3-24-660/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2025 |
|
VangS § 48 lõikest 1 tulenevalt lasub vanglal avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste ja halduskohtu pädevuses on kontrollida selle kohustuse täitmist. Nimetatud kohustus hõlmab ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemist. Lubatavast juurdehindluse määrast sõltub see, kas kinnipeetaval on ka tegelikult võimalik sisseoste teha. Juurdehindlus ei tohi olla ebaproportsionaalselt suur. Vanglal säilib nimetatud avalik-õiguslik kohustus ka siis, kui kaupa müüb vanglas eraisik. Sel juhul on vanglal võimalik reguleerida sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemist eraisikuga sõlmitud lepingus (vt RKEKo nr 3-3-1-48-12, p-d 9–11). (p 8)
Nii kauba juurdehindlusele kui ka kättetoimetamise kulule seatud piir 20% turuhinnast on ette nähtud selleks, et tagada kinnipeetavatele tegelik võimalus osta vangla poest kaupa. Tegemist ei ole müügilepingust tulenevate kohustuste üle peetava vaidlusega. Halduskohus peab kindlaks tegema, kas vangla on rikkunud VangS § 48 lõikest 1 tulenevat tagamiskohustust. Sealjuures tuleb iga kauba juurdehindlust arvestada eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavatele reaalne võimalus osta kaupu (RKEKo nr 3-3-1-48-12, p-d 13 ja 14). (p 9)
Kuna vangla peab tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise reaalse võimaluse, peab ta kontrollima teenuse osutamise vastavust vangistust reguleerivatele õigusaktidele (sh hindade kooskõla VangS § 48 lõike 1 kolmanda lausega). (p 10)
|
| 3-23-2858/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2025 |
|
RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm nr 3-1-1-24-17, p 11). (p-d 12-14)
EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti. (p-d 15-16)
Rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimine on võimalik juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem. Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt KorS § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm nr 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 12). Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja järelevalvemenetlust ei viida läbi kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-33-13, p 21). Rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel). (p-d 17-17.5)
Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud. (p 19.3)
RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kumulatiivselt järgmised:
1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur,
2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm nr 3-20-664/10, p 11)),
3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10),
4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist. (p 22)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele. (p 24.4)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. (p 28)
Halduskonfiskeerimine on võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7). Halduskonfiskeerimine on võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses. (p-d 30-30.2)
Eeldus, et ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist võimaldab kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks. (p 31)
Halduskohtul tuleb halduskonfiskeerimiseks loa andmisel esmalt selgitada, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse haldusmenetluses, mis eelneb RAB-i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses. Selline tõlgendus lähtub vajadusest tagada isiku õiguste tõhus kaitse, samuti asjaolust, et põhiseadusest otseselt mittetuleneval halduskohtu loal peab olema mõistlik põhjus, mis õigustaks eraldiseisvat eelkontrolli lisaks tavapärasele halduskohtu järelkontrollile. (p 19)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Kui kohus piirab HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel koostoimes § 79 lg-ga 1 isiku õigust tutvuda toimikuga, riivatakse sellega ühtlasi PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei moonutata õigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 11) ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Piiramise otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse. (Vt pikemalt nt RKHKm 3-23-671/33, p 9 ja seal viidatud praktika; vt ka p-d 15 jj; EIKo 06.03.2012, Leas vs. Eesti (59577/08), p-d 77 jj.) (p 24.7)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
|
| 3-22-2402/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.03.2025 |
|
