/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 95| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1834/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2021

HKMS § 262 lg 2 sätestab, et kaebuse eraisiku vastu võib esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. See säte ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega, sest ei seosta kaebetähtaega kahjuga. HKMS § 262 lg 2 seab kaebetähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse mitte kahjust, vaid ajast, mil haldusorgan sai teada nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest. (p 15)

Eraõigusliku isiku vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse kaebetähtaega reguleerib HKMS § 260 lg 3 kaudu HKMS § 46 lg 4. Halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse võib esitada eraõigusliku isiku vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil haldusorgan sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa sellist kaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest. (p 16)

Kui haldusorgan nõuab halduslepingu rikkumise tõttu tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, hakkab kaebetähtaeg kulgema alates ajast, mil kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimine on kindel ja haldusorgan teadis või pidi teadma, kes talle kahju tekitab. (p 18)

Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. Kui osa kahjust on juba tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas. Kui isik nõuab tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, tuleb ka kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamist nõuda sama kaebetähtaja jooksul. Erandina võib tulevikus tekkiva kahju hüvitamist eraldi nõuda juhul, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja jooksul võimalik mõistlikult ette näha (vrd RKTKo nr 2-14-53081/178, p 19). (p 19)

3-20-1245/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.06.2021

Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset (HKMS § 41). Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). ( p 16)


Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). (p 16)

Kui kohtuasja esemeks on kehtiva haldusakti alusel täitmistoimingute lubatavus (keelata ettekirjutuse sundtäitmine ja/või kohustada sundtäitmist lõpetama vms), siis tuleb esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ühemõtteliselt sõnastada, millised (menetlus)toimingud on lubatavad ja millised mitte (HKMS § 162 lg 1, § 178 lg 3). Kohtul on võimalik siduda esialgne õiguskaitse kindla sunniraha rakendamise menetluse alustamise teate, täitekorralduse (täitmisavalduse) või nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (p 18.2)


Kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale määrusega menetlusse, siis ei ole kaebajal esialgset õiguskaitset vaja (HKMS § 249 lg 3). (p 17)


Kui kohtuni jõuab teave, et kohtu poolt isiku õiguste kaitseks seatud nõudeid ei täideta, ei peaks kohus jääma tegevusetuks. Eelöeldu ei tähenda automaatset vajadust vastustajat trahvida (kui vastustaja isegi oleks määrust rikkunud), sest trahvimata jätmine võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh nt esialgset õiguskaitset kohaldava kohtulahendi resolutsiooni ebaselgusest. Küll eeldanuks kohtulahendi täitmata jätmise kahtluse tõstatamine kohtu seisukohavõttu. (p 18.1)


Kuna haldusorganil pole võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14), ei saa välistada, et sunniraha hilisemal või teistsugustel asjaoludel rakendamisel pole esialgne õiguskaitse põhjendatud. Kuna sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vahele peab jääma võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 19), on isikul üldjuhul võimalik iga kord sunniraha rakendamisele reageerida ja vajaduse korral esialgset õiguskaitset taotleda. (p 18.2)


Kui vaidluse esemeks on kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine ning kohus kaalub esialgse õiguskaitse korras täieliku keelu kohaldamist, tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, milliste kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi kaitsmiseks on kehtiv ettekirjutus tehtud (HKMS § 249 lg 3). Haldusorgani ettekirjutus ei ole üldjuhul seotud üksnes ettekirjutuse adressaadi õiguste ja kohustustega. Lisaks, nii keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 17). Seda vaatamata asjaolule, et kaebaja võis täita tal lasuva kohustuse alles kohtumenetluse käigus pärast sundtäitmismenetluse alustamist ja kaebuse esitamist. Seega, sisuliselt võib esialgse õiguskaitse korras kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine tähendada kaebajale lisaaja andmist ettekirjutuse täitmiseks kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi rikkuval moel, vabastades ta seejuures kohaldatud (kohaldamise ajal õiguspärastest) sunnimeetmetest. Esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täieliku täitmise keelamine on kohasem HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel kohtumenetluses, kus vaidlustatakse ettekirjutust. (p 18.3)

