3-22-1323/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.06.2025 |
|
Juhatuse liikme ning tööülesannete eristamine on oluline. Sõltuvalt juhatuse liikme ning äriühingu vahelisest õigussuhtest on muu hulgas erinevad äriühingule kaasnevad maksuõiguslikud tagajärjed (vt ka RKHKo nr 3-18-1740/36, p 16). Kuigi mõlemad väljamaksed maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksu ning kogumispensioni maksega, tekib töötuskindlustusmakse tasumise kohustus äriühingul üksnes juhul, kui juhatuse liikme töökohustuste täitmisele kohaldub töölepingu seadus (TLS; töötuskindlustusseaduse (TKindlS) § 3 lg 2 p 3), st kui ta täidab tööülesandeid. Käsunduslepingu alusel makstavat juhatuse liikme tasu töötuskindlustusmaksega ei maksustata. (p 12)
Osaühingu juhatuse liikme ametisuhe osaühinguga tekib tema valimisega (äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 1) juhatuse liikmeks. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte tekkimisega saab juhatuse liige pädevuse ning õiguse ühingut esindada ja juhtida (vt ka ÄS § 180 lg 1). Samuti on juhatuse liikme kohustuseks korraldada osaühingu raamatupidamist (ÄS § 183). Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel (vt ka RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14). Juhatuse liikme ning äriühingu vahelise suhte raames täidab juhatuse liige talle seadusest tulenevaid kohustuslikke juhatuse liikme ülesandeid. Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla, kuid ei pea tingimata olema, sõlmitud teenistusleping (samas, p 15), milles täpsustatakse juhatuse liikme õigusi ja kohustusi tema ülesannete täitmisel. (p 16)
Juhatuse liige ei pea, kuid võib täita lisaks seaduses sätestatud juhatuse liikme ülesannetele ka muid ülesandeid, sh osutada klientidele teenust (vt ka RKHKo nr 3-18-1740/36, p 16). Seega pole juhatuse liikmel keelatud täita samaaegselt äriühingus nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid (vt ka RKTKo 2-17-3478/77, p 13.1 ja RKHKo 3-3-1-25-15, p 11). Juhatuse liikme leping ega ametisuhe ei allu TLS § 1 lg 5 kohaselt töölepingu seaduse regulatsioonile (RKTKo nr 2-17-3478/77, p 13.1). Juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta juhatuse liikme kohustuste täitmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-39-04, p 9). Igal konkreetsel juhul tuleb kohtul hinnata, kas juhatuse liikme kohustused ja töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, langevad kokku (RKTKo nr 3-2-1-108-05, p 25). (p 17)
Maksuõigussuhetes on üldiseks tõendamise standardiks põhjendatud kahtlus. Maksusumma määramiseks tuleb maksuhalduril maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendada enda kahtlust maksude tasumata jätmise kohta, viidates seejuures maksumenetluses kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele ning maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele (vt ka RKHKo nr 3-3-1-33-14, p 11; MKS § 95 lg 2 ja § 46 lg 2 esimene lause ning lg 3 p 5). Kui maksuhalduril tekib maksumenetluse toimetamisel põhjendatud kahtlus, et juhatuse liige täidab nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid, tuleb tal maksumenetluses kogutud tõenditele tuginedes selgitada, milliseid ülesandeid ning millises ulatuses juhatuse liige maksuhalduri hinnangul täitis. Alust põhjendatud kahtluseks võib anda nt konkreetse äriühingu majandustegevuse iseloom, st kas äriühingu majandustegevus eeldab üksnes juhatuse liikmele või ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist. Kui maksuhaldur on maksuotsust eelkirjeldatud standardile vastavalt põhjendanud, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Maksukohustuslasel lasub sellisel juhul kohustus tõendada, et maksuhalduri järeldus juhatuse liikme poolt täidetavate ülesannete iseloomu ja jaotuse kohta on ekslik. (p 18)
Juhul kui maksukohustuslane on maksumenetluses konkreetse olulise teabe esitamisel passiivne ega ole maksu- või kohtumenetluses esitanud tõendeid enda väidete kinnitamiseks, läheb talle risk, et asjaolu hinnatakse tema kahjuks (vt ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 16). Kui asjaoludest nähtuvalt on väljamaksed tehtud selleks, et juhatuse liige saaks nende arvelt katta enda isiklikke kulutusi, ei ole kulutused tehtud eesmärgiga, et äriühing saaks need aruandvalt isikult hiljem tagasi nõuda. Väljamakse hindamisel tuleb maksuhalduril lähtuda selle tegelikust sisust ja eesmärgist. (p 21)
