https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1350| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-23-2480/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.06.2024

Kuivõrd seadus sätestab koolikohustuse, mis tavajuhul eeldab põhihariduse omandamist, siis ei saa kaebajal kaebeõigus ilmselgelt puududa üksnes selle tõttu, et tal tekib koolikohustus alles mitme aasta pärast. (p 14)


Põhiseadusest tuleneb üksnes õigus eestikeelsele haridusele, v.a. haridus vähemusrahvuse õppeasutuses. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt muu kui eestikeelse põhihariduse pakkumist, sest muus keeles haridust on ühtlasi võimalik saada erakoolidest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 39). (p 16.1)

Üksnes riigikeeles põhihariduse pakkumine on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artikliga 2, mis sätestab isiku õiguse haridusele. (p 16.2)


Õigusest säilitada rahvuskuuluvus tuleneb küll riigi kohustus aidata kaasa emakeele ja kultuuri õppele, aga sellest ei tulene riigile kohustust pakkuda kogu põhiharidust muus keeles kui eesti keeles. (p 16.5)


Vanema õigusest otsustada lapse hariduse üle ei tulene vanemale subjektiivset õigust nõuda hariduse pakkumist eelistatud keeles, kui lapsel kui õpilasel pole subjektiivset õigust saada haridust selles keeles. (p-d 17 ja 18)

3-23-671/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.05.2024

Õiglase kaitseõiguse tagamiseks on menetlusosalisel vältimatult vajalik teada fakte ja asjaolusid, millele haldusorgan oma otsust tehes tugines. Kohtuotsus ei peaks põhinema asjaoludel ja dokumentidel, millega menetlusosalisel ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille suhtes ta pole saanud oma seisukohta avaldada (vt nt ka EKo liidetud kohtuasjades C-420/22 ja C-528/22, p 102 jj). Menetlusosalise kaitstavaks huviks kohtuasja lahendamisel ei saa siiski olla sellise teabe enda valdusse saamine, millele tal juurdepääsu olla ei tohiks. Vastupidine avaks tee kohtumenetluse ärakasutamiseks selle tegelikule eesmärgile (isiku õiguste kaitse) mittevastavalt (kaitstud informatsiooni saamiseks). (p 12)

Asutusesiseseks kasutamiseks määratud dokumendi kaitseks võib kohus sellega tutvumist piirata, kaaludes enne menetlusosalise huvi omada ülevaadet asjas esitatud tõenditest ning kaitsta tõhusalt oma õigusi ja avalikku huvi andmete salajas hoidmise vastu. (p 13)

Kolleegium käsitles HKMS § 79 lg 1 p 1 alusel juurdepääsu piirangu kehtestamist asjas nr 3-17-911. Kuigi selles asjas oli tegemist juurdepääsupiiranguga riigisaladusega kaitstud teabele, on need seisukohad osaliselt asjakohased ka praegu. Selles asjas tehtud otsuses (p 26.3) leidis kolleegium, et kohtumenetluses võib olla põhjendatud kõigepealt hinnata menetlusosalise teadmisvajadust ning vältimatu teadmisvajaduse puudumisel jätta isik julgeolekukontrolli saatmata. Käesolevas asjas eeldaks ringkonnakohtu hinnangul RAB-il oma taotluse juurde jäämine viimaselt suhtlust välisriigi rahapesu andmebüroodega ja neilt teabe avaldamiseks nõusoleku küsimist. Selline suhtlus võtaks aega ning venitaks menetlust. Seepärast oleks ka praegusel juhul põhjendatud kõigepealt hinnata, kas RAB-i taotluses varjatud teave on vältimatult vajalik kaebajale oma õiguste kaitseks. Eelkõige, kas RAB on oma järelduste tegemisel sellele teabele tuginenud. (p 15)