Menetlusabi taotlust lahendav kohus peab taotleja majandusliku seisundi hindamisel võtma arvesse, kas taotlejal on ka pärast menetluskulude, praegusel juhul apellatsioonkaebuse esitamisel tasutava riigilõivu maksmist piisavalt raha HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud vältimatuteks kulutusteks taotluse esitamisele järgneva nelja kuu jooksul. Kui kohus on tuvastanud, et taotlejale ei jää pärast menetluskulude kandmist piisavalt raha vältimatuteks kulutusteks, peab kohus hindama, kas taotleja saab siiski need kulutused teha tulevikus laekuvate sissetulekute arvel. (p 11)
HKMS § 111 lg 1 on abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks (RKÜKo nr 3-3-1-35-15, p 44). Sealjuures tuleb kaebuse perspektiivikuse hindamisel arvesse võtta asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). (p 14)
|
| 1-22-3155/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2025 |
|
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)
KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)
(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)
Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)
Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)
Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)
Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)
Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)
Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)
Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)
Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)
KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)
KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)
Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)
(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)
Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)
|
| 3-22-2476/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm nr 3-24-146/17, p 8). (p 12)
Advokatuuri aukohtumenetlus on seadusega reguleeritud haldusmenetlus, millele laieneb HMS (AdvS § 17 lg 7) ja mille korraldab HMS § 8 lg 1 mõttes haldusorgan (vt HMS § 2 lg 1). (p 12)
Kuna huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm 3-24-146/17, p 8), tuleb huvitatud isiku advokatuuri aukohtumenetluses esitatud advokaadi selgitustele juurdepääsuõiguse sisustamisel lähtuda igaühe õigusest tutvuda avaliku teabega. (p 12)
Teabenõue tuleb täita teabenõudja soovitud viisil (§ 17 lg 1). Arvestades avaliku teabe mõiste seotust teabe jäädvustamise ja dokumenteerimisega, hõlmab teabenõudja soovitud viisil teabenõude täitmine nii teabe saamise viisi kui ka vormi, sh teabekandjat. (p 13)
|
| 3-24-146/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õiguseid (RKHKo 3-nr 20-1214/98, p 10; vrd ka RKHKo nr 3-3-1-68-16, p-d 15–19). Advokatuuril on distsiplinaarmenetluses advokaadi väidetavale rikkumisele reageerimisel ja advokaadi karistamisel suur otsustusruum (AdvS § 19 lg-d 1 ja 2). Huvitatud isikul ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist (vrd RKPJKm nr 3-4-1-7-17, p 23). Seega on huvitatud isikul aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele. (p 8)
Pankrotihalduri või saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle teeb haldusjärelevalvet Eesti Advokatuur, kes võib advokaadile distsiplinaarkaristuseks määrata mh rahatrahvi või pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemise keelu (s.o võtta tegutsemise õiguse ära) kuni viieks aastaks. (p 11)
Maksejõuetuse teenistusel on advokatuuri kõrval pankrotihaldurina tegutseva advokaadi üle haldusjärelevalve tegemise õigus, kuid teenistus ei saa teha järelevalvet saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle. (p 12)
Halduskohus ei ole PankrS § 70 lg 5 p-s 9 nimetatud kohtuks, kelle poole saab maksejõuetuse teenistus haldurile trahvi määramiseks, halduri vabastamiseks, tegutsemiskeelu määramiseks või halduri tasu vähendamiseks pöörduda. Teenistusel võimalik pöörduda konkreetses pankrotiasjas pankrotihalduri trahvimiseks, vabastamiseks või tasu vähendamiseks maakohtu poole ning väljaspool pankrotimenetlust haldurile rahatrahvi või tegutsemise keelu määramiseks Eesti Advokatuuri või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu poole. (p 13)
|
| 3-21-1862/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.12.2024 |
|
Kolleegium on leidnud, et esineb alus menetluse lõpetamiseks, kui kehtivuse kaotanud haldusaktidel puudub mõju pärast nende kehtivusaja möödumist ning tühistamiskaebus on seetõttu muutunud ainetuks (RKHKm nr 3-20-580/47, p 11). Samuti on kolleegium selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu ning sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Sarnaselt saab lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt tuleb jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. See ei ole lubatud siiski pelgalt objektiivse õiguspärasuse kontrollimiseks. (p-d 9-13)
