/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-1627/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.05.2020

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides. (p 11)

Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. See ei tähenda, et detailplaneeringut ei tohiks põhjendatud juhul ja pärast asjakohaste huvide kaalumist kehtetuks tunnistada. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p 13)


Populaarkaebuse esitamise õigus ei ole kaitstud põhiseaduse §-ga 15. Sellise õiguse sätestamine on puhtalt seadusandja valik. (p 11)


Kuigi PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides, ei oleks praegusel juhul tohtinud kaebust tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p-d 11-13)

3-18-111/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.04.2019

VangS § 16 lg 1 p-de 2 ja 7 ning justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 21 p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). (p 22)


Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse nr 21 § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse nr 21 § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse nr 21 § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6). (p 14)


Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). (p 13)


Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. (p 14)

Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt praeguse määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust. (p 15)

Seega pole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. (p 18)

Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. (p 19)


ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (VangS § 16 lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (VangS § 76 lg 1). Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. (p 16)


3-17-981/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2017

Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)


Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)


Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8). (p 11) Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14) Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Samas on võimalik vaidlustada normtaseme piires müra põhjustavat tegevust, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). Seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge. (p 12) Vt ka RKEK määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22.


HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (RKHK määrus asjas nr 3-17-505, p 8). (p 11) Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). (p 13) Vt ka määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24.


Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)

3-17-505/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.10.2017

Kaebeõigus ehitusloa peale võib HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselgelt puududa siis, kui juba valminud ehitise kõrvalekalded varasemast ehitusprojektist ons ebaolulised, sest sellised kõrvalekalded ei saaks takistada ehitisele kasutusloa andmist (EhS § 55 p 5). Niisuguses olukorras ei mõjutaks ehitusluba kaebaja õigusi, sest isegi ehitusloa tühistamine ei tooks kaasa vajadust kõrvalekalle kõrvaldada. Kui aga ehitise lahknevus projektist ei ole ebaoluline, ei ole HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamiseks alust, sest ehitisele kasutusloa andmiseks võib olla vajalik uue ehitusloa andmine või varasema ehitusloa muutmine. (p 9)


Kaebeõigus ehitusloa peale võib HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselgelt puududa siis, kui juba valminud ehitise kõrvalekalded varasemast ehitusprojektist ons ebaolulised, sest sellised kõrvalekalded ei saaks takistada ehitisele kasutusloa andmist (EhS § 55 p 5). Niisuguses olukorras ei mõjutaks ehitusluba kaebaja õigusi, sest isegi ehitusloa tühistamine ei tooks kaasa vajadust kõrvalekalle kõrvaldada. Kui aga ehitise lahknevus projektist ei ole ebaoluline, ei ole HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamiseks alust, sest ehitisele kasutusloa andmiseks võib olla vajalik uue ehitusloa andmine või varasema ehitusloa muutmine. (p 9)

Vt ka RKHK määrused asjas nr 3-3-1-35-12, p 12; nr 3-3-1-12-16, p 8; nr 3-3-1-86-14, p 24.


Ehitise mittevastavus algsele ehitusprojektile ei muuda vaidlustatud ehitusluba iseenesest õigusvastaseks. Kohalik omavalitsus võib varasemat ehitusluba muuta või anda välja varasemast erineva ehitusloa, kui see vastab ehitamist reguleerivatele õigusnormidele, sh tuleohutusnõuetele, ja planeeringutele ega kahjusta ebaproportsionaalselt naabri õigusi. Kui valmis ehitatud ehitise kõrvalekalded algsest ehitusprojektist on olulised, välistab vaidlustatud ehitusloa tühistamine saunale kasutusloa andmise (EhS § 55 p 5). (p 10)

3-3-1-75-16 PDF Riigikohus 09.02.2017

Asjaolu, et kinnipeetav ei saa kartseris viibimise ajal matemaatikaõpikuid iseseisvaks õppimiseks kasutada, ei saa talle tekitada varalist kahju ega ka sellist mittevaralist kahju, mis tuleks RVastS § 9 lg 1 alusel rahas hüvitada. Kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ning tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav ka hilisema hüvitamiskaebuse ettevalmistamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamise õiguse välistab ka see, et kinnipeetaval on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras. Kui vangla peaks kinnipeetava uuesti kartserisse paigutama ja temalt kartseris viibimise ajaks ära võtma materjalid, mida kinnipeetava hinnangul tuleb mõista VSKE § 60 lg 1 tähenduses õppekirjandusena, on tal võimalik esitada vanglale vaie. (p-d 8.2 ja 9)


Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-61-13 ja 3-3-1-22-15). Kui kinnipeetaval on sagedast kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, ei ole toodud preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks. (p 8.1)

Asjaolu, et kinnipeetav ei saa kartseris viibimise ajal matemaatikaõpikuid iseseisvaks õppimiseks kasutada, ei saa talle tekitada varalist kahju ega ka sellist mittevaralist kahju, mis tuleks RVastS § 9 lg 1 alusel rahas hüvitada. Kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ning tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav ka hilisema hüvitamiskaebuse ettevalmistamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamise õiguse välistab ka see, et kinnipeetaval on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras. Kui vangla peaks kinnipeetava uuesti kartserisse paigutama ja temalt kartseris viibimise ajaks ära võtma materjalid, mida kinnipeetava hinnangul tuleb mõista VSKE § 60 lg 1 tähenduses õppekirjandusena, on tal võimalik esitada vanglale vaie. (p-d 8.2 ja 9)


Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-61-13 ja 3-3-1-22-15). Kui kinnipeetaval on sagedast kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, ei ole toodud preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks. (p 8.1)

3-3-1-12-16 PDF Riigikohus 08.06.2016

Kirjaga kooskõlastuse andmisest keeldumise ja eskiisprojekti muudatuste tegemiseks juhiste andmise puhul on tegemist halduse toiminguga (HMS § 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2). Nii nagu eskiisi kooskõlastamine ei garanteeri ehitusloa saamist, ei tingi sellest keeldumine vältimatult ehitusloa andmata jätmist. Kirjal puudub iseseisev reguleeriv toime (vt 13. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10). Puudutatud isik saab haldusorganilt nõuda haldustoimingutele üldiselt esitatavatest nõuetest kinnipidamist (HMS §-d 3, 4 ja 107). Ka siis, kui isikul teabe saamiseks nõudeõigust ei ole, võib isik nõuda, et talle asutuse poolt antav teave ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Seega sõltub riive lõplik tuvastamine halduse teabetoimingute puhul sageli sisulisest hinnangust asutuse faktiväidetele ja hinnangutele (vt 2. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 9-10)


Kaebeõiguse tekkimiseks piisab sellest, et hinnangu andmine isiku suhtes antud haldusaktile või tehtud toimingule aitab piisaval määral kaasa tema õiguste kaitsele. Isik väitis, et kirjas, millega keelduti kooskõlastuse andmisest, on eskiisprojekti põhjendamatult ja ebaõigesti nimetatud ümbruskonda sobimatuks ja detailplaneeringule mittevastavaks. Kohtud pole asunud seisukohale, et isiku väited oleks ilmselgelt põhjendamatud. Põhjendamatute faktiväidete või hinnangute korral võib kiri riivata isiku õigusi, ennekõike omandipõhiõigust. (p 13-14)


HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt 11. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. (p 8)

3-3-1-39-15 PDF Riigikohus 29.03.2016

Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)


Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 29^1-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)


Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)


Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)


Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)

Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)

Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)

3-3-1-57-15 PDF Riigikohus 07.03.2016

EKS § 1211 lg-st 21 tulenevalt on võimalik erakonna riigieelarvest saadavaid eraldisi vähendada ainult juhul, kui ettekirjutuste adressaadid, erakonna nimekirjas kandideerinud isikud ei täida tähtpäevaks ettekirjutusi. Ühtlasi peab ERJK tegema ka otsuse, millega vähendab erakonnale riigieelarvest makstavat toetust. Erakonna riigieelarvest saadavate eraldiste võimalik vähendamine ei tulene ettekirjutustest, vaid ettekirjutuste adressaatide edasisest käitumisest ja ERJK tulevikus tehtavast vastavast otsusest. Erakond saab oma õigusi kaitsta, vaidlustades eraldiste vähendamise otsuse. (p 13-14)

3-3-1-52-15 PDF Riigikohus 25.11.2015

HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (vt RKHK määrused asjas nr 3-3-1-26-14, p 9 ja asjas nr 3-3-1-29-13, p 16). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. (p 10)

