3-23-428/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.07.2023 |
|
HKMS § 268 lg 1 näeb ette, et hankija tegevuse peale võib esitada kaebuse oma õiguste kaitseks pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja. Kaebaja ei ole vaidlusaluses hankemenetluses pakkumust esitanud ega ka avaldanud soovi osaleda selles või mõnes tulevases korraldatud jäätmeveo teenuste riigihankes. Seepärast jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et kaebajat ei saa pidada riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtjaks HKMS § 268 lg 1 tähenduses. (p 13)
Kolleegiumi hinnangul võib isikul olla hankeasjas kaebeõigus ka juhul, kui ta ei kuulu HKMS § 268 lg-s 1 nimetatud isikute hulka. Sel juhul tuleb hinnata kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 alusel. (p 15)
JäätS § 31 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada pakendijäätmete liigiti kogumise tekkekohalt kokkuleppel PakS § 101 lg-s 1 nimetatud taaskasutusorganisatsiooniga, kellele tagatakse sellisel juhul osalemine pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt tema turuosaga. See säte ei kohusta KOV üksust korraldama pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt kokkuleppel taaskasutusorganisatsioonidega. (p-d 19 ja 20)
JäätS § 31 lg 5 annab KOV üksusele võimaluse kaasata pakendijäätmete kogumise korraldamise kohustuse täitmisele taaskasutusorganisatsioonid. Selle sätte eesmärk on tagada, et võimalikult palju pakendijäätmeid võetaks taaskasutusse. Kuna taaskasutusorganisatsioonile seadusega pandud ülesannete täitmine sõltub tema juurdepääsust pakendijäätmetele, tuleb JäätS § 31 lg-t 5 nii, et see säte annab taaskasutusorganisatsioonile subjektiivse õiguse nõuda, et KOV üksus, kes on otsustanud korraldada pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt, looks talle võimaluse osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt taaskasutusorganisatsiooni turuosaga. Selleks peab KOV üksus tegema taaskasutusorganisatsioonile koostööks tõsiseltvõetava ettepaneku ning asuma taaskasutusorganisatsiooni huvi korral kokkuleppe saavutamiseks läbirääkimistesse. Kuna seaduses ei ole KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe üksikasju täpsustatud, on KOV üksusel ettepaneku sisu üle otsustamisel ulatuslik otsustusruum. Ettepanek võib hõlmata muu hulgas pakendijäätmete üleandmise kohta, pakendijäätmete taaskasutusorganisatsioonide vahel jagamise aluseid jms. JäätS § 31 lg 5 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui KOV üksus jätab taaskasutusorganisatsiooni pakendijäätmete taaskasutamise korraldamiselt meelevaldselt kõrvale. (p-d 24 ja 25)
JäätS § 31 lg 5 ei takista KOV üksusel määrata jäätmehoolduseeskirjas pakendijäätmete kogumisviisi kindlaks juba enne taaskasutusorganisatsioonile ettepaneku tegemist, tingimusel et sel moel ei piirata taaskasutusorganisatsiooni võimalust osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel. (p 26)
Taaskasutusorganisatsiooni võimalus täita seadusest tulenevaid kohustusi pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel sõltub olulisel määral KOV üksuse otsustustest. KOV üksus korraldab jäätmehoolduse raames ka jäätmete liigiti kogumist. Selle kohustuse eesmärk on tagada jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud taaskasutamist võimalikult suures ulatuses ning saavutada muu hulgas olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmine (JäätS § 31 lg-d 1 ja 2). Ühtlasi määrab KOV üksus jäätmehoolduseeskirjas kindlaks pakendi ja pakendijäätmete kogumisviisid (PakS § 15 lg 1). Taaskasutusorganisatsiooni juurdepääs pakendijäätmetele võib sõltuda ka sellest, millistele jäätmeliikidele kohaldab KOV üksus korraldatud jäätmevedu. Jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega (JäätS § 66 lg 4). Kuigi JäätS § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt hõlmab korraldatud jäätmevedu üksnes jäätmete kogumist ja vedu, ei pruugi KOV üksus tagada taaskasutusorganisatsioonidele juurdepääsu korraldatud jäätmeveo raames kogutud pakendijäätmetele. (p 23)
