RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm nr 3-1-1-24-17, p 11). (p-d 12-14)
EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti. (p-d 15-16)
Rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimine on võimalik juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem. Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt KorS § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm nr 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 12). Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja järelevalvemenetlust ei viida läbi kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-33-13, p 21). Rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel). (p-d 17-17.5)
Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud. (p 19.3)
RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kumulatiivselt järgmised:
1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur,
2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm nr 3-20-664/10, p 11)),
3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10),
4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist. (p 22)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele. (p 24.4)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. (p 28)
Halduskonfiskeerimine on võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7). Halduskonfiskeerimine on võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses. (p-d 30-30.2)
Eeldus, et ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist võimaldab kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks. (p 31)
Facebook
X.com