Asjas nr 3-17-911 leidis kolleegium, et riigisaladusega kaetud dokumentidele ei saa kohus juurdepääsu lubada, kui menetlusosalisel sellekohast luba pole. Ka juhul, kui kohus leiab, et varjatud teabel pole riigisaladuse tunnuseid, ei ole halduskohtul vaatamata sellele, et tegemist on õigusküsimuse lahendamisega, pädevust teabe salastatuse taset ise muuta (p 27.2), sest tegemist on eriregulatsiooniga. Praegusel juhul on küsimuse all teabe tunnistamine asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse alusel ning vaidlused sellise teabe varjamise üle alluvad üldjuhul halduskohtule. Seega on halduskohtul menetlusosalise juurdepääsu piiramise taotluse korral võimalik hinnata, kas teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine annab aluse varjata seda ka menetlusosalise eest kohtumenetluses. Arvestades halduskohtumenetluses kehtiva uurimisprintsiibi olemust, pole alati võimalik menetluses kasutada alternatiivi ja võtta haldusasja arutamisel uuritavate ja kohtulahendi tegemisel arvestatavate tõenditena arvesse vaid neid, millele on juurdepääs kõigil menetlusosalistel. (p 17)

Kui kohtumenetluses on esitatud teiselt rahapesu andmebüroolt saadud teave, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (vt ka AvTS § 41 lg 3), ning kohus leiab, et sellele teabele on vältimatult vaja tagada teise menetlusosalise juurdepääs, tuleb RAB-ile anda aeg, et küsida teiselt andmebüroolt sellist nõusolekut. Kui nõusolekut avaldamiseks ei anta, tuleb teave jätta avaldamata. Kahtlemata on RAB-il võimalik selliseid olukordi vältida, kas teatades teavet küsides välisriigi rahapesu andmebüroole kavatsusest kasutada seda haldus(kohtu)menetluses või jättes ettekirjutuse faktilistes asjaoludes ettekirjutuse põhjendamise seisukohast ebaolulised tegevused ja faktid kajastamata (vt ka RKHKo nr 3-17-1026/43, p 39). Vajaduse korral saab need esitada kohtumenetluses kohtu eraldi nõudmisel. (p 19)

3-23-2195/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2024

Riigi õigusabi seaduse alusel kehtestatud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 18 reguleerib tõlkekulude hüvitamist, kuid seda vaid juhul, kui kasutatakse tõlketeenust. Kui advokaat kasutab ise tõlkeprogramme, suurendab see õigusabi osutamisele kulunud aega. Advokaat peab ametlikust tõlketeenusest loobumisel iga kord hindama enda keeleoskust ja konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui esineb kahtlus, et tõlkeprogrammide abil ei ole võimalik menetluses olulist dokumenti või pöördumist korrektselt tõlkida, peab advokaat siiski kasutama tõlketeenust. Tõlkimise eest on esindaja õigustatud tasu saama. (p-d 13 ja 14)


Advokaadile riigi õigusabi tasu määramine ei tohiks sõltuda sellest, kas ta on kohtule omaalgatuslikult esitanud toimingute tegemist tõendavaid materjale. Juhul kui riigi õigusabi tasu taotlust lahendaval kohtul tekib kahtlus toimingute tegemise või vajalikkuse kohta, on kohtul võimalik küsida advokaadilt täpsustavaid küsimusi. Kohtul on ka õigus küsida advokaadilt toimingute tegemist tõendavaid materjale, arvestades seejuures advokaadi kutsesaladuse põhimõttega. (p 15)

3-24-601/7 PDF Riigikohtu erikogu 11.04.2024

Kui pärast väärteoteate kohtuvälisele menetlejale esitamist aga enne väärteomenetluse alustamist on kohtuväline menetleja tekitanud oma tegevusega (tegevusetusega) isikule kahju, siis kuulub selle hüvitamise nõue lahendamisele maakohtus. (p 6)