Ehitisregistri valeandmed võivad kaudselt tuua kaasa ehitise omanikule ebasoodsaid tagajärgi. Välistada ei saa, et ka õigusliku tähenduseta vale info võib raskendada näiteks kinnistu mõttelise osa kasutamist ja käsutamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02). Kaebeõigus ei puudu ilmselgelt, kui varasemas Riigikohtu praktikas on sarnastes olukordades kaebeõigust tunnustatud. (p 11-12)


Ehitisregistri valeandmed võivad kaudselt tuua kaasa ehitise omanikule ebasoodsaid tagajärgi. Välistada ei saa, et ka õigusliku tähenduseta vale info võib raskendada näiteks kinnistu mõttelise osa kasutamist ja käsutamist (vt RKHK otsus asjas 3-3-1-59-02). Kaebeõigus ei puudu ilmselgelt, kui varasemas Riigikohtu praktikas on sarnastes olukordades kaebeõigust tunnustatud. (p 11-12)


HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (vt RKHK määrused asjas nr 3-3-1-26-14, p 9 ja asjas nr 3-3-1-29-13, p 16). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. (p 10)

Ehitisregistri valeandmed võivad kaudselt tuua kaasa ehitise omanikule ebasoodsaid tagajärgi. Välistada ei saa, et ka õigusliku tähenduseta vale info võib raskendada näiteks kinnistu mõttelise osa kasutamist ja käsutamist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02). Kaebeõigus ei puudu ilmselgelt, kui varasemas Riigikohtu praktikas on sarnastes olukordades kaebeõigust tunnustatud. (p 11-12)

3-3-1-26-14 PDF Riigikohus 21.05.2014

HKMS § 121 lg 2 p-s 1 on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus (vt nt RKHK 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 16). Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt RKHK 11.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). (p 9)


Kinnipeetaval peab siiski olema ka haldusasjast tuleneva vaidluse puhul põhjendatud vajaduse korral ja lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest võimalik kokku saada oma esindajaga, kes ei ole advokaat, rohkem, kui on sätestatud VangS §-s 24, ning telefoni teel suhelda suuremas ulatuses kui tuleneb VangS § 28 lg-st 1, vangla sisekorraeeskirjast ja vangla kodukorrast, kuigi selline suhtlemine ei mahu VangS § 26 ja § 28 lg 3 reguleerimisalasse. Ka EIK praktikast ei tulene võimalust suhelda ükskõik millise esindajaga piiramatult. Kinnipeetaval ei pea seejuures olema võimalust piiramatult esindajaga kokku saada või telefoni teel suhelda ning seda ka haldusasjast tuleneva kaebuse esitamiseks EIK-le. Vanglal on suhtlemise võimaldamisel kohustus eelkõige hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske. Vanglal peab olema õigus tõrjuda kokkusaamise õiguse kasutamise võimalikku väärkasutamist ja sellest tulenevat ohtu vangla julgeolekule. Vangla peab kaalumisel arvestama, et kinnipeetava võimalus kokku saada oma esindajaga või talle helistada ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt, sest see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimist. Kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal, kes ei ole advokaat, peab olema võimalus kokku saada ka kartserikaristuse kandmise ajal, kui seda tingib kinnipeetava õiguskaitse põhjendatud vajadus. Seda ka näiteks olukorras, kus kartserikaristus on pikaajaline ja kaebuse esitamise tähtaeg EIK-le on lõppemas. Vanglal on sellises olukorras oluline kaalumisruum ja keeldumise korral põhjendamiskohustus. Kui vangla on põhjendatult keeldunud kinnipeetava taotlusest saada kartserikaristuse kandmise ajal kokku oma volitatud esindajaga, kuid möönab kinnipeetava edasilükkamatut õiguskaitsevajadust, siis peab vangla andma kinnipeetavale võimaluse muul viisil oma esindajaga piisavaks suhtlemiseks, näiteks telefoni abil. (p-d 11–12, 14–17)

Vt ka annotatsioone otsustele asjades nr 3-3-1-21-05 ja nr 3-3-1-46-07.


3-3-1-29-13 PDF Riigikohus 23.10.2013

Kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge, mille selgitamiseks tuleb üldjuhul kontrollida, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kui õigustloov akt kaitseb ka isiku huve, siis on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr3-3-1-8-01, p 22 ja määrus asjas nr 3-3-1-53-12, p d 13–15).

