/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-31-14 PDF Riigikohus 18.09.2014

15. septembril 1993 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik võimaldas isikul, kes jäeti õigusvastaselt avalikku teenistusse vormistamata, asutuses töötamise ajal pöörduda halduskohtusse. Vaidlustada oli võimalik mh täidesaatva riigivõimu organi õigus­vastast tegevusetust. Halduskohus võis tunnistada asutuse tegevusetuse seadusvastaseks ja teha ettepaneku uue otsuse tegemiseks (1993. a HKMS § 3 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 5 lg 1 esimene lause, § 20 lg 1 p 1 ja lg 2).Kohtul oleks olnud võimalik kontrollida ka ATS v.r § 182 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud asutuste loetelu põhiseaduspärasust.

Omal ajal kaebuse esitamata jätmine ei võta kaebajalt kaebeõigust. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (vrd kolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-14, p 39).


Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole võimalik muuta väljakujunenud asjaolusid ja õigussuhteid, vaid üksnes teha kindlaks juba olemasolevaid asjaolusid ja suhteid. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamisel tähtsust sellel, milliseks oleks õigussuhted pidanud asutuse õiguspärase käitumise korral kujunema, vaid üksnes sellel, millised nad tegelikult olid.


HKMS § 17 lg 1 kohaselt on üldise tuvastamiskaebuse puhul vastustajaks riigiasutus või avaliku võimu kandja, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist taotletakse. See säte ei anna kohtule kaalutlusõigust küsimuses, kas ja milline vastustaja kohtumenetlusse kaasata. Vastustaja staatus tekib HKMS § 17 lg-s 1 märgitud haldus­organil või avaliku võimu kandjal vahetult seaduse alusel halduskohtumenetluse algusest, s.o kaebuse esitamisest alates. Kohus ei tee selleks kaasamismäärust.Pärast HKMS § 17 lg 1 jõustumist 2012. aastal ei ole enam võimalik juhinduda Riigikohtu 2010. aastal väljendatud seisukohast, et avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise kaebuste puhul puudub kohtumenetluses vastustaja.


ATS v.r § 182 lg-e 1 kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (1. jaanuaril 1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenitusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996. Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande.

Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määrus nr 97 ei sätestanud erandit ATS v.r § 182 lg-s 1 sätestatud avalikku teenistusse vormistamise klauslist.

3-3-4-1-09 PDF Riigikohus 19.02.2009

HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.


HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.

Ka juhul, kui isiku alusetu rikastumine toimus avalik-õigusliku suhte raames, saab haldusorgan isikule aluseta üleantud asja või raha tagastamist nõuda Riigivastutuse seaduse § 22 lg 3 kohaselt eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigikohtu 10.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, millega lahendati Eesti Vabariigi hagi Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel makstud toetuse tagasinõudmiseks, leiti samuti, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist.


Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg-s 4 (Ratifitseerimise seadus) sätestatud regulatsioon on üheselt mõistetav ning seda ei ole võimalik tõlgendada analoogiliselt teiste seda valdkonda reguleerivate õigusaktidega (näit Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 42 lg 7), et ettekirjutuse täitmata jätmisel oleks võimalik pöörata see sundtäitmisele. Sellise tõlgenduse puhul kaotaks mõtte Ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 see osa, mis annab võimaluse ettekirjutuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse. Samuti tuleneb Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-st 21, et haldusaktid kuuluvad täitemenetluses täitmisele üksnes siis, kui see on seaduses sätestatud. Ratifitseerimise seaduses ei ole sätestatud, et toetuse tagasinõudmiseks tehtud ettekirjutus oleks sundtäidetav.

3-3-1-74-08 PDF Riigikohus 22.12.2008

Kohus ei sekku planeeringu kehtestamise otsuse õiguspärasust kontrollides kohaliku omavalitsuse õigusesse seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Samas ei saa pidada õigeks olukorda, kus volikogu liige pöördub volikogu otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse - seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole iga suvaline isik PlanS § 26 lg 1 tähenduses. Ta on asja otsustanud organi liige ning tal on laiemad võimalused otsustusprotsessi sekkuda kui üldsuse esindajatel. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi.


Volikogu liikmel on KOKS § 26 lg 1 alusel õigus saada volikogu ja valitsuse õigusakte, dokumente ja muud teavet, välja arvatud andmed, mille väljastamine on seadusega keelatud. KOKS § 26 lg 1 hõlmab ka neid andmeid, mis on planeeringu avalikul väljapanekul. Seega ei ole volikogu liikme näol tegemist tavapärase huvitatud isikuga PlanS § 18 lg 8 tähenduses, sest tema suhteid vallavolikoguga reguleerivad muud õigusaktid.

III-3/1-4/95 PDF Riigikohus 31.03.1995

Politseipeadirektori ja politseiprefekti tegevus politseinike vastutusele võtmisel ning ametialase juurdluse läbiviimisel on tulenevalt HKS §-st 5 lg. 1 halduskohtusse pöördumise aluseks üksnes siis, kui sellise tegevusega kaasnes või võis kaasneda kaebuse esitaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine. Politseinike vastutusele võtmine ja ametialase juurdluse tulemused ning nende toimingute seaduslikkus iseenesest ei ole halduskohtule kaebuse esitamise aluseks.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json