Kui kaebaja nõuab registrikande parandamist, milleks on pädev EKEI, mitte PPA, on kaebuse aluseks EKEI tehtud registrikande ebaõigsus. Sellisel juhul on kaebus esitatud EKEI tegevuse peale HKMS § 17 lg 1 tähenduses isegi siis, kui kaebaja on sõnastanud oma kaebuses, et nõuab PPA kohustamist. (p-d 16-18)
AvTS § 434 lg-s 3 on sätestatud, et andmekogu volitatud töötleja on kohustatud täitma vastutava töötleja juhiseid andmete töötlemisel ja andmekogu majutamisel ning tagama andmekogu turvalisuse. Sellest sättest ei tulene, et vastutaval töötlejal on õigus anda volitatud töötlejale juhis registris andmete parandamiseks. Nimetatud norm puudutab andmekogu tehnilist pidamist ega anna vastutavale töötlejale kontrolli konkreetsete andmekoosseisude üle, mille kohta kannete tegemise pädevus on antud konkreetsele volitatud töötlejale. Selleks on kõnealune säte liiga üldine, samuti ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust sätte kujunemislugu (vt Riigikogu X koosseisu 1027 SE seletuskiri kavandatud AvTS § 439 kohta). (p 17)
|
| 1-23-3860/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Mitmekümnepäevane apellatsioonitähtaeg on ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata. (p 14)
Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses küll mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid olukorras, kus menetlusosaline viivitab ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega, lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses temal endal ega too kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist. (p 15)
KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (KrMS § 41) ei ole iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. (p 12)
|
| 3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
| 3-24-647/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.10.2024 |
|
Järelevalveprotokolli juurde lisalehe koostamine ja PRIA-le edastamine on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-15-443/54, p 16). Sellise lisalehe õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja põhjendatud samas kaebuses kontrollaktiga (nt järelevalveprotokoll ja sellel põhinev ettekirjutus), millel see põhines. (p-d 12 ja 14)
|
| 3-23-1578/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.10.2024 |
|
HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab teisisõnu põhjendatud huvi. Haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud preventiivse kaebuse puhul peab isikul näiteks olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 8)
Faktilise asjaolu võib kohus HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada. Viidatud sättes ning § 37 lg 2 p-s 6 märgitud sõnu ,,faktiline asjaolu“ tuleb mõista kui volitust teha avalik-õigusliku vaidluse lahendamise raames kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigussuhteid, õigusi ning kohustusi nii avalik-õiguslikes kui ka eraõiguslikes suhetes (RKEKm nr 3-3-4-2-13, p 15). (p 10)
Energiasektori, sh maagaasituru toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu esineb Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi (vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 17).
Ka Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiks on tagada energiaturu toimimine ning energiaga varustamise kindlus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 194). Liikmesriigid võivad varustuskindluse tagamiseks kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused (kuni 4. augustini 2024 kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ art 3 lg 2; vrd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, 13. juuni 2024, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ art 6 lg 2). (p 12)
Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest (põhiseaduse § 10) peab energiaturgude ja -võrkude nõuetekohase ja kestliku toimimise lõppkokkuvõttes tagama riik. Mõistlike alternatiivide puudumise korral tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav gaasivarustus (vt ka maagaasiseaduse (MGS) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (MGS 4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (MGS § 21 lg 2). Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (MGS § 101 lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (MGS § 20 lg 31) ja võrguteenuste hinnad (MGS § 23 lg 4). Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (MGS 5. ptk). Lisaks on MGS § 22 lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (MGS § 22 lg 15). Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 11 p 2). (p 13)