3-21-2682/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.03.2024

Riigi eriplaneeringu menetluses korraldatakse KSH, mille eesmärk on mõjutada strateegilisi valikuid otsustusprotsessi varases staadiumis. Just strateegilisel tasandil tuleb teha valik, kas üldse ja kui, siis millisesse asukohta rajada selline olulise mõjuga objekt. Reastamise põhimõttest lähtudes peab otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. KMH ei saa seejuures asendada KSH d. Seda arvestades ei ole loogiline ega otstarbekas algatada enne eriplaneeringu kehtestamist KMH d, mille eesmärgiks ei peaks olema olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha valik. (p 15)

KMH algatamist sellises olukorras ei õigusta ka võimalus kasutada KMH raames kogutavat teavet hiljem riigi eriplaneeringu algatamisel. Kui eriplaneeringu puhul juhib ja korraldab kogu protsessi planeeringu koostamise korraldaja, siis KMH menetluses on väga suur roll arendajal. Arendaja teeb näiteks juhteksperdiga koostööd KMH programmi ja aruande koostamisel, korraldab KMH programmi ja aruande avaliku arutelu, teeb juhteksperdiga koostööd ettepanekutele vastamisel ja paranduste tegemisel ning saadab ise välja vastused neile ettepanekutele. Kolleegiumi hinnangul võib juhul, kui menetluses on suurem roll haldusorganil, erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, mil tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu talle kõige soodsama lahenduse valimisest. Arendaja suur roll võib soodustada kaalutlusvigade teket. (p 16)


KMH direktiivi art 7 ei reguleeri piiriülese keskkonnamõjuga projekti puhul KMH korraldamist erinevates riikides eraldi menetlustes, vaid käsitleb olukordi, kus KMH viiakse läbi ühes riigis ja teisega konsulteeritakse. Sarnane sisu on KeHJS piiriülese keskkonnamõju hindamist käsitlevatel sätetel (eelkõige § 30). KMH direktiiv ei nõua KMH d enne tegevusloa (direktiivis nimetatud teostusloaks) taotluse esitamist. Ka Espoo piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni art 2 lg 7 eeldab KMH d „vähemalt projektjärgus“, mitte varem. (p 17.1)

Komisjoni juhistest KMH menetluse kohaldamise kohta suurtele piiriülestele projektidele („Guidance on the Application of the Environmental Impact Assessment Procedure for Large scale Transboundary Projects“) võib järeldada, et suure piiriülese projekti puhul on eelistatud esmalt teha riikide koostöös ühine KMH ja alles seejärel vajaduse korral korraldada kummaski riigis riigisiseseid menetlusreegleid järgivad menetlused. Selline korraldus on aga võimalik ainult riikidevahelisel kokkuleppel. (p 17.2)


Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. (p 18)


KeHJS § 261 lg 6 2022. a jaanuaris jõustunud muudatus oli üksnes täpsustavat laadi. Ilmselge perspektiivituse tingimus hõlmas ka varem vastuolu kehtivate planeeringutega, juhul kui loa andmise eelduseks oli kooskõla planeeringutega. Kuigi KeHJS § 261 võimaldab KMH algatada enne loataotluse esitamist, on KMH olemuslikult seotud tegevusloaga KeHJS mõttes, mis omakorda seostab ilmselge perspektiivituse lõikes 6 tegevusloa andmise võimatusega. Selline olukord võib esineda põhjusel, et kavandatava ehitise püstitamiseks on vaja koostada riigi eriplaneering. (p 14)

3-20-1329/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.03.2024

Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)


Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)


Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)

Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)


Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)


Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)

KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)


Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)


Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)


Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)


Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)


Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)

3-22-2197/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2024

Kui riigile kuuluv äriühing, mis oma põhiülesandena täidab avalikku ülesannet, müüb avalikul enampakkumisel oma vara ning see tehing ei ole põhiülesandega seotud, siis ei ole see tehing avalik-õiguslik. Seega sellest tehingust kerkivad vaidlused ei ole halduskohtu pädevuses. (p 15)

3-22-2187/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2024

Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)


AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)