3-20-1697/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)


Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)

Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)

Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)

Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)

Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)

Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)

Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)

3-20-2362/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2021

HKMS § 248 lg 1 alusel saab kohus trahvi määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest. Olukorras, kus kohus lõi kaebajale ligipääsu dokumendile enne, kui tegi määruse, millega piiras tema õigust tutvuda toimikuga selle dokumendi osas, ei saa kaebajale selle dokumendiga tutvumise korral ette heita kohtulahendi täitmata jätmist. Kohus piiras üksnes edasiulatuvalt kaebaja õigust toimikuga tutvuda ja sellest ärakirju saada. (p 18)


Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHKo nr 3-3-1-16-14, p 14). Kaebajal on õigus esitada vastuväiteid kohtumenetluse kestel selguvatele uutele asjaoludele. (p 19)


Ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, mis tuleks riigihanke alusdokumentides sätestada üheselt mõistetavalt. (p 20)

RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale kaalutlusõigust pakkumuse tagasilükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). See säte ei ole vastuolus direktiivi 2014/24/EL art 69 lg-ga 3. Küllaldase paindlikkuse annab hankijale RHS § 115 lg-s 8 kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendamatult madal maksumus“. Isegi kui pakkumuse maksumus on sedavõrd madal, et see tekitab kahtluse, millest ajendatuna hankija peab vajalikuks pakkumuse maksumust kontrollida (RHS § 115 lg 1), võib ta jätta pakkumuse tagasi lükkamata, kui ta peab pakkumuse maksumust pakkuja selgitustest lähtudes realistlikuks. Muu hulgas võib selgelt alla omahinna tehtud pakkumus teatud juhtudel osutuda tõsiseltvõetavaks - eelkõige kui lubatud on ristsubsideerimine pakkuja hankevälise tegevuse arvel ja pakkuja näitab veenvalt, et ta on suuteline sel teel hankelepingu täitmise kulud katma (vt ka RKHKo nr 3-20-924/24, p 22). (p 25)

Hankija peab pakkumuse maksumuse põhjendatust hinnates tegutsema objektiivselt ja mittediskrimineerivalt (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). Pakkumus tuleb tagasi lükata, kui tuvastatakse mõni RHS § 115 lg-s 9 nimetatud asjaolu. Samuti on pakkumuse tagasilükkamine vajalik näiteks siis, kui esineb tõsine oht, et leping jääb täitmata; kui pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu; kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta; kui tegu on ilmse konkurentsi kahjustamise katsega. (p 25.1)

Isegi kui pakkumus mitmeaastase kestusega teenuse osutamise lepingu täitmiseks sisaldab paratamatult prognoose ja riske ning täpsed kulud ei ole täielikult ettenähtavad, peab pakkumus sellegipoolest põhinema konkreetsetel kalkulatsioonidel. Ainuüksi viide äririskile ei õigusta nende kalkulatsioonide kontrollimata jätmist olukorras, kus kaebaja oli oma kahtlusi põhjendanud ning vahe võimalike kulude ja kolmandate isikute pakkumuse vahel oli oluline. On õige, et prognoositava asjaolu tõenäosuse hindamine eeldab spetsiifilisemaid teadmisi ja kogemusi valdkonnast (nt küsimus, kui palju raskete ja kui palju pehmete ilmaoludega päevi lepingu kehtivusaja jooksul keskmiselt ette tulla võib). Prognoosist lähtuvatele kalkulatsioonidele see tõdemus ei laiene - kui arvutustes on vigu või on jäetud olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvesse võtmata, siis seda peab kahtluse korral hindama ka kohus. (p 26)


Kuna hankijal ei ole põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel kaalutlusõigust, ei piira kohtuliku kontrolli ulatust HKMS § 158 lg 3. Määratlemata õigusmõistet saab sisustada ka kohus, sekkumata seejuures halduse kaalutlusruumi (vt nt RKHKo nr 3-20-924/24, p 32). Küll aga võib kohus määratlemata mõiste sisustamisel olla vaoshoitud, kui selleks tuleb kasutada spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Hankevaidluste puhul on kolleegium pidanud hinnanguliste otsuste kohtuliku kontrolli ulatuse määramisel oluliseks mh hanke eeldatavat maksumust ja küsimust, kas tegu on avatud hankemenetlusega (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 16). (p 25.2)


