2-19-18842/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2022 |
|
PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 23). Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). (p-d 15 ja 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Ka saab tasaarvestusavalduse võlgniku suhtes lugeda esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. (p 15.2)
Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. (p 15.1)
Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.
Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 18 ja RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 15-18). (p 14)
Eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. (p 14)
Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKHKm nr 3-3-1-88-06, p 17). Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. (p 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. (p 15.2)
|
| 3-17-2250/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.08.2020 |
|
TuMS § 54 lg 6 on eeskätt juhuks, kui maksukohustuslane on ise deklareerinud TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse (TuMS § 54 lg 2). Sel juhul saab ta teha edasiulatuva ümberarvutuse, esitada deklaratsiooni (TSD lisa 6) ja nõuda tulumaksu tagastamist (MKS § 33). Sama kehtib ka juhul, kui MTA on määranud maksuotsusega TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu. TuMS § 54 lg 6 olukorra tekkides tehakse ümberarvutus edasiulatuvalt TuMS §-s 54 sätestatut järgides ning puudub vajadus varem tehtud tulumaksu määravat maksuotsust muuta ja seega selleks ka menetlust uuendada (vt ja vrd ka RKHKo 3-17-2005/23, p 12). (p 14.3)
MKS § 83 lg 4 kohaldamise eelduseks oleva näiliku tehingu korral ei soovi pooled kokkulepitud tagajärgi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidluse all oleva tehingu tegemine, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHKo 3-18-1740/36, p 14 ja seal viidatud praktika.) (p 15.2)
Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)
Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)
|
| 3-16-2514/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.03.2019 |
|
Lisaks arestitud rahale eraldi maksukohustuse täitmine oleks vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise ning isegi kui kaebaja oleks arestitud vara hiljem tagasi saanud, ei oleks tal olnud võimalik saada maksukohustuslasele makstavat intressi. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 20). Kuni 31.12.2018 kehtinud MKS § 114 lg 3 redaktsiooni järgi (MKS v.r) võis riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla muu hulgas juhul, kui selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Alates 1.01.2019 kehtivas redaktsioonis (MKS u.r) saab maksuhaldur seda sätet kohaldada ka omal algatusel. Kolleegium on rõhutanud, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, on võrreldes põhivõlaga intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 25). Kuigi MKS v.r § 114 lõige 3 annab maksuhaldurile ulatusliku kaalutlusõiguse, on praegusel juhul maksuhalduri kaalutlusruum oluliselt vähenenud, sest vara arestimise tõttu oli maksuintressi arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud. (p-d 16–18)
Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)
Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)
Maksuintressi kohta vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110.
Pärast seda, kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmise tagamiseks arestitud, ei saa maksuintress täies mahus täita oma eesmärke. KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi seisneb vara arestimine selle üleskirjutamises ja võõrandamise tõkestamises. Sama paragrahvi lg 7 järgi võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajalt võeti sularahas ära tema maksukohustusest suurem summa. Kriminaalmenetluses tuli tagada arestitud vara säilimine. Aresti eesmärgiks ja lõpptulemuseks oli kaebaja maksukohustuse täitmise tagamine. Sellises olukorras oli välistatud maksmata maksusumma kasutamine maksukohustuslase poolt. Maksukohustuslase motiveerimise funktsiooni sai maksuintress täita üksnes siis, kui pidada kohaseks maksukohustuse ajutiselt topelt täitmist. (p 15)
MKS § 105 lg 1 esimese lause järgi on maksukohustuslane kohustatud tasuma maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad selleks määratud kontole. Sama paragrahvi lg-s 5 on sätestatud, et tasumise päevaks loetakse tasutava summa selleks määratud kontole laekumise päev. Riiklike maksude maksuhalduri hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmine ja tasumine on MKS § 105 lg 8 alusel täpsemalt reguleeritud rahandusministri 19.12.2008. a määrusega nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Määruse § 2 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on kohustuse arvestusse kandmise aluseks maksudeklaratsioonid ja haldusaktid. Arvestusse kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga (määruse § 11 lg 1). Seega näeb määrus ette, et maksusumma tasutakse ettemaksukontolt maksudeklaratsiooni või -otsuse alusel. Seetõttu nõustub kolleegium kohtutega, et raha arestimisel ei saanud lugeda maksukohustust täidetuks. (p 12)
