3-17-1739/80
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2021 |
|
Kaebajal on praegusel juhul HKMS § 45 lg 3 kohaselt kaebeõigus. Vaidlustatud kiri pole haldusakt (RKHKo asjas nr 3-3-1-86-06, p 18), vaid menetlustoiming. Sellega andis vastustaja eelhinnangu KMH, sh Natura hindamise vajalikkusele (KeHJS § 6 lg 2, § 11 lg 2). Tegemist on ühtlasi korraldusega loamenetluses spetsiifilise tõendi - KMH aruande - koostamiseks (HMS § 38 lg 3 esimene lause). Sellest tulenevalt tekkisid kaebajal menetluslikud kohustused ning eeltingimused vee erikasutusloa taotluse kohta sisulise lahendi saamiseks. Kaebajal oleks kirjas sisalduvaid korraldusi vajaduse korral võimalik vaidlustada ka tagantjärele, koos loa andmisest keeldumise või taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuid KMH põhjendamatult lai ulatus võib kaasa tuua asjatud kulutused ja loamenetluse takerdumise. Võib eeldada, et vastustaja nõuab ka KMH programmi ja aruande nõuetele vastavust kontrollides, et lähtutud oleks KMH algatamisel määratud hindamise ulatusest (KeHJS § 18 lg 2, § 22 lg 5). (p-d 12-13)
Kuivõrd mõistet „projekt“ ei ole loodusdirektiivis määratletud, võib selle sisustamisel võtta arvesse KMH direktiivi art 1 lg 2 p a. Seejuures on projekti mõiste loodusdirektiivis laiem kui KMH direktiivis (EKo asjas nr C-254/19: Friends of the Irish Environment, p 28-30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Euroopa Kohus on asjas nr C-399/14: Grüne Liga selgitanud, et kuigi loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei määra kindlaks ühtegi konkreetset kriteeriumi selle sätte alusel võetavate meetmete rakendamiseks, võib sellest sättest tuleneda vajadus hinnata tagantjärele projekti mõju asjaomasele alale. Sellisel juhul peab hindamine võimaldama pädeval asutusel tagada, et projekti elluviimine ei too kaasa elupaikade halvendamist või liikide häirimist, mis võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide saavutamist. Niisugune hindamine peab vastama art 6 lg 3 nõuetele (p-d 51-54). Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2 ja 3, nii nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, panevad tagantjärele hindamise tagamise kohustuse liikmesriigile. Hindamise üksikasjad määrab liikmesriik. Direktiivist liikmesriigile tulenevaid kohustusi ei saa üksikisikule panna ilma neid riigisisesesse õigusesse üle võtmata. Eesti seadustes on üle võetud art 6 lg 3 ning asjakohase hindamise peab enda kulul korraldama arendaja (KeHJS § 8 lg 2). Enne Natura ala loomist alguse saanud projektide tagantjärele hindamise kohustust Eesti seadused ei reguleeri. Seega pole ka arendajatele pandud kohustust selline hindamine korraldada. Eeltoodust tulenevalt peab Keskkonnaamet pädeva asutusena HMS § 6 järgi ise selgitama välja asjaolud selleks, et korduva loa taotlemise menetluses hinnata juba alustatud tegevuse vastavust loodusdirektiivi art 6 lg-le 2. Loataotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus talle teada olevate asjaolude ja tal olemasolevate tõendite ulatuses (HMS § 38 lg 3). Selle alusel ei või aga loataotlejat kohustada tellima hindamiseks vajalikke ekspertiise, analüüse ja uuringuid. Loodusdirektiivi art 6 lg-st 3 tulenevad tagantjärele hindamise metoodika ja sisu nõuded, mitte arendaja kohustus hindamine korraldada. (p 25)
KeHJS § 6 lg 2 p 18 järgi võib Eestis projektiks (kavandatavaks tegevuseks) olla igasugune vee erikasutus, sõltumata sellest, kas ala muudetakse füüsiliselt (vrd EKo asjas nr 254/19: Friends of the Irish Environment, p 32). Küll aga tuleb projekti mõiste sisustamisel arvestada tegevuse alustamise aega. Nii KeHJS § 3 lg 1 p 1 kui ka p 2 kohaldamise eeltingimuseks on uue tegevuse kavandamine. KeHJS-s ei ole kehtestatud KMH kohustust, kui juba toimuvat tegevust jätkatakse ilma seda muutmata. (p 17)
Ka perioodilisi lube tuleb pigem käsitada lubadena uuteks tegevusteks. Jätkuva tegevuse lubadeks võib neid pidada vaid erilistel asjaoludel. (p 19.3)
Uue projektiga oleks tegemist, kui paisutust muudetaks ja pole välistatud muudatusega kaasnev täiendav oluline mõju keskkonnale. Senise paisutuse seniste tagajärgede säilimine aga ei ole mõju, mis kaasneb kavandatava tegevusega. Tegemist on jätkuva tegevuse mõjudega, ka siis, kui muutuvad keskkonnaolud. (p 20)
Jätkuva ühtse tegevusena ei saa aga vaadelda hüdroenergia kasutamist elektritootmiseks, sest kaebaja viimatine, 28. detsembri 2015. a erikasutusluba elektritootmiseks õigust ei andnud. Selles osas on kaebajale KMH kohustuse panemine põhjendatud, juhul kui hüdroenergia tootmine avaldab lisaks paisutamisele täiendavat mõju, mis vastab KeHJS-s sätestatud KMH kohustuslikkuse tingimustele. Seejuures tuleb hüdroenergia tootmise mõju hindamisel arvestada selle kumulatiivset mõju muude varasemate ja kavandatavate tegevustega (sh paisutamisega; vt nt RKHKo 3-17-740/46, p 15; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 21)