Võrguteenust osutavad võrguettevõtjad (MGS § 2 p 9). MGS § 23 lg 1 kohaselt on võrguteenus selle seaduse tähenduses võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine. MGS § 22 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga sama seaduse, tegevusloa kõrvaltingimuste ja sõlmitud lepingu kohaselt. Erakapitalil põhinevad võrguettevõtjad sisenevad turule vabatahtlikult ja võivad sealt ka lahkuda, ehkki lahkumisele on seatud mõned eritingimused (vt nt MGS § 22 lg 6; vt ka MGS § 21 lg 4). HOS § 38 lg-st 1 nähtub, et maagaasiga varustamine võib teatud tingimustel olla avalik ülesanne. Lähtudes kolleegiumi senistest seisukohtadest avaliku ülesande määratlemisel, tuleb maagaasiga varustamist käsitada erandina avaliku halduse ülesandena ulatuses, milles võrguettevõtja täidab avalikes huvides riigi või kohaliku omavalitsuse ees tekkinud kohustust (RKHKo nr 3-20-1313/52, p 19 ja RKHKm nr 3-3-1-49-12, p 23), nt kui turutõrke tõttu tekiks vajadus määrata võrguettevõtjaks riigi või omavalitsusüksuse äriühing või riigihankemenetluses leitav ettevõtja. Ainuüksi see, et riik reguleerib raamistiku loomise kaudu võrguettevõtjate tegevust turul, ei tähenda, et riik on andnud ettevõtjale võrguteenuse osutamise üle riikliku ülesandena. (p 14)
Ühelgi juhul ei teosta ettevõtja võrguteenuse osutamisel riigivõimu volitusi ega astu tarbijatega sellest tulenevalt avalik-õiguslikesse suhetesse. Võrguteenuse osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on riik, võrguettevõtja ja tarbija (vrd RKHKm nr 3-20-1313/52, p 19). Gaasiturgude ja -võrkude reguleerimisel põhinev riigi ja võrguettevõtja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga. Sellel on siiski mõju ka tarbija ja võrguettevõtja vahelisele eraõiguslikule suhtele. (p 15)
Lisaks eelnevale tekivad vastastikused avalik-õiguslikud õigused ja kohustused võrguteenuse reguleerimisega seoses ka tarbijate ja riigi (Konkurentsiameti) vahel. Sellise õigussuhte sisuks on Konkurentsiameti õigus teha vajaduse korral ka tarbijate huvides järelevalvet võrguettevõtjate üle. Seega omab konkreetse võrguettevõtja olemasolu selle õigussuhte raames tähtsust. Kaebajal on õigus nõuda, et riik kutsuks vajadusel korrale võrguettevõtja, kes peaks konkreetses piirkonnas osutama võrguteenust, tagama gaasitarne ja ligipääsu gaasiturule ning hoidma oma võrgu toimimas ja korras (MGS § 22). Kui tarbijal puudub ligipääs toimivale gaasivõrgule, pole võimalik talle tagada ka gaasivarustuskindlust. (p 16)
Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 20)
MGS § 22 lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Kolleegium märgib, et kuigi MGS § 21 lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada MGS-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine - MGS § 1 lg 2). Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka MGS § 21 lg 4). Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. (p 23)
Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (MGS § 2 p 4, § 28 lg 2). Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. (p 24)
Liitumispunkt on MGS § 2 p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (MGS § 18 lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (MGS § 18 lg 5). Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. (p 25)
MGS § 22 lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (MGS § 20 lg 1). Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks. (p 26)
Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 21). (p 27)
|
| 3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-23-2818/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2024 |
|
Kui ehitusloa kohane tee tagab isikule juurdepääsu oma kinnistutele avalikult teelt, siis on ehitusluba isiku jaoks soodustav ning selle ehitusloa tühistamine riivaks tema omandipõhiõigust. Juurdepääs kinnistule avalikult teelt on soodsam kui eraõiguslik juurdepääsuõigus. Sealjuures ei ole oluline, kes on ehitusluba taotlenud ning et ehitusluba ei kohusta ehitama. (p 12)
Kui on ilmne, et asjas võidakse otsustada isiku õiguste või kohustuste üle, siis tema kolmanda isikuna kaasamisel ei ole määrav teiste menetlusosaliste menetluskulude suurendamine või menetlusaja pikenemine. Vajadusel on võimalik jätta menetluskulud osaliselt või täielikult kolmanda isiku kanda. (p 11)
Haldusorgani otsus kaasata isik haldusmenetlusse, ei tekita õigustatud ootust, et isik tuleb halduskohtumenetluses kolmanda isikuna kaasata. (p 12)
|
| 3-22-717/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2024 |
|
RVastS § 17 lg 3 rõhutab sõnaselgelt, et maksimaalne kümneaastase tähtaja kulgemine ei sõltu kahjust ega selle põhjustajast teadasaamisest. See ei sõltu ka mistahes muu asjaolu teadmisest, ka mitte kahju tekkimise hetkest, vaid ainult kahju tekitamise või põhjustamise hetkest. Selle sätte rakendamisel tuleb kahju tekitamiseks või põhjustamiseks lugeda tegu (tegevust või tegevusetust), mille kaebaja on näidanud ära kaebuse alusena, mitte teo kahjulike tagajärgede hilisemat ilmnemist. (p 11.1)
Seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega tekitatud kahju puhul tuleb kümneaastast tähtaega asuda arvutama õigusnormi Riigi Teatajas avaldamise hetkest. (p 12)
Kaebetähtaja kulgemahakkamisel ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seotud asjaolusid. Määrav on see, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHKm nr 3-3-1-20-15, p 11). Kümneaastase tähtaja raames on isikul piisavalt aega analüüsida – vajaduse korral asjatundja abiga – oma majandustegevuse õiguslikku raamistikku ja sellega seostuvaid kuluriske ning otsustada, kas nõuda kahju hüvitamist seaduse ja määruste kehtestamise tõttu. (p 12.2)
RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimumtähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus kümne aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist. Lisaks eelnevale tuleb taotlus seadus- või määrusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kui see hetk jõudis kätte varem, kui lõppes jätkuv tegevusetus õigustloova akti andmisel, hakkab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema sõltumata tegevusetuse jätkumisest. (p 13.2)
|
| 3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
| 3-23-1278/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.09.2024 |
|
HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Viidatud säte sisaldab kolme kumulatiivset eeldust, mis peavad olema täidetud samal ajal: kaebuse seaduse nõuetele mittevastavus, puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmine ning puuduste tõttu esinev takistus asja edasisel menetlemisel. (p 11)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHKm nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 13)
Kohtul tuleb tagada, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-22-1679/23, p 14). (p 15)
Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1). Seega on kaebuse nõude ja aluse täpne piiritlemine esmajärjekorras kaebaja ülesanne ning kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik. Kohtul tuleb vajaduse korral kaebajat enda selgitustega aidata. Samas tuleb menetlusosalisel hoiduda kohtu koormamisest asja lahendamise seisukohalt tähtsusetute asjaolude ja väidetega. Selline tegevus võib raskendada asja menetlemist. Menetlusõigusi tuleb kasutada heauskselt ning nende kuritarvitamine pole ühelgi juhul lubatud (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2). See hõlmab ka kaebaja tegevust kaebuse aluse ning nõude sõnastamisel ja kohtuga suhtlemisel. (p 16)
|
| 3-24-1014/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
HKMS § 253 lg 3 ei kohusta kaebuse rahuldamata jätmisel igal juhul esialgset õiguskaitset tühistama. Selle sätte peamine funktsioon on vältida olukorda, kus sisulise lõpplahendi ja esialgse õiguskaitse puhul tuleks edasikaebusi esitada eraldi ja erinevate tähtaegade jooksul (vt RKHKm nr 3-19-681/25, p 12). Haldustoiminguks loa andmise asjades ei ole kohtul keelatud kohaldada esialgset õiguskaitset ajal, mil kohtumäärus on küll HKMS § 265 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustunud, kuid seda on võimalik edasi kaevata. (p 6)
Haldustoiminguks loa andmise asjades ei ole kohtul keelatud kohaldada esialgset õiguskaitset ajal, mil kohtumäärus on küll HKMS § 265 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustunud, kuid seda on võimalik edasi kaevata. (p 6)
Tulenevalt HKMS § 172 lg-st 1 ja § 178 lg-st 3 on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine ringkonnakohtu pädevuses, kui menetlusosaline ei ole esitanud määruskaebust ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks. Riigikohus saab HKMS § 238 lg 5 alusel määruskaebust tagada siis, kui määruskaebus on esitatud. (p 4)
|
| 3-22-157/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)
TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)
Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)
Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)
Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)
Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)
PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)
|
| 3-21-2398/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud mittevaralise kahju nõue on päritav. Kui nõue on kohtu menetluses ning konkreetse vaidluse olemusest ei tulene teisiti, ei ole kaebaja surma korral täidetud menetluse lõpetamise eeldused. (p-d 11 ja 12)
|
| 3-23-885/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
|
Facebook
X.com