3-20-1245/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.06.2021 |
|
Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset (HKMS § 41). Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). ( p 16)
Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lg 1). (p 16)
Kui kohtuasja esemeks on kehtiva haldusakti alusel täitmistoimingute lubatavus (keelata ettekirjutuse sundtäitmine ja/või kohustada sundtäitmist lõpetama vms), siis tuleb esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ühemõtteliselt sõnastada, millised (menetlus)toimingud on lubatavad ja millised mitte (HKMS § 162 lg 1, § 178 lg 3). Kohtul on võimalik siduda esialgne õiguskaitse kindla sunniraha rakendamise menetluse alustamise teate, täitekorralduse (täitmisavalduse) või nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (p 18.2)
Kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale määrusega menetlusse, siis ei ole kaebajal esialgset õiguskaitset vaja (HKMS § 249 lg 3). (p 17)
Kui kohtuni jõuab teave, et kohtu poolt isiku õiguste kaitseks seatud nõudeid ei täideta, ei peaks kohus jääma tegevusetuks. Eelöeldu ei tähenda automaatset vajadust vastustajat trahvida (kui vastustaja isegi oleks määrust rikkunud), sest trahvimata jätmine võib olla tingitud ka muudest asjaoludest, sh nt esialgset õiguskaitset kohaldava kohtulahendi resolutsiooni ebaselgusest. Küll eeldanuks kohtulahendi täitmata jätmise kahtluse tõstatamine kohtu seisukohavõttu. (p 18.1)
Kuna haldusorganil pole võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 14), ei saa välistada, et sunniraha hilisemal või teistsugustel asjaoludel rakendamisel pole esialgne õiguskaitse põhjendatud. Kuna sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vahele peab jääma võimalus sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 19), on isikul üldjuhul võimalik iga kord sunniraha rakendamisele reageerida ja vajaduse korral esialgset õiguskaitset taotleda. (p 18.2)
Kui vaidluse esemeks on kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine ning kohus kaalub esialgse õiguskaitse korras täieliku keelu kohaldamist, tuleb erilist tähelepanu pöörata küsimusele, milliste kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi kaitsmiseks on kehtiv ettekirjutus tehtud (HKMS § 249 lg 3). Haldusorgani ettekirjutus ei ole üldjuhul seotud üksnes ettekirjutuse adressaadi õiguste ja kohustustega. Lisaks, nii keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo nr 3-3-1-31-15, p 17). Seda vaatamata asjaolule, et kaebaja võis täita tal lasuva kohustuse alles kohtumenetluse käigus pärast sundtäitmismenetluse alustamist ja kaebuse esitamist. Seega, sisuliselt võib esialgse õiguskaitse korras kehtiva haldusakti sundtäitmise täielik keelamine tähendada kaebajale lisaaja andmist ettekirjutuse täitmiseks kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi rikkuval moel, vabastades ta seejuures kohaldatud (kohaldamise ajal õiguspärastest) sunnimeetmetest. Esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse täieliku täitmise keelamine on kohasem HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel kohtumenetluses, kus vaidlustatakse ettekirjutust. (p 18.3)
|
3-20-2362/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2021 |
|
HKMS § 248 lg 1 alusel saab kohus trahvi määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest. Olukorras, kus kohus lõi kaebajale ligipääsu dokumendile enne, kui tegi määruse, millega piiras tema õigust tutvuda toimikuga selle dokumendi osas, ei saa kaebajale selle dokumendiga tutvumise korral ette heita kohtulahendi täitmata jätmist. Kohus piiras üksnes edasiulatuvalt kaebaja õigust toimikuga tutvuda ja sellest ärakirju saada. (p 18)
Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHKo nr 3-3-1-16-14, p 14). Kaebajal on õigus esitada vastuväiteid kohtumenetluse kestel selguvatele uutele asjaoludele. (p 19)
Ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, mis tuleks riigihanke alusdokumentides sätestada üheselt mõistetavalt. (p 20)
RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale kaalutlusõigust pakkumuse tagasilükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). See säte ei ole vastuolus direktiivi 2014/24/EL art 69 lg-ga 3. Küllaldase paindlikkuse annab hankijale RHS § 115 lg-s 8 kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendamatult madal maksumus“. Isegi kui pakkumuse maksumus on sedavõrd madal, et see tekitab kahtluse, millest ajendatuna hankija peab vajalikuks pakkumuse maksumust kontrollida (RHS § 115 lg 1), võib ta jätta pakkumuse tagasi lükkamata, kui ta peab pakkumuse maksumust pakkuja selgitustest lähtudes realistlikuks. Muu hulgas võib selgelt alla omahinna tehtud pakkumus teatud juhtudel osutuda tõsiseltvõetavaks - eelkõige kui lubatud on ristsubsideerimine pakkuja hankevälise tegevuse arvel ja pakkuja näitab veenvalt, et ta on suuteline sel teel hankelepingu täitmise kulud katma (vt ka RKHKo nr 3-20-924/24, p 22). (p 25)
Hankija peab pakkumuse maksumuse põhjendatust hinnates tegutsema objektiivselt ja mittediskrimineerivalt (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). Pakkumus tuleb tagasi lükata, kui tuvastatakse mõni RHS § 115 lg-s 9 nimetatud asjaolu. Samuti on pakkumuse tagasilükkamine vajalik näiteks siis, kui esineb tõsine oht, et leping jääb täitmata; kui pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu; kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta; kui tegu on ilmse konkurentsi kahjustamise katsega. (p 25.1)
Isegi kui pakkumus mitmeaastase kestusega teenuse osutamise lepingu täitmiseks sisaldab paratamatult prognoose ja riske ning täpsed kulud ei ole täielikult ettenähtavad, peab pakkumus sellegipoolest põhinema konkreetsetel kalkulatsioonidel. Ainuüksi viide äririskile ei õigusta nende kalkulatsioonide kontrollimata jätmist olukorras, kus kaebaja oli oma kahtlusi põhjendanud ning vahe võimalike kulude ja kolmandate isikute pakkumuse vahel oli oluline. On õige, et prognoositava asjaolu tõenäosuse hindamine eeldab spetsiifilisemaid teadmisi ja kogemusi valdkonnast (nt küsimus, kui palju raskete ja kui palju pehmete ilmaoludega päevi lepingu kehtivusaja jooksul keskmiselt ette tulla võib). Prognoosist lähtuvatele kalkulatsioonidele see tõdemus ei laiene - kui arvutustes on vigu või on jäetud olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvesse võtmata, siis seda peab kahtluse korral hindama ka kohus. (p 26)
Kuna hankijal ei ole põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel kaalutlusõigust, ei piira kohtuliku kontrolli ulatust HKMS § 158 lg 3. Määratlemata õigusmõistet saab sisustada ka kohus, sekkumata seejuures halduse kaalutlusruumi (vt nt RKHKo nr 3-20-924/24, p 32). Küll aga võib kohus määratlemata mõiste sisustamisel olla vaoshoitud, kui selleks tuleb kasutada spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Hankevaidluste puhul on kolleegium pidanud hinnanguliste otsuste kohtuliku kontrolli ulatuse määramisel oluliseks mh hanke eeldatavat maksumust ja küsimust, kas tegu on avatud hankemenetlusega (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 16). (p 25.2)
Kui kaebaja eest on valdav osa kolmandate isikute pakkumusest ja hilisematest selgitustest ärisaladuse kaitseks varjatud, siis sellises olukorras peab kohtu roll olema aktiivsem, et piirangut tasakaalustada ja tagada tõhus õiguskaitse (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 29 ja seal viidatud varasem praktika). (p 25.3)
|
3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
|
3-17-911/156
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.10.2018 |
|