Kolleegium märgib, et seadusega oleks põhimõtteliselt võimalik kehtestada tagantjärele hindamise kohustus arendaja kulul, kuid seejuures tuleb arvestada tagantjärele hindamise eripära. Kui luba katkematult toimunud tegevuseks oli antud enne loodusdirektiivi jõustumist, võib täiemahuline hindamise kulude kandmise kohustus osutuda arendaja jaoks ebaproportsionaalseks ja kahjustada õiguspärast ootust. (p 26)
Hoiualana kaitstavatele Natura aladele laieneb LKS § 32 lg 2. Selle järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. See säte võtab Natura aladel üle loodusdirektiivi art 6 lg 2, mille järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide täitmist. (p 23)
LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 laienevad alates Natura ala moodustamisest püsivalt projekti elluviimisele ja selle tagajärgedele, nt rajatise kasutamisele ka siis, kui projekti elluviimisega on alustatud enne Natura ala moodustamist (EKo asjades nr C-293/17: Coöperatie Mobilisation, p 85; C-404/09: Alto Sil, p 125; C-226/08: Stadt Papenburg, p 48-49). Seega laienevad viidatud sätted ka vaidlusalusele paisutamisele. (p 24)
Liigi häirimine on keelatud, kui see võib oluliselt mõjutada loodusdirektiivi eesmärkide täitmist. Ka elupaiga kahjustamise ohu hindamisel tuleb lähtuda ala kaitse-eesmärkidest (samas, p 3.5.1). Nii elupaiga halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla määramise ajal registreeritud taseme. Kui elupaiga või liigi seisund on vahepeal paranenud, tuleb lähtuda paranenud seisundist (vrd EKo asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 58-61; teatis 2019/C 33/01, p 3.5). (p 28)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et erikaitsealade kaitse ei tohi piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (EKo nr C-404/09: Alto Sil, p 135; EKo C-535/07: komisjon vs. Austria, p 59; EKo C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 154). Samas on Euroopa Kohus asjas nr C-399/14: Grüne Liga tehtud otsuse p-s 59 selgitanud, et ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv ei saa seega kohustada Eesti riiki taastama täielikult olukorda, mis valitses Hellenurme paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi, ega anna riigile alust panna niisugune kohustus kaebajale. Kolleegium rõhutab, et Euroopa Liiduga ühinedes võis Eesti endale võtta vaid proportsionaalseid ja õigusselgeid kohustusi Natura alade seisundi parandamiseks. Samuti peavad proportsionaalsed olema riigi poolt Natura alade ja veekogude seisundi parandamiseks seatud keskkonnaeesmärgid, kui need toovad kaasa põhiõiguste piiramise. (p 29)
LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei anna alust jätkuva tegevuse välistamiseks ainuüksi põhjusel, et tegevusest hoidumine oleks Natura alale või seal kaitstavale liigile kõige soodsam. Neil alustel võib tegevuse keelata üksnes siis, kui tegevus toob kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. (p 30)
Ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina art 6 lg-st 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusegaNii jätkuva kui ka uue tegevuse puhul tuleb erandi kaalumisel arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes kaebaja tegevuse eesmärkidest. (p-d 32-33)
Kolleegium nõustub vastustajaga, et praeguses menetlusfaasis oleks ennatlik kalapääs paisutuse leevendusmeetmena välistada. Piisavaks ei saa pidada kaebaja ja Muinsuskaitseameti selgitust, et ükski kalapääs ei sobi vaidlusalusesse asukohta, sest igasugune pääs muudaks paikkonna ilmet. Muinsuskaitseseadus ei keela mistahes muutusi, vaid ainult sobimatud muutused (MuKS § 3 lg 3). Ka kultuuripärand on osa keskkonnast (KeHJS § 21). Pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on seega Keskkonnaamet. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4). (p 34)
|
3-17-2766/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2020 |
|
Vt RKHKo 3-3-1-79-16, p 16. (p 20)
Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)
Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)
Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)
Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)
Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)
EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)
Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)
Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)
Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)
Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)
Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)
|
3-16-1573/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.11.2019 |
|
Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)
Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
|
3-17-2132/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.10.2018 |
|
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)
Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)
Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)
Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12)
Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)
|
3-16-586/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2018 |
|