Kui kaebaja eest on valdav osa kolmandate isikute pakkumusest ja hilisematest selgitustest ärisaladuse kaitseks varjatud, siis sellises olukorras peab kohtu roll olema aktiivsem, et piirangut tasakaalustada ja tagada tõhus õiguskaitse (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 29 ja seal viidatud varasem praktika). (p 25.3)

3-18-1432/103 PDF Riigikohtu üldkogu 17.05.2021

Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)

Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)


KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)


KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)

Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)

Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)


Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)

Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)


HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)


PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)


PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)


PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)

PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)


PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)

3-20-2119/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.04.2021

vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)


Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)

VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)

Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)


Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).

Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)

3-20-2004/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.03.2021

Haldustoiminguks loa andmise menetluses on kohus ise isiku põhiõiguste piiramise õiguspärasuse eelduseks oleva loa andjaks. Luba antakse määrusega, mis on vaidlustatav määruskaebe korras (HKMS § 265 lg 5). See, et asjaolud muutuvad määruskaebemenetluse jooksul (nt isik saadetakse Eestist välja), ei väära kõrgema astme kohtu võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ning seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt. Seeläbi kaob ühtlasi isiku põhiõiguste piiramise lubatavuse eeldus (vt ka RKHKm nr 3-3-1-24-17, p 17). Luba andva määruse tühistamise võimalikkust ei välista HKMS § 158 lg-s 2 sätestatu. (p 15)


Direktiivi 2008/115 EÜ art 3 p 7 järgi tuleb termin „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel (vrd ka EKo asjas C-528/15: Al Chodor jt). Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud VSS §-s 68. (p 18)

Puudutatud isikule ei saa ette heita, et ta ei järginud vabatahtliku lahkumise tähtaega, ega tuletada sellest VSS § 68 p 1 alusel tema põgenemise ohtu, kui puudutatud isikul ei olnud võimalust vabatahtlikult lahkuda. VSS § 68 p 1 kohaldamine eeldab, et isikule on kirjaliku lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg. (p 21)

VSS § 68 p 4 eeldab, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest karistatud vangistusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioon). (p 22)

Väljasaatmisest kõrvalehoidumise kavatsust ei ole võimalik järeldada lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses puudutatud isiku ärakuulamise protokolli kantud seisukohast, et ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna ja palub võimalust kõik heastada. Isikul peab olema võimalik haldusakti andmise menetluses väljendada oma seisukohta kavandatava koormava haldusakti sisu kohta, ilma et see tooks kaasa negatiivseid järelmeid. Ärakuulamisel öeldust ei saa automaatselt järeldada isiku soovimatust haldusakti täita, kui puuduvad muud asjaolud, mis viitavad ohule, et isik asub väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Põgenemisoht ei nähtu ka puudutatud isiku halduskohtu istungil väljendatud soovist saada tagasi elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadav töötasu. Isiku soov saada enne riigist lahkumist tagasi talle kuuluv vara, kuna lahkumise järel on selle kättesaamine keeruline, kui mitte võimatu, on olemuslikult legitiimne. (p 23)

3-20-915/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.02.2021

Kolleegiumi hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sel põhjusel taotluse rahuldamata jätmine ei takista isiku uue esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist, kui olukord on vahepeal muutunud. Küll aga võib kohus jätta läbi vaatamata korduva samasisulise taotluse, kui olukord on püsinud muutumatuna (HKMS § 55 lg 3). (p 15)

Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Seda ohtu ei saa pidada vähetõenäoliseks. Pole põhjust kahelda, et niipea kui reisidokument väljastatakse, saadetaks kaebaja riigist välja. Samas pole kaebajal võimalik reisidokumendi saabumise aega prognoosida. PPA selgituste valguses on tõenäoline, aga pole piisavalt kindel, et reisidokument ei saabu enne seitsme kuu möödumist. Seepärast on kaebaja õigesti osutanud sellele, et reisidokumendi saabumise eeldatav aeg ei mõjuta tema esmase õiguskaitse vajadust. Kuna reisidokumendi puudumine on ainus kaebaja väljasaatmist takistav asjaolu, mõjutab reisidokumentide saabumise aeg üksnes kaebaja väljasaatmise aega, kuid ei vähenda tema väljasaatmise tõenäosust. Ka asjaolu, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, ei vähenda väljasaatmise tõenäosust. Esialgse õiguskaitse taotlus võib olla ennatlik nt juhul, kui isikul on tähtajaline ajutine viibimisalus, mille tõttu ei ole väljasaatmine pikema aja jooksul võimalik või tõenäoline (vt nt RKHKo nr 3-16-2123/38, p 18), või kui tal on võimalik muul moel piisava kindlusega prognoosida, millal muutub väljasaatmine tõenäoliseks. Kui isikule on määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus kuni selle tähtaja saabumiseni, kuid see ei takista esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, et ära hoida hilisemat väljasaatmist (VSS § 73 lg 1). (p 16)


Lahkumisettekirjutuse kehtivuse korral kehtib ka lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld, kui selles pole määratud teisiti. Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld hakkas kehtima üldkorras ning üksnes sissesõidukeelu kohaldamisaja arvestus sõltub sellest, millal lahkumiskohustus täidetakse. (p 22)


Kaebaja õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (vt ka RKHKm nr 3-20-349/51, p 13). (p 23)

Kolleegium on oma praktikas selgitanud, et ainuüksi seetõttu, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut kinnipidamiskeskusest vabastada (RKHKm nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses. (p 24)

3-20-605/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.12.2020

Vaidlustatud metsateatised kaotavad EÕK kohaldamise korral suure tõenäosusega kehtivuse enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist (vt metsaseaduse § 41 lg 13), mistõttu raietööde tegemiseks peavad kolmandad isikud esitama uued metsateatised. Kui puudub vastupidine info, võib eeldada, et kaebuse rahuldamata jätmise korral ei oleks uute metsateatiste heakskiitmisele takistusi ning uute teatiste esitamine ei põhjusta kolmandatele isikutele märkimisväärset koormust. (p 16)

Harvendusraied metsise (teise kaitsekategooria ohustatud liik) elupaigas võivad minna vastuollu LKS isendikaitse sätetega, mistõttu räägib looduskaitseline avalik huvi raiete peatamiseks EÕK kohaldamise kasuks. Raiete teoks tegemise kasuks räägib vastassuunaline avalik huvi riigimetsa hooldada ja teenida riigile tulu. Kui see avalik huvi ei saa raie edasilükkamisel oluliselt kahjustada, prevaleerib looduskaitseline avalik huvi. (p 17)


EÕK taotlus vaadatakse läbi lihtmenetluses (HKMS § 252 lg 2), mille raames tuleb järgida halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid (HKMS § 134 lg 1). St menetlusosalistele tuleb tagada tõhus ja võrdne võimalus esitada oma seisukohti (HKMS § 2 lg 6) ning kohtulahend peab olema põhjendatud (HKMS § 157 lg 1 ja § 178 lg 3). (p 13)

Olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumist ei ole alust pidada väga vähetõenäoliseks, tuleb EÕK taotlust lahendades arvestada ka kaebuse eduväljavaateid ja kaaluda asjassepuutuvaid huve. (p 14)

Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad EÕK taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu (RKHKm 3-3-1-19-17, p 15). Väiteid, mille kohaselt lähevad raied LKS isendikaitse sätetega vastuollu, ei ole põhjust pidada ilmselgelt alusetuteks ja põhjendamatuteks. (p 15)

3-20-349/51 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.11.2020

Esialgse õiguskaitse abinõu peab olema proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd TsMS § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on prognoosida nii esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kui ka kohaldamise tagajärgi. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). (p 11)


Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). (p 12)

Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist. PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt RKHKm 3-3-1-67-01, p 3). (p 13)

3-19-1656/78 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.10.2020

EÕK taotleja esindaja peab kohtule saadetava EÕK taotluse edastama vastustajale (vt HKMS § 50 lg 1 ja § 249 lg 1). Kohus võib selle tegemata jätmise eest advokaati trahvida (HKMS § 53 lg 2 ja TsMS § 337 kolmas lause). (p 10)

Õiguse esialgsele õiguskaitsele ning kaitse väljasaatmise vastu annab EÕK määrus, mitte EÕK taotluse esitamine ja vastustajale saatmine. (p 13)

PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)

Trahvi EÕK määruse täitmata jätmise eest võib määrata EÕK taotluse lahendanud kohus (vt HKMS § 185 lg 1, § 248 lg 1 ja § 254 lg 1). (p 17)


EÕK taotleja esindaja peab kohtule saadetava EÕK taotluse edastama vastustajale (vt HKMS § 50 lg 1 ja § 249 lg 1). Kohus võib selle tegemata jätmise eest advokaati trahvida (HKMS § 53 lg 2 ja TsMS § 337 kolmas lause). (p 10)

Taotlejal on olukorras, kus talle on teada asjaolud, mille tõttu on oluline, et (EÕK) taotlus lahendataks teisi menetlusosalisi ära kuulamata või neid taotlusest teavitamata, võimalik seda kohtult taotleda (HKMS § 27 lg 1 p 4). (p 12)

Õiguse esialgsele õiguskaitsele ning kaitse väljasaatmise vastu annab EÕK määrus, mitte EÕK taotluse esitamine ja vastustajale saatmine. (p 13)

PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)

Trahvi EÕK määruse täitmata jätmise eest võib määrata EÕK taotluse lahendanud kohus (vt HKMS § 185 lg 1, § 248 lg 1 ja § 254 lg 1). (p 17)


PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)

3-20-664/10 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2020

RahaPTS § 57 lg-s 7 nimetatud üheaastast tähtaega tuleb arvestada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel. Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et tähtaeg hakkab kulgema RahaPTS § 57 lg-s 6 märgitud piirangu kehtestamisest. Sellisel juhul lõpeks vara käsutamise piirang enne, kui saab hakata taotlema vara riigi omandisse kandmise luba. Selline tõlgendus ei tagaks vara säilimist ega oleks kooskõlas seaduse eesmärgiga tõkestada rahapesu. (p 11)

HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)

HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)


HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)

HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)

3-19-990/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.09.2020

Kui kaebaja saadetakse menetluse kestel Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1), arvestades kaebaja isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel. (p 3)

Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)


Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)

3-19-1068/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2020

Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 sõnastusest nähtub, et selles sättes on esitatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu. (p 15)

VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt direktiivi 2013/33 art 8 lg 2 ja lg 3 p d). (p 16, vt ka p 13-15)

Praeguses asjas ei takistanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine lahkumiskohustuse sundtäitmist. PPA pidas puudutatud isiku kuni 48 tunniks kinni vahetult pärast ebaseaduslikku piiriületust rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist reguleerivate sätete alusel. Kui puudutatud isikut ei peetud kinni rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal lahkumiskohustuse sundtäitmise eesmärgil, ei ole tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav. (p 17)

VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e, mille kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine. (p 20)

Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU: J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N., p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C-601/15 PPU: J. N., p 67). (p 21)

„Avalik kord“ VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses on EL õiguse autonoomne mõiste ning seetõttu ei saa seda mõistet sisustada üksnes korrakaitseseaduse alusel. Praegusel juhul ei saa pidada kinnipidamist avaliku korra kaitsmise eesmärgil põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et puudutatud isik sisenes riiki ebaseaduslikult ja eiras talle kohaldatud sissesõidukeeldu. (p 23)