3-22-2321/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.02.2024

Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta RKHKm nr 3-3-1-39-13, p 12). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 10). Seega pole HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik arsti tegevuse peale vaiet esitada. (p-d 7, 8 ja 10)

2-21-1582/97 PDF Riigikohtu erikogu 07.02.2024

Riigikohtu järjekindlas praktikas (RKHKo nr 3-20-915/47, p 32; RKHKm nr 3-20-2004/46, p 19; RKHKo nr 3-20-1115/147, p 40; RKHKm nr 3-22-937/21, p 7) on kinnistunud seisukoht, et RÕS § 22 lg-s 3 on sätestatud kolme kuu pikkune tähtaeg riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks alates riigi õigusabi toimingu tegemisest, kui menetlus ei lõpe varem. Seda praktikat toetab RÕS § 22 lg 3 selge tekst. Sättele praeguse kuju andnud eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 200 SE) lk-lt 22 nähtub, et praktika on kooskõlas seadusandja tahtega. Selgelt väljendatud seadusandja tahtest kõrvale kaldumine pole põhjendatud. (p-d 8 ja 9)

3-22-1389/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.01.2024

Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)


Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)


Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)

3-22-2296/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.01.2024

Haldusorgan korraldas vaidemenetluse ja lahendas vaided otsusega. Seejuures andis haldusorgan kaebajale võimaluse vaietes puuduste kõrvaldamiseks, pikendas vaiete läbivaatamise tähtaega ning kutsus kaebaja esindaja volikogu istungile vaiete kohta selgitusi andma. Kolleegium leiab, et kirjeldatud haldusorgani tegevus oli kaebajat eksitav ning selle tulemusena jäi kaebus halduskohtusse õigel ajal esitamata. Kaebajal olnuks piisavalt aega pöörduda halduskohtusse, kui haldusorgan oleks vaided HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul vaideõiguse puudumise tõttu tagastanud. (p 17)


HMS § 72 sätestab üldreegli, mille kohaselt saab haldusmenetluse toimingu üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sama sätte lg 3 loetleb erandid, mil menetlustoimingu haldusaktist eraldiseisev vaidlustamine on võimalik. Loetelu ei ole ammendav, kuivõrd HMS § 72 lg 3 p 5 kohaselt saab lisaks sama sätte lg 3 p-des 1–4 nimetatud juhtudele haldusaktist eraldi vaidlustada ka muu seaduses sätestatud toimingu. Kolleegium märgib, et HMS § 72 lg 3 p 5 tuleb mõista nii, et vaidemenetluse korras saab menetlustoimingu haldusaktist eraldi vaidlustada, kui selline võimalus on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Eeltoodust tulenevalt ei tähenda asjaolu, et menetlustoimingut saab HKMS § 45 lg 3 järgi halduskohtus eraldi vaidlustada, automaatselt seda, et menetlustoimingu peale saab ka vaiet esitada. (p 13)

Lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 3 esitada MaaPS § 27 lg s 7 sätestatud kohaliku omavalitsuse uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise peale kaebuse halduskohtule. Samas ei näe ei MaaPS ega muud õigusaktid ette võimalust kohaliku omavalitsuse keeldumise vaidlustamiseks vaidemenetluse korras. Seega puudus kaebajal kohaliku omavalitsuse arvamuse peale vaide esitamise õigus. (p 14)


Kohalikul omavalitsusel pole takistust tagastada vaie ka hiljem kui HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja möödumisel. Kohtupraktika kohaselt pole seaduses haldusorganile sätestatud tähtaeg reeglina nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Nii ei välista ka HMS § 41 haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning HMS § 58 kohaselt ei anna tähtaja rikkumine iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. (p 18)