|
| 3-14-436/115
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.03.2019 |
|
Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009. a määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (maksumäärus) § 1 lg 2 kitsendas võrreldes KoMS § 8 lg-ga 1 müügimaksu maksuobjekti, maksustades üksnes füüsilistele isikutele (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjad) müüdud kaubad ja osutatud teenused. Muid olulisi mõisteid, nagu kaupleja, jaekaubandus, toitlustus ja teenindus, on maksumääruses kasutatud kooskõlas KoMS §-s 8 sätestatuga. Samuti puudub vastuolu KoMS § 8 lg 2 ja maksumääruse § 42 vahel. (p 15)
Ostjate identifitseerimise nõue ei muuda müügimaksu regulatsiooni ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kaebajatel oli võimalik oma tehingupartnerid kindlaks teha. Kuigi erinevalt käibemaksust ei olnud müügimaksu puhul seaduses sätestatud müüja kohustust lisada maks müügihinnale, oli see olemuselt siiski samasugune kaudne maks, mille koormust pidid kandma lõpptarbijad. Otsus rakendada kõigile ostjatele ühesuguseid lõpphindu ning kanda müügimaksu kulu üldise müügitulu arvel sai olla vaid kaebajate endi valik. Sellist valikut tehes pidid kaebajad arvestama, et tagantjärele ei pruugi olla võimalik välja selgitada isikuid, kellele suunatud käibele poleks tegelikult pruukinud müügimaksu rakendada. Kaebajatel oli samas võimalus määrata erinevad hinnad või teha juriidilistest isikutest ostjatele tagasimakseid ning ise kehtestada vajalikud eeskirjad, mille abil kontrollida ja tuvastada ostjate staatust (nt korraldada hulgimüüki eraldi ruumides või osakondades, kasutada kliendikaarte või ostjate registreerimist jne). (p 17)
Tagastusnõude õigsuse kontrollimine on Tallinna Ettevõtlusameti (TEA) pädevuses ning MTA saab enammakse tagastada vaid siis, kui TEA on tuvastanud tagastusnõude õigsuse. TEA maksuotsuse õigusvastasus ei muudaks õigusvastaseks MTA otsust. Kui TEA maksuotsus tuleks mingil põhjusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on kaebajatel õigus esitada MTA-le uus tagastusnõude täitmise taotlus ning varasem keeldumine ei takistaks uue tagastusnõude läbivaatamist ja täitmist. (p 18)
MKS § 90 lg-s 2 on ette nähtud, et kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajal ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. Sellisteks puudusteks saavad olla vormilised puudused ja arvutusvead, mille tulemusena ei ole võimalik maksusummat õigesti arvutada (näiteks on osa kohustuslikke andmeid jäetud esitamata). Sisuliste puuduste korral, kui maksumaksja on maksuseadust või määrust vääralt kohaldanud, või kui tekib õiguslik vaidlus maksuseaduse või määruse tõlgendamise üle, peab maksuhaldur läbi viima maksumenetluse ning määrama maksu MKS § 95 kohaselt maksuotsusega. (p 18)
|
| 3-3-1-67-16
|
Riigikohus |
10.05.2017 |
|
KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)
2013. aastal laienesid KeTS § 13 lg‑d 1 ja 2 ka olukorrale, kus riigieelarvesse laekunud tasu summa muutus mingil põhjusel pärast KeTS-is sätestatud protsenti järgides tehtud ülekannet KOV üksuse eelarvesse. MKS § 3 lg 4 ja KeTS § 331 lg 1 nägid (näevad ka praegu) ette, et saastetasule, vee erikasutusõiguse tasule ja maavara kaevandamisõiguse tasule rakendatakse MKS-s maksu kohta sätestatut, kui KeTS-s ei ole sätestatud teisiti. MKS § 106 lg 5 sätestab, et enammakstud summa tagastatakse selle maksu laekumise kohast. Seega, näiteks kui riigil tuli enammakstud keskkonnatasu tasu maksjale tagastada, kaeti tagastamisele kuuluv enammakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel samas proportsioonis, nagu toimus algselt laekunud keskkonnatasu jagamine. (p 10)
KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)
|
| 3-3-1-48-16
|
Riigikohus |
21.02.2017 |
|
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
|
| 3-16-737/12
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
19.12.2016 |
|
Tagastusnõude õigsuse kontrollimine ei võta maksuhaldurilt hilisemat õigust kontrollida, kas tehingute toimumine arvetel näidatud poolte vahel ka faktiliselt aset leidis.
|
| 3-3-1-35-16
|
Riigikohus |
24.11.2016 |
|
Kuna isik ei esitanud tagastusnõude täitmise taotlust, lõppes tagastusnõude menetlemine tagastusnõude enammakse kandmisega tema ettemaksukontole. Sellega toimus MKS § 116 lg 2 mõttes enammakse tagastamine ja lõppes maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt kaebajale intressi. (p 16)
MKS § 116 lõigetest 2 ja 3 ei tulene, et intresside maksmise kohustuse lõppemisel on määravaks see hetk, millal maksukohustuslasel tekkis võimalus enammakse tagastamisest laekunud raha reaalselt kasutada. MKS § 116 lg s 2 sätestatud intressi arvestamise eesmärk on hüvitada isikule tagastusnõude menetlemisel viivitusest tekkida võiv rahaline kahju. Ettemaksukonto arest iseenesest ei tekita maksuhaldurile intressi arvestamise kohustust MKS § 116 lg 2 alusel. (p 17)
Kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude täitmise taotlust, täidetakse aktsepteeritud e tuvastatud tagastusnõue selle kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.