Kohtule esitati kohustamiskaebus haldusmenetluse jätkamise nõudega. Kohtupraktika kohaselt ei saa isik nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes kui järelevalveorganil on kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui rakendamiseks. Isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15). Kaebajal on õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, sest taotletava järelevalvemenetluse esemeks on optsioonilepingu punkt, mis piirab kaebaja omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust ning ettevõtlusvabadust. Kaebeõigust ei välista ka see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.


Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid.


Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid. Kuna Konkurentsiameti otsusest haldusmenetluse lõpetamise kohta kaalumisvigu ei nähtunud, ei olnud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning siis HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võis kohus kaebuse tagastada.


Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.


Kaebeõigust ei välista see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.

3-3-1-35-12 PDF Riigikohus 11.10.2012

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Sotsiaalministri 19.03.2008 määruse nr 15 Meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine tingimused“ ning perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse sätted, mille väidetavale rikkumisele kaebuses viidatakse, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele (põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on kaebajal kaebeõigus Vabariigi Valitsuse korralduse vaidlustamiseks.


Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.


Olukorras, kus esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks, ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Kui halduskohus jõuab järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab kohus enne kaebuse tagastamist andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Uurimispõhimõttest tuleneb kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid). Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt olematud (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11). Halduskohtumenetluse seadustiku kehtivas redaktsioonis sätestab § 49 lg 1 kaebajale võimaluse kaebuse nõuet või alust muuta.


Kohtupraktika kohaselt saab kaebust ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10 ning määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).

Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Kui kohus ongi varasemas vaidluses andnud hinnangu uues asjas vaidlustatud haldusaktile, siis ei muuda see õiguslikku olukorda ilmselgeks. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, siis tuleb asi lahendada sisulises menetluses.

3-3-1-30-12 PDF Riigikohus 08.10.2012

Menetluse algatamise staadiumis on halduskohtusse pöördumine üldjuhul ennatlik. Kui isik soovib tegelikult õiguskaitset menetluse eeldatava lõpptulemuse vastu, tuleb reeglina lõpptulemus ära oodata. Praeguse vaidluse puhul tähendaks see pakkumusmenetlust lõpetava haldusakti vaidlustamist. Vaidlustatud korraldusega ei ole veel otsustatud ühelegi ettevõtjale teenuse osutamise õigust anda ega teiste ettevõtjate vastavaid õigusi piirata.


Kui isik on pidanud kinni konkreetset liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast, kuid vastav organ on isiku avalduse õigusvastaselt tagastanud, puudub alus halduskohtule esitatud kaebuse tagastamiseks HKMS v.r § 11 lg 31 p 1 alusel. Sama kehtib HKMS § 47 lg 1 ja § 268 lg 1 suhtes. Praegusel juhul on isik pöördunud vaidluse lahendamiseks esmalt riigihangete vaidlustuskomisjoni, kuid viimane tagastas vaidlustuse. Seega puuduks alus käesoleva kaebuse läbi vaatamata jätmiseks nii juhul, kui vaidlustus kuulus läbivaatamisele vaidlustuskomisjonis, kui ka juhul, kui vaidlustuskomisjon oleks tagastanud vaidlustuse põhjendatult.


Vaidlustuskomisjoni pädevus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas hankija järgib oma otsustes ja dokumentides riigihangete seadust ja viitab selle sätetele. RHS § 117 lg 1 seab vaidlustuskomisjoni pädevuse sõltuvusse sellest, kas vaidlustatakse hankija tegevust ja kas vaidlustaja tugineb riigihangete seadusele. RHS § 2 lg s 2 loetakse riigihankeks muu hulgas teenuste tellimine ja teenuste kontsessioon.


Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p-s 22 märgiti, et hankemenetluse algatamise otsus on olemuselt menetlustoiming ning see kehtib ka muu pakkumismenetluse algatamise kohta. Selles asjas oli tühistamiskaebus vallavalitsuse korralduse peale võimalik, kuna korraldusega kinnitati ka hankedokumendid ja otsustati hanketeate avaldamine, milliste osade lahutamine oleks olnud kunstlik. Praegu vaidlusaluses korralduses määrati lisaks pakkumismenetluse algatamisele kindlaks menetluse korraldaja ning pakkumiste avamise ja hindamise komisjon. Need sisemised menetluslikud otsustused ei muuda pakkumismenetluse algatamist eelhaldusaktiks. Seetõttu on vaidlustatud korralduse puhul tegemist menetlustoiminguga haldusmenetluse seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Üksnes hankemenetluse algatamise vaidlustamise õigust ei tulene ka RHS § 117 lg test 2 ja 21.