Teave konkreetse äriühingu juhatuse liikme töökorralduse kohta saab olla eelkõige äriühingul endal. Juhatuse liikme ülesannete täpsem kirjeldus ja maht võivad olla reguleeritud teenistuslepingus, mis täpsustab juhatuse liikmele seadusest tulenevate kohustuste sisu. Kui juhatuse liikme lepingut pole sõlmitud, võib juhatuse liikme ülesannete täpsemat mahtu ja sisu tõendada (kogumis) ka muude tõenditega. Juhatuse täpsema töökorra võib nt ette näha ka põhikirjas või osanike, nõukogu või juhatuse otsusega (ÄS § 180 lg 8). Kui äriühingu kogu majandustegevust on võimalik kirjeldada selliste ülesannete täitmisena, mis on iseloomulikud juhatuse liikme tegevusele (nt lepingute sõlmimine, raamatupidamise korraldamine), võib ka olukorras, kus äriühingul on üks juhatuse liige, olla põhjendatud lugeda talle makstav tasu tervikuna juhatuse liikme tasuks. Kui äriühingu majandustegevus eeldab ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist (nt ehitustööde vahetut tegemist), tuleb äriühingul endal olla valmis esitama tõendeid juhatuse liikme kohustuste ja tööülesannete eristamiseks. Jättes kirjalikud dokumendid vormistamata, võtab äriühing riski, et ta ei suuda juhatuse liikme tegelike ülesannete iseloomu hiljem tõendada. Kui tõendamise võimatus toob kaasa äriühingu kõrgema maksustamise, jääb sellest tulenev risk äriühingu kanda. (p 19)
Juhatuse liikme kohustuste ning tööülesannete täitmise eristamine pole oluline üksnes äriühingu maksustamise seisukohalt, vaid võib kaasa tuua tagajärgi ka juhatuse liikmele endale. Kvalifitseerides väljamakse ebaõigesti (tervikuna) juhatuse liikme tasuks ning jättes töötuskindlustusmaksed tasumata, ei pruugi isikul olla hiljem võimalik töö kaotuse korral saada töötuskindlustushüvitist. (p 20)
ÄS § 1801 lg 2 järgi tuleb tagada, et juhatuse liikmele osaühingu poolt tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga (vt ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 17). Sarnastest kriteeriumitest tuleb lähtuda töötasu suuruse hindamisel (vt ka nt RKTKo nr 2-18-6908/47, p 17). (p 24)
Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada konkreetse kaasuse asjaolusid, sh ülesandeid, mida isik täitis. Eelkõige peab makstav tasu vastama täidetud ülesannete keerukusele ja mahule, st sellele tasule, mida tavapäraselt selliste ülesannete täitmise eest sedalaadi ettevõtluses makstakse. Kolleegium märgib, et tasu suuruse hindamisel ei ole alati kohane võtta aluseks üldist keskmist tasu. Keskmise tasu suurus ei pruugi piisaval määral arvestada konkreetse ettevõtlussektori eripära ega ülesannete mahtu, mis mh võib sõltuda nt äriühingu suurusest. Praegusel juhul täitis juhatuse liige äriühingus kõiki ülesandeid üksi ning panustas aktiivselt äriühingu majandustegevusse. Kohtud pole tasu suuruse kohta esitatud tõendite hindamisel menetlusvigu teinud. (p 25)
Kui väljamakse on tehtud ja kaebaja pole veenvalt ümber lükanud maksuhalduri põhjendatud seisukohti, ei tingi maksuotsuse tühistamist üksnes asjaolu, et väljamakse oleks selle ja seaduses sätestatud maksude suurust arvestades äriühingule majanduslikult kahjulik. Sellega, et juhatuse liikmele tehtud väljamaksete tagajärjel ei halveneks äriühingu majanduslik seis, pidi kaebaja enda majandustegevuse korraldamisel arvestama (vrd ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 18; vrd ka ÄS § 1801 lg 3). Sellest tulenev risk jääb äriühingu kanda ega saa kaasa tuua kaebaja maksustamata jätmist. (p 26)
MKS § 56 lg 2 esimene lause sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. MKS § 57 lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud juhtudel ja korras. Raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest (MKS § 57 lg 3; vt ka RPS § 4 p 1). (p 30)
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 4 p 2) ning kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3; vt ka RPS § 6 lg-d 2, 4 ja 5) ja säilitama raamatupidamise dokumente (RPS § 4 p 5). RPS § 7 lg 1 kohaselt on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Sama normi lõige 2 sätestab, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendile kohaldatakse algdokumendile kehtestatud nõudeid (RPS § 7 lg 7). (p 31)
Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Seejuures võib ühte tehingut tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (RKHKo nr 3-3-1-46-11, p 10). Algdokument peab õigesti kajastama nii tehingu majanduslikku sisu (RKHKo nr 3-3-1-34-07, p 15) kui ka asja või teenuse õiget hinda ja tehingu arvnäitajaid (RKHKo nr 3-3-1-67-08, p 15). (p 32)
Käenduslepingu sõlmimisega võtab käendaja endale kohustuse vastutada kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 ja § 142 lg 1). Käendaja vastutuse tekkimise eelduseks on seega asjaolud, et sõlmitud on kehtiv käendusleping, eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku kohustuse (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-16, p 14). Lisaks peab käendusega tagatud nõue olema käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud, st on saabunud käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus (samas, p 16). Seejuures ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Käendusjuhtumi esinemist peab tõendama võlausaldaja. (p 33)
Käendusjuhtumi korral täidab käendaja nõutava kohustuse kui enda oma. Käendaja ning põhivõlgnik on solidaarvõlgnikud ning käendaja saab kohustuse täitmise korral nõuda põhivõlgnikult tasutud summa tagasi vastavalt nendevahelisele kokkuleppele (VÕS § 69 lg 2). Käendaja peab käenduskohustuse täitma ka juhul, kui põhivõlgnikul on makseraskused, sest käenduskohustuse eesmärk on mh vähendada riski, et põhivõlgniku maksejõuetuse tõttu jääks põhikohustus võlausaldajale täitmata. Äriühingu majandustegevuses antud käenduse korral peab ilmnema selle seos äriühingu ettevõtlusega. Vastasel juhul võimaldaks käenduskohustuse täitmine viia äriühingust raha välja nii, et tasutakse käenduskohustuse eest, mis äriühingu majandustegevusega tegelikkuses ei seostu. See moonutaks majandustegevusega tegeleva äriühingu maksustamist. (p 34)