Kui maksukohustuslane soovib, et tagastusnõue täidetakse muul viisil kui maksukohustuslase ettemaksukontole kandmisega, saab ta maksuhaldurile esitada tagastusnõude täitmise taotluse. (p 15)
Kuna isik ei esitanud tagastusnõude täitmise taotlust, lõppes tagastusnõude menetlemine tagastusnõude enammakse kandmisega tema ettemaksukontole. Sellega toimus MKS § 116 lg 2 mõttes enammakse tagastamine ja lõppes maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt kaebajale intressi. (p 16)
Eristada tuleb tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid. Tagastusnõude tuvastamisel kontrollib maksuhaldur enammakse olemasolu ja õigsust. Kui kontrolli tulemusena selgub, et maksukohustuslasel ei ole enammakset tekkinud, tuleb maksuhalduril teha selle kohta motiveeritud maksuotsus. Kui tagastusnõuet välistavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb maksuhalduril tagastusnõue aktsepteerida. Aktsepteerimisega tunnistab maksuhaldur tagastusnõude olemasolu. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-4-13). Seega, kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude täitmise taotlust, täidetakse aktsepteeritud e tuvastatud tagastusnõue selle kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Kui maksukohustuslane soovib, et tagastusnõue täidetakse muul viisil kui maksukohustuslase ettemaksukontole kandmisega, saab ta maksuhaldurile esitada tagastusnõude täitmise taotluse. (p 15)
|
| 3-3-1-61-15
|
Riigikohus |
14.03.2016 |
|
Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)
Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)
MKS § 33 lg 11 sätestab varem toimunud kontrolli puhul MKS § 106 lg 2 kohaldamisel viivitamata täitmise eeldusena olukorra, kus tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta. Kuigi MKS § 33 lg‑s 11 kasutatakse sõna "kontrollitakse", tuleb seda mõista kooskõlas § 106 lg‑ga 2. Kontroll peab olema lõppenud ja maksukohustuslase tagastusnõue leidnud aktsepteerimist. (p 14)
Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)
KMS § 34 lg-s 2 (kuni 01.08.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud tähtaega kehtestades pidas seadusandja silmas maksuhalduri kohustust ka keerulisemate juhtumite puhul otsustada tagastusnõude täitmine hiljemalt pikendatud tähtaja jooksul. Selline järeldus tuleneb maksuhalduri võimalusest pikendada erandlike asjaolude korral tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 päeva võrra. Alates 01.08.2014 on 90-päevane tähtaeg asendatud 60-päevase tähtajaga. (p 13)
Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)
|
| 3-3-1-53-15
|
Riigikohus |
07.12.2015 |
|
MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)
MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud ja piisavalt määratletav. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)
|
| 3-3-1-79-13
|
Riigikohus |
23.01.2014 |
|
MKS § 116 lg 2 alusel intressi arvestamisel on määravaks kolm eeldust: tagastusnõude täitmise tähtpäeva saabumine, enammakse tagastamise kohustuse tekkimine ja tagastusnõude täitmata jätmine.
19.12.2008 rahandusministri määrusega nr 51 kinnitatud "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" ei kehti MKS § 116 lg 2 alusel tasutud intresside kohta. Maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi tema pangakontole (MKS § 116 lg 6), mitte ettemaksukontole.
Summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, tagastatakse 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates, kui maksuseaduses ei ole sätestatud teist tähtaega (MKS § 106 lg 2). MKS § 33 lg 11 näeb ette, et kui tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta, kohaldatakse MKS § 106 lg-tes 2, 21, 3 ja 7 ning §-s 107 sätestatut. Seega kehtivad ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta enammakse tuvastamise menetluses samad tähtajad.
Seisukoht, et MKS § 116 alusel ei saa maksukohustuslasele tasutud intressi arestida, on ekslik. MKS § 130 lg 1 p 6 järgi on võimalik arestida intress, mille maksuhaldur on kandnud äriühingu ettemaksukontole ning täitetoiminguna pöörata sissenõuet rahalistele nõuetele ja varalistele õigustele sama seadusega või täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Nõudele sisseõude pööramine on sätestatud TMS §-s 111. Ettemaksukontol on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu, seetõttu tuleb ettemaksukonto arestimist käsitada ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduses (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-4-13, p 10).
19.12.2008 rahandusministri määrusega nr 51 kinnitatud "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" ei kehti MKS § 116 lg 2 alusel tasutud intresside kohta. Maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi tema pangakontole (MKS § 116 lg 6), mitte ettemaksukontole. Maksuhalduril on MKS § 131 järgi õigus arestida ka pangakonto.
Tagastusnõude aktsepteerimisega ei määra maksuhaldur veel siduvalt kindlaks lõplikku maksukohustust. Tagastusnõude täitmise regulatsioonist ei tulene, et tagastusnõuete esitamise ja nende rahuldamise korral piirdubki maksukohustuse väljaselgitamine maksuhalduri jaoks tagastusnõude täitmiseks sätestatud tähtajaga. Kuna maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul, võib maksuhaldur seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-08, p 10). Kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse (MKS § 107 lg 4 esimene lause).
Maksuhalduril on kohustus arvestada ja tasuda tähtpäevaks tagastamata summalt intressi, kuid seda kuni maksuotsuseni, mil nii enammakse tagastamise kohustus kui ka intressi arvestamise ja tasumise kohustus lõppevad. Kui maksuotsusega tuvastatakse, et tagastusnõudel puudus seaduslik alus ning järelikult langes tagasiulatuvalt ära ka intressi tasumise alus.
|
| 3-3-1-27-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
Riigikohus on määruses kohtuasjas nr 3-3-1-15-12 p-s 50 toonud välja eeldused, mis peavad olema täidetud, et kohus saaks anda MKS § 1361 alusel loa vastutusotsuse täitmise tagamiseks täitetoimingu sooritamiseks. Määruse p 50 alapunktis (e) on leitud, et vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks saab olla vaid kehtiv maksuvõlg.