Pakkumise kutse dokumendid on eelhaldusakt ( vt määrus haldusasjas nr 3 3 1 52 11, p 21; otsus haldusasjas nr 3 3 1 99 09, p 16). Pakkumise kutse dokumentide kohta HKMS 121 lg 2 p-i 1 kohaldamiseks peab kaebeõigus puuduma ilmselgelt (vt ka otsus haldusasjas nr 3 3 1 52 11 p 23). Kuna ringkonnakohtu istungi protokoll ei kajasta ringkonnakohtu otsuses viidatud kaebaja avaldust jäätmekäitleja konkursil osalemise võimatuse kohta, siis tuleb tema osalemist pakkumismenetluses käesolevas menetlusstaadiumis pidada võimalikuks. Ilmselgeks ei saa pidada ka seda, et pakkumise alusdokumentide väidetav üldsõnalisus ei takista kaebajal kuidagi pakkumismenetluses edukat osalemist. Seda tuleb kontrollida apellatsioonkaebuse sisulisel lahendamisel.

Välistada ei saa seda, et kohus jõuab asja sisulise läbivaatamisel siiski tulemuseni, et pakkumise kutse dokumendid kaebaja õigusi ei riiva. Arvestada tuleb, et pakkumise kutse dokumentide siduvus piirdub konkreetse pakkumismenetluse tingimustega. Praegusel juhul ei määratud pakkumise kutse dokumentidega veel kindlaks ei jäätmekäitlemise kohta ega jäätmete käitlejat. See saab toimuda alles vaidlustatud pakkumismenetluse lõpptulemusena.


Ka apellatsioonimenetluses on võimalik kohaldada HKMS § 121 lg t 2. Ringkonnakohtul on apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata. Kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud. Seega sõltub määruskaebuse lahendamine sellest, kas antud juhul esinevad HKMS § 121 lg s 2 sätestatud asjaolud.

3-3-1-84-11 PDF Riigikohus 19.06.2012

Väljasõidukohustusest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh viibimisaluse saamiseks teises riigis. Väljasõidukohustuse täitmine on võimatu kui pärast mõistlike sammude astumist selgub, et isikule välisriigis viibimisalust ei anta.

Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane, kui puudub riik, kuhu isik saaks ise välja sõita, samuti ka juhul kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa põhiõiguste rikkumise või VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Inimeselt ei tohi nõuda käitumist, mida tal pole võimalik täita. Inimeselt ei saa ka nõida käitumist, mis tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Sunnivahendi ähvardusel riigist lahkumisega näiteks perekonnapõhiõigusele tekkida võivad tagajärjed on HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes reeglina kas pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad.


VSS § 16 lõikes 2 ja HMS § 60 lg 2 esimeses lauses on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Kui tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, siis ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Põhiõiguste rikkumisele saab tugineda juhul, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.


Isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Taotluse põhjendatuse üle otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik. VSS § 23 lg-ga 1 ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste võimalikkus muudaks VSS § 23 lg 1 sisutühjaks.


Väljasaatmine on välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimasel juhul puudub mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Väljasaatmine välistatud ka juhtumil, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).


Enne 1. jaanuari 2012 reguleeris keelamiskaebust RVastS § 5 lg 1 ning kohus kohaldas halduskohtumenetluse seadustiku kohustamiskaebuse sätteid (vt otsuse nr 3-3-1-3-04, p 13). Pärast 1. jaanuari 2012 esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel tuleb lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust nende koostoimes.

HKMS § 45 lg 1 sätestab keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt. RVastS § 5 lg 1 ei sätesta, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lg-l 1 ja HKMS § 45 lg-l 1 sisulist erinevust.


Kui lahkumisettekirjutuse täitmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje, siis on nii väljasõidukohustuse täitmise nõudmine kui ka väljasaatmine õigusvastane. Sellisel juhul on põhjendatud nii keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu kui ka keelamiskaebus väljasaatmise vastu.

Väljasõidukohustuse täitmise nõudmise või väljasaatmise võimalikkus või võimatus võib sõltuda viibimisaluse olemasolust või puudumisest. Viibimisalusena tuleb kõige üldisemalt mõista õigust siseneda välisriiki ja elada selles riigis, samuti dokumenti, mis annab selle õiguse, kui niisugune dokument on välisriiki sisenemiseks ja seal elamiseks nõutav. Viibimisaluseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes ei saa pidada viisat.