Arvestades käenduskohustuse ulatust, tuleb käenduslepingu alusel väljamakse tegemisel käendajal esmajärjekorras tõendada, et väljamakse on tehtud käenduskohustuse täitmiseks, st väljamaksel on seos sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmisega. Väljamakse peab tuginema nõuetekohasele algdokumendile (või nende kogumile), sest äriühing peab korrektselt vormistama kõik väljamaksed, mille tõttu tema vara väheneb. Sõltuvalt käenduskohustuse sisust peab algdokument (või nende kogum) võimaldama maksuhalduril tuvastada tehingu tegeliku majandusliku sisu, st konkreetse kohustuse, mille täitmiseks väljamakse tehti, samuti selle suuruse (VÕS § 145 lg 2). Väljamakse tõendamiseks võivad olla asjakohased nt käendusleping ning selle aluseks olev leping, millest kohustus tulenes. Samuti võivad olla asjakohased maksekorraldused ning võlausaldaja esitatud arved, mis kinnitavad käendatava kohustuse sissenõutavust ning suurust. Seejuures on käenduskohustuse olemasolu võimalik tõendada ka deklaratiivse võlatunnistusega (VÕS § 30; vt ka RKTKo nr 2-19-6362/57, p 15.1). Väljamakse õigsust tõendavad algdokumendid peavad olema maksukohustuslase valduses, kellel on nende dokumentide säilitamise kohustus (MKS § 58). Raamatupidamisarvestuse pidamise ning selle õigsuse eest vastutab äriühing, kes väljamakse tegi. (p 35)
Maksukohustuslane peab RPS § 7 lg 1 järgi dokumenteerima oma majandustehingud viisil, mis võimaldab maksukohustuse väljaselgitamist, ning arvestama sellega, et tehingu korrektselt dokumenteerimata jätmise korral võtab ta endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel tehingu olemasolu tõendada (vt ka RKHKo nr 3-3-1-65-14, p 13). Sõltuvalt tehingu iseloomust võib seega tehingu õigsuse kinnitamiseks olla vajalik tavapärasest suurema hulga algdokumentide kogumine ja säilitamine. (p 36)
Nagu eespool selgitatud, täidab käendaja käendusjuhtumi korral põhivõlgniku kohustuse kui enda oma. Käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsuse riski ei kanna seega üksnes põhivõlgnik. Seetõttu peab majandustegevuses tegutsev käendaja olema valmis vajaduse korral käenduskohustuse katteks tehtud väljamakse õigsust, käenduskohustuse olemasolu ja selle seotust ettevõtlusega tõendama. Käenduskohustuse täitmise ja ettevõtlusega seotuse tõendamiseks sobivad kõik tavapärased maksumenetluses kasutatavad tõendid, sh nt tunnistajate ütlused. Kui käenduskohustuse aluseks olevad (alg)dokumendid kogumis kinnitavad, et põhivõlgnik on jätnud enda kohustuse täitmata ning selle on täitnud tema asemel käendaja, viitavad need asjaolud sellele, et väljamakse on ehtne. Teistsuguse olukorraga võib olla tegemist juhul, kui tegelikkuses on põhivõlgnik enda kohustuse täitnud, kuid väljamakse teinud käendaja väidab vastupidist, või selgub tõendite kogumis hindamisel, et väljamaksel puudub seos käenduskohustuse täitmise või ettevõtlusega. (p 37)
Kui kõik käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsust tõendavad dokumendid ei ole väljamakse tegija valduses, tuleb tal maksuhaldurile kaasaaitamiskohustuse raames selgitada, kelle käes need dokumendid võivad olla. Maksuhalduril tuleb vajaduse korral dokumendid kolmanda isiku valdusest välja nõuda (MKS §-d 11 ja 61). Kui maksukohustuslane on selle teabe andnud, ei saa talle ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. (p 38)
|
| 3-12-1360/131
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17)
Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20)
Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20)
Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)
Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23)
Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)
Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24)
Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25)
Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)
Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)
Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29)
Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)
|
| 3-3-1-42-11
|
Riigikohus |
26.09.2011 |
|
Teatud juhtudel on võimalik ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena maksustada ka juriidilise isiku ühelt pangakontolt sama juriidilise isiku teisele pangakontole tehtud ülekannet või sularaha väljavõtmist pangakontolt. Alates 1. jaanuarist 2000 kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt ei maksustata äriühingu jaotamata kasumit. Maksuvabastuse eelduseks on teenitud kasumi kasutamine ettevõtluses, mis peab olema tõendatud. Mis tahes rahaülekanne või sularaha väljamakse, mille tulemusena muutub äriühingu raha ettevõtluses kasutamise kontroll võimatuks, tuleb maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakse.