Kui ettemaksukontol on tehtud automaatne kanne tasaarvestuse kohta (MKS § 105 lg 6, Korra § 11 lg 1 ja § 13 lg 2), võib maksuhaldur hiljem maksuotsusega kindlaks teha, et tagastusnõue oli alusetu ning ettemaksukonto tuleb teha paranduskanne (vrd Korra § 4 lg 1). Sellisel juhul tasaarvestust võlasuhte lõppemise mõttes ei ole toimunud ning ettemaksukontol on taastunud endine olukord.
Määruses kohtuasjas nr 3-3-1-15-12 (p 49) on leitud, et kohtul tuleb täitetoimingu sooritamiseks loa andmise eelduste kontrollimisel hinnata ka seda, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline. Ka maksuvõla olemasolu on üks vastutusotsuse tegemise eeldustest. Seega tuleb kohtul loa andmisel hinnata lisaks vastutusotsuse tegemise võimalikkusele ja tõenäolisusele ka tagastusnõuet käsitleva maksuotsuse tegemise võimalikkust ja tõenäolisust.
Mõiste "tagastusnõue" tähistab nõudeõigust maksuhalduri vastu – isiku õigust saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse (MKS § 31 lg 1 p 3). Samuti saab seda mõistet kasutada maksukohustuslase taotluse kohta, millega taotletakse tagastusnõudele vastava summa kandmist ette¬maksukontole või tagastusnõudele vastava kohustuse täitmist. Mitmes tähenduses saab kasutada ka mõistet "tasaarvestus", mille puhul enamasti on tegemist võlasuhte lõppemise viisiga, mis eeldab kahe vastastikuse nõude olemasolu. Kohati tähistatakse tasaarvestuse mõistega ka raamatupidamistoimingut ettemaksukontol, millega tehtav kanne võib osutuda alusetuks, kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud.
Kui ettemaksukontol on tehtud automaatne kanne tasaarvestuse kohta (MKS § 105 lg 6, Korra § 11 lg 1 ja § 13 lg 2), võib maksuhaldur hiljem maksuotsusega kindlaks teha, et tagastusnõue oli alusetu ning ettemaksukonto tuleb teha paranduskanne (vrd Korra § 4 lg 1). Tagastusnõude aktsepteerimine ega tasaarvestus ei toimu haldusaktiga, vaid tegemist on arvestuslike toimingutega ettemaksukontol. Seetõttu ei ole tasaarvestust vaja ka haldusaktiga tühistada. Õigusselguse huvides tuleks maksuotsuses, millega tuvastatakse tagastusnõude alusetus, viidata ka tasaarvestuse eelduse puudumisele ja sellest tulenevale järeldusele, et maksukohustus ei ole tasaarvestuse tagajärjel lõppenud. Sellega teavitatakse ka maksukohustuslast asjaolust, et tasaarvestust võlasuhte lõppemise mõttes ei ole toimunud ning ettemaksukontol on taastunud endine olukord.
Mõistet "tasaarvestus" saab kasutada mitmes tähenduses. Enamasti on tegemist võlasuhte lõppemise viisiga, mis eeldab kahe vastastikuse nõude olemasolu. Kohati tähistatakse tasaarvestuse mõistega ka raamatupidamistoimingut ettemaksukontol, millega tehtav kanne võib osutuda alusetuks, kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud.
Ka maksuõigussuhetes on võimalik lähtuda võlaõigusseaduses tasaarvestusele sätestatud põhimõtetest. VÕS § 197 lg st 1 tulenevalt on tasaarvestuse eelduseks, et mõlemal poolel on kohustus maksta teineteisele rahasumma; tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid (otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-10, p 12 j a otsus kohtuasjas 3-2-1-95-11, p 16). Tasaarvestuseks piisab VÕS § 198 kohaselt ühe poole avaldusest. Kui avalduse saanud isik leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestatav nõue, saab ta esitada tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi, mille lahendamisel kontrollib kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu. Kui nõuded olid tasaarvestatavad, jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata (otsus kohtuasjas nr 3-2-1-81-00). Seega juhul, kui tasaarvestus oli alusetu, lähtutakse sellest, et võlasuhe ei ole tasaarvestuse tagajärjel lõppenud, ning kohus mõistab nõutava summa teiselt poolelt välja.
|
| 3-3-1-26-13
|
Riigikohus |
06.06.2013 |
|
Selles vaidluses on määravad haldusasjades nr 3-3-1-4-13 ja nr 3-3-1-8-13 tehtud lahendite seisukohad MKS § 1361 tõlgendamise kohta. Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Kuna maksu-haldur ei ole näidanud, et ta oleks alustanud uuel alusel uue kontrollimenetlusega, siis puudub alus ettemaksukonto arestimise taotluse rahuldamiseks.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja nr 3-3-1-8-13 annotatsioone.
Kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur § 107 lg 3 alusel pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega tagastusnõude täitmise tähtaega ning anda tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta (vt määrus asjas nr 3-3-1-4-13 p 15).
Ka KMS § 34 lg 2 võimaldab pikendada tagastusnõude kontrollimisel tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäeva kui on piisav alus kahtluseks, et tagastusnõude rahuldamisel makstud summa tagasinõudmine võib osutuda võimatuks. seejuures peab olema maksukohustuslasele tehtud korraldus lisa¬tõendite esitamiseks või tagastusnõude kontrollimiseks tehtud järelepärimine kolmandale isikule või välisriigi maksuhaldurile.
|
| 3-3-1-20-13
|
Riigikohus |
16.05.2013 |
|
Abikaasadel ei ole õigus esitada ühist tuludeklaratsiooni, kui nad ei olnud maksustamisperioodi viimase päeva seisuga abielus. Tuludeklaratsiooni esitajad on kohustatud Maksu- ja Tolliametile esitama tõeseid ja õigeid andmeid, mis puudutavad ühise tuludeklaratsiooni esitamist.
Kui abikaasad on esitanud ühise tuludeklaratsiooni ja täitemenetluses on täitmiseks esitatud nõue üksnes ühe abikaasa vastu, kuid tagastatav tulumaks tuleb kanda sellele abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei ole Maksu- ja Tolliametil õigust kanda tagastamisele kuuluv tulumaks kohtutäiturile.
Tagastamisele kuuluva tulumaksu kohtutäiturile kandmise õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust asjaolul, et abikaasad on ühise tuludeklaratsiooni esitanud ekslikul. Kui kehtiva õiguse kohaselt ei oleks lubatud õiguspäraselt esitatud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluvat tulumaksu kanda kohtutäiturile, siis ka abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ekslik esitamine ei muudaks seda tegevust õiguspäraseks.
Tagastusnõuet saab arestida ja sellele võib täitemenetluse käigus pöörata sissenõuet nagu rahalisele nõudele. Nõude arestimisel sissenõude pööramiseks nõudele tuleb silmas pidada TMS §-s 111 ja § 114 lg 1 p-s 4 sätestatut. Praegusel juhul on nõude arestimisel Maksu- ja Tolliametil keelatud võlgnikule maksete tegemine ning ta on kohustatud tegema makse kohtutäiturile. Makset kohtutäiturile saab Maksu- ja Tolliamet teha vaid tingimusel, kui abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluv enammakstud tulumaks tuleb tagastada sellele abikaasale, kelle suhtes on algatatud täiteasi. Kui enammakstud tulumaks tuleks tagastada sellele abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei mõjuta see arestimisakti täitmist (vt analoogselt määrus asjas nr 3-2-1-134-12, p 20). Kui tuludeklaratsiooni kohaselt tuli tagastamisele kuuluv tulumaks tagastada abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei tohtinud Maksu- ja Tolliamet seda kanda mitte kohtutäiturile, vaid sellele isikule. Seetõttu on oluline tuvastada asjaolu, kellele tuli abikaasade ühise tuludeklaratsiooni kohaselt tagastamisele kuuluv tulumaks tagastada.
|
| 3-3-1-8-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 49) leidnud, et üldjuhul ei tohiks kohus täitevvõimu tegevusse omal algatusel ennetavalt sekkuda ega anda eelhinnangut kavandatava akti õiguspärasusele. Samas asjas on ka selgitatud (p 50), millised kriteeriumid peab halduskohus välja selgitama, kui annab välja loa täitmist tagavate toimingute jaoks, millega ennetavalt tagatakse tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist. Kui maksuhalduril on kavatsus teha otsus tagastusnõude kohta, peab halduskohus luba andes välja selgitama eelpoolnimetatud kriteeriumitest punktid a-d ning j.
Kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud, siis on käibemaksu tagastusnõude kontrollimenetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõpetanud ning tagastusnõudele vastav rahasumma tuleb kanda isiku sellekohase taotluse olemasolul viivitamatult isiku pangakontole (MKS § 106 lg 2, korra § 14 lg d 1 ja 2). Kuna tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude kontrollimenetlus lõppenud, puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Ennetavate täitetoimingute seadmine eeldab maksuhalduri poolt uue kontrolli alustamist.
Tagastusnõue on maksukohustuslase õigus saada tagasi enammakstud maksusumma. Maksukohustuslasel ei ole pea tagastusnõude täitmise taotlust esitama, vaid tal on õigus jätta tagastusnõue tulevikus tekkivate rahaliste kohustuste tähtaegse tasumise kindlustamise katteks.
Tuleb eristada tagastusnõude tuvastamist ja tagastusnõude täitmise nõuet (vt ka otsust asjas nr 3-3-1-89-06). Tagastusnõude aktsepteerimine on toiming, millega maksuhaldur tunnistab tagastusnõude olemasolu. Tagastusnõude selline tuvastamine lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.
Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava taotluse. Käibedeklaratsioonis (rahandusministri määrusega kehtestatud vorm KMD, RT I, 04.04.2012, 12) ei ole maksukohustuslasel võimalik esitada tagastusnõude täitmise taotlust. Käibedeklaratsiooni täitmise juhendi kohaselt tuleb enammakstud käibemaksu (sh ka eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamieks (tagastusnõude täitmise nõue) esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole.
Maksuhaldur saab motiveeritud otsuse alusel pikendada tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäeva ning korraga võib tähtaega pikendada kuni 30 kalendripäeva. Otsuse tähtaja pikendamise kohta teeb maksuhaldur hiljemalt viis kalendripäeva enne tähtaja lõppemist. Tagastusnõude täitmise peatamise ja pikendamise alused on MKS § s 107 ja KMS § s 34 loetletud ammendavalt. Kui tagastusnõude rahuldamata jätmist ei ole võimalik tagastusnõude täitmise tähtaja jooksul põhjendada, tuleb nõue rahuldada. Maksusumma tagastamine ei välista edaspidist põhjalikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg s 1 sätestatud tähtaja jooksul. (Vt ka otsus asjas nr 3-3-1-8-08.)
Kohus peab kontrollima, kas enammakse kontrollimenetluse tähtaega pikendati või kas tähtaja pikendamine oli üldse võimalik, hoolimata sellest, kas otsust on vaidlustatud. Kohtul ei ole õigust anda luba maksukohustuslase ettemaksukonto arestimiseks, kui kontrollimenetlus on lõppenud menetluseks ettenähtud tähtaja möödumise tõttu. Maksuhalduril ei ole õigust pärast kontrolli teostamiseks antud maksimaalse tähtaja möödumist lükata tagastusnõude täitmise otsustamist määramatusse tulevikku, kasutades ära aresti seadmise võimalust ettemaksukontole.
|
| 3-3-1-4-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtu-vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjaliku menetluse puhul esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Menetluskulu dokumendid on esitatud tähtaegselt, kui need on esitatud küll pärast sisulise lahendi tegemist, kuid kohtu poolt antud tähtaja jooksul. Sellisel juhul ei ole asjakohane viidata ka tööpäeva lõpule, sest HKMS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi võib avaldust esitada kogu tähtaja vältel kuni kella 24.00-ni tähtpäeval.
MKS § 1361 lg 1 (redaktsioonis kehtivusega 01.01.2011 kuni 30.11.2012) ja § 130 lg 1 p 6 alusel on maksuhalduril halduskohtu loal õigus tulevase maksukohustuse täitmise tagamiseks arestida maksukohustuslase rahalisi nõudeid ja keelata isikul neid sisse nõuda. Rahandusministri 19.12.2008 määruse nr 51 "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" § 6 kohaselt hallatakse ettemaksukontol isiku rahalisi toiminguid. Maksukorralduse seadus ei näe ette ettemaksukonto arestimise võimalust. Isiku pangakonto arestimise võimalust sätestavat MKS § 131 lg-t 1 ei saa kasutada analoogia alusel ettemaksukonto arestimiseks. Ettemaksukonto arestimine ei ole siiski võimatu, sest kontol on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu ning seetõttu tuleb konto arestimist käsitleda ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduses. Ettemaksukonto arestimine kui isiku õigusi oluliselt riivav meede vajaks aga seadusandjapoolset reguleerimist.
Maksuhaldur ei pea loa taotlemiseks ootama, millal isik hakkab oma vara võõrandama ja muudab end maksejõuetuks. Kohtult võib taotleda luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks juba siis, kui on olemas põhjendatud kahtlused, näiteks käimasoleva maksumenetluse käigus kogutud tõendid, isiku ebausaldusväärne käitumine maksuõigussuhetes ja maksupettusele viitavad asjaolud.
Kohus peab loa andmisel arvestama, et täitmist tagavate toimingute sooritamine piirab maksukohustuslaste õigusi ja vabadusi. Seetõttu peab nende kohaldamine olema vajalik ja mõõdukas.
Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.
Tagastusnõude näol on tegemist isiku õigusega saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Eristada tuleb tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-89-06).
Maksuhaldur kontrollib tagastusnõude tuvastamisel enammakse olemasolu ja õigsust ning kui enammakset ei ole tekkinud, teeb selle kohta motiveeritud maksuotsuse. Maksuhaldur aktsepteerib tagastusnõuet, kui seda välistavaid asjaolusid ei tuvastata. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.
Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava taotluse (MKS § 106 lg 1). Käibedeklaratsiooniga (rahandusministri määrusega kehtestatud vorm KMD, RT I, 04.04.2012, 12) ei saa tagastusnõude täitmise taotlust esitada. Deklaratsiooni täitmise juhendi kohaselt tuleb enammakstud käibemaksu (sh ka eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamise taotlemisel esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole. Maksukohustuslane võib jätta enammakse ka tulevaste rahaliste kohustuste katteks.
Kui tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta, kohaldatakse § 106 lg tes 2, 21, 3 ja 7 ning §-s 107 sätestatut. Seega kehtivad ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta enammakse tuvastamise menetluses samad tähtajad. Käibemaksu tagastusnõude õigsust saab kontrollida maksimaalselt 120 päeva jooksul ning kui tähtaja peatamise alused puuduvad, tuleb 120 päeva jooksul tagastusnõue aktsepteerida või jätta aktsepteerimata ja teha kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmise taotluse olemasolu korral tuleb kontrollitud tagastusnõue viivitamata täita (MKS § 106 lg 2). Tagastusnõude seadusega sätestatud tähtaja jooksul täitmata jätmisel on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi (MKS § 116 lg 2).
