/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1472/92 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2018
Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15) Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõjude hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)
Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus seda ette ei näe. EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ja füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada. (p 15)
Kuigi KeÜS § 30 lg st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ja tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele, sh piiriülese keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõjude strateegilise hindamise nõuetele. (p 17)
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud. Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid. KSH ülesanne on kumulatiivsete ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte, lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte. (p 22) KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel. Seega peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega. (p 23) Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav keskkonnamõju hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ja jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et keskkonnamõju hindamine (KMH) saaks asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C-295/10, Valčiukienė jt, p-d 59 ja 60; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C-160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha, siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid (C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C-160/17, Thybaut jt, p 62). Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel C-290/15, D’Oultremont jt, p 52; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi kasulikku mõju (C-290/15, D’Oultremont jt, p 48; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55; C-160/17, Thybaut jt, p 55). (p 24) KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele, sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne. Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu ainult samalaadiliste projektidega (nt C-404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C-531/13, Marktgemeinde Straβwalchen jt, p-d 43–47; C-141/14, komisjon vs. Bulgaaria, p-d 95–96). KSH direktiivi lisa I allmärkusest 1 ja KeHJS v.r § 40 lg 4 p-st 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta. Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala. (p 25) KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse. Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi (maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad. (p 28) Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29) KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ja hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30) Geograafiliselt ja mõjult laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast strateegilise valiku tegemist. Kõnealune teave tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest, ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada, kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave integreerida mereplaneeringu lahendusse. (p 31) Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33) Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)
Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29) KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ning hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30) Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33)
Natura eelhindamisest ilmnes, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ja seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lg-ga 2 vastuolus planeeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetus. Natura hindamine tuleb alati algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele) hindamine (C-142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29). (p 41) Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C-441/17, komisjon vs. Poola, p-d 113–114.) (p 42) Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitse-eesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses. Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises (C-441/17, komisjon vs. Poola, p d 115–121 ja seal viidatud praktika.) (p 43)
Kuigi planeeringut ei tühistata täies ulatuses, on selle osaline tühistamine kooskõlas kassatsioonkaebuse eesmärkidega, mistõttu ei ole põhjendatud HKMS § 108 lg-st 2 lähtudes jätta osa menetluskulusid kassaatori kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8) vaatamata asjaolule, et füüsilistest isikutest kaebajate kaebus jääb rahuldamata. Nende kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Vaidlusaluse planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist ei saa pidada pahatahtlikuks või kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluskulude väljamõistmise ohul ei või olla keskkonnavaidlustes heidutavat mõju (C-260/11, Edwards ja Pallikaropoulos, p 35; C-470/16, North East Pylon Pressure Campaing ja Sheehy, p 65). Kaebajate arv ei saanud märkimisväärselt mõjutada ka kolmanda isiku kulude suurust. (p 54)
Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülene keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on Espoo konventsiooni KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)
3-3-1-9-16 PDF Riigikohus 29.09.2016
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
3-3-1-87-11 PDF Riigikohus 19.03.2012
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).
Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga. Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist. Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke. Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.
Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).
3-3-1-43-06 PDF Riigikohus 28.11.2006
Seltsingul kui üldsust esindaval isikute ühendusel on õigus keskkonnakaitselistes küsimustes pöörduda kohtusse. Seda kaebeõigust ei saa aga laiendada aktidele, mille vaidlustamise tähtaeg oli möödunud enne vastava ühenduse moodustumist. Kuna ühenduse halduskohtumenetlusõiguslik teovõime keskkonnaasjades tekib seltsingu moodustamisel (seltsingulepingu allakirjutamisel), saab seltsing eeskätt teostada kaebeõigust nende aktide ja toimingute suhtes, mis on antud pärast ühenduse kujunemist. Seisukoht, et tähtajad kaebeõiguse teostamiseks hakkavad kulgema seltsingu loomisest või ajast, millal seltsing sai aktist teada, on eksitav ning vastuolus õiguskindluse põhimõtet toetavate kaebeõiguse reeglitega. Seltsingu kui üldsuse huve esindava ühenduse eripära arvestades tuleks kaebetähtaja kulgemise alguse määratlemisel võtta arvesse aega, millal üldsus aktist või toimingust teada sai või pidi teada saama.
3-3-1-81-03 PDF Riigikohus 29.01.2004
Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamiseks üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sisalduvast fraasist "kui siseriiklik õigus seda ette näeb" ei tulene, et Konventsiooni art 9 lg 2 kohane kaebeõigus on Konventsiooni ülejäänud sätete rikkumisel vaid juhul, kui nii näeb ette siseriiklik õigus. Siseriiklikule õigusele tehtud reservatsioon Konventsiooni ülejäänud sätetes nimetatud otsuse, tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks tähendab seda, et vaidlustamine on võimalik siis, kui siseriikliku õiguse kohaselt on selline otsus, tegevus või tegevusetus kohtus vaidlustatav. Siseriiklikus õiguses ei pea olema eriregulatsiooni kaebeõiguse kohta selles küsimuses. Arvestades Konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sätestatud reservatsiooni, võib art 2 lg 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni kaebeõigust eeldada. Konventsiooni artikli 9 lg 2 võimaldab vaidlustada otsust, tegu või tegevusetust nii materiaalse kui protsessuaalse õiguspärasuse aspektist ning mitte üksnes otsuse või tegevuse kooskõla Konventsiooniga, vaid ka teiste asjakohaste õigusaktide sätetega.