Topeltmaksustamise vältimiseks ja võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb tulumaksuseadust tõlgendada nii, et enne 1. jaanuari 2000 teenitud kasumi arvel tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid ei maksustata alates 1. jaanuarist 2000 kehtiva TuMS alusel ning seda sõltumata sellest, kas varasem kasum on maksustatud või on maks jäänud näiteks aegumistähtaja möödumise tõttu määramata.
MKS § 84 rakendamisel tuleb arvestada alates 2000. aastast toimiva tulumaksusüsteemi eripäraga, mille kohaselt maksustatakse äriühingu kasum alles selle jaotamisel või ettevõtlusest väljaviimisel. Seetõttu ei pruugi maksukohustus tekkida samal ajal nende tehingute või toimingutega, mida maksukohustuslane tegi maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.
MKS § 84 võimaldab omistada välismaise äriühingu tulu ka Eesti residendist juriidilisele isikule kui tehingute asjaoludest nähtuvalt on tehingud tehtud mitte äriühingut vahetult juhtiva ja kontrolliva füüsilise isiku huvides, vaid Eesti äriühingu majandustegevusega seotud tehingute varjamiseks.
1.jaanuarist 2000. a kehtiv TuMS § 22 ei välista välismaise äriühingu tulude omistamist Eesti residendist juriidilisele isikule. Seda sätet saab kohaldada sellistele madala maksumääraga territooriumil asuvatele äriühingutele, millel on iseseisev majandustegevus, näiteks mis on loodud finantsvara haldamiseks eesmärgil vältida finantsvaralt saadud tulude maksustamist Eesti residendist füüsilise isiku tuluna.
Riigikohtu 20.06.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-49-03 antud tõlgendus, et kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel, on antud maksukorralduse seaduse varasema redaktsiooni kohta, kus puudus erisäte selle kohta, et piisab dokumendi üleandmisest postiteenuse osutajale. 16. märtsil 2007. a jõustunud maksukorralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega (RT I 2007, 23, 121) täiendati MKS § 98 lõiget 4 teise lausega järgmises sõnastuses: "Maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist.“ Seadusandja tahe oli muuta regulatsiooni selliselt, et maksuotsus loetakse aegumistähtaja jooksul tehtuks ka siis, kui maksuotsuse kättetoimetamine adressaadile leiab aset pärast aegumistähtaja möödumist.
Juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel tuleb dokument lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest. Kui postiasutusel ei ole võimalik dokumenti üle anda, siis tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest (vt Riigikohtu 20.05.2003 määrust asjas nr 3-3-1-37-03 ja 03.03.2004 otsust asjas nr 3-3-1-10-04). Mõistlik on eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiastutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele.
Kui maksukohustuslase esindajad keelduvad kirja vastu võtmast või muul viisil takistavad dokumendi kättetoimetamist, siis selles olukorras ei mõjuta dokumendi tagastamine maksuhaldurile ja hilisem uus saatmine või üleandmine maksukohustuslasele aegumistähtaja kulgu.
Maksukohustuslasel on kohustus pidada raamatupidamises arvestust äriühingu pangakontodel toimuva raha hoiustamise ja liikumise kohta. Kui maksuhaldur omistab MKS § 84 kohaldamise tulemusena välismaise äriühingu tulud ja kulud Eesti äriühingule, siis kaasneb sellega Eesti äriühingule kohustus kajastada oma raamatupidamises kõik talle omistatud tehingud, sh talle omistatud raha liikumine pangakontodel. Raha ülekandmine äriühingu sellisele pangakontole, mille kasutamise kohta ei ole dokumente äriühingu raamatupidamises ning mille kohta ei õnnestu maksuhalduril saada teavet kontol oleva raha kasutamise kohta, kujutab endast väljamakset, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ning kuulub maksustamisele TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakse. Siinjuures ei ole oluline, kas see pangakonto asub Eestis või mõnes välisriigis ning mis põhjustel ei ole maksuhalduril võimalik selle konto kohta teavet saada.
|
| 3-3-1-68-09
|
Riigikohus |
30.11.2009 |
|
KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks on kuriteoga tekitatud kahju heastamine. KrMS § 202 lg 2 p-st 1 tuleneb, et tekitatud kahju hüvitamise kohustus pannakse kahtlustatavale või süüdistatavale tema nõusolekul. Kuigi nimetatud sätetes kasutatakse mõistet "kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine", on materiaalses mõttes käesoleval juhul tegemist tähtaegselt tasumata maksusumma tasumisega.
