/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-14-436/115 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2019
Ka seaduses sätestamata maksusoodustus mõjub maksukohustust vähendavalt. Ebaselgete piiridega maksuvabastus ei suurenda maksukohustust võrreldes olukorraga, kus vabastus täielikult puudub. (p 15)
Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009. a määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (maksumäärus) § 1 lg 2 kitsendas võrreldes KoMS § 8 lg-ga 1 müügimaksu maksuobjekti, maksustades üksnes füüsilistele isikutele (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjad) müüdud kaubad ja osutatud teenused. Muid olulisi mõisteid, nagu kaupleja, jaekaubandus, toitlustus ja teenindus, on maksumääruses kasutatud kooskõlas KoMS §-s 8 sätestatuga. Samuti puudub vastuolu KoMS § 8 lg 2 ja maksumääruse § 42 vahel. (p 15) Ostjate identifitseerimise nõue ei muuda müügimaksu regulatsiooni ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kaebajatel oli võimalik oma tehingupartnerid kindlaks teha. Kuigi erinevalt käibemaksust ei olnud müügimaksu puhul seaduses sätestatud müüja kohustust lisada maks müügihinnale, oli see olemuselt siiski samasugune kaudne maks, mille koormust pidid kandma lõpptarbijad. Otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid lõpphindu ning kanda müügimaksu kulu üldise müügitulu arvel sai olla vaid kaebajate endi valik. Sellist valikut tehes pidid kaebajad arvestama, et tagantjärele ei pruugi olla võimalik välja selgitada isikuid, kellele suunatud käibele poleks tegelikult pruukinud müügimaksu rakendada. Kaebajatel oli samas võimalus määrata erinevad hinnad või teha juriidilistest isikutest ostjatele tagasimakseid ning ise kehtestada vajalikud eeskirjad, mille abil kontrollida ja tuvastada ostjate staatust (nt korraldada hulgimüüki eraldi ruumides või osakondades, kasutada kliendikaarte või ostjate registreerimist jne). (p 17)
Tagastusnõude õigsuse kontrollimine on Tallinna Ettevõtlusameti (TEA) pädevuses ning MTA saab enammakse tagastada vaid siis, kui TEA on tuvastanud tagastusnõude õigsuse. TEA maksuotsuse õigusvastasus ei muudaks õigusvastaseks MTA otsust. Kui TEA maksuotsus tuleks mingil põhjusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on kaebajatel õigus esitada MTA-le uus tagastusnõude täitmise taotlus ning varasem keeldumine ei takistaks uue tagastusnõude läbivaatamist ja täitmist. (p 18)
MKS § 90 lg-s 2 on ette nähtud, et kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajal ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. Sellisteks puudusteks saavad olla vormilised puudused ja arvutusvead, mille tulemusena ei ole võimalik maksusummat õigesti arvutada (näiteks on osa kohustuslikke andmeid jäetud esitamata). Sisuliste puuduste korral, kui maksumaksja on maksuseadust või määrust vääralt kohaldanud, või kui tekib õiguslik vaidlus maksuseaduse või määruse tõlgendamise üle, peab maksuhaldur läbi viima maksumenetluse ning määrama maksu MKS § 95 kohaselt maksuotsusega. (p 18)
3-3-1-3-16 PDF Riigikohus 17.05.2016
Üksikjuhtumi kontrolli järel ei saa maksumaksja piiramatult deklaratsioone parandada ning maksuhaldur uusi maksumenetlusi läbi viia. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb maksuotsusega, kohaldatakse maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel MKS §‑des 101–103 sätestatud piiranguid ning deklaratsiooni muutmine on kasutu, kui kontrolliobjekti kohta tehtud maksuotsuse muutmine pole piirangute tõttu võimalik. (p 16) Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. Kui maksukohustuslane nõustub kontrolli tulemustega, muutes vabatahtlikult maksudeklaratsiooni ja tasudes nõutud maksu, ei piisa hilisemaks deklaratsiooni tagasi parandamiseks maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest. See ei kahjusta maksukohustuslase õigusi, kuna maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul on tal võimalik taotleda kontrolli tulemuste muutmist (MKS § 101 lg 1 p 1 ja § 101 lg 2) ja hiljem maksukohustuse korrigeerimist uute tõendite või asjaolude ilmnemisel (MKS § 102). Ühtlasi on maksukohustuslane kaitstud kergekäelise topeltkontrollimise eest. (p 18) Kontrollimenetluse lõpetamise teade, millega maksukohustust ei määrata, ei pane maksukohustuslasele küll kohustusi, kuid piirab maksukohustuslase õigusi nt hilisemal deklaratsiooni parandamisel. Seetõttu peab maksuhaldur menetluse lõpetamise teates selgitama kontrolli lõpetamise õiguslikke tagajärgi, sh kontrolltulemuse muutmise või kehtetuks tunnistamise aluseid ja korda. Samuti peab menetluse lõpetamise teatest nähtuma selle seos konkreetse läbiviidud kontrollimenetlusega. Kontrolltulemuste üksikasjalik taasesitamine teates ei ole vajalik. Kui üksikjuhtumi kontroll lõpeb tagastuskande tegemisega või vaikimisi, ei ole MKS §‑des 101–104 ette nähtud piirangute rakendamiseks alust, sest puudub MKS § 101 lg‑s 3 nimetatud siduv haldusakt. (p 19)