Kui KOV üksus on otsustanud hõlmata pakendijäätmete tekkekohalt kogumise ja veo korraldatud jäätmeveoga, tuleks KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe sõlmimise võimalikkus selgitada välja enne korraldatud jäätmeveo riigihanke korraldamist, sest kokkuleppe sisu võib mõjutada jäätmeveo tingimusi (nt pakendijäätmete üleandmise kohta, mis võib omakorda mõjutada jäätmekäitluskoha kindlaksmääramist riigihanke alusdokumentides). Kolleegium on ka varem selgitanud, et korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise üle otsustab KOV üksus, mitte jäätmevedaja, ning jäätmevedajal ei teki pelgalt korraldatud jäätmeveo sätete alusel õigust jäätmete käsutamiseks. Seega ei saa KOV üksus jätta JäätS § 31 lg-s 5 nimetatud kokkuleppe sõlmimist ja kokkuleppe sisu jäätmevedaja otsustada. (p 26)
|
| 3-22-56/87
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2022 |
|
PPA otsust, millega otsustatakse anda välismaalane üle vastutavale liikmesriigile vastavalt Dublini III määrusele ja lükatakse tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, ei saa käsitada lõpliku otsusena direktiivi 2013/32/EL art 2 p e tähenduses. Sellises olukorras jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Üleandmise otsuse tegemisel lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, mitte alles siis, kui otsuse suhtes ei saa enam kohaldada direktiivi 2013/32/EL V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Üleandmise otsusega seostuvat õiguskaitset reguleerib Dublini III määrus. (p 18) Seega on isik Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse alusel taotleja staatuses kuni üleandmise otsuse tegemiseni, millega on jäetud tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. (p 19)
Kui PPA taotleb isiku kinnipidamise luba selleks, et anda ta Dublini III määruse alusel üle teisele liikmesriigile, tuleb halduskohtul lähtuda kinnipidamise tähtaja määramisel selle määruse art 28 lg-st 3. (p 25) Kuna puudutatud isik vaidlustas kohtus üleandmise otsuse, sõltub kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sellest, millal lõppes tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3. Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 251 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest. (p 28)
Kuna praeguses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajal teada, kas puudutatud isik vaidlustab üleandmise otsuse, oleks halduskohus pidanud andma loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus üleandmise otsuse täitmiseks sätestatud tähtaja saabumiseni. (p 29) Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, kas halduskohus oli üleandmise otsuse vaidlustamise kohtuasjas andnud vaidlustamisele peatava toime, ning vastavalt sellele määrama kindlaks, kas ja millal hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud kuuenädalane tähtaeg kulgema. Pärast kuuenädalase tähtaja möödumist ei ole puudutatud isiku kinnipidamine lubatav (Dublini III määruse art 28 lg 4). Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kinnipidamine toimus selle tähtaja piires. (p 30)
Kui halduskohus peab isiku Eestis viibimist vajalikuks, saab ta sõltuvalt juhtumi asjaoludest anda isikule VRKS § 251 lg 3 p 4 alusel viibimise õiguse kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kõrgem kohtuaste saab alati vajaduse korral korrigeerida madalama astme kohtu seisukohti üleandmise peatamise küsimuses. Kolleegium soovitab seadusandjal kõnealust normi selguse huvides täpsustada. (p 32)
Kui halduskohus on jätnud isiku Eestis viibimise õiguse üle otsustamata, kestab vaidlustamise peatav toime kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (nt halduskohtu otsuse jõustumiseni) või seni, kuni kõrgema astme kohus isiku Eestis viibimise õiguse lõpetab. Kõrgema astme kohtul on kohustus halduskohtu viga parandada ning otsustada isikule Eestis viibimise õiguse andmise üle mõistliku aja jooksul. (p 34)
|
| 3-20-771/92
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.08.2022 |
|
Esialgse õiguskaitse vajaduse üle otsustades tuleb pöörata tähelepanu ehitusloa kehtivuse faktilisele mõjule. Kuigi ehitustöödega jätkamine ja isegi ehitise füüsiline valmimine ei anna kolmandale isikule garantiid, et tal on võimalik tootmistegevust alustada, raskendab ehitustööde jätkumine kohtumenetluse ajal kaebaja eesmärgi saavutamist. Kui kohus peaks ehitusloa tühistama, kuid ehitisse on selleks ajaks panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p-d 17 ja 18)
