/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-911/161 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2019

VVS kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)

Kuna HKMS 25. peatükis menetluse lõpetamist kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimise tõttu ei käsitleta, kohalduvad üldised menetluse lõpetamise sätted. HKMS § 258 lg-s 4 on sätestatud, et kui kohus leiab, et protesti esitajal puudub protestiõigus, tagastab ta protesti või jätab selle läbi vaatamata. Kuna protestiõiguse tekkimise eelduseks oli ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole ettepaneku esitamise tähtaja ületamise korral kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbitud, mille tagajärjeks on protesti tagastamine või läbi vaatamata jätmine. (p 19)


VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)

Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)

VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)


Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)

VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)


Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. (p 26)


HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus kohtusse pöördumise tähtaja ületamise korral menetluse. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral aga kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt RKHK määrus nr 3-16-519/21, p 15). Teisisõnu, erinevalt kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimisest, mil menetlus võidakse lõpetada, tuleb kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata. (p 18)


Kuna HKMS 25. peatükk ei sisalda määruskaebeõiguse osas erisätteid, tuleb HKMS § 256 lg 2 alusel lähtuda kaebuse läbi vaatamata jätmist käsitlevatest normidest. HKMS § 155 lg 5 ei anna õigust vaidlustada kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-23-15, p 13). Kui menetluse lõpetamise puhuks on HKMS § 124 lg-s 4 sätestatud erandkorras edasikaebeõigus juhul, kui menetlusosaline on seda taotlenud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta sarnast sätet pole. (p 21) Asjaolule, et kaebus või protest tulnuks sisulise lahendamise asemel jätta läbi vaatamata, võib siiski tugineda ka asja edasises menetluses (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 22)


Asjakohane ei ole protesti esitaja ja kaasatud haldusorgani väide, et vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada riigi julgeoleku tagamise eesmärgist lähtudes. VVS v.r §-s 85 ette nähtud järelevalve eesmärgiks ei olnud riigi julgeoleku tagamine, vaid tegemist oli üldise järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse üle. Sellist üldise iseloomuga sätet ei ole põhjendatud tõlgendada vastuolus normi sõnastuse ja regulatsiooni üldise loogikaga erijuhtumi asjaoludest lähtudes. (p 28)


Kui ehitustegevus või juba valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või kui on möödunud protesti esitamise tähtaeg. Näiteks võib kõne alla tulla riiklik järelevalve ehitiste nõuetekohasuse üle EhS § 130 alusel, mida lisaks kohalikule omavalitsusele võib teatud tingimustel teostada ka Tehnilise Järelevalve Amet. Seejuures võimaldab EhS § 132 lg 3 p 1 korrakaitseorganil otsustada isegi ehitise lammutamise, kui ehitis ei vasta nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Kui vastab tõele protesti väide, et vaidlusaluste elektrituulikute käitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule, võib selline oht olla hõlmatud EhS § 132 lg 3 p-ga 1. (p 29)

3-3-1-97-09 PDF Riigikohus 03.03.2010

Keskkonnainspektsioon on pädev riikliku järelevalve korras kontrollima kehtestatud detailplaneeringut, millega hõlmatav ala jääb kaitseala looduspargi piiranguvööndisse ning mille kehtestamiseks oli vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Sellise detailplaneeringu kehtestamise otsus on käsitatav KeJS § 7 lg 1 mõttes sellise keskkonnakaitse- ja -kasutusalase üksikaktina, mida on Keskkonnainspektsioonil õigus protesti korras KeJS § 7 lg 4 alusel halduskohtus vaidlustada, sõltumata maavanema eelnevalt teostatud riiklikust järelevalvest.

Keskkonnainspektsiooni protestiga on vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsust ehk lõplikku haldusakti, mistõttu on õiguslik vaidlus tekkinud kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja Keskkonnainspektsiooni vahel. Maavanema seisukoht planeerimismenetluses ei muuda seda vaidlust riigiorganite vaheliseks. Keskkonnainspektsioon ei ole vaidlustanud maavanema heakskiitu, mida käsitatakse planeerimismenetluses haldusesisese menetlustoiminguna, mis pole üldjuhul eraldiseisvalt vaidlustatav (vt Riigikohtu 19.05.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-61-07 p-i 24).