Liiklusregistri sõidukite andmebaasi sõiduki registreerimismenetluse käigus tehtud märke kaudu, milles sisaldub MTA teavitus, et sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le, toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming. (p 19)
Sõiduki registreerimine viibis praegusel juhul eelkõige põhjusel, et isik ei esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Isiku sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu. Haldusorgan ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates õigusaktis sätestatud. (p 18)
Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)
HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Praegusel juhul puudus haldusorganil tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)
Kaebajal puudub MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus (vt HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebajalt küsiti sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat dokumenti, kuid teda ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja saanud esitada vajadusel kaebuse (vt HKMS § 45 lg 3). Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p-d 11 ja 12)
Kaebajal puudub praeguses asjas liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus, kuna HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused pole täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist. (p 20)
Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe on käsitatav haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses sätestatud ametiabi eeldused on täidetud.
MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine on seaduses ette nähtud. (p 16)
Menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sõiduki registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p 12)
|
3-16-1071/19
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
30.03.2017 |
|
Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsus on olemuselt menetlustoiming, kuna sellega ei määrata õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ning enne menetluse lõppemist ei saa teha ühtegi järeldust isiku õiguste riive kohta. Isikul ei ole kaebeõigust loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsuse vaidlustamiseks, kui tema huvi on seotud geoloogilise uuringu loa taotluse menetlemisega, sest tal on võimalik kaitsta oma õigusi viimati nimetatud menetluses.
|
3-3-1-73-13
|
Riigikohus |
19.03.2014 |
|
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Vallavolikogu ettepanek anda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse ei ole lõplik otsus selle kohta, keda taotlejatest eelistada, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad ei lepi kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku. Lõpliku otsuse teeb maavanem, kellel on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus. Seega on volikogu otsusel maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu otsusega mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks. Maavanema pädevusest olenemata saab ta langetada otsustuse üksnes vallavolikogu otsuse olemasolul. Seega võib volikogu otsus rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks (otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p-d 21–23). (p-d 14–17)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
Seadus ei reguleeri erinormidega olukorda, kus kohus tunnistab õigusvastaseks pärast 01.05.2010 tehtud volikogu otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kohta ettepaneku tegemiseks. Volikogu otsuse tühistamise korral on võimalik anda maa kasutusvaldusse vaatamata MaaRS § 233 lg-le 51, kuid ka sel juhul tuleb analoogia korras juhinduda MaaRS § 233 lg 51 teisest lausest. MaaRS § 233 lg 51 eesmärk ei ole välistada maa kasutusse andmine olukorras, kus kohus tühistab pärast 01.05.2010 volikogu otsuse maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks. (p-d 20, 22) Seejuures on oluline järgida MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatud kriteeriume, mis peavad olema vallavolikogu tehtava diskretsiooni iseloomuga menetlustoimingu sisuliseks aluseks (vt otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p 24 jj). (p 23)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Volikogu otsusel on maavanema otsustusele haldusesisene mõju ja see võib rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks. (p-d 14–17)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
|
3-3-1-78-10
|
Riigikohus |
25.11.2010 |
|
Vt kohtuasja nr 3-3-1-39-10 annotatsiooni.
Kui kohus leiab, et kohustamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab ta selgitama, kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamistaotluse iseseisvaks rahuldamiseks. Vajadusel peab kohus siinjuures juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
Vt kohtuasjade nr 3-3-1-20-10, nr 3-3-1-21-09 ja nr 3-3-1-9-08 annotatsioone.
Kaebajal ei ole kohustust põhjendatud huvi äranäitamiseks kui ta esitab kohtule kohustamiskaebuse, millega taotleb haldusorganile ettekirjutuse tegemist menetlustoimingu uueks sooritamiseks ja esitab eraldi taotluse vastava varasema toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.