Kui kohus tühistab ehitusloa, kuid ehitis on kohtuotsuse jõustumise ajaks olulises osas valminud ning selle ehitamisse on panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas ka kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p 18)
Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. (p 21)
Tehase kasutuselevõtt raskendab Eesti riigi kliimaeesmärkide saavutamist. Esineb aga suur faktiline ja õiguslik ebamäärasus. Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. Faktiline ebaselgus seisneb selles, et rajatavas tehases õli tootmisega kaasnevat kulu Eesti süsinikueelarves võib olla võimalik kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamise või heidete sidumise suurendamisega mujal, misläbi kliimaeesmärgid siiski saavutatakse. (p 21)
|
| 3-22-56/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.05.2022 |
|
Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei takista Dublini III määruse alusel isiku vastutavale liikmesriigile üleandmist. (p 15)
PPA ei märkinud taotluses, et isiku kinnipidamise eesmärk (teisele liikmesriigile üleandmine) oleks muutunud pärast seda, kui isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isiku kinnipidamise eesmärk ei muutunud, ei mõjutanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust. Seetõttu polnud halduskohtule uut loataotlust vaja esitada, kuna halduskohus oli teises haldusasjas puudutatud isiku samal eesmärgil kinnipidamiseks juba loa andnud. (p 16)
Kuna PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, oli võimalik isikut kinni pidada üksnes VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest Dublini III määrus ei näe muid kinnipidamise aluseid ette. (p 18)
|
| 3-21-2196/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.04.2022 |
|
Ka esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse võib avaldada arvutivõrgus (Riigi Teatajas), sest selliste määruste puhul võib eeldada avalikkuse huvi, mis omakorda aitab tagada õiglast kohtumenetlust. (p 12)
Kohtulahendi avaldamisel tuleb menetlusosaliste andmete kohta kohaldada eeskätt HKMS § 175 lg-d 3 ja 4. Menetlusosalise andmete varjamisel tuleb avaldatavas kohtulahendis leida isiku õiguste ja kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte vahel kohane tasakaal. Seejuures tuleb kohtul eelistada lahendusi, kus andmete varjamise kaudu oleks isikute õigused tagatud ja samas oleks võimalik kohtulahend avaldada võimalikult suures mahus. (p 13)
HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kaitsevad kohtukaebeõigust. Isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. (p-d 14.1 ja 15.2)
HKMS § 175 lg 4 alusel võib taotluse esitada ka juriidilisest isikust kaebaja oma seadusliku esindaja kui füüsilise isiku eraelu kaitseks, kuna juriidiline isik kaitseb selliselt kaudselt ka enda huve. (p 14.1)
Menetlusosalise HKMS § 175 lg 3 alusel taotluse esitamine ei muuda kohtulahendi avaldamisel andmesubjekti varjunimestamist kohtule kohustuslikuks, vaid kohtul on õigus avalikust huvist lähtuvalt jätta taotlus ka rahuldamata. (p 15.3)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 3-20-2668/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.10.2021 |
|
Puudutatud isik oli kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja õiguslikus staatuses, sest teises liikmesriigis polnud selleks ajaks tema taotluse kohta lõplikku otsust tehtud. Kuigi halduskohtult taotleti luba pidada puudutatud isik kinni VSS-i alusel, olid kinnipidamise eesmärk ja faktilised asjaolud kohtule teada ning kohus oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses isiku teisele liikmesriigile üleandmise tagamiseks kinnipidamise taotluse lahendamisel kohaldama VRKS § 361. Seega oli kinnipidamise õiguslikku alust võimalik muuta. Arvestades asjaolusid, oli õige õiguslik alus VRKS § 361 lg 2 p 7. (p 15)
Dublini III määruse alusel tehtud isiku üleandmise otsuse vaidlustamise tähtaja kestel ei tohi puudutatud isikut teisele liikmesriigile üle anda. Dublini III määruse art 27 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et taotlejal või muul art 18 lg 1 p-s c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus ning liikmesriigid peavad selle õiguse kasutamiseks ette nägema mõistliku tähtaja. Eesti õiguse kohaselt võib isik üleandmisotsust vaidlustada haldusaktide vaidlustamiseks ette nähtud üldise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest (HKMS § 46 lg 1, vrd VRKS § 251 lg 1). (p-d 18-19)