3-3-1-61-08 PDF Riigikohus 17.12.2008
EES
VVS

EES § 22 lg-st 11 ja Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 vastu võetud "Eluruumide erastamise korraldamise" (EEK) p-dest 7¹-74 nähtuvalt tuleb korterite vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks ümberarvestuse tegemisel elamus asuvate eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada neile vastav mõtteline osa ehitise muust osast. Kui omand erastatud eluruumile on tekkinud, siis ei tulene kohustatud subjektile EES § 3 lg-st 2, EES § 22 lg-st 11 ning EEK p-dest 7¹-74 õiguslikku alust ühepoolselt muuta ümberhindamisaktiga erastatud korterite üldpinda ning vastavalt sellele muuta ka korteri reaalosa suurust. Kui omandiõigus korterile on tekkinud, on ümberhindamise aktis sisalduvate andmete pinnalt võimalik korteriomandi seadmist jätkata näiteks koostöös kaasomanikega ja kokkuleppe alusel.


Kui linnavalitsus maavanema ettepanekuga ei nõustu ja jätab selle täitmata, siis käesoleval juhul on vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse, eluruumide erastamise korraldamise ja halduskohtumenetluse seadustiku sätetele maavanemal õigus pöörduda protestiga halduskohtusse. Haldusakti adressaadile ei anna halduskohtusse pöördumise õigust asjaolu, kui maavanem on vaidlustatud ettepanekus ekslikult märkinud, et seda on võimalik vaidlustada halduskohtus. Järelevalveorgan ei saa ise luua järelevalve alla kuuluvale organile halduskohtulikku kaebeõigust, sest vaidluse lahendamiseks on seadusega ette nähtud eriregulatsioon ja teistsugune menetluskord.

3-3-1-28-97 PDF Riigikohus 17.10.1997

HKS §-s 5 lg. 1 sätestatud kaebeõigus on füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus. HKS §-s 5 nimetatud juhtudel on see õigus ka teistel subjektidel. Kohus peab kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.


Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.


Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.


Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.

3-3-1-21-97 PDF Riigikohus 18.09.1997

Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaa põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud siis, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. 19. detsembri 1991. a. Ülemnõukogu otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a.


Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaa põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud siis, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. 19. detsembri 1991. a. Ülemnõukogu otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a. Talu taastamise eelisõigus oli Taluseaduse § 8 lg. 2 kohaselt 2 aasta jooksul alates Taluseaduse jõustumisest kuni 25. detsembrini 1991. a. Omandireformi aluste seadus ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel.


HKS §-s 5 lg. 1 sätestatud kaebeõigus on füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus. HKS §-s 5 nimetatud juhtudel on see õigus ka teistel subjektidel. Kohus peab kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.

3-3-1-23-97 PDF Riigikohus 23.07.1997

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamine on riigi funktsioon, mille täitmine on Omandireformi aluste seadusega pandud kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades on riigi esindajaks maavanem, kellel vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 on õigus protestida halduskohtus kohaliku omavalitsuse täitevorgani üksikakte.


TsKS § 316 lg. 1 eeldab, et apellant põhjendaks apellatsioonimenetluse uuendamise taotluses, miks tal ei olnud võimalik kohtule õigel ajal teatada istungilt puudumise seaduslikust takistusest.


Riik ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades olla kolmandaks isikuks.

Üks ja sama isik (riik) ei saa ühes ja samas haldusasjas olla esindatud kahes erinevas protsessuaalses rollis, s.o. protesti esitajana ning kolmanda isikuna.

3-3-1-19-97 PDF Riigikohus 13.06.1997

Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaa põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud siis, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. 19. detsembri 1991. a. Ülemnõukogu otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a.


Taluseaduse § 11 lg. 2 lubas anda taludele maad ka lahustükkidena.

Taluseaduse § 8 ei sätestanud, et talu taastamiseks maa eraldamise kohustuslikuks tingimuseks on endise omaniku kirjalik loobumine talu maadest. Selline, seadusega sätestamata tingimus kehtestati Riikliku Maa-ameti 22. novembri 1990. a. käskkirjaga nr. 7 kinnitatud Taludele maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi punktiga 2.1.5.

Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaa põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud siis, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. 19. detsembri 1991. a. Ülemnõukogu otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a.

Talu taastamise eelisõigus oli Taluseaduse § 8 lg. 2 kohaselt 2 aasta jooksul alates Taluseaduse jõustumisest kuni 25. detsembrini 1991. a. Omandireformi aluste seadus ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel.


HKS §-s 5 lg. 1 sätestatud kaebeõigus on füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus. HKS §-s 5 nimetatud juhtudel on see õigus ka teistel subjektidel. Kohus peab kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json