Selleks, et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal üksikjuhtumil arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid (VRKS § 361 lg 1; vt ka RKHKm 3-3-1-56-14, p 16). PPA ja kohtud ei saa prognoosotsuse tegemisel loobuda isiku varasema käitumise hindamisest (RKHKm 3-3-1-24-17, p 13). Isiku ohtlikkuse prognoosimisel tuleb lisaks ohtlikkust tõendavatele asjaoludele võtta arvesse ka tema kasuks rääkivaid olulisi asjaolusid (nt perekondlikud sidemed, majutuskoha või piisava sissetuleku eeldatav olemasolu jms). Kui isiku suhtes on varem läbi viidud menetlusi, tuleb kasutada ka neis menetlustes kogutud andmeid. Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)

PPA on loataotluses osutanud ka VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. PPA peab põhjendama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peab ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus, mis saaks õigustada vabaduse võtmist. (p 25)


Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)

3-19-2221/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2020

HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. (p 9)


HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni. (p 9)


Ainuüksi KIS-i andmetele tuginedes ei saa koheselt pärast kaebetähtaja möödumist tuvastada, et isik ei ole pärast vaidemenetluse lõppu tähtaegselt halduskohtusse pöördunud. Kohtul tuleb arvestada ka võimalusega, et tähtaegne kaebus on kohtule esitatud posti teel ning selle kohtusse jõudmine ja registreerimine KIS-s võib toimuda pärast kaebetähtaja möödumist. (p 10)

3-16-2123/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.12.2019

VSS 5. ptk kohaldub tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul, nagu oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellise sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS § 28 lg-te 31 ja 32 järgi on sissesõidukeelu kohaldamise automaatseks tagajärjeks elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku Eestist väljasaatmine. Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase puhul tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Sealjuures on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 3 nimetatud tegurid, mida tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada. Samad asjaolud on nimetatud ka VSS § 31 lg-s 3. (p 10)

Vt p 13 ja annotatsioone RKHK otsustele nr 3-16-2088/69 ja nr 3-18-89/51.


Vt p 15 ja annotatsioone RKHK otsusele nr 3-18-89/51.


Vt p 11 ja annotatsioone RKHK otsusele nr 3-17-1545/81.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning kohtupraktika järgi eeskätt suure korduva toimepanemise tõenäosusega kuritegude (nt narkokuriteod) puhul (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2. ja seal toodud viited)). Viimaste puhul on tegemist ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavate ja avalikku korda ohustavate süütegudega. (p 12)


Kuna kolleegium teeb asjas otsuse enne, kui tehakse otsus kaebaja vanglast ennetähtaegse vabastamise kohta, puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu jätab kolleegium taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata. (p 18)

3-19-681/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.11.2019

Seda, et kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis, on kolleegium oma varasemas praktikas kinnitanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18). Siiski viitab kolleegium VRKS § 251 lg-le 6, mis näeb ette, et VRKS § 251 lg-s 3 nimetatud juhtudel kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse. (p 11)

Kuigi esialgse õiguskaitse küsimus tuleb üldjuhul otsustada määrusega (HKMS § 252 lg 1), võib kohus teha seda ka otsusega (HKMS § 162 lg-d 1 ja 3). Sellisel juhul saab esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsustust vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Seadus ei näe ette, et kohtuotsus tuleb vaidlustada lühema tähtaja jooksul, kui kohtuotsusega lahendatakse esialgse õiguskaitsega seotud küsimus. Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kuna seadusandja on esialgse õiguskaitse tühistamise jõustumise sidunud kohtuotsuse jõustumisega (vrd HKMS § 252 lg 3), on ilmne, et seadusandja on soovinud kohtuotsuse vaidlustamise korral kõigi sama otsusega lahendatud küsimuste osas kohaldada ühesugust vaidlustamistähtaega ehk lahendada edasikaebus kogu otsuse peale sama menetluskorda järgides.

Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. Samamoodi on kaebajal võimalik koos edasikaebusega esitada esialgse õiguskaitse taotlus ja paluda ringkonnakohtul seda kohaldada viivitamatult, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ega anna ka õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis. (p 12)


Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. (p 12)


3-18-1432/82 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.09.2019
3-16-2436/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.08.2019
3-18-1331/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2019

Kokku: 95| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json