Dublini III määruse art 27 lg 3 näeb ette, et liikmesriigid sätestavad oma riigisiseses õiguses asjaomasele isikule kas õiguse jääda üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral riiki või vähemalt võimaluse kohtulikuks kontrolliks kaebaja riiki jäämise vajaduse üle otsustamisel. Eesti õiguskorras võib sellise regulatsioonina käsitada VRKS § 251 lg 3 p 4. Viidatud sätte kohaselt otsustab kohus rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse üle jääda riiki, kui taotleja esitab kaebuse otsuse peale, mis on tehtud Dublini III määruse alusel, ning kuni selle otsuse tegemiseni on taotlejal õigus Eesti territooriumil viibida. Tulenevalt sellest, et Eesti õigus näeb ette üleandmise automaatse peatumise Dublini III määruse art 27 lg 3 p b tähenduses, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema isikul õigus Eestis viibida ka kaebetähtaja jooksul (vrd VRKS § 251 lg 2). Seega algab Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud 6‑nädalane tähtaeg juhul, kui isik üleandmisotsust ei vaidlusta, kaebetähtaja viimasele päevale järgnevast päevast. Vaidlustamise korral hakkab aga 6‑nädalane tähtaeg kulgema ajast, mil üleandmisotsuse vaidlustamise peatav toime lõpeb (st alates kohtuasja tulemuse selgumisest või üleandmise peatamisest keeldumisest; vt ka EKo asjas C-60/16: Khir Amayry, p-d 59 ja 69). Kui kinnipidamise muud tingimused on täidetud, on võimalik isikut selle 6-nädalase perioodi vältel kinni pidada. Siiski tuleks isikut kinni pidada võimalikult lühikest aega. (p 20)
Kinnipidamise tähtaja määramisel tuleb lähtuda Dublini III määruse art 28 lg-st 3. (p 21)
|
| 3-20-1834/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.06.2021 |
|
HKMS § 262 lg 2 sätestab, et kaebuse eraisiku vastu võib esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. See säte ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega, sest ei seosta kaebetähtaega kahjuga. HKMS § 262 lg 2 seab kaebetähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse mitte kahjust, vaid ajast, mil haldusorgan sai teada nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest. (p 15)
Eraõigusliku isiku vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse kaebetähtaega reguleerib HKMS § 260 lg 3 kaudu HKMS § 46 lg 4. Halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse võib esitada eraõigusliku isiku vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil haldusorgan sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa sellist kaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest. (p 16)
Kui haldusorgan nõuab halduslepingu rikkumise tõttu tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, hakkab kaebetähtaeg kulgema alates ajast, mil kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimine on kindel ja haldusorgan teadis või pidi teadma, kes talle kahju tekitab. (p 18)
Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. Kui osa kahjust on juba tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas. Kui isik nõuab tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, tuleb ka kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamist nõuda sama kaebetähtaja jooksul. Erandina võib tulevikus tekkiva kahju hüvitamist eraldi nõuda juhul, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja jooksul võimalik mõistlikult ette näha (vrd RKTKo nr 2-14-53081/178, p 19). (p 19)
|
| 3-20-1245/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.06.2021 |
|
Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset (HKMS § 41). Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). ( p 16)
Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). (p 16)
Kui kohtuasja esemeks on kehtiva haldusakti alusel täitmistoimingute lubatavus (keelata ettekirjutuse sundtäitmine ja/või kohustada sundtäitmist lõpetama vms), siis tuleb esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ühemõtteliselt sõnastada, millised (menetlus)toimingud on lubatavad ja millised mitte (HKMS § 162 lg 1, § 178 lg 3). Kohtul on võimalik siduda esialgne õiguskaitse kindla sunniraha rakendamise menetluse alustamise teate, täitekorralduse (täitmisavalduse) või nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (p 18.2)
Kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale määrusega menetlusse, siis ei ole kaebajal esialgset õiguskaitset vaja (HKMS § 249 lg 3). (p 17)
Kui kohtuni jõuab teave, et kohtu poolt isiku õiguste kaitseks seatud nõudeid ei täideta, ei peaks kohus jääma tegevusetuks. Eelöeldu ei tähenda automaatset vajadust vastustajat trahvida (kui vastustaja isegi oleks määrust rikkunud), sest trahvimata jätmine võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh nt esialgset õiguskaitset kohaldava kohtulahendi resolutsiooni ebaselgusest. Küll eeldanuks kohtulahendi täitmata jätmise kahtluse tõstatamine kohtu seisukohavõttu. (p 18.1)
Kuna haldusorganil pole võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14), ei saa välistada, et sunniraha hilisemal või teistsugustel asjaoludel rakendamisel pole esialgne õiguskaitse põhjendatud. Kuna sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vahele peab jääma võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 19), on isikul üldjuhul võimalik iga kord sunniraha rakendamisele reageerida ja vajaduse korral esialgset õiguskaitset taotleda. (p 18.2)
Kui vaidluse esemeks on kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine ning kohus kaalub esialgse õiguskaitse korras täieliku keelu kohaldamist, tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, milliste kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi kaitsmiseks on kehtiv ettekirjutus tehtud (HKMS § 249 lg 3). Haldusorgani ettekirjutus ei ole üldjuhul seotud üksnes ettekirjutuse adressaadi õiguste ja kohustustega. Lisaks, nii keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 17). Seda vaatamata asjaolule, et kaebaja võis täita tal lasuva kohustuse alles kohtumenetluse käigus pärast sundtäitmismenetluse alustamist ja kaebuse esitamist. Seega, sisuliselt võib esialgse õiguskaitse korras kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine tähendada kaebajale lisaaja andmist ettekirjutuse täitmiseks kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi rikkuval moel, vabastades ta seejuures kohaldatud (kohaldamise ajal õiguspärastest) sunnimeetmetest. Esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täieliku täitmise keelamine on kohasem HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel kohtumenetluses, kus vaidlustatakse ettekirjutust. (p 18.3)
|
| 3-20-1697/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2021 |
|
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)
Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)
Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)
Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)
Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)
Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)
|
| 3-20-2362/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2021 |
|
HKMS § 248 lg 1 alusel saab kohus trahvi määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest. Olukorras, kus kohus lõi kaebajale ligipääsu dokumendile enne, kui tegi määruse, millega piiras tema õigust tutvuda toimikuga selle dokumendi osas, ei saa kaebajale selle dokumendiga tutvumise korral ette heita kohtulahendi täitmata jätmist. Kohus piiras üksnes edasiulatuvalt kaebaja õigust toimikuga tutvuda ja sellest ärakirju saada. (p 18)
Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHKo nr 3-3-1-16-14, p 14). Kaebajal on õigus esitada vastuväiteid kohtumenetluse kestel selguvatele uutele asjaoludele. (p 19)
Ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, mis tuleks riigihanke alusdokumentides sätestada üheselt mõistetavalt. (p 20)
RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale kaalutlusõigust pakkumuse tagasilükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). See säte ei ole vastuolus direktiivi 2014/24/EL art 69 lg-ga 3. Küllaldase paindlikkuse annab hankijale RHS § 115 lg-s 8 kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendamatult madal maksumus“. Isegi kui pakkumuse maksumus on sedavõrd madal, et see tekitab kahtluse, millest ajendatuna hankija peab vajalikuks pakkumuse maksumust kontrollida (RHS § 115 lg 1), võib ta jätta pakkumuse tagasi lükkamata, kui ta peab pakkumuse maksumust pakkuja selgitustest lähtudes realistlikuks. Muu hulgas võib selgelt alla omahinna tehtud pakkumus teatud juhtudel osutuda tõsiseltvõetavaks - eelkõige kui lubatud on ristsubsideerimine pakkuja hankevälise tegevuse arvel ja pakkuja näitab veenvalt, et ta on suuteline sel teel hankelepingu täitmise kulud katma (vt ka RKHKo nr 3-20-924/24, p 22). (p 25)