Kohus peab lahendama põhjendatud huvi küsimuse juhul, kui kohus tagastab üksnes kohustamiskaebuse enne menetlusse võtmist või jätab juba menetlusse võetud kohustamiskaebuse läbi vaatamata, kuid tuvastamiskaebuse osas jätab sellised otsused tegemata.
|
3-3-1-39-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu. Volikogu selline otsustus on kaalutlusotsustus. Maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul. Volikogu ettepanekul on maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Kuigi maavanemal on eelnimetatud õigused, saab ta otsustada üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub. Eelnevast tulenevalt on volikogu otsusus menetlustoiming, mis on halduskohtus vaidlustatav.
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu ning maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul.
MRS § 23³ lg-t 6 tuleb tõlgendada keeleliselt selliselt, et kaks esimest eelistuskriteeriumi - jätkusuutlik maa senine kasutaja või piirinaaber - ei kohaldu selle sätte kohaselt füüsilisest isikust ettevõtja suhtes. Need kriteeriumid on esitatud alternatiivselt ja on võrdse kaaluga. Siiski peab füüsilisest isikust ettevõtja olema MRS § 23³ lg 2 kohaselt sama omavalitsuse üksusel või naaberomavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev piirinaaber. MRS § 23³ ajaloolisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest tuleneb, et iseseisvat väärtust ei oma see, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Küll puudub volikogul alus hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust ja juriidilisest isikust taotleja jätkusuutlikkuse määra.
Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla "Maareformi seaduse" eesmärke ja MRS § 23³ lg-s 1 ja 2 toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga jätkusuutlikkus. Seejuures on oluline silmas pidada, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda Euroopa Liidu õigusest, st PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest juhul, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga.
|
3-3-1-38-10
|
Riigikohus |
10.06.2010 |
|
MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 (p-d 29 ja 33) ei teosta Vabariigi Valitsus MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa mitteandmiseks. Arvestades asjaolu, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.
MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja (Keskkonnaamet) ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Kuna kohaliku omavalitsuse seisukohad on siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.
|
3-3-1-60-09
|
Riigikohus |
28.10.2009 |
|
Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.
Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.
MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.
|
3-3-1-96-08
|
Riigikohus |
26.02.2009 |
|
Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).
Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.
Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.
Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).
Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.
|
3-3-1-62-08
|
Riigikohus |
14.01.2009 |
|
Vallavolikogu otsusel, millega otsustatakse peatada detailplaneeringu kehtestamise menetlus, puudub iseseisev regulatiivne toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuna peatamisega ei otsustata detailplaneeringu kehtestamise taotluse lahendamise üle, ei ole see suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.
Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).
Planeeringu kehtestamise menetluse peatamine kui menetlustoiming ei riku üldjuhul iseseisvalt planeeringu koostamist taotlenud isiku õigusi ega piira tema vabadusi ning ei ole seetõttu halduskohtus vaidlustatav menetluse lõpptulemusena antavast haldusaktist eraldi.
Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21).
Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).
Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (vt nt Riigikohtu 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine ei ole siiski välistatud (vt nt Riigikohtu 14.05. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-16-07 p-i 13 ja 15.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-49-04 p-i 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on aga piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.
Õigusabikulude väljamõistmist ei saa iseseisvalt õigustada ka asjaolu, et advokaadikulud ei ole suured ning kaebuse esitaja on juriidiline isik, kelle majanduslik olukord on hea. Õigusabikulude väljamõistmine peab alati olema esmalt sisuliselt põhjendatud. Taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund võiksid üksnes olla aluseks väljamõistetavate õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks olukorras, kus kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades oleks haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud.
Menetlustoimingutele ei saa otseselt laiendada HMS §-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele. See ei tähenda siiski, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 07.11.1997 määrust asjas nr 3-3-1-30-97). Kuna teatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.
|
3-3-1-61-07
|
Riigikohus |
19.05.2008 |
|
Kuna puudub võimalus maavanema kui järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 8 lg-st 7 ja § 9 lg-st 7 tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik.
Kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kui ka detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
|
3-3-1-12-08
|
Riigikohus |
23.04.2008 |
|
Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, siis on vajalik isikuid seaduses sätestatust intensiivsemalt teavitada (vt Riigikohtu 01.10.2002 määruse haldusasjas nr 3-3-1-57-02 p-i 13, 07.05.2003 määruse haldusasjas nr 3-3-1-31-03 p-i 26, 27.09. 2005 määrust haldusasjas nr 3-3-1-47-05). Planeerimisseaduses sätestatust intensiivsemalt tuleb detailplaneeringu algatamisest teavitada isikut, kes on planeeringualasse jääva maa osas tunnistatud tagastamise õigustatud subjektiks.
Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt. Samas on erandlikult õigustatud ka menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-8-02, 13.10.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-44-05). Erandlikult on peetud võimalikuks ka planeeringu algatamise otsuse või korralduse vaidlustamist.
Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, siis on vajalik isikuid seaduses sätestatust intensiivsemalt teavitada (vt Riigikohtu 01.10.2002 määruse haldusasjas nr 3-3-1-57-02 p-i 13, 07.05.2003 määruse haldusasjas nr 3-3-1-31-03 p-i 26, 27.09. 2005 määrust haldusasjas nr 3-3-1-47-05). Käesoleval juhul ei saanud tähtaeg linnavalitsuse korralduse vaidlustamiseks hakata kulgema enne, kui isikul oli pärast Maa-ameti kirja kaudu korraldusest teadasaamist võimalik tutvuda ka selle korralduse sisuga.
|
3-3-1-94-06
|
Riigikohus |
06.03.2007 |
|
Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).
Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.
Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.
Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.
Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
|
3-3-1-54-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Nii menetlustoimingu kui ka halduse siseakti vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Seadusest või hea halduse põhimõtetest tulenevalt võib siseakt teatud juhtudel olla huvitatud isikute poolt vaidlustatav.
Kaebeõigus riigieelarveliste vahendite jaotamise otsuste peale on erandlik. Selline õigus võib tekkida juhul, kui isikul on seadusest tulenev nõudeõigus sihtfinantseeringule või seadus on erandlikel juhtudel ette näinud kaebeõiguse. Haldusväline isik võib omandada kaebeõiguse halduse selliste toimingute ja aktide suhtes ka siis, kui tema taotluse menetlemisel on oluliselt rikutud hea halduse põhimõtteid.
Uurimispõhimõtet ei saa tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtul omal initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
Kohus vaatab kaebuse läbi esitatud taotluse ulatuses, kuid ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastusega. Samas ei saa uurimispõhimõtet tõlgendada viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. On õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks.
|
3-3-1-53-03
|
Riigikohus |
18.06.2003 |
|
Halduskohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Ka vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebuse esitaja õiguste rikkumise olemasolu. Menetlustoiminguid haldusakti andmisel ei saa reeglina iseseisvalt vaidlustada, kuid sellest reeglist on erandeid. Menetlustoiminguid saab iseseisvalt vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumine toob kaasa menetlusosalise subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest (nt saab viivituse korral esitada kohustamiskaebuse). Samuti saab menetlustoiminguid vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumisel on nii oluline tähendus, et rikkumine mõjutab igal juhul hilisema haldusakti sisu.
Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse täitevorgani menetlustoimingut - ehitusekspertiisi määramist - ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Ekspertiisi määramine on küll menetlustoiming, kuid see ei kujuta endast haldusakti HMS § 51 lg 1 tähenduses ega eelhaldusakti HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Haldusaktiks vara tagastamise menetluses on tagastamise korraldus. Ehitusekspertiisi määramine ja eksperthinnangu tellimine lähtuvalt ORAS redaktsioonist, mis kehtis enne 2. märtsi 1997, ei saa iseseisvalt rikkuda kaebuse esitajate õigusi või vabadusi, sest see ei too iseenesest kaasa kaebuse esitajatele õiguslikke tagajärgi.
|
3-3-1-61-02
|
Riigikohus |
13.11.2002 |
|
Ebaõige on seisukoht, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus pole maad ostueesõigusega erastava isiku poolt üldse vaidlustatav. Kui maa ostueesõigusega erastaja leiab, et maad hakatakse tagastama ebaõigele omandireformi õigustatud subjektile, mistõttu pole võimalik maad soovitud ulatuses erastada, tuleb tal halduskohtus vaidlustada kohaliku omavalitsuse poolt koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek ja sellega koos ka taotletava maa suhtes tehtud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta.
Lähtudes uurimisprintsiibist on kohtutel kohustus juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele.
|
3-3-1-4-97
|
Riigikohus |
21.02.1997 |
|
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tuleneb, et omandireformi õigustatud subjekt ei saa hagimenetluse korras taotleda enda omandiõiguse tunnistamist omandireformi objektiks olevale õigusvastaselt võõrandatud, kuid veel tagastamata varale.
ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.
Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud Põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa enne Põhiseaduse jõustumist antud halduse üksikakti vaidlustamisel tunnistada põhiseadusevastaseks halduse üldakti, mis oli vaidlustatud üksikakti andmise aluseks.
ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.
|