Maksukorralduse seaduse § 115 lg-s 1 on sätestatud maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. MKS § 31 lg 2 alusel tekib intressikohustus vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtpäevaks tasumata. Selle kohustuse tekkimiseks pole vaja maksuhalduri haldusakti. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei saa lõpetada intressikohustust. Selle kohustuse märkimata jätmine kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ei too kaasa "vabanemist" intressikohustusest. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei ole aluseks intressivõla mahakandmiseks või kustutamiseks. Maksuhalduril puudus õiguspärane võimalus loobuda intressivõla sissenõudmisest.
Maksukorralduse seaduse sätetest, mis reguleerivad maksuhalduri ja maksukohustuslase kohustusi, ei saa järeldada, et maksuhaldur peab kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 alusel taotlema kogu maksuvõla - nii tähtaegselt tasumata maksusumma kui ka intresside - kajastamist kuriteoga tekitatud kahjuna, mille hüvitamise kohustus pannakse kahtlustatavale või süüdistatavale. Kui nimetatud kahju ei hõlma kogu maksuvõlga, siis ei saa intressikohustuse täitmist panna maksukohustuslasele maksuotsusega. Maksukorralduse seaduses ja Kriminaalmenetluse seadustikus puuduvad sätted, mis näeksid ette võimaluse "vabastada" isik intressivõla tasumise kohustusest või keelaksid maksuhalduril nõuda selle võla tasumist.
|
| 3-3-1-43-09
|
Riigikohus |
22.06.2009 |
|
Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused. MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.
Kui arvele on kantud nii äriühingu ärinimi kui ka juhatuse liikme nimi, siis võib ka selline arve olla nõuetekohane hoolimata sellest, et osa andmeid on kirjutatud käsitsi.
Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused.
Kui arvele on kantud nii äriühingu ärinimi kui ka juhatuse liikme nimi, siis võib ka selline arve olla nõuetekohane hoolimata sellest, et osa andmeid on kirjutatud käsitsi.
MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.
Käibemaksu objektiks loetakse ka kauba või teenuse omatarve (KMS § 4 lg 1 p 2). Kui kaup või teenus pole soetatud ettevõtluseks, siis ei tähenda see, et tegemist on maksustamisele kuuluva omatarbega. Kaup või teenus, mis pole soetatud ettevõtluseks, kuid puudub ka omatarve, maksustamisele ei kuulu. Sellise kauba või teenuse puhul ei saa sisendkäibemaksu maha arvata põhjusel, et seda kaupa või teenust ei kasutata maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtlusega seotuse, omatarbe ja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguslikud alused ja maksuõiguslikud tagajärjed ning neile juhtumitele vastavad olulised asjaolud on erinevad. Sisendkäibemaksu mahaarvamise osas tuleb kontrollida, kas kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks, kas pole tegemist maksuvaba käibega.
Vaidluses sõiduautode omatarbe üle peab maksuhaldur käibemaksukohustuse õigeks väljaselgitamiseks tulenevalt KMS § 12 lg-st 7 tuvastama, kas neid autosid kasutati sellisel viisil, mis on hinnatav erisoodustuse andmisena tulumaksuseaduse mõttes (vt ka Riigikohtu 03.03.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-93-08 p-e 10-13).
Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused. MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.
|
| 3-3-1-69-08
|
Riigikohus |
09.01.2009 |
|
Ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (TuMS § 51 lg 2 p 3) ning kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks (TuMS § 51 lg 2 p 5). TuMS § 51 lg 2 p 5 rakendamine eeldab, et vastav kulutus on küll tehtud, ent see ei ole ettevõtlusega seotud.
Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumist näidatud poolte vahel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-50-03 p-i 11). Lisaks eelöeldule, peab kuludokument kajastama ka kauba või teenuse tegelikku hinda, mis on poolte vahel kokku lepitud. Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida tehingu arvnäitajaid - kogus, hind, summa (RPS § 7 lg 1 p 4). Kui tehingu arvnäitajad on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga.
TuMS § 51 lg 2 p-s 5 nimetatud kulu või väljamakse saab olla ka ainult osaliselt ettevõtlusega mitteseotud ning sellest tulenevalt osaliselt maksustatav. Eeltoodu ei tähenda aga, et maksuhaldur saaks sisustada mõistet "ettevõtlusega osaliselt seotud kulu" selle kaudu, kas kauba või teenuse hind on ebamõistlik, majanduslikult põhjendamatu, möödapääsmatult vajalik vms. Müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui väiksem.
Kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, võib maksuhaldur TuMS § 50 lg 4 kohaselt tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Seega vaid TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida vastavalt turuhinnale.
Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 punktis 3 sätestatud väljamakse puhul ei ole vaja tuvastada väljamakse seotust maksumaksja ettevõtlusega, sest sellised väljamaksed kuuluvad nii või teisiti maksustamisele.
|
| 3-3-1-67-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
TuMS § 51 lg 2 p-s 5 nimetatud kulu või väljamakse saab olla ka ainult osaliselt ettevõtlusega mitteseotud ning sellest tulenevalt osaliselt maksustatav. Kuid maksuhaldur ei saa sisustada mõistet "ettevõtlusega osaliselt seotud kulu" selle kaudu, kui suur on mingi kauba või teenuse hind ning kas see on ebamõistlik, majanduslikult põhjendamatu, möödapääsmatult vajalik vms. Müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui väiksem.
Kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, võib maksuhaldur TuMS § 50 lg 4 kohaselt tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Seega vaid TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida ning rääkida saab turuhinnast, muudel juhtudel tuleb lähtuda sellest, kas kaup või teenus ise on ettevõtlusega seotud.
Äriühingu osanikele tehtud väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50. Väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks või juhatuse liikme tasuks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-90-07).
TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgiks on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine. Seetõttu maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ettevõtlustulust võib maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid. TuMS § 51 lg 2 punktis 3 sätestatud väljamakse puhul ei ole vaja tuvastada väljamakse seotust maksumaksja ettevõtlusega, sest sellised väljamaksed kuuluvad nii või teisiti maksustamisele. Nimetatud sätte alusel maksukohustuse tekkimisel, saab maksustamisele kuuluva summa määramisel kasutada MKS §-s 94 sätestatud hindamismeetodit. (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06).
Kuludokument peab kajastama ka asja või teenuse õiget hinda. Raamatupidamise seaduses (edaspidi RPS) reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja 7. Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida tehingu arvnäitajaid - kogus, hind, summa (RPS § 7 lg 1 p 4). Kui tehingu arvnäitajad on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga(vt ka Riigikohtu 02.10.2003 otsuses asjas nr 3-3-1-50-03 p-i 11).
|
| 3-3-1-60-08
|
Riigikohus |
27.11.2008 |
|
MKS § 56 lg-st 2 ja § 57 lg-st 1 ning raamatupidamise seaduse § 2 lg-st 2 tulenevalt peab füüsilisest isikust ettevõtja ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse.
Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
Isiku maksudeklaratsioonina saab käsitada üksnes MKS § 85 kohast maksukohustuslase poolt posti teel, elektroonilisel andmekandjal või elektroonilist andmesidet kasutades edastatud või maksuhaldurile otse üle antud nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti. Selline deklaratsioon on MKS § 88 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksusumma arvutamise aluseks. Maksudeklaratsioonina ei saa käsitada ning maksusumma arvutamisel aluseks võtta paberkandjal esitatud deklaratsiooni alusel maksuhalduri töötaja poolt andmete sisestamisel loodavat elektroonilist andmekogumit või selle väljatrükki.
Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
|
| 3-3-1-34-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta.
Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust, vaid sellega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see summa on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lg-d 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista maksuhalduri sekkumisena maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.
|
| 3-3-1-9-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
Enammakstud intressi tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Selle selgitamiseks tuleb kontrollida intresside arvestust ja intresside tasumist. Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust.
Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest.
Ainuüksi intressivõla määramata jätmine pole iseenesest tagastusnõude rahuldamise aluseks. Tasutud intressivõla puhul pole tagastusnõude lahendamisel oluline ka see, et maksukohustuslasele pole esitatud intressinõuet. Intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega (vt ka Riigikohtu 08.12.2008 otsust nr 3-3-1-64-04).
Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest.
Ajatamine ei tähenda maksuvõla siduvalt kindlaksmääramist ega ka maksuvõla tunnustamist võlgniku poolt. Ajatamisotsus on selline lubava sisuga haldusakt, mis annab aluse tasuda maksuvõlg hiljem. Näiteks on võimalik ajatada ka vaidlustatud maksuvõlga.
Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust.
Enammakstud intressi tagastusnõude põhjendatus eeldab, et maksukohustuslane on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Selle selgitamiseks tuleb kontrollida intresside arvestust ja intresside tasumist. Maksuhalduri ülesannetest ja maksukohustuslase tagastusnõude õigusest tuleneb maksuhalduri kohustus esitada tagastusnõude rahuldamata jätmisel andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, mille alusel peab olema võimalik kontrollida, kas intresse on tasutud õigesti, s.t tagastusnõude põhjendatust.
Äriühingu majandusaasta aruanne, samuti tema raamatupidamis- ja maksuarvestus ei ole määrav vaidluses tagastusnõude üle. Tegemist võib olla maksukohustuslase eksimusega, mis tuleneb raamatupidamisarvestuses kehtivast konservatiivsuse nõudest.