Kuivõrd kaebus esitati ministeeriumi poolt keskkonnamõju hindamata jätmise kui tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on asjas vastustajana kaasatud ministeerium. Kuna aga kaebust tuleb käsitleda Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud haldusakti vaidlustamiseks esitatud kaebusena, tulnuks vastustajana kaasata Vabariigi Valitsus.
Riikliku arengukava mõistet ei ole seadusandlikul tasandil defineeritud. Lähemalt on arengukava mõistet käsitletud Säästva arengu seaduse §-s 12, milles sätestatud arengukava iseloomulikus tunnuseks on eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise tee kindlaksmääramine. Arengukavas ei pruugi olla kirjeldatud kõiki meetmeid, mida eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada. Võib pidada võimalikuks, et täitevvõim määratleb tegevuskavas järk-järgult need konkreetsemad meetmed, mis on vajalikud Riigikogu poolt kinnitatud arengukavas seatud eesmärkide saavutamiseks, kuid seejuures on oluline, et täitevvõim ei hakkaks seadma uusi eesmärke, mis pole kinnitatud arengukavaga kooskõlas ega langetama otsuseid, mis peaksid sisalduma arengukavas. Kui vaidlustatud Tegevuskava osutub sisult arengukavaks, võib see olla õigusakt või toiming. Hoolimata sellest, kas tegemist on õigusakti või toiminguga, peab akti andmine või toimingu sooritamine olema õiguspärane, mis eeldab muuhulgas seda, et oleks järgitud nii pädevus- kui menetlusnõudeid. Arengukava puhul on õiguspärasuse eelduseks see, et arengukava oleks koostatud ja kehtestatud SäAS §-s 12 riiklikule arengukavale sätestatud pädevus- ja menetlusnõudeid järgides.
Säästva arengu seaduse § 12 ning Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 2 ja § 22 eesmärgist nende koostoimes tuleneb, et keskkonnamõju hindamine on vajalik just nende arengukavade puhul, milles seatud eesmärgid ja nende saavutamiseks kindlaksmääratud tee on piisavalt konkreetsed, et võimaldada keskkonnamõju hindamist. Väga üldise arengukava puhul oleks sellega kavandatava tegevuse keskkonnamõju efektiivne hindamine võimatu. KeHAS § 22 lg-st 2 tuleneb, et strateegiline keskkonnamõju hindamine on samatähenduslik keskkonnamõju hindamisega. Riikliku arengukava spetsiifilisest olemusest tulenevalt ei pruugi kõikide tavapärase keskkonnamõju hindamise käigus tehtavate toimingute sooritamine olla strateegilise keskkonnamõju hindamise puhul võimalik. Seetõttu tuleb kohaldada neid keskkonnamõju hindamist reguleerivaid sätteid, millest on riikliku arengukava spetsiifikat arvestades võimalik juhinduda.
3-3-1-16-01 PDF Riigikohus 10.04.2001
Isiku õiguste väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga kohtuasja ettevalmistamisel või eelmenetluses.
HKMS § 7 lg 3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebeõigusele, seega peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. KOKS §-st 62 lg 1 p 3 ei tulene omavalitsusüksuste liidu õigus pöörduda oma liikmete huvides halduskohtusse. HKMS § 7 lg 3 alusel esitatakse kaebus teise isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses ise protsessiosaliseks.
Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi vaheline vaidlus riigieelarvest valdade ja linnade eelarvete toetusfondi määratud rahasummade jaotuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kuna riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksiknormid, ei ole üldakt ka riigieelarve kirjeid konkretiseeriv määrus, ning vastav vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.
3-3-1-6-98 PDF Riigikohus 06.03.1998
Kohaliku omavalitsuse korraldus, millega tunnistati eluruum tööandja eluruumiks, võib rikkuda korteriühistu õigusi sellega, et ühistule pannakse kohustused vale subjekti, s.o. ühistu vale liikme ees.
Kui korteriühistu liikmeks on eluruumi erastamise kohustatud subjekt, siis omab korteriühistule tähtsust asjaolu, kas see subjekt kui ühistu liige on seaduspärane või mitte. Kohaliku omavalitsuse korraldus, millega tunnistati eluruum tööandja eluruumiks, võib rikkuda korteriühistu õigusi sellega, et ühistule pannakse kohustused vale subjekti, s.o. ühistu vale liikme ees.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json