3-20-1115/147
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2023 |
|
HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)
Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)
Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)
Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)
Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)
Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)
Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)
Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)
Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)
|
| 3-17-1994/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Kutse andmisest keeldumine ilma õigusliku aluseta rikub kaebaja kutsevabadust (PS § 29 lg 1). (p 15)
EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)
Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)
Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)
Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)
Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)
Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)
HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)
|
| 3-17-2718/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.11.2019 |
|
Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)
Kaebaja tegutseb põhikirja kohaselt küll avalikes huvides, kuid see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Kaebaja põhikirjalised eesmärgid (sh kultuuripärandi jäädvustamine ja tutvustamine, teaduse, kultuuri ja hariduse toetamine jne) seonduvad vähemalt osaliselt riigi ülesandega säilitada eesti kultuuri. Kultuur on samas oluliselt laiem eluvaldkond kui riigi ülesannetega hõlmatud tegevused (vrd spordi kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-06, p 9). Kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (PS § 48 lg 1 esimene lause). (p 16)
Vt p 10 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 annotatsioone.
RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 ning sellega ülevõetavate direktiivide eesmärk on vältida riigihanke reeglitest möödaminekut avalike ülesannete erasektorile delegeerimisega. Nende sätete eesmärk pole laiendada riigihanke reegleid mistahes isikule, kelle tegevuse vastu eksisteerib avalik huvi. Eesmärk pole ka hõlmata riigihangete režiimiga kõiki tegevusi, mida rahastatakse avalikest eelarvetest, sh Euroopa Liidu fondidest (vrd direktiivi 2014/24 põhjendus 4 lg 2).
RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamine eeldab seetõttu, et isiku asutamine või tegevus oleks seotud vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevalt otsustanud ise rahuldada või mille üle nad soovivad säilitada valitsevat mõju (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 11; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-283/00: Komisjon/Hispaania, p-d 80, 85 ja 86; C-393/06: Aigner, p-d 39 ja 40; C-567/15: LitSpecMet, p 35). Teisisõnu, sätte kohaldamine eeldab, et isik täidab avalikku ülesannet (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-300/07: AOK Rheinland/Hamburg, p-d 49 ja 50). Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)
RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)
Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)
RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)
Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabakonna tegevust avaliku ülesande täitmiseks. (p 17)
Kvalifitseerimistingimuse vajalikkuse hindamine on esmajoones hankija ülesanne. Hankija võib nõuda, et tarnitavad seadmed ja nende paigaldus sobituks laitmatult tema spetsiifilise tegevusega. Varasem ehitamis- või renoveerimiskogemus soodustab pakkuja teadmiste ja oskuste kaudu kvaliteetse lõpptulemuse saavutamist. Hankijatel ei ole kohustust avardada pakkujate ringi teenuse kvaliteedi arvel. (p 19)
RHS v.r § 182 lg 4 järgi ei olnud aga RHS v.r § 31 lg 4 ja § 50 lg-d 1 ja 2 hankijale kohustuslikud lihthankes. Lihthanke dokumenti koostades pidi hankija lähtuma RHS v.r §-s 24, § 31 lg-tes 2–5 ja 8, §-des 32 ja 33, § 38 lg-tes 1–31 ja 5, §-des 39–41, §-des 47–50 sätestatust „või mõnest neist“. Seega oli kõnealuste sätete kohaldamine lihthankes fakultatiivne. (p 22)
Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)
Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)
Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)
Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)
Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)
|
| 3-16-1573/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.11.2019 |
|
Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)
Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
|
| 3-18-306/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2018 |
|
Kuivõrd HKMS § 32 lg 1 p-s 2 nimetatud isik ei või olla esindajaks Riigikohtus (HKMS § 32 lg 2), ei saanud see volitatud esindaja kassatsiooniastmes kolmandat isikut esindada. Samuti ei saa tema kulusid tõlgendada nõustaja kuludena. Kolleegium jääb senise praktika juurde, mille kohaselt nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt ka HKMS § 36 lg 2), mistõttu ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada nõustajale abistamist menetlusdokumendi koostamisel (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-12, p-d 14 ja 15; nr 3-3-1-58-14, p 26). (p 10)
Asja läbivaatamisel lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3). (p 7)
HKMS § 165 lg 1 p 1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, nentides üldsõnaliselt vaidlusaluste asjaolude tõendatust toimiku materjalide põhjal ja nimetades näitena vaid ühte tõendit. Praegusel juhul ei ole selge, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud kõigil kolmel vaidlusalusel isikul nõutava töökogemuse olemasolu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et leping haldusorganiga tõendab koos muude toimiku materjalidega vaidlusaluste isikute tööd sihtgrupiga. (p 6)
|
| 3-3-1-77-16
|
Riigikohus |
14.12.2016 |
|
Maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma. Mõistet "maksuotsuse faktiline alus" on kolleegium kasutanud kitsamas tähenduses kui mõistet "maksuotsuse andmise faktiline alus". Maksukohustuslasele omistatava käitumise kvalifikatsioon on vaid osa maksuotsuse andmise faktilisest alusest MKS § 46 lg 3 p 5 tähenduses ega ole seetõttu sellega samastatav. Selleks, et maksukohustuslasel oleks võimalik enda suhtes tehtud otsust mõista ja vajaduse korral tõhusalt vaidlustada, peab olema üheselt arusaadav talle ette heidetav käitumine (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-27-14 ja 3-3-1-38-12). (p 16)
Maksuotsuses kajastatuga võrreldes uue faktilise aluse esiletoomine kassatsiooniastmes ei ole selle asja menetlusfaasi (teist korda toimuv kassatsioonimenetlus) arvestades lubatav. (p