3-21-150/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Vastustaja uuendas kaitsevööndi muutmist kaaluma asudes varasema haldusmenetluse ning koos uue kaitsevööndi kehtestamisega tunnistas varasema haldusakti kaitsevööndi määramist puudutavas osas kehtetuks. HMS § 68 lg 3 järgi loetakse haldusakt kehtetuks üldiselt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest. Seega on varasema käskkirja kaitsevööndit puudutav osa alates uue käskkirja jõustumisest kehtetu olnud ja seda ei ole vaidlustatud (vaidlustati ainult uue kaitsevööndi kehtestamine). Õige ei ole, et kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus mälestise kaitsevöönd sootuks kaob. Esiteks on kultuuriministril käskkirja täielikult tühistamisel võimalik kehtestada uus kaitsevöönd. Teiseks ei nõua seadus mälestisele tingimata kaitsevööndit. Põhimõtteliselt ei oleks uuendatud haldusmenetluses olnud välistatud ka järeldus, et kaitsevööndit polegi vaja. Varasema käskkirja kehtetuks tunnistamine ja uue kaitsevööndi kehtestamine on vaidlusaluse käskkirja eraldi punktid, mida pole omavahel pandud tingimuslikku seosesse. Selles olukorras ei ole takistust tühistada kaitsevööndi määramine täies ulatuses, mitte ainult selles, milles see ületab senise kaitsevööndi piire. (p 24)


Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve ning teha proportsionaalne otsustus. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus. (p d 25–26)

Hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga. (p 35.1)


Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid, tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui ta jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine tegevus, milleks oleks vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut. Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast. (p 31)


Vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel, lähtudes kehtivast õigusest. (p 31)


Arvestades, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise. (p 33)


Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused. (p 37)


Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane kolmanda isiku õigusabikulusid tervikuna kaebajalt välja mõista. Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandale isikule ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. (p 38.2)

3-23-1543/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)

3-21-629/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.12.2023

Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti põhjendused, millega on nõustunud ka töötukassa ekspertarst, viitavad sellele, et arstil oli kahtlus, kas kaebajal esineb tunnetuslike võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise piiranguid, kuid tervise infosüsteemi andmed olid taotluse lahendamise ajal selle kahtluse kõrvaldamiseks ebapiisavad. Sellisel juhul tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt (tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 p 3, ka § 2 p 11; vt RKHKo nr 3 20 2474/11, p 28), mitte soovitada isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus. (p 13)


Taotleja töövõime hindamisel tuleb muu hulgas arvestada erinevates valdkondades esinevate piirangute koosmõju (vt tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 3 p 2 ja lg 4 p 1, § 8 lg 2). (p 14)


Töövõime olemasolust kohtumenetluse ajal ei saa üheselt järeldada seda, et töövõime oli olemas ka taotluse lahendamise ajal. (p 15)


Kohtul tuleb terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduste kontrollimiseks kasutada üldjuhul erialaasjatundja abi (RKHKo nr 3-2 0-2474/11, p-d 19 ja 20; vt ka RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24). (p 17)

3-23-1915/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)


Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.

Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)

Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)

3-22-2094/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2023

KOKS-i sõnastusest nähtub, et seadus käsitleb volikogu esimehe ametikohta erinevalt võrreldes nii volikogu liikme kui ka teiste volikogu töö toimimiseks moodustatud organitega. Nii võib volikogu otsustada, et volikogu esimehe (või ühe aseesimehe) ametikoht on palgaline (KOKS § 17 lg 4), millega koos kohaldub esimehele KOKS § 17 lg‑s 41 sätestatud 35 kalendripäeva pikkune põhipuhkuse regulatsioon. Palgalisel ametikohal töötavale volikogu esimehele on ametist vabastamise korral ette nähtud sotsiaalsed garantiid (KOKS § 541). Samuti kaasneb volikogu esimehele tema umbusaldamisega ametist, mitte üksnes esimehe kohustustest vabastamine (KOKS § 46 lg 3 teine lause).