Tuuliku püstitamise eelduseks oleva killustikaluse rajamise puhul oleks tegemist elektrituuliku ehitamisega EhS § 4 lg 1 mõttes. Kui aga elektrituuliku püstitamine eeldaks killustiku ümberpaigutamist ja teistsugusel viisil tihendamist, ei saa sellist killustiku kuhjamist pidada elektrituuliku ehitamiseks. Tegevuse tulemusena ei teki sel juhul ehitist. Kuigi ka katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale, on EhS § 4 lg 1 kohaselt käsitatav ehitamisena, on selle täiendavaks eelduseks funktsionaalne seos ehitisega (s.o praegusel juhul elektrituulikuga). Kui killustikukuhjale elektrituulikut püstitada ei saa, siis funktsionaalne seos ehitisega puudub. Iseenesest ei muuda ehitamise vastuolu ehitustehniliste nõuetega tegevuse õiguslikku olemust. Ehitamiseks ei saa siiski pidada tegevust, mis ei saa ehitise püstitamisele kaasa aidata. (p-d 15 ja 17)
Trahvi määramist sama esialgse õiguskaitse määruse rikkumise eest teist korda ei takista praegusel juhul asjaolu, et eelmise trahvi määramine ei olnud vaidlusaluse tegevuse ajal veel jõustunud. Esialgse õiguskaitse määrus on kehtiv ning kohtu ettekirjutus selge ja täidetav. Ehituslubade kehtivus on peatatud ja seetõttu on keelatud nendes ehituslubades nimetatud ehitiste ehitamine, st tegevus, mis vastab ehitusseadustikus sätestatud ehitamise definitsioonile. Tegemist ei olnud olukorraga, kus tulnuks enne uue trahvi määramist oodata, kuni möödub mõistlik aeg eelmise rahatrahvi määramisest. See HKMS § 248 lg 2 teises lauses esitatud tingimus puudutab situatsiooni, kus uuesti määratakse rahatrahv sama tegevuse (või tegevusetuse) eest. Praegusel juhul on iga trahvitaotlus puudutanud tegevusi erinevate ehituslubade alusel, nii et tegemist ei ole sama tegevuse eest korduva trahvimisega. (p 19)
|
3-17-725/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.04.2018 |
|
Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHK 28.03.2006 määrus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12, ja 29.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-11-14, p 9). (p 11)
Asjaolu, et kohtuotsuses ei kirjutatud ette tagajärgede kõrvaldamise täpset meedet, ei muuda kohtuotsust arusaamatuks ega selle täitmist võimatuks. Võimalik, et tagajärgede kõrvaldamise abinõu tuleb leida kaalutlusõiguse alusel. Kui kohtu ettekirjutus jääb menetlusosalisele ebaselgeks, on võimalik taotleda täiendava otsuse tegemist (HKMS 170 lg 1 p 2) või lahend vaidlustada. (p 11)
Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
Sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kui ehitusloa on valla kui pädeva haldusorgani (vt kehtiva EhS 39 lg 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 23 lg 1) nimel alla kirjutanud vallavalitsuse ametnik, kellel puudub selleks valla poolt antud volitus, ei tähenda see, et ehitusluba ei ole andnud pädev haldusorgan (vald). Tegemist on menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist. (p 20)
Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)
Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja korduvate vaidluste vältimiseks peab kohus heastamiskaebuse rahuldamisel tegema võimalikult täpse ettekirjutuse. Kui asutusel on tagajärgede kõrvaldamise abinõu valimisel ulatuslik kaalutlusõigus ja juhtumi asjaolud ei tingi ühe kindla abinõu rakendamist, võib kohus teha ettekirjutuse, et asutus otsustab tagajärgede kõrvaldamise enda valitud viisil. Ka heastamiskaebuse lahendamisel ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 13)
|
3-17-643/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.03.2018 |
|
Kohtulahendi täitmise menetluses ei ole kohane arutada, kas jõustunud kohtulahendiga säilitati haldusorganile piisav otsustusruum või oleks valikuvõimalusi tulnud jätta rohkem. Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)
Sh planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust arvestades on põhjendatud rahuldada trahvitaotlus ja määrata vastustajale RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahv 7000 eurot.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16.
Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)
Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. PlanS kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 45 p 2 sätestas kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 1. juuliks 2007. (p 13)
Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud.
Kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada. Kaebajal oleks seejärel olnud võimalik taotleda volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Praegu puudub endiselt volikogu sisuline otsus vastuvõetud planeeringu kohta, mistõttu kaebajal ei ole jätkuvalt võimalik pöörduda sisulises küsimuses ka kohtusse. (p 11)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Halduskohtul ei ole kohtulahendi täitmise menetluses ning ringkonnakohtul ei ole määruskaebuse lahendamise menetluses kohustust anda menetlusosalisele tähtaega kuludokumentide esitamiseks. Menetlusosaline peab ise hoolitsema selle eest, et kuludokumendid saaks esitatud trahvitaotlust või määruskaebust lahendavale kohtule (vrd RKHK seisukohad asjades nr 3-3-1-6-15 ja nr 3-17-1206/20). (p 15)
|
3-3-1-11-14
|
Riigikohus |
29.05.2014 |
|
Halduskohtu otsuse resolutsiooniga pandi Tallinna linnale kohustus osaleda kaebaja peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises nii kaebuse esitamise ajaks esitatud arvete alusel kui ka hiljem. Halduskohtu resolutsiooniga ei kohustatud linna tasuma kõiki tulevikus esitatavaid kooli pidava MTÜ arveid. Resolutsiooniga pandi linnale kohustus tasuda ainult PGS § 83 lg 6 alusel esitatud arved. EraKS § 222 ning PGS § 83 kohaselt on linn kohustatud sellised arved tasuma. (p-d 13–14)
Jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine tähendab kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist. Kohus saab kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi määrata, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12). (p 9)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-27-06.
|
3-3-1-86-08
|
Riigikohus |
08.01.2009 |
|
Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.
TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.
Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).
Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.
TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.
Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).
|
3-3-1-77-06
|
Riigikohus |
05.10.2006 |
|
HKMS § 99 sätestab ammendavalt õiguslikud alused haldusasjades tehtud jõustumata kohtuotsuste viivitamata täitmiseks ega näe ette täitmise tagatise nõuet. Halduskohtumenetluses jõustumata kohtuotsuse viivitamata täitmisele tagatise nõude laiendamist ei saa pidada põhjendatuks, sest viivitamata täitmine on asjakohane vaid seaduses sätestatud nõuete puhul ega oma tsiviilmenetlusele omast universaalset iseloomu. Halduskohtumenetluses peab kohus otsuse viivitamata täitmisele pööramise otsustamisel silmas pidama ka haldusorgani õigusi ja huve ning hindama, kas esinevad HKMS §-s 99 sätestatud alused ja tingimused.
Jõustumata kohtulahendile esitatud kaebus ei välista kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramist. Viivitamata täitmisele pööramise instituut peabki tagama jõustumata kohtulahendist tulenevate kohustuste täitmise. Asjaolu, et jõustumata kohtulahendile on esitatud kaebus, tuleb hinnata huvitatud isiku taotluse sisulisel lahendamisel.
HKMS § 99 lg 2 rakendamiseks peab kohtuotsuse täitmisega viivitamine isikule kaasa tooma olulise kahju. Eelnimetatud nõue eeldab otsest põhjuslikku seost õigusvastase viivituse ja kahju vahel.
|
3-3-1-27-06
|
Riigikohus |
28.03.2006 |
|
Ettekirjutuseks, mille mittetäitmine võib kaasa tuua HKMS § 98 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi kohaldamise, võib olla HKMS § 26 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud kohtuotsuse resolutsioonis sisalduv ettekirjutus. Ettekirjutus kui resolutsiooni osa peab olema arusaadav ja täidetav ka ilma muu otsuse tekstita.