Hankija peab pakkumuse maksumuse põhjendatust hinnates tegutsema objektiivselt ja mittediskrimineerivalt (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). Pakkumus tuleb tagasi lükata, kui tuvastatakse mõni RHS § 115 lg-s 9 nimetatud asjaolu. Samuti on pakkumuse tagasilükkamine vajalik näiteks siis, kui esineb tõsine oht, et leping jääb täitmata; kui pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu; kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta; kui tegu on ilmse konkurentsi kahjustamise katsega. (p 25.1)
Isegi kui pakkumus mitmeaastase kestusega teenuse osutamise lepingu täitmiseks sisaldab paratamatult prognoose ja riske ning täpsed kulud ei ole täielikult ettenähtavad, peab pakkumus sellegipoolest põhinema konkreetsetel kalkulatsioonidel. Ainuüksi viide äririskile ei õigusta nende kalkulatsioonide kontrollimata jätmist olukorras, kus kaebaja oli oma kahtlusi põhjendanud ning vahe võimalike kulude ja kolmandate isikute pakkumuse vahel oli oluline. On õige, et prognoositava asjaolu tõenäosuse hindamine eeldab spetsiifilisemaid teadmisi ja kogemusi valdkonnast (nt küsimus, kui palju raskete ja kui palju pehmete ilmaoludega päevi lepingu kehtivusaja jooksul keskmiselt ette tulla võib). Prognoosist lähtuvatele kalkulatsioonidele see tõdemus ei laiene - kui arvutustes on vigu või on jäetud olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvesse võtmata, siis seda peab kahtluse korral hindama ka kohus. (p 26)
Kuna hankijal ei ole põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel kaalutlusõigust, ei piira kohtuliku kontrolli ulatust HKMS § 158 lg 3. Määratlemata õigusmõistet saab sisustada ka kohus, sekkumata seejuures halduse kaalutlusruumi (vt nt RKHKo nr 3-20-924/24, p 32). Küll aga võib kohus määratlemata mõiste sisustamisel olla vaoshoitud, kui selleks tuleb kasutada spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Hankevaidluste puhul on kolleegium pidanud hinnanguliste otsuste kohtuliku kontrolli ulatuse määramisel oluliseks mh hanke eeldatavat maksumust ja küsimust, kas tegu on avatud hankemenetlusega (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 16). (p 25.2)
Kui kaebaja eest on valdav osa kolmandate isikute pakkumusest ja hilisematest selgitustest ärisaladuse kaitseks varjatud, siis sellises olukorras peab kohtu roll olema aktiivsem, et piirangut tasakaalustada ja tagada tõhus õiguskaitse (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 29 ja seal viidatud varasem praktika). (p 25.3)
|
| 3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
|
| 3-20-2119/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2021 |
|
vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)
Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)
VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)
Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)
Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).
Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)
|
| 3-20-2004/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.03.2021 |
|
Haldustoiminguks loa andmise menetluses on kohus ise isiku põhiõiguste piiramise õiguspärasuse eelduseks oleva loa andjaks. Luba antakse määrusega, mis on vaidlustatav määruskaebe korras (HKMS § 265 lg 5). See, et asjaolud muutuvad määruskaebemenetluse jooksul (nt isik saadetakse Eestist välja), ei väära kõrgema astme kohtu võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ning seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt. Seeläbi kaob ühtlasi isiku põhiõiguste piiramise lubatavuse eeldus (vt ka RKHKm nr 3-3-1-24-17, p 17). Luba andva määruse tühistamise võimalikkust ei välista HKMS § 158 lg-s 2 sätestatu. (p 15)
Direktiivi 2008/115 EÜ art 3 p 7 järgi tuleb termin „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel (vrd ka EKo asjas C-528/15: Al Chodor jt). Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud VSS §-s 68. (p 18)