Tühistamisnõude ülesandeks ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine (vt RKHK 6. märtsi 2015 otsus asjas nr 3-3-1-78-14). (p 22)
Haldusaktiks MKS § 101 lg 3 mõttes tuleb lugeda ka üksikjuhtumi kontrolli lõpetav teade, milles maksuhaldur kontrolli tulemustele toetudes loobub ("keeldub") maksuotsuse tegemisest. Sellisel juhul on maksukohustuse puudumine siduvalt kindlaks määratud ning kontrolli tulemuste muutmine või kehtetuks tunnistamine toimub MKS §‑des 101−103 sätestatud alustel ja korras. See tagab maksumenetluse efektiivsuse. (p 18)
3-3-1-46-14 PDF Riigikohus 28.10.2014
Halduskolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). (p 15) Vt ka annotatsiooni asjale nr 3-3-1-29-12.
Kolleegium nõustub halduskohtuga, et teabe ja dokumentide nõudmine õigusrikkumise tõkestamise eesmärgil oleks menetluse erivorm, mis nõuaks seadusandja erivolitust (vt ka MKS § 59 lg 3 ja § 70). Vaidlustatud korralduse õigusliku alusena välja toodud sätted lubavad küll maksuarvestust kontrollida, kuid ei anna õigust koguda tõendeid õigusrikkumise ennetamise tarbeks. (p 16)
Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 30.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 31, ja 9.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-90-10, p 21). Praeguses asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses kohtuastmes kantud kuludest suuremaid õigusabikulusid apellatsiooni- või kassatsiooniastmes. (p 20)
Maksumenetlus on maksuhalduri poolt läbi viidav haldusmenetlus, mille üheks eesmärgiks on maksuarvestuse õigsuse kontroll. Mõiste „maksude arvestamine“ (vt nt MKS § 57, KMS §-d 36–37) on laiem mõiste kui „maksu arvutamine“ maksudeklaratsioonis (vt MKS § 88 lg 1), hõlmates ka arvete nõuetekohast vormistamist, maksuarvestuse kannete õigeaegsust jms. Ringkonnakohus on praeguses asjas õigesti leidnud, et maksukorralduse seadusest tuleneb maksuhalduri üldine kontrollipädevus (MKS § 10 lg 2 p 1), mis ei piiritle kontrollimenetluse lubatavust ajalises mõttes. Maksukorralduse seadus ei sea piiranguid maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kontrollimisele enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva. Sellist keeldu ei tulene ka maksukorralduse seaduse üldisest mõttest ega seadusesätete omavahelistest seostest. (p 10) Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Üksikjuhtumi kontrollimenetlus, milles nõutakse teavet dokumentide esitamisena nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii, ei ole sedavõrd põhiõigusi piirav, et nõuaks seaduses veel täpsema volitusnormi olemasolu, kui seda on MKS § 60 lg 1. (p 11) Tõendeid kogutakse tuvastusmenetluse käigus kas üksikjuhtumi kontrolli (MKS § 59 lg 2 p 1) või revisjonina (MKS § 59 lg 2 p 2). Kolleegium on varem leidnud, et (vt RKHK 6.06.2005 otsust asjas nr 3-3-1-20-05, p 15) et „revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enam koormava kontrollimisega. Võimalik on ka kohtulik kontroll nii selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on tegelikult revisjon, kui ka selle üle, kas maksuhaldur järgib revisjoni puhul menetlusnõudeid. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus”. Selles asjas on kontrollimenetlus õigesti läbi viidud üksikjuhtumi kontrollimenetlusena. Asjaolud, et maksuhaldur on andnud samalaadse korralduse teabe esitamiseks ka varem (või hiljem) ning maksuhalduri üldine praktika on viia enamus kontrollimenetlustest läbi pärast maksukohustuse tekkimist ja maksukohustuslase poolt maksudeklaratsiooni esitamist, ei ole piisavad, et pidada algatatud kontrollimenetlust revisjoniks. (p 12)
3-3-1-91-08 PDF Riigikohus 05.03.2009
MKS
Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.