Eelnev ei muuda siiski volikogu ning volikogu liikme vahelist suhet välisõigussuhteks. Nagu eespool selgitatud, on volikogu esimehe valimine ning tema ametikoha kujundamine volikogu sisemise töökorralduse osa. Seda reguleerivatel sätetel ei ole välismõju ja need ei ole kohtus kaitstavad subjektiivsed avalikud õigused. (p 11)


PS § 156 lg‑s 1 sätestatud passiivne valimisõigus tagab isikule subjektiivse õiguse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Lisaks hõlmab passiivne valimisõigus isiku õigust omada valituks osutumise korral volikogu liikme mandaati (volitusi) (RKPJKm nr 5-19-45/9, p 42) ning teostada mandaadiga kaasnevaid volikogu liikme õigusi, näiteks osaleda ja hääletada volikogu istungitel. (p 12)


HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kolleegium selgitas määruses nr 3-17-2784/20 kokkuvõtvalt, et kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidlused on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p‑d 7 ja 8)

Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt p 8 ja seal viidatud RKHKm nr 3-3-1-74-08, p‑d 12 ja 13). (p 9)

Kollegiaalorgani ja selle liikme sisesuhtest võrsunud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb (vt RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). Seadusandja pädevuses on otsustada, kas selline volikogu sisevaidlustest tulenevate vaidluste lahendamise regulatsioon kehtestada. Kui seadusandja sellise normistiku loob ja peab vajalikuks kaebeõiguse andmist, siis tuleks sisevaidlustest tulenevad küsimused lahendada süsteemselt ja terviklikult, nähes ette ka vajalikud õiguskaitsevahendid, mida volikogu liikmel oleks võimalik enda õiguste rikkumise korral kasutada. Kui volikogu liikmele oleks tema õiguste kaitseks antud kaebeõigus, ei saaks volikogu otsuste kohtulik kontroll ulatuda nende otsuste sisulisele hindamisele (PS § 4). Küll aga saab kaebeõiguse olemasolu korral olla kohtute pädevuses otsuste vastuvõtmiseni viinud menetlusreeglite järgimise kontroll. (p 14)


Volikogu otsus volikogu esimehele umbusalduse avaldamise kohta on halduse siseakt. Isikule antakse mandaat volikogu töös osalemiseks volikogu liikmena (KOKS §‑d 16 ja 17). Volikogu valib esimehe, kelleks saab olla üksnes volikogu liige (KOKS § 42 lg 2). Volikogu liikme õigus kandideerida ning osutuda valituks volikogu esimeheks ei ole hõlmatud volikogu liikme mandaadiga kaasnevate õiguste teostamisega, vaid see on osa volikogu töökorraldusest. Ka volikogu esimehele umbusalduse avaldamine on volikogu sisemise töökorralduse küsimus ning puudutab üksnes volikogu ja volikogu liikme vahelisi sisesuhteid. Volikogu esimehele umbusalduse avalduse esitamiseks piisab vähemalt neljandiku volikogu liikmete poolthäältest (KOKS § 46 lg 1) ning see tuleb algatada volikogu istungil (KOKS § 46 lg 11). Umbusaldushääletus on avalik (KOKS § 46 lg 3 esimene lause). Umbusaldamise edukus sõltub volikogu istungil toimuva hääletuse tulemustest (KOKS § 45 lg 5 teine lause). Õigus esitada umbusaldusavaldus on demokraatliku valitsemisprotsessi tavapärane osa. Volikogu liikme õiguste kaitse ei ulatu sellest sisesuhtest kaugemale. Volikogu sisesuhetest tulenevad õigused ei ole subjektiivsed õigused HKMS § 44 lg 1 mõttes. (p 10)

3-22-2509/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2023

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda] 23. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131–133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda], 21. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). (p 18.4)

Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik, 30. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). (p 18.5)


HKMS § 158 lg 31 tähendab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle käivas vaidluses nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. See säte laieneb nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus. (p-d 12, 12.2)

Kohtud pidanuks PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Muutunud asjaoludest tingitud olukorras ei ole päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l. Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Pagulasstaatuse hindamine ei ole kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda. (p-d 14–15)

Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. (p 16.2)

Kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL-i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine (vt EKo Torubarov, C-556/17, p 66). (p 16.4)