Välisriigis viibimisaluse mittesaamisel on õigusvastane nõuda isikult väljasõidukohustuse täitmist. Sellel juhul on põhjendatud keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu.

Keelamiskaebuse võib küll esitada tähtajatult, kuid selle rahuldamiseks ei ole alust, kui samadel asjaoludel esitatud tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus haldusakti siduvuse põhimõttest, mida on võimalik selles tuvastatud asjaolude piires ületada tühistamiskaebusega.

Kehtivast õigusest tulenevalt ei saa olla keelamiskaebuse rahuldamise põhjenduseks üksnes see, et lahkumisettekirjutuse tegemisest on möödunud pikk aeg. Seadus ei seosta lahkumisettekirjutuse kehtivust selle andmisest möödunud ajaga.


Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega kehtestatud eriregulatsiooni tõttu ei ole väljasaatmiskeskuses paigutamise taotlus haldustoiming HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 3 (HKMS v.r § 4 lg 2 ja 6 lg 2 p 2) mõttes. See taotlus ei ole HKMS § 4 lg 1 ja § 6 lg 1 (HKMS v.r § 3 ja § 4) järgi vaidlustatav.


HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Enne 1. jaanuari 2012 halduskohtumenetluse seadustiku ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu (vt ka HKMS § 283 lg-t 1 ja kohtupraktikat asjades nr 3-3-1-20-10, 3-3-1-11-11, 3-3-1-57-11). Samas ei ole menetlusõiguslikku takistust sisuliselt läbi vaadata ja kohtuotsusega lahendada kaebus, mille kohus võib seaduse alusel tagastada.

HKMS § 45 lg 1, varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ja RVastS § 5 lg 1 üksinda ei võimalda lahendada küsimust, kas keelamiskaebus on lubatav (vs. lubamatu) või perspektiivikas (vs. ilmselgelt perspektiivitu) iga üksiku, erineva seaduse pinnalt peetava vaidluse puhul. Need sätted töötavad koos teiste seadustega, praegusel juhul koos väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega. Lubatav keelamiskaebus kuulub rahuldamisele vaid siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused. Muu hulgas peab keelatav haldusakt või toiming olema õigusvastane.


Riigikohus korrigeerib senist praktikat ja leiab, et selgelt tuleb eristada ühelt poolt väljasõidukohustust ja lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 alusel kohaldatavat sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust).

Väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks. Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha VSS § 7 alusel lahkumisettekirjutuse. Väljasaatmine on käsitatav asendustäitmisena olukorras, kus isik ei täida tal lasuvat väljasõidukohustust, mis tuleneb vahetult seadusest või lahkumisettekirjutusest. Väljasõidukohustuse äralangemisel on väljasaatmine õigusvastane.

Väljasõidukohustus ja väljasaatmine on olemuselt erinevad, seetõttu tuleb erinevatelt alustelt lähtuvalt hinnata väljasõidukohustuse täitmise kui isiku teataval viisil käitumise ja selle nõudmise võimalikkust ja õiguspärasust ning väljasaatmise kui riikidevahelisel suhtlusel põhineva Eesti riigi käitumise võimalikkust ja õiguspärasust.

3-3-1-57-11 PDF Riigikohus 15.12.2011

Vt lahendi nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.


Riigikohtu praktikas on selgitatud, et kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg. Tähtaja andmata jätmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega (vt 04.05. 2011 määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-e 13 ja 15). Seega kuulub HKMS § 84 lg 2 kohaldamisele ka olukorras, kus isik on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest.


Isegi kui apellatsioonkaebuse väidetest ei saa eeldada, et halduskohtu otsus kuulub muutmisele, ei tulene sellest automaatselt, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Vastasel juhul puuduks mõistete "perspektiivitu ja ilmselgelt perspektiivitu" eristamiseks vajadus. Mõistetel "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" on erinev sisu ja kontrolli ulatus ning nende mõistete tähendust ja kasutamist on Riigikohus selgitanud määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-des 10-12 ja 14-15 ning määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-des 7, 11-12 ja 15-16).

Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Seega on kaebuse ja edasikaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui perspektiivituse tuvastamisele.