Tagastusnõude kontrollimiseks ettenähtud tähtajaga arvestamata jätmist ei saa põhjendada võimalusega tagastusnõue arestida ja sellele täitemenetluse käigus nagu rahalisele nõudele sissenõuet pöörata (MKS § 34 lg 1). Käibemaksu tagastusnõude menetlemisel tuleb järgida MKS § des 106 ja 107 ning KMS §-s 34 ette nähtud erikorda ja -tähtaegu.
Tagastusnõude aktsepteerimine ja selle täitmine ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Selleks tuleb algatada vastav üksikjuhtumi kontrollimenetlus.
Kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur § 107 lg 3 alusel pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega tagastusnõude täitmise tähtaega ning anda tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta.
Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.
|
| 3-3-1-64-12
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamisel ei ole õige kohustada maksuhaldurit tagastama kaebajale tagastamisele kuuluv summa (näit sisendkäibemaks). Kohus peab arvestama võimalusega, et tagastamisele kuuluv summa võib olla muutunud seoses kaebaja poolt vahepealsel ajal tehtud tehingutega või muude asjaoludega. Seetõttu on õige kohustada haldusorganit toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendaks maksuhalduri kohustust uuesti hinnata, kas sisendkäibemaksusumma tuleb kaebajale tagastada ja kui, siis millises summas, või on vajalik teha uus otsus tagastamise peatamiseks.
Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku. Kuna esindajakulud kanti vana HKMS ajal, on esindajatasu väljamõistmise õiguslikuks aluseks HKMS v.r § 92 lg 5, mis ei sidunud erinevalt praegu kehtiva HKMS § 108 lg st 6 menetluskulu väljamõistmist sellega, milline oli haldusakti kehtetuks tunnistamise ajend.
Ringkonnakohus ei ole tõendi vastuvõtmisel ja sellega arvestamisel rikkunud HKMS § 198 lg s 2 sätestatud põhimõtet. Ringkonnakohus pidi kohustamiskaebuse lahendamisel arvestama kohtumenetluse ajal muutunud faktiliste asjaoludega. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu.
MKS § 116 lg 2 sätestab intressi, mis tuleb arvestada, kui maksuhaldur jätab tagastusnõude tähtaegselt täitmata. Seejuures ei arvestata intressi arvestamisel maha seda aega, mil tagastusnõude täitmise tähtaega oli pikendatud või peatatud. Tegemist on vahetult seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Maksuhaldur peab intressisumma ise välja arvutama. Selle kohustuse täitmata jätmisel on maksukohustuslasel õigus esitada maksuhaldurile taotlus intresside arvutamiseks ja tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule.
Maksuhaldurile ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagastamine kujutab endast toimingut. Toimingu sooritamise menetlus võib lõppeda toimingu sooritamisega või põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Enammakse õiguspäraseks tagastamata jätmiseks tuleb maksuhalduril anda maksuotsus. Maksukorralduse seadus ei näe ette eraldi enammakse tagastamata jätmise otsust, mis tagastusnõude menetluse lõpetaks. Kui maksuhaldur otsustas maksuotsusega lõplikult tagastusnõude rahuldamata jätmise, lõppes sellega ühtlasi ka tagastusnõude menetlus ning kaotas õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks.
Seadus näeb ette võimaluse peatada tagastusnõude täitmine ning selle kohta tehakse kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmine peatatakse kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni. Kui maksuhaldur otsustab vahepeal lõplikult ära tagastusnõude täitmise, siis kaotab õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks. Tagastamata jätmise otsuses tuleb viidata HMS § 43 lg 4 p le 2. Menetlus, mis on juba lõppenud, ei saa samal ajal olla enam peatunud.
Tagastusnõude täitmine ei peatu automaatselt MKS § 107 lg s 1 näidatud sündmuse saabumisel, vaid tuleb peatada maksuhalduri motiveeritud otsusega ja otsuses fikseeritud konkreetse tähtajani. Juhul, kui tähtajana on märgitud otsuse jõustumine väärteomenetluses, langeb väärteomenetluse lõpetamisel ära peatamise alus. Seega tuleb juhul, kui samas asjas jätkub kriminaalmenetlus ning maksuhaldur peab vajalikuks tagastusnõue peatada ka kriminaalmenetluse ajaks, teha selleks MKS § 107 lg 2 alusel uus otsus.
|
| 3-3-1-1-11
|
Riigikohus |
06.04.2011 |
|
Maksukorralduse seadus eristab tagastusnõude tuvastamise ja tagastusnõude täitmise nõudeid. Õigustatud isiku poolt tagastusenõude esitamist on selgitatud Riigikohtu 05.02.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-89-06. Käesolevas asjas tekib maksukohustuslasel tagastusnõue maksuhalduri haldusakti tühistamisest halduskohtu otsusega. Halduskohtule esitatud kaebus võib selles kontekstis asendada tagastusnõude tuvastamise kaebust, mitte aga tagastusnõude täitmise taotlust. Kohtuotsusest tuleneva tagastusnõude täitmiseks oleks maksukohustuslane pidanud MKS § 106 lg 1 kohaselt esitama eraldi taotluse vahetult maksuhaldurile. Kuna taotlus on esitatud pärast maksuotsuse tühistamise aluseks olnud kohtuotsuse jõustumist, ei ole täidetud MKS § 116 lg 1 kolmandas lauses toodud tingimus ning maksuhaldur oli intressi suuruse arvutamisel kohustatud lähtuma sama lõike teisest lausest.
