane.
MKS § 10 lg 4 kohaldamisel riivatakse eeskätt enammakstud maksusumma tagastamist taotleva isiku omandiõigust. Enammakstud maksusumma tagastamise peatamine on sarnane maksukohustuslase pangakonto arestimisega. Viimati nimetatud abinõu võib maksuhaldur kohaldada aga üksnes maksukohustuslase maksuvõla puhul. Seega oleks enammakstud maksusumma tagastamise peatamine pelgalt ebamäärase kahtluse alusel omandiõiguse kui põhiõiguse rikkumine.
3-3-1-33-01 PDF Riigikohus 27.06.2001
Maksuhaldur peab maksuvõla tasumise ettekirjutuse tegemisel kontrollima nii maksudeklaratsiooni alusel selle vormilist õigsust kui ka maksulaekumisi. Maksuvõla suuruse kindlaksmääramine on maksuhalduri kohustus. Selle kohustuse täitmine väljendub maksumaksja või maksu kinnipidaja jaoks maksuhalduri ettekirjutusena maksuvõla tasumiseks.
Vastavalt Maksukorralduse seaduse §-le 15 lg. 1 p. 5 peab maksuhalduri ettekirjutus sisaldama ka ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste sätetele. Selle nõude täitmiseks tuleb maksuvõla tasumise ettekirjutuses näidata maksuvõla kujunemine erinevate maksude, maksustamisperioodide ning maksustamisperioode ja muutuvat intressi määra arvestava intressi lõikes või põhjendada ettekirjutus teisel sobival viisil. Nimetatud andmete puudumisel ei ole maksuhalduri ettekirjutus maksumaksja või maksu kinnipidaja, samuti kohtu poolt kontrollitav.
3-3-1-31-99 PDF Riigikohus 04.10.1999
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid. Maksuhaldur peab ettekirjutuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma maksuhalduri poolt. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust.
Kassatsioonimenetluses ei saa muuta eelnenud kohtumenetluses tõenditele antud hinnangut.
Haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu ei ole siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Tehingu tühisuse tuvastamisel on tähendus üksnes selles haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised. Halduskohtul on õigus hinnata aktsiate kinkelepingut kui tõendit ning asuda seisukohale, et sellega ei ole kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud aktsiate omandamine kingituse vastuvõtmise teel Tulumaksuseaduse § 9 lg. 2 p. 2 mõttes.
3-3-1-21-99 PDF Riigikohus 17.05.1999
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.
3-3-1-18-99 PDF Riigikohus 03.05.1999
TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.
TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes. MKS § 22 lg. 1 on kohaldatav juhtumite puhul, kui maksudeklaratsiooni õigsust ei ole maksuhalduril võimalik kontrollida üksnes samas deklaratsioonis esitatud andmete alusel. Maksukorralduse seadus ei anna maksuhaldurile õiguslikku alust teha pärast MKS §-s 21 lg. 1 nimetatud tähtaja lõppemist maksudeklaratsioonis ümberarvutusi ja täpsustada maksumaksja poolt tasumisele kuuluvat maksusummat maksumaksja kahjuks.
3-3-1-14-98 PDF Riigikohus 13.04.1998
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine. MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele. Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine. Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
III-3/1-16/95 PDF Riigikohus 22.09.1995
Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 on märgitud, mida peab sisaldama maksuhalduri ettekirjutus. Sama seaduse § 22 lg. 3 kohustab maksuhaldurit ettekirjutuses näitama tasumisele kuuluva maksusumma määramisel aluseks olnud metoodika. Maksuameti ettekirjutuses on märgitud, et selle akti aluseks on ettekirjutuse lisa - revidendi aruanne. See aruanne sisaldab ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud ja näitab maksuhalduri poolt maksusumma määramise aluseks olnud metoodika.
Maksukorralduse seaduse §-st 22 lg. 4 tuleneb maksumaksja kohustus maksuhalduri poolt määratud maksusumma vaidlustamisel tõendada, et maks määrati valesti. Kui kviitung-order ei dokumenteeri väidetavat majandusoperatsiooni, siis see kviitung-order ei tõenda, et maksuhaldur on valesti määranud maksusumma.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json