Ainuüksi intressivõla määramata jätmine pole iseenesest tagastusnõude rahuldamise aluseks. Tasutud intressivõla puhul pole tagastusnõude lahendamisel oluline ka see, et maksukohustuslasele pole esitatud intressinõuet. Intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega (vt ka Riigikohtu 08.12.2008 otsust nr 3-3-1-64-04).
|
| 3-3-1-74-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Asjaolu, et maksukohustuslane saab tulu tegevusest, mida käibemaksuseadus ei defineeri ettevõtlusena, ei tähenda, et maksukohustuslane peaks alati rakendama KMS § 18 lõikest 3 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist. Kui mittemaksustatava sissetuleku saamine on maksukohustuslase majandustegevuse laadi arvestades vaid abistava iseloomuga, siis ei piira mittemaksustatava sissetuleku saamine sisendkäibemaksu mahaarvamist.
KMS § 18 lg 3 ja selle rakendusakt ei kirjutanud täpselt ette, milliste meetodite abil tuleb sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine läbi viia. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada, et maksukohustuslase erinevate tegevusvaldkondade tulude ja kulude struktuur võib olla üsna erinev. KMS § 18 lg 3 rakendamiselt tuleb hinnata isiku majandustegevuse laadi ja eripära ning sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise jaoks tuleb valida selline meetod, mis on kõige sobivam ja annab mõistliku tulemuse. Isiku tulude struktuurist lähtuva sihtarvu kasutamine on lubatud üksnes erandjuhtudel, kui muude meetodite kasutamine oleks liialt keerukas.
Maksuhaldur peab ettekirjutuse (maksuotsuse) motiveerimisel esitama põhjused, millest lähtuvalt ta leiab, et maksukohustuslase arvepidamises kasutatud metoodika ei kajasta kaupade ja teenuste tegelikku kasutusotstarvet õigesti. Maksuhalduril ei ole õigust ignoreerida maksukohustuslase arvepidamist ainuüksi põhjusel, et see ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega või ei ole koostatud õigeaegselt.
Maksukohustuslane ei pea sisendkäibemaksu osaliseks mahaarvamiseks vajalike kaupade ja teenuste eristamist tegema raamatupidamisarvestuses (näiteks pidama mitut kulukontot või mitut käibemaksu kontot), vaid ta võib selle jaoks pidada eraldu kuluarvestust, mis ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega.
|
| 3-3-1-72-04
|
Riigikohus |
08.12.2004 |
|
Ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamine tähendab muuhulgas seda, et maksuhalduril ei ole võimalik teha selles ettekirjutuses fikseeritud maksunõude osas vastutusotsuseid, juhul kui esineksid MKS §-des 38¿41 sätestatud vastutuse alused.
Ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamine tähendab muuhulgas seda, et maksuhalduril ei ole võimalik teha selles ettekirjutuses fikseeritud maksunõude osas vastutusotsuseid, juhul kui esineksid MKS §-des 38-41 sätestatud vastutuse alused.
Kuna Riigikohtu otsus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, siis ei pea Riigikohus lõpetama asjas menetlust, kui menetlusosalise õigusvõime lõppemine leiab aset alles kassatsioonimenetluse ajal. Menetluse lõpetamine on vajalik siis, kui Riigikohus peaks saatma asja uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Kui Riigikohus leiab, et asjas on võimalik teha uus otsus, siis võib ta menetluse lõpetamise asemel lahendada asja otsusega.
Raamatupidamise seadusest tulenevalt tuleb raamatupidamisarvestuses põhivarana arvele võtta ka selline vara, mis ei kuulu isiku omandisse, kuid mida isik saab oma majandustegevuses kasutada ja teenida selle vara kasutamisest tulu, nagu ta oleks selle vara omanik. Raamatupidamiskohustuslase põhivara hulka võib kuuluda ka pikaajalise rendi- või üürilepingu alusel kasutatav vara, millele raamatupidamiskohustuslasel omandiõigust ei teki.
|
| 3-3-1-50-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Sõltuvalt sellest, kas maksukohustuslane on täitnud maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise kohustust, on uurimispõhimõttest tulenevate maksuhalduri kohustuste ja maksukohustuslase kaasamiskohustuste maht erinev. Kui nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.
MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.
|
| 3-3-1-51-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Kui maksustamise seisukohast tähendust omavad dokumendid pole säilunud, siis on võimalik nii see, et maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustuse täitnud, kui ka vastupidine. Kui tegemist pole maksupettusega, vaid juhtumiga, kus nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.
MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.
|
| 3-3-1-39-04
|
Riigikohus |
14.10.2004 |
|
Maksuhaldur on kohustatud arvestama käibemaksusumma määramisel ka teadaoleva sisendkäibemaksuga ning arvama selle arvestatud käibemaksust maha.
MKS § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole. Kui maksukohustuslane on eiranud maksuarvestuse nõudeid ja sellega takistanud maksuhalduri tegevust, siis on võimalik teda karistada MKS § 154 alusel rahatrahviga.
