3-23-2858/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2025 |
|
RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm nr 3-1-1-24-17, p 11). (p-d 12-14)
EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti. (p-d 15-16)
Rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimine on võimalik juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem. Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt KorS § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm nr 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 12). Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja järelevalvemenetlust ei viida läbi kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-33-13, p 21). Rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel). (p-d 17-17.5)
Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud. (p 19.3)
RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kumulatiivselt järgmised:
1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur,
2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm nr 3-20-664/10, p 11)),
3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10),
4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist. (p 22)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele. (p 24.4)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. (p 28)
Halduskonfiskeerimine on võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7). Halduskonfiskeerimine on võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses. (p-d 30-30.2)
Eeldus, et ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist võimaldab kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks. (p 31)
Halduskohtul tuleb halduskonfiskeerimiseks loa andmisel esmalt selgitada, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse haldusmenetluses, mis eelneb RAB-i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses. Selline tõlgendus lähtub vajadusest tagada isiku õiguste tõhus kaitse, samuti asjaolust, et põhiseadusest otseselt mittetuleneval halduskohtu loal peab olema mõistlik põhjus, mis õigustaks eraldiseisvat eelkontrolli lisaks tavapärasele halduskohtu järelkontrollile. (p 19)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Kui kohus piirab HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel koostoimes § 79 lg-ga 1 isiku õigust tutvuda toimikuga, riivatakse sellega ühtlasi PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei moonutata õigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 11) ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Piiramise otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse. (Vt pikemalt nt RKHKm 3-23-671/33, p 9 ja seal viidatud praktika; vt ka p-d 15 jj; EIKo 06.03.2012, Leas vs. Eesti (59577/08), p-d 77 jj.) (p 24.7)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
|
| 3-24-1014/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
HKMS § 253 lg 3 ei kohusta kaebuse rahuldamata jätmisel igal juhul esialgset õiguskaitset tühistama. Selle sätte peamine funktsioon on vältida olukorda, kus sisulise lõpplahendi ja esialgse õiguskaitse puhul tuleks edasikaebusi esitada eraldi ja erinevate tähtaegade jooksul (vt RKHKm nr 3-19-681/25, p 12). Haldustoiminguks loa andmise asjades ei ole kohtul keelatud kohaldada esialgset õiguskaitset ajal, mil kohtumäärus on küll HKMS § 265 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustunud, kuid seda on võimalik edasi kaevata. (p 6)
Haldustoiminguks loa andmise asjades ei ole kohtul keelatud kohaldada esialgset õiguskaitset ajal, mil kohtumäärus on küll HKMS § 265 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustunud, kuid seda on võimalik edasi kaevata. (p 6)
Tulenevalt HKMS § 172 lg-st 1 ja § 178 lg-st 3 on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine ringkonnakohtu pädevuses, kui menetlusosaline ei ole esitanud määruskaebust ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks. Riigikohus saab HKMS § 238 lg 5 alusel määruskaebust tagada siis, kui määruskaebus on esitatud. (p 4)
|
| 3-23-885/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
|
| 3-20-771/92
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.08.2022 |
|
Esialgse õiguskaitse vajaduse üle otsustades tuleb pöörata tähelepanu ehitusloa kehtivuse faktilisele mõjule. Kuigi ehitustöödega jätkamine ja isegi ehitise füüsiline valmimine ei anna kolmandale isikule garantiid, et tal on võimalik tootmistegevust alustada, raskendab ehitustööde jätkumine kohtumenetluse ajal kaebaja eesmärgi saavutamist. Kui kohus peaks ehitusloa tühistama, kuid ehitisse on selleks ajaks panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p-d 17 ja 18)
Kui kohus tühistab ehitusloa, kuid ehitis on kohtuotsuse jõustumise ajaks olulises osas valminud ning selle ehitamisse on panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas ka kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p 18)
Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. (p 21)
Tehase kasutuselevõtt raskendab Eesti riigi kliimaeesmärkide saavutamist. Esineb aga suur faktiline ja õiguslik ebamäärasus. Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. Faktiline ebaselgus seisneb selles, et rajatavas tehases õli tootmisega kaasnevat kulu Eesti süsinikueelarves võib olla võimalik kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamise või heidete sidumise suurendamisega mujal, misläbi kliimaeesmärgid siiski saavutatakse. (p 21)