HKMS § 98 lg 3 ei sätesta selles ettenähtud sanktsiooni kohaldamise tingimusi. Kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii karistuslikku kui ka kohustuse täitmisele stimuleerivat funktsiooni. Sellise olulisel määral repressiivse sunnivahendi kohaldamine peab toimuma ranges vastavuses seaduses sätestatuga. HKMS § 98 lg 3 alusel kohaldatava rahatrahvi puhul ei ole seadusandja ette näinud selle korduvat kohaldamist ühe ja sama ettekirjutuse mittetäitmise eest. Sunnivahendi kohaldamise tingimused ei kuulu laiendavale tõlgendamisele. Õigusliku aluse puudumise tõttu ei saa määrata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse mittetäitmise eest rahatrahvi korduvalt.
|
3-3-1-46-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
Täitemenetluse käigus vallasasjade õiguspärasel arestimisel tekkinud hoiusuhte puhul on hoidja kohustatud hoiuleandjale vara tagastama. TMS § 54 lg 3 kohaselt vastutab hoitavale varale tekitatud kahju eest hoidja seaduses sätestatud korras. Hoiuleandja õigus nõuda hoiule antud varaga seonduva kahju hüvitamist hoidjalt tuleneb eelkõige hoiusuhet reguleerivatest Tsiviilkoodeksi ja Võlaõigusseaduse sätetest. Samuti võib nõudeõigus tuleneda TsMS § 162 lg-st 1, mis sätestab, et pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis talle tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega.
Kuigi TMS § 77 lg 1 sätestab huvitatud isiku võimaluse täituri toimingute õiguspärasuse vaidlustamiseks, ei välista see tema õigust pöörduda vastava tuvastamiskaebusega halduskohtusse juhul, kui ta soovib kohtutäiturite tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Sel viisil kindlaks tehtud kohtutäituri tegevuse õigusvastasus omab tuvastuslikku tähendust vaid kahju hüvitamise nõude lahendamisel halduskohtus.
Kaebused kohtutäituri tegevuse peale kuuluvad lahendamisele maa- ja linnakohtutes (vt Riigikohtu erikogu 15.03.2002. a määrus nr 3-3-4-3-02 ). Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kaebused kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks on HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Seejuures peab halduskohus otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane (vt Riigikohtu erikogu 10.04.2002. a määrus nr 3-3-4-2-02; Riigikohtu 26.03.2004. a määrus nr 3-3-4-1-04 ; 16.02.2004. a otsus nr 3-3-1-5-04).
|
3-3-1-5-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
Tulenevalt TMS §-st 804 tuli VTMS § 203 lg 5 ja KarS § 82 lg 1 p 3 jõustumisel lõpetada täitemenetlus haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei olnud Karistusseadustikus sätestatud tähtaja jooksul sisse nõutud. Trahviotsuse täitmisel pärast selle tähtaja möödumist on kohtutäitur õigusvastase käitumisega tekitanud isikule kahju.
Vastavalt KarS § 82 lg 2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril Täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutuses otsust täita.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul.
|
3-3-1-22-03
|
Riigikohus |
03.04.2003 |
|
Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine võib väljenduda ka viivituses selle täitmisel. Kui detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni detailplaneeringu avaliku väljapaneku kehtestamiseni kulub peaaegu neli aastat, siis on selline ajavahemik ületanud mõistliku aja piirid. Kuna linnavalitsus ei ole esitanud põhjendusi, miks on detailplaneeringu menetlemisega niivõrd pikalt venitatud, siis tuleb linnavalitsuse tegevust käsitleda kohtuotsuse süülise täitmatajätmisena HKMS § 98 lg 3 tähenduses. Arvestades eeltoodut ja protsessiökonoomia põhimõtet, peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks ise määrata Tallinna Linnavalitsusele trahv Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest.
|
3-3-1-37-98
|
Riigikohus |
11.12.1998 |
|
Halduskohus võib kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmisel määrata HKS § 72 lg. 5 alusel rahatrahvi. Kui isik, kellele trahv määrati, ei tasu seda kehtestatud tähtajaks vabatahtlikult, saadab kohus HKS § 73 lg. 4 alusel trahvisumma sissenõudmise otsuse sundkorras täitmisele Täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Rahatrahvi sissenõudmise korra sätestab TMS § 79.
|