MKS § 31 lg 3 p-st 4 tuleneb, et maksuõiguses aegumistähtaja möödumisel kohustuse lõpeb. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.
Intressinõue on aegunud sõltumata sellest, kas tulumaksu tasumise kohustus oli haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud või mitte. Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt.
Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita. Kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104. Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama ja on deklaratsiooni parandamise tulemusena tasunud maksu, mille määramine oli parandusdeklaratsiooni esitamise ajal MKS §-st 98 lähtuvalt aegunud, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks.
3-3-1-60-08 PDF Riigikohus 27.11.2008
MKS
Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
MKS § 56 lg-st 2 ja § 57 lg-st 1 ning raamatupidamise seaduse § 2 lg-st 2 tulenevalt peab füüsilisest isikust ettevõtja ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse. Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
Isiku maksudeklaratsioonina saab käsitada üksnes MKS § 85 kohast maksukohustuslase poolt posti teel, elektroonilisel andmekandjal või elektroonilist andmesidet kasutades edastatud või maksuhaldurile otse üle antud nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti. Selline deklaratsioon on MKS § 88 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksusumma arvutamise aluseks. Maksudeklaratsioonina ei saa käsitada ning maksusumma arvutamisel aluseks võtta paberkandjal esitatud deklaratsiooni alusel maksuhalduri töötaja poolt andmete sisestamisel loodavat elektroonilist andmekogumit või selle väljatrükki.
3-3-1-44-07 PDF Riigikohus 28.11.2007
Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
MKS § 118 lg 1 on rakendatav teadaolevale maksuvõlale, mille puhul ei ole intressi määramiseks vaja kontrollida, kas maksusumma on deklareeritud õigel ajal ja õiges summas. Kui maksudeklaratsioonis on esitatud väärandmeid, millest tulenevalt on maksuhalduril õigus vastavalt MKS §-dele 92 ja 95 määrata maksuotsusega täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma, tuleb intresside aegumisele kohaldada MKS § 118 lõiget 2. Intresside määramisele tuleb kohaldada MKS § 118 lõiget 2 ka siis, kui maksusumma on küll deklareeritud õiges suuruses, kuid valel perioodil. Ka sellisel juhtumil on maksudeklaratsioonis esitatud valeandmeid, mis kajastavad maksukohustuse ebaõiget täitmist.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega.
Maksuhalduri õigus kontrollida MKS §-st 98 tulenevalt maksudeklaratsioonide õigsust kolme aasta jooksul ning vajadusel määrata täiendav maksusumma puudutab ka juhtmeid, mil maksukohustus on deklareeritud valel maksustamisperioodil. Ei saa nõuda, et maksuhaldur peaks avastama ühe aasta jooksul juhtumid, kus on eksitud vaid maksu tasumise aja osas. Vastupidise tõlgenduse puhul selguks alles maksumaksja kontrollimise käigus, millist aegumistähtaega tuleks kohaldada ning kas maksumaksjat on üldse võimalik kontrollida. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse mõttega. Valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummat tuleb lugeda tasumata maksusummaks MKS § 118 lg 2 tähenduses. Maksusumma on tasumata seni, kuni maksukohustuslane pole esitanud parandatud maksudeklaratsioone või kuni maksuhaldur pole viga tuvastanud maksuotsusega. Tulenevalt MKS § 119 lõikest 2 arvestatakse tasumata maksusummalt intressi kuni selle perioodini, mil tekkis maksukohustuse valel maksustamisperioodil deklareerimisest tingitud enammakse.
3-3-1-21-99 PDF Riigikohus 17.05.1999
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json