|
| 3-21-2196/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.04.2022 |
|
Ka esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse võib avaldada arvutivõrgus (Riigi Teatajas), sest selliste määruste puhul võib eeldada avalikkuse huvi, mis omakorda aitab tagada õiglast kohtumenetlust. (p 12)
Kohtulahendi avaldamisel tuleb menetlusosaliste andmete kohta kohaldada eeskätt HKMS § 175 lg-d 3 ja 4. Menetlusosalise andmete varjamisel tuleb avaldatavas kohtulahendis leida isiku õiguste ja kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte vahel kohane tasakaal. Seejuures tuleb kohtul eelistada lahendusi, kus andmete varjamise kaudu oleks isikute õigused tagatud ja samas oleks võimalik kohtulahend avaldada võimalikult suures mahus. (p 13)
HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kaitsevad kohtukaebeõigust. Isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. (p-d 14.1 ja 15.2)
HKMS § 175 lg 4 alusel võib taotluse esitada ka juriidilisest isikust kaebaja oma seadusliku esindaja kui füüsilise isiku eraelu kaitseks, kuna juriidiline isik kaitseb selliselt kaudselt ka enda huve. (p 14.1)
Menetlusosalise HKMS § 175 lg 3 alusel taotluse esitamine ei muuda kohtulahendi avaldamisel andmesubjekti varjunimestamist kohtule kohustuslikuks, vaid kohtul on õigus avalikust huvist lähtuvalt jätta taotlus ka rahuldamata. (p 15.3)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 3-20-1245/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.06.2021 |
|
Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset (HKMS § 41). Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). ( p 16)
Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). (p 16)
Kui kohtuasja esemeks on kehtiva haldusakti alusel täitmistoimingute lubatavus (keelata ettekirjutuse sundtäitmine ja/või kohustada sundtäitmist lõpetama vms), siis tuleb esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ühemõtteliselt sõnastada, millised (menetlus)toimingud on lubatavad ja millised mitte (HKMS § 162 lg 1, § 178 lg 3). Kohtul on võimalik siduda esialgne õiguskaitse kindla sunniraha rakendamise menetluse alustamise teate, täitekorralduse (täitmisavalduse) või nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (p 18.2)
Kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale määrusega menetlusse, siis ei ole kaebajal esialgset õiguskaitset vaja (HKMS § 249 lg 3). (p 17)
Kui kohtuni jõuab teave, et kohtu poolt isiku õiguste kaitseks seatud nõudeid ei täideta, ei peaks kohus jääma tegevusetuks. Eelöeldu ei tähenda automaatset vajadust vastustajat trahvida (kui vastustaja isegi oleks määrust rikkunud), sest trahvimata jätmine võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh nt esialgset õiguskaitset kohaldava kohtulahendi resolutsiooni ebaselgusest. Küll eeldanuks kohtulahendi täitmata jätmise kahtluse tõstatamine kohtu seisukohavõttu. (p 18.1)
Kuna haldusorganil pole võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14), ei saa välistada, et sunniraha hilisemal või teistsugustel asjaoludel rakendamisel pole esialgne õiguskaitse põhjendatud. Kuna sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vahele peab jääma võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 19), on isikul üldjuhul võimalik iga kord sunniraha rakendamisele reageerida ja vajaduse korral esialgset õiguskaitset taotleda. (p 18.2)
Kui vaidluse esemeks on kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine ning kohus kaalub esialgse õiguskaitse korras täieliku keelu kohaldamist, tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, milliste kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi kaitsmiseks on kehtiv ettekirjutus tehtud (HKMS § 249 lg 3). Haldusorgani ettekirjutus ei ole üldjuhul seotud üksnes ettekirjutuse adressaadi õiguste ja kohustustega. Lisaks, nii keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 17). Seda vaatamata asjaolule, et kaebaja võis täita tal lasuva kohustuse alles kohtumenetluse käigus pärast sundtäitmismenetluse alustamist ja kaebuse esitamist. Seega, sisuliselt võib esialgse õiguskaitse korras kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine tähendada kaebajale lisaaja andmist ettekirjutuse täitmiseks kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi rikkuval moel, vabastades ta seejuures kohaldatud (kohaldamise ajal õiguspärastest) sunnimeetmetest. Esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täieliku täitmise keelamine on kohasem HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel kohtumenetluses, kus vaidlustatakse ettekirjutust. (p 18.3)
|
| 3-18-2420/77
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.03.2021 |
|
|
| 3-20-915/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.02.2021 |
|
Kolleegiumi hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sel põhjusel taotluse rahuldamata jätmine ei takista isiku uue esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist, kui olukord on vahepeal muutunud. Küll aga võib kohus jätta läbi vaatamata korduva samasisulise taotluse, kui olukord on püsinud muutumatuna (HKMS § 55 lg 3). (p 15)
Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Seda ohtu ei saa pidada vähetõenäoliseks. Pole põhjust kahelda, et niipea kui reisidokument väljastatakse, saadetaks kaebaja riigist välja. Samas pole kaebajal võimalik reisidokumendi saabumise aega prognoosida. PPA selgituste valguses on tõenäoline, aga pole piisavalt kindel, et reisidokument ei saabu enne seitsme kuu möödumist. Seepärast on kaebaja õigesti osutanud sellele, et reisidokumendi saabumise eeldatav aeg ei mõjuta tema esmase õiguskaitse vajadust. Kuna reisidokumendi puudumine on ainus kaebaja väljasaatmist takistav asjaolu, mõjutab reisidokumentide saabumise aeg üksnes kaebaja väljasaatmise aega, kuid ei vähenda tema väljasaatmise tõenäosust. Ka asjaolu, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, ei vähenda väljasaatmise tõenäosust. Esialgse õiguskaitse taotlus võib olla ennatlik nt juhul, kui isikul on tähtajaline ajutine viibimisalus, mille tõttu ei ole väljasaatmine pikema aja jooksul võimalik või tõenäoline (vt nt RKHKo nr 3-16-2123/38, p 18), või kui tal on võimalik muul moel piisava kindlusega prognoosida, millal muutub väljasaatmine tõenäoliseks. Kui isikule on määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus kuni selle tähtaja saabumiseni, kuid see ei takista esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, et ära hoida hilisemat väljasaatmist (VSS § 73 lg 1). (p 16)
Lahkumisettekirjutuse kehtivuse korral kehtib ka lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld, kui selles pole määratud teisiti. Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld hakkas kehtima üldkorras ning üksnes sissesõidukeelu kohaldamisaja arvestus sõltub sellest, millal lahkumiskohustus täidetakse. (p 22)
Kaebaja õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (vt ka RKHKm nr 3-20-349/51, p 13). (p 23)
Kolleegium on oma praktikas selgitanud, et ainuüksi seetõttu, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut kinnipidamiskeskusest vabastada (RKHKm nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses. (p 24)
|
| 3-20-605/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2020 |
|
Vaidlustatud metsateatised kaotavad EÕK kohaldamise korral suure tõenäosusega kehtivuse enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist (vt metsaseaduse § 41 lg 13), mistõttu raietööde tegemiseks peavad kolmandad isikud esitama uued metsateatised. Kui puudub vastupidine info, võib eeldada, et kaebuse rahuldamata jätmise korral ei oleks uute metsateatiste heakskiitmisele takistusi ning uute teatiste esitamine ei põhjusta kolmandatele isikutele märkimisväärset koormust. (p 16)
Harvendusraied metsise (teise kaitsekategooria ohustatud liik) elupaigas võivad minna vastuollu LKS isendikaitse sätetega, mistõttu räägib looduskaitseline avalik huvi raiete peatamiseks EÕK kohaldamise kasuks. Raiete teoks tegemise kasuks räägib vastassuunaline avalik huvi riigimetsa hooldada ja teenida riigile tulu. Kui see avalik huvi ei saa raie edasilükkamisel oluliselt kahjustada, prevaleerib looduskaitseline avalik huvi. (p 17)
EÕK taotlus vaadatakse läbi lihtmenetluses (HKMS § 252 lg 2), mille raames tuleb järgida halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid (HKMS § 134 lg 1). St menetlusosalistele tuleb tagada tõhus ja võrdne võimalus esitada oma seisukohti (HKMS § 2 lg 6) ning kohtulahend peab olema põhjendatud (HKMS § 157 lg 1 ja § 178 lg 3). (p 13)
Olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumist ei ole alust pidada väga vähetõenäoliseks, tuleb EÕK taotlust lahendades arvestada ka kaebuse eduväljavaateid ja kaaluda asjassepuutuvaid huve. (p 14)
Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad EÕK taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu (RKHKm 3-3-1-19-17, p 15). Väiteid, mille kohaselt lähevad raied LKS isendikaitse sätetega vastuollu, ei ole põhjust pidada ilmselgelt alusetuteks ja põhjendamatuteks. (p 15)
|
| 3-20-349/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.11.2020 |
|
Esialgse õiguskaitse abinõu peab olema proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd TsMS § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on prognoosida nii esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kui ka kohaldamise tagajärgi. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). (p 11)
Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). (p 12)
Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist. PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt RKHKm 3-3-1-67-01, p 3). (p 13)
|
| 3-19-1656/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.10.2020 |
|
EÕK taotleja esindaja peab kohtule saadetava EÕK taotluse edastama vastustajale (vt HKMS § 50 lg 1 ja § 249 lg 1). Kohus võib selle tegemata jätmise eest advokaati trahvida (HKMS § 53 lg 2 ja TsMS § 337 kolmas lause). (p 10)
Taotlejal on olukorras, kus talle on teada asjaolud, mille tõttu on oluline, et (EÕK) taotlus lahendataks teisi menetlusosalisi ära kuulamata või neid taotlusest teavitamata, võimalik seda kohtult taotleda (HKMS § 27 lg 1 p 4). (p 12)
Õiguse esialgsele õiguskaitsele ning kaitse väljasaatmise vastu annab EÕK määrus, mitte EÕK taotluse esitamine ja vastustajale saatmine. (p 13)