Kuigi HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära, st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta. Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist. (p 17)


Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. (p 18)

Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. (p 18.1)

Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Kolmandate isikute tegevus võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. (p 18.2)

Üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda], 23. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits, 7. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi, 25. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). (p 18.3)

EIK on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi, 15. mai 2021, nr 52077/10, p 63). (p 18.5)

Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on EIK tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab EIK arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). (p 18.6)

Direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. (p 18.7)

Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. (p 18.8)

3-21-552/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.12.2023

Metsateatiste registreerimisel (raieks loa andmisel) kaitsealal peab Keskkonnaamet lähtuma kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid. Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. (p 16)


Kuigi kanakulli pesapuu on oluline, tuleb looduskaitsealal asuvat kanakulli kui kaitsealuse liigi elupaika kaitsta tervikuna. Elupaik ei koosne pelgalt pesapuu(de)st, vaid ka sellise ulatusega metsamassiivist, mis tagab kanakulli elutegevuseks vajaliku pesametsa säilimise ja häirimise vältimise. Seejuures ei sõltu elupaik kinnistu piiridest. Sobivate elupaikade hävimine on kanakulli jaoks suurim ohutegur ja nende säilimine oluline kanakulli arvukuse tõstmiseks. (p 18)

Eristada tuleb termineid „püsielupaik“, mis on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, ning „elupaik“. Viimast seadus küll kasutab, aga ei defineeri. Keskkonnaamet on selgitanud, et „elupaik“ on kanakulli puhul samaväärne terminiga „pesapaik“ ning elupaik on „pesitsusterritooriumi“ oluline osa. (p d 18.1 ja 18.4)


Kui raieks loa andmise menetluses ilmneb asjaolude pinnalt, et keskkonnaregistri andmed on väärad, tuleb registriandmed parandada ja otsuse tegemisel lähtuda õigetest andmetest. Metsateatiste registreerimise ajal kehtinud KeRS § 6 lg 1 ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). Kaalutlusõiguse teostamisel ja ohtude prognoosimisel saab haldusorgan arvestada vaid nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Kui olulised andmed ei jõudnud haldusorganini tema enda menetlusvea tõttu, ei vabanda asjaolu mitteteadmine puudulikku otsust. (p-d 21–21.1)


Korrakohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada pelka telefonikõnet, kus kaebajat teavitatakse üks päev enne metsateatiste registreerimisest keeldumist tema jaoks varem mitte teada olnud asjaolust, et tema kinnistul on kanakulli elupaik ning et sellest tulenevalt jäävad metsateatised registreerimata. Selline ärakuulamine võis kanda küll kaebajale antavast haldusaktist etteteatamise eesmärki, kuid ei jätnud mõistlikku ajaakent piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus keeldumise põhjus oli kaebaja jaoks üllatuslik. Ärakuulamine ei eelda alati, et isikule esitatakse enne haldusakti eelnõu tutvumiseks, kuid isikul peab ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema siiski piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda. Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavad täiendavad andmed. Viimati öeldu eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist. (p 22.1)


Kuigi kinnistuomanikule on keskkonnaregistri kanded nähtavad, peab tal olema ajend, et registriga tutvuda. Isik võib vastasel juhul heas usus astuda samme, mida ta võimalikest tulevastest piirangutest teades ei astuks. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul oluline, et kinnistuomanikke teavitataks, kui kinnistul leitakse ja kantakse registrisse kaitsealuse liigi elupaik. Selline teavitussüsteem on võimalik luua mh automatiseerituna, saates omanikule näiteks e-kirja. (p 22.2)


Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. See tõdemus kehtib ka loodusteaduslike asjaolude puhul, sh kui kohtul tuleb hinnata, milline mõju on kavandataval raiel kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamisele ja elupaikade kaitsele. (p 23.5)

3-22-1679/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2023

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)


Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)


Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)


Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)


Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)


Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)

Kokku: 1350| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json