MKS § 106 lg-t 1 tuleb mõista nii, et tagastusnõude täitmise taotluse esitamise viis sõltub sellest, kuidas ja mille alusel tagastusnõue tekib. Tagastusnõude täitmise taotluse saab esitada maksudeklaratsioonis kui samas deklaratsioonis täidetav tagastusnõue tuvastatakse. Kui tagastusnõue tekib maksuotsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise tulemusena, siis sellise tagastusnõude täitmise taotlust ei ole võimalik esitada tuludeklaratsioonis, vaid selle kohta tuleb esitada eraldi kirjalik taotlus.
|
| 3-3-1-2-11
|
Riigikohus |
06.04.2011 |
|
Intressi arvutamisele kohaldamisele kuuluva maksukorralduse seaduse redaktsiooni kindlaksmääramiseks tuleb aluseks võtta sündmus, mis tõi kaasa intressi arvestamise kohustuse.
Vt lahendi nr 3-3-1-1-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-72-08
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
TuMS § 12 lg-s 1 ega §-des 13-21 toodud maksustatavate tulude loetelus ei ole konkreetselt nimetatud AVVKHS alusel makstavat hüvitist. Puudub ka säte, mis näeks sõnaselgelt ette selle hüvitise maksuvabastuse. Kuna TuMS § 12 lg 1 ei defineeri tulu mõistet, siis tuleb lähtuda õiguskirjanduses ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadest. Juhuslikku laadi sissetulekuid, mis ei ole tekkinud isiku tavapärase majandustegevuse tulemusena, ei ole õige lugeda tuluks ja tulumaksuga maksustada (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-57-07 p-i 10).
Tulu mõiste sisustamise seisukohast on oluline teha vahet saamata jäänud tulu hüvitamisel ja mittevaralise kahju hüvitamisel. Saamata jäänud tulu eest makstav hüvitis on oma olemuselt tulu TuMS § 12 lg 1 tähenduses ja kuulub tulumaksuga maksustamisele. Mittevaralise kahju hüvitis on üldjuhul oma olemuselt juhuslikku laadi sissetulek, sest sellisele sissetulekule sarnast tulu ei ole võimalik teenida tavaolukorras, kus isikule ei ole kahju tekitatud. Kuna mittevaralise kahju suurust ei ole võimalik rahas mõõta ja kahjuhüvitis on hinnanguline, siis ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud. Arvestada tuleb ka seda, et AVVKHS § 5 alusel makstakse hüvitis välja ühe maksena ning hüvitise saaja ei saa maksuvaba tulu mahaarvamist kogu perioodi eest rakendada.
AVVKHS § 5 alusel füüsilisele isikule alusetult vabaduse võtmise eest makstud hüvitis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu ja tulumaksuga maksustatav ainult saamata jäänud tulu hüvitamise osas. AVVKHS § 5 lg 4 ei täpsustada, kui suures osas jaguneb makstav hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja kui suures osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt ning kogu hüvitis on tulumaksuga maksustatav vaid 50% ulatuses (vt ka Riigikohtu 17.05.1999 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-21-99 p-i 4).
Tulumaksu kinnipidajal on õigus ja kohustus pidada maksumaksjale tehtud väljamakselt kinni tulumaksu, kuid tulumaksu kinnipidaja on õigustatud tulumaksu kinni pidama vaid sellistelt väljamaksetelt, mis on Tulumaksuseaduse kohaselt maksustavad füüsilise isiku või mitteresidendi tuluna. Kui tulumaksu kinnipidaja on rikkunud Tulumaksuseadusest tulenevaid kohustusi ning pidanud väljamakselt tulumaksu kinni seaduses lubatust rohkem, on väljamakse saajal õigus nõuda maksu kinnipidajalt ebaõigesti kinni peetud tulumaksu tagastamist.
Samas tuleb silmas pidada, et residendist füüsilise isiku puhul ei määrata tulumaksu kinnipidamise kaudu isiku tulumaksukohustust lõplikult kindlaks. Füüsiline isik on kohustatud deklareerima kõik maksustamisperioodil saadud tulud ja kinni peetud tulumaksu TuMS § 44 kohaselt esitatavas tuludeklaratsioonis. Kui maksustamisperioodi jookusul kinni peetud tulumaks oli suurem kui maksumaksja tuludelt arvutatud tulumaks, siis on Maksu- ja Tolliamet TuMS § 46 lg 6 kohaselt kohustatud enammakstud tulumaksu maksumaksjale tagastama.
|
Facebook
Twitter