Maksukohustuslase kasuks makstav intress on oma olemuselt kõige sarnasem eraõiguslikes suhetes rakendatavale viivisele (viivitusintressile) (vt ka Riigikohtu 05.11.2002 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-8-02). MKS § 116 alusel maksukohustuslasele makstavat intressi tuleb tulumaksuga maksustamise seisukohalt käsitada samamoodi nagu VÕS § 113 alusel makstavat viivist.
Maksuintress võib osaliselt kanda otsese varalise kahju hüvitise iseloomu ning sellisel juhul on kohaldatav TuMS § 12 lg 3, arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-72-08 toodud tõlgendust. MKS § 116 alusel tasutud intressis seisnev sissetulek ei ole juhuslikku laadi põhjusel, et maksuintressi saamiseks ei piisa ainuüksi õigusvastase haldusakti tegemisest, vaid vältimatult on vajalik ka rahaline sooritus, s.t vaidlustatud maksuotsus või muu rahalist nõuet sisaldav haldusakt tuleb täita. Rahalise soorituse tegemine muudabki teenitud tulu majandustegevuse käigus tekkivaks tuluks. TuMS § 17 lõikest 2 tuleneva maksuvabastuse laiendamine maksuintressile ei ole võimalik, kuna ei ole võimalik üheselt väita, et tänu õigusvastase haldusakti täitmisele oleks maksukohustuslasel jäänud saamata just tulumaksust vabastatud tulu.
Intressi maksmine ja tulumaksu tasumine toimuvad erinevates õigussuhetes. Konkreetne haldusorgan (maksuhaldur) ei saa intressilt laekuvast tulumaksust konkreetseid hüvesid või eeliseid. See välistab ohu, et maksukohustuslasele makstava intressi hilisem maksustamine füüsilise isiku tulumaksuga võiks vähendada intressikohustuse distsiplineerivat toimet, mille eesmärgiks on tagada, et maksuhaldur ei annaks kergekäeliselt välja küsitava õigusliku kvaliteediga haldusakte.