3-3-1-43-11 PDF Riigikohus 20.10.2011

Põhiseadusest tulenev õigus sõnumite saladusele on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitstakse selliste sõnumite saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel. Selle põhiõiguse kaitseala hõlmab ka kõiki vahendeid sõnumi edastamisel, st nii posti teel kui ka mitmesuguste tehniliste vahendite abil sõnumite vahetamist. Erandeid võib teha kohtu loal.

EIK praktikas ei ole tehtud kindlat vahet erasõnumite ja mitteprivaatse olemusega kommunikatsiooni vahel. Pigem viitab praktika sellele, et sõnumisaladuse kaitsealasse võib kuuluda ka teave sõnumi edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, edastaja ja vastuvõtja kohta ning tegemist võib olla ka eraelu puutumatuse riivega.

Sõnumi sisu kuulub sõnumite saladuse esemelisse kaitsealasse. Kaitstavad sõnumid võivad olla vormiliselt mitmekesised. Ka postkaartide puhul, mis olid adresseeritud isikule personaalselt, kuigi kasutati tootja poolt valmistrükitud teksti, võis olla tegemist isikule suunatud sõnumiga, mis kuulub PS § 43 kaitsealasse.


Kaebuse HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastamist õigustab selle ilmselge perspektiivitus. Kahju nõuet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks olukorras, kus kaebaja on väitnud talle adresseeritud sõnumi sisuga tutvumist ja selle ettelugemist. Kui vaidlusalused saadetised on käsitatavad sõnumitena, mille saladus on põhiseaduse tasandil kaitstud, ei saa nende sisuga tutvumise korral välistada sõnumisaladuse riive ning eraelu riive võimalikkust. Sõnumi ettelugemisega võidakse asjaoludest sõltuvalt teha selle sisu kättesaadavaks ka kolmandatele isikutele.


Põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).

Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).


3-3-1-29-11 PDF Riigikohus 09.06.2011

Vaidlusaluses asjas tegi maavanem järelevalve tulemusena linnavalitsusele ettepaneku viia seadusega kooskõlla linnavalitsuse 1995. a korraldus, millega jäeti elamu õigustatud subjektidele tagastamata. Maavanem ei välistanud ettepanekus võimalust, et asja uuel läbivaatamisel ja asjaolude uuel uurimisel võib selguda korralduse sisuline põhjendamatus. Linnavalitsus vaatas asja uuesti läbi ning muutis korralduse põhjendusi, kuid jättis resolutsiooni muutmata. Sellega otsustas linnavalitsus asja uuesti, kuna täielikult muutusid korralduse faktilised ja õiguslikud alused. Kuigi korralduse resolutsioon jäeti muutmata, ei tähenda see, et õigustatud subjekt ei saaks muudetud korraldust vaidlustada. Käesolevas asjas ongi esitatud tähtaegne kaebus muudetud korralduse peale. Seda kaebust ei muuda perspektiivituks 1995. a antud linnavalitsuse korraldus tähtaegselt vaidlustamata jätmine.

3-3-1-94-08 PDF Riigikohus 09.03.2009

Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.


Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.

Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.

Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.


Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28). Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.


Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.


HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.


Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.

3-3-1-38-08 PDF Riigikohus 08.09.2008
EES

EES § 22 lg-s 61 sätestatud avalduste esitamise tähtpäev 1. juuni 2001 ei pruugi kehtida olukorras, kui eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast 1. juunit 2001 ja on üheselt selge, et nimekirja kandmiseta oleks isikul tekkinud eluruumi ostmise eesõigus ka enne 1. juunit 2001. Isikul tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.


Kaebust, kus üürnik soovib erastada temale üürile antud eluruumi, ei saa pidada sisutuks haldusasjaks. Õiguste rikkumine puuduks ilmselgelt, kui isik ei omaks eluruumiga faktilist ega õiguslikku kokkupuudet. Olukorras, kus kaebuse on esitanud vaidlusaluse eluruumi üürnik, kes erastamisavalduse esitamise ajal 1. novembril 1994 oli avalduse esitaja abikaasa ehk perekonnaliige, ei saa kohus otsustada määrusega, kas isik minetas subjektiivse õiguse tähtaja ületamise tõttu või kas 1. novembril 1994 esitatud erastamisavaldust sai või ei saanud käsitada kaebaja ja tema abikaasa ühisavaldusena. Selliseid küsimusi saab kohus otsustada ainult asja sisulisel lahendamisel.

3-3-1-28-08 PDF Riigikohus 17.06.2008

Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist.


Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.


Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json