Puudutatud isikule ei saa ette heita, et ta ei järginud vabatahtliku lahkumise tähtaega, ega tuletada sellest VSS § 68 p 1 alusel tema põgenemise ohtu, kui puudutatud isikul ei olnud võimalust vabatahtlikult lahkuda. VSS § 68 p 1 kohaldamine eeldab, et isikule on kirjaliku lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg. (p 21)
VSS § 68 p 4 eeldab, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest karistatud vangistusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioon). (p 22)
Väljasaatmisest kõrvalehoidumise kavatsust ei ole võimalik järeldada lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses puudutatud isiku ärakuulamise protokolli kantud seisukohast, et ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna ja palub võimalust kõik heastada. Isikul peab olema võimalik haldusakti andmise menetluses väljendada oma seisukohta kavandatava koormava haldusakti sisu kohta, ilma et see tooks kaasa negatiivseid järelmeid. Ärakuulamisel öeldust ei saa automaatselt järeldada isiku soovimatust haldusakti täita, kui puuduvad muud asjaolud, mis viitavad ohule, et isik asub väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Põgenemisoht ei nähtu ka puudutatud isiku halduskohtu istungil väljendatud soovist saada tagasi elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadav töötasu. Isiku soov saada enne riigist lahkumist tagasi talle kuuluv vara, kuna lahkumise järel on selle kättesaamine keeruline, kui mitte võimatu, on olemuslikult legitiimne. (p 23)
|
| 3-18-2420/77
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.03.2021 |
|
|
| 3-20-915/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.02.2021 |
|
Kolleegiumi hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sel põhjusel taotluse rahuldamata jätmine ei takista isiku uue esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist, kui olukord on vahepeal muutunud. Küll aga võib kohus jätta läbi vaatamata korduva samasisulise taotluse, kui olukord on püsinud muutumatuna (HKMS § 55 lg 3). (p 15)
Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Seda ohtu ei saa pidada vähetõenäoliseks. Pole põhjust kahelda, et niipea kui reisidokument väljastatakse, saadetaks kaebaja riigist välja. Samas pole kaebajal võimalik reisidokumendi saabumise aega prognoosida. PPA selgituste valguses on tõenäoline, aga pole piisavalt kindel, et reisidokument ei saabu enne seitsme kuu möödumist. Seepärast on kaebaja õigesti osutanud sellele, et reisidokumendi saabumise eeldatav aeg ei mõjuta tema esmase õiguskaitse vajadust. Kuna reisidokumendi puudumine on ainus kaebaja väljasaatmist takistav asjaolu, mõjutab reisidokumentide saabumise aeg üksnes kaebaja väljasaatmise aega, kuid ei vähenda tema väljasaatmise tõenäosust. Ka asjaolu, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, ei vähenda väljasaatmise tõenäosust. Esialgse õiguskaitse taotlus võib olla ennatlik nt juhul, kui isikul on tähtajaline ajutine viibimisalus, mille tõttu ei ole väljasaatmine pikema aja jooksul võimalik või tõenäoline (vt nt RKHKo nr 3-16-2123/38, p 18), või kui tal on võimalik muul moel piisava kindlusega prognoosida, millal muutub väljasaatmine tõenäoliseks. Kui isikule on määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus kuni selle tähtaja saabumiseni, kuid see ei takista esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, et ära hoida hilisemat väljasaatmist (VSS § 73 lg 1). (p 16)
Lahkumisettekirjutuse kehtivuse korral kehtib ka lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld, kui selles pole määratud teisiti. Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld hakkas kehtima üldkorras ning üksnes sissesõidukeelu kohaldamisaja arvestus sõltub sellest, millal lahkumiskohustus täidetakse. (p 22)
Kaebaja õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (vt ka RKHKm nr 3-20-349/51, p 13). (p 23)
Kolleegium on oma praktikas selgitanud, et ainuüksi seetõttu, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut kinnipidamiskeskusest vabastada (RKHKm nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses. (p 24)
|
| 3-20-605/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2020 |
|