PPA ülesanne on korraldada oma töö viisil, mis võimaldaks EÕK määrust viivitamata täita. See, kuidas elektrooniliselt edastatud menetlusdokumendid jõuavad õigel ajal asjassepuutuva ametniku, tema asendaja või pädeva struktuuriüksuseni, on vastustaja töökorralduse küsimus. Haldusorgan peab suutma tuvastada kiiret reageerimist vajavad dokumendid ja suunama need õige isikuni. Seda ka puhkuste ning pühade ajal. (p 18)
Trahvi EÕK määruse täitmata jätmise eest võib määrata EÕK taotluse lahendanud kohus (vt HKMS § 185 lg 1, § 248 lg 1 ja § 254 lg 1). (p 17)
|
| 3-19-990/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.09.2020 |
|
Kui kaebaja saadetakse menetluse kestel Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1), arvestades kaebaja isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel. (p 3)
Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)
Olukorras, kus VRKS § 251 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)
|
| 3-19-2221/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2020 |
|
HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni. (p 9)
Ainuüksi KIS-i andmetele tuginedes ei saa koheselt pärast kaebetähtaja möödumist tuvastada, et isik ei ole pärast vaidemenetluse lõppu tähtaegselt halduskohtusse pöördunud. Kohtul tuleb arvestada ka võimalusega, et tähtaegne kaebus on kohtule esitatud posti teel ning selle kohtusse jõudmine ja registreerimine KIS-s võib toimuda pärast kaebetähtaja möödumist. (p 10)
|
| 3-16-2123/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.12.2019 |
|
VSS 5. ptk kohaldub tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul, nagu oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellise sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS § 28 lg-te 31 ja 32 järgi on sissesõidukeelu kohaldamise automaatseks tagajärjeks elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku Eestist väljasaatmine. Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase puhul tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Sealjuures on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 3 nimetatud tegurid, mida tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada. Samad asjaolud on nimetatud ka VSS § 31 lg-s 3. (p 10)
Vt p 13 ja annotatsioone RKHK otsustele nr 3-16-2088/69 ja nr 3-18-89/51.
Vt p 15 ja annotatsioone RKHK otsusele nr 3-18-89/51.
Vt p 11 ja annotatsioone RKHK otsusele nr 3-17-1545/81.
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning kohtupraktika järgi eeskätt suure korduva toimepanemise tõenäosusega kuritegude (nt narkokuriteod) puhul (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2. ja seal toodud viited)). Viimaste puhul on tegemist ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavate ja avalikku korda ohustavate süütegudega. (p 12)
Kuna kolleegium teeb asjas otsuse enne, kui tehakse otsus kaebaja vanglast ennetähtaegse vabastamise kohta, puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu jätab kolleegium taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata. (p 18)
|
| 3-19-681/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.11.2019 |
|
Seda, et kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis, on kolleegium oma varasemas praktikas kinnitanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18). Siiski viitab kolleegium VRKS § 251 lg-le 6, mis näeb ette, et VRKS § 251 lg-s 3 nimetatud juhtudel kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse. (p 11)
Kuigi esialgse õiguskaitse küsimus tuleb üldjuhul otsustada määrusega (HKMS § 252 lg 1), võib kohus teha seda ka otsusega (HKMS § 162 lg-d 1 ja 3). Sellisel juhul saab esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsustust vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Seadus ei näe ette, et kohtuotsus tuleb vaidlustada lühema tähtaja jooksul, kui kohtuotsusega lahendatakse esialgse õiguskaitsega seotud küsimus. Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kuna seadusandja on esialgse õiguskaitse tühistamise jõustumise sidunud kohtuotsuse jõustumisega (vrd HKMS § 252 lg 3), on ilmne, et seadusandja on soovinud kohtuotsuse vaidlustamise korral kõigi sama otsusega lahendatud küsimuste osas kohaldada ühesugust vaidlustamistähtaega ehk lahendada edasikaebus kogu otsuse peale sama menetluskorda järgides.
Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. Samamoodi on kaebajal võimalik koos edasikaebusega esitada esialgse õiguskaitse taotlus ja paluda ringkonnakohtul seda kohaldada viivitamatult, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ega anna ka õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis. (p 12)
Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. (p 12)
|
| 3-18-1432/82
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2019 |
|
Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus.
|
| 3-16-2436/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.08.2019 |
|
|
| 3-18-1331/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2019 |
|
Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus (vt p-d 11 ja 12).
|
| 3-16-2436/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.06.2019 |
|
|
Facebook
X.com