Vastavalt MKS §-le 94 on maksuhalduril õigus määrata maksusumma hindamise teel. Maksumaksjalt äravõetud vihikuid on põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, sest vihikud sisaldavad olulisi märkmeid maksumaksja tulude ja kulude kohta. Järelikult ei ole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel. Hindamise meetodiga oleks tegemist siis, kui olnuks teada müüdud kaubad, kuid nende hindade kohta puuduks teave ning maksuhaldur oleks hinnad määranud näiteks konjunktuuriinstituudi kataloogi abil.
Maksuhaldur on maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning vajadusel neid ise välja selgitama tõendeid kogudes. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti.
|
| 3-3-1-52-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
TuluMS § 51 ei täienda TuluMS paragrahvi 32, vaid asendab seda. TuluMS § 32 lg 1 kehtib ainult selliste maksumaksjate kohta, kelle tulu maksustatakse TuluMS § 14 järgi, s.t. füüsilisele isikule. Juriidilise isiku tulu ei maksustata ja sellest ei tehta mahaarvamisi. Kuna juriidilise isiku kasumit ei maksustata, siis on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed iseseisev maksuobjekt TuluMS § 51 järgi.
Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata ainult tehtud väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.
Juriidiliste isikute puhul on tuludest mahaarvamiste tegemine raamatupidamise toiming, mis ei mõjuta maksustamist. Raamatupidamisarvestuses tuleb tulust maha arvata kõik kulud, sõltumata sellest, kas kulu on dokumentaalselt tõendatud või ettevõtlusega seotud. Kuluna on käsitletav iga majandustehing, mille tulemusena raamatupidamiskohustuslase vara väheneb.
|
| 3-3-1-40-02
|
Riigikohus |
02.10.2002 |
|
1. juulini 2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse § 59 lg 1 järgi on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas ka maksukohustuslaselt saadud teave. Maksukohustuse suhtes ebaoluliste tehingute dokumenteerimata ja raamatupidamisarvestuses kajastamata jätmine ei ole maksukohustuse suurenemise aluseks.
Arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele. Tulenevalt uurimisprintsiibist peavad maksuhaldur ja kohus kasutama tegeliku olukorra väljaselgitamiseks kõiki olemasolevaid tõendeid ning hindama neid kogumis. Maksuamet võib läbi viia maksusumma määramise menetluse kehtiva Maksukorralduse seaduse §-s 94 sätestatud korras.
|
| 3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-15-02
|
Riigikohus |
03.04.2002 |
|
Tulumaksuseaduse (1996. aastal kehtinud redaktsiooni) §-st 13 ja rahandusministri 21. jaanuari 1994. a määrusega nr 20 kinnitatud Tulumaksuseaduse rakendamise juhendist tulenevalt pidi maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutuste mahaarvamiseks need kulutused dokumentaalsete tõendite alusel selgesti kajastama oma raamatupidamises. Dokumentaalselt tõestatud on Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 mõttes need kulutused, mille kohta on olemas raamatupidamisarvestuse algdokument ja mida on kirjendatud raamatupidamisregistrites. Raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud raamatupidamise põhinõuetest ja §-s 5 sätestatud raamatupidamisaruannete koostamise põhimõtetest tuleneb, et tekkepõhise raamatupidamisarvestuse korral kajastatakse majandustehinguid siis, kui kaup on üle antud ostjale, sõltumata sellest, kas tasu kauba eest on müüjale laekunud või kas ostja on kauba eest tasunud.
Raamatupidamise seaduse § 8 lg 1 järgi on raamatupidamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema märgitud dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ja registreerimise number, tehingu sisu, alus, arvnäitajad ning teiste poolte nimed, aadressid ja allkirjad. Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega.
|
| 3-3-1-49-01
|
Riigikohus |
23.10.2001 |
|
Kui kasumiaruandes tehtud arvutusvead võivad viia lõppkokkuvõttes maksustatava tulu väärarvutuseni tuludeklaratsioonis, on maksuamet pädev kontrollima, kas maksumaksja on kasumiaruande koostanud õigesti ning vea avastamisel on maksuametil õigus korrigeerida kasumiaruandes näidatud kasumit ja vastavalt ka tulumaksuga maksustatavat tulu.
Kui maksumaksja on eksinud kasumiaruandes kulude liigendamisel, kuid sealjuures on kasumiaruande lõpptulemus vastavuses bilansi ja pearaamatu andmetega, ei saa ainuüksi selline eksimus tuua endaga kaasa maksustatava tulu väärarvutust. Maksuamet ja kohtud peavad vaidluse korral kontrollima kasumiaruandes esitatud andmete kokkulangevust bilansi ja pearaamatu andmetega.
Uurimispõhimõtte kohaselt peab halduskohus vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid kogudes kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. Uurimispõhimõte ei võta protsessiosalistelt kohustust tuua välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitada vastavad tõendid. Kohtu aktiivsus peab seejuures sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem.
Oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmine võib kujutada endast menetlusnormi rikkumist, mis viib kohtulahendi tühistamiseni vaid siis, kui see mõjutas või võis mõjutada asjas otsuse tegemist.
|
Facebook
X.com