Vaidlustatud metsateatised kaotavad EÕK kohaldamise korral suure tõenäosusega kehtivuse enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist (vt metsaseaduse § 41 lg 13), mistõttu raietööde tegemiseks peavad kolmandad isikud esitama uued metsateatised. Kui puudub vastupidine info, võib eeldada, et kaebuse rahuldamata jätmise korral ei oleks uute metsateatiste heakskiitmisele takistusi ning uute teatiste esitamine ei põhjusta kolmandatele isikutele märkimisväärset koormust. (p 16)
Harvendusraied metsise (teise kaitsekategooria ohustatud liik) elupaigas võivad minna vastuollu LKS isendikaitse sätetega, mistõttu räägib looduskaitseline avalik huvi raiete peatamiseks EÕK kohaldamise kasuks. Raiete teoks tegemise kasuks räägib vastassuunaline avalik huvi riigimetsa hooldada ja teenida riigile tulu. Kui see avalik huvi ei saa raie edasilükkamisel oluliselt kahjustada, prevaleerib looduskaitseline avalik huvi. (p 17)
EÕK taotlus vaadatakse läbi lihtmenetluses (HKMS § 252 lg 2), mille raames tuleb järgida halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid (HKMS § 134 lg 1). St menetlusosalistele tuleb tagada tõhus ja võrdne võimalus esitada oma seisukohti (HKMS § 2 lg 6) ning kohtulahend peab olema põhjendatud (HKMS § 157 lg 1 ja § 178 lg 3). (p 13)
Olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumist ei ole alust pidada väga vähetõenäoliseks, tuleb EÕK taotlust lahendades arvestada ka kaebuse eduväljavaateid ja kaaluda asjassepuutuvaid huve. (p 14)
Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad EÕK taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu (RKHKm 3-3-1-19-17, p 15). Väiteid, mille kohaselt lähevad raied LKS isendikaitse sätetega vastuollu, ei ole põhjust pidada ilmselgelt alusetuteks ja põhjendamatuteks. (p 15)
|
| 3-20-349/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.11.2020 |
|
Esialgse õiguskaitse abinõu peab olema proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd TsMS § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on prognoosida nii esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kui ka kohaldamise tagajärgi. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). (p 11)
Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). (p 12)
Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist. PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt RKHKm 3-3-1-67-01, p 3). (p 13)
|
| 3-19-1656/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.10.2020 |
|
EÕK taotleja esindaja peab kohtule saadetava EÕK taotluse edastama vastustajale (vt HKMS § 50 lg 1 ja § 249 lg 1). Kohus võib selle tegemata jätmise eest advokaati trahvida (HKMS § 53 lg 2 ja TsMS § 337 kolmas lause). (p 10)
Õiguse esialgsele õiguskaitsele ning kaitse väljasaatmise vastu annab EÕK määrus, mitte EÕK taotluse esitamine ja vastustajale saatmine. (p 13)
PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)
Trahvi EÕK määruse täitmata jätmise eest võib määrata EÕK taotluse lahendanud kohus (vt HKMS § 185 lg 1, § 248 lg 1 ja § 254 lg 1). (p 17)
EÕK taotleja esindaja peab kohtule saadetava EÕK taotluse edastama vastustajale (vt HKMS § 50 lg 1 ja § 249 lg 1). Kohus võib selle tegemata jätmise eest advokaati trahvida (HKMS § 53 lg 2 ja TsMS § 337 kolmas lause). (p 10)
Taotlejal on olukorras, kus talle on teada asjaolud, mille tõttu on oluline, et (EÕK) taotlus lahendataks teisi menetlusosalisi ära kuulamata või neid taotlusest teavitamata, võimalik seda kohtult taotleda (HKMS § 27 lg 1 p 4). (p 12)
Õiguse esialgsele õiguskaitsele ning kaitse väljasaatmise vastu annab EÕK määrus, mitte EÕK taotluse esitamine ja vastustajale saatmine. (p 13)
PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)
Trahvi EÕK määruse täitmata jätmise eest võib määrata EÕK taotluse lahendanud kohus (vt HKMS § 185 lg 1, § 248 lg 1 ja § 254 lg 1). (p 17)
PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)
|
| 3-20-664/10
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2020 |
|
RahaPTS § 57 lg-s 7 nimetatud üheaastast tähtaega tuleb arvestada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel. Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et tähtaeg hakkab kulgema RahaPTS § 57 lg-s 6 märgitud piirangu kehtestamisest. Sellisel juhul lõpeks vara käsutamise piirang enne, kui saab hakata taotlema vara riigi omandisse kandmise luba. Selline tõlgendus ei tagaks vara säilimist ega oleks kooskõlas seaduse eesmärgiga tõkestada rahapesu. (p 11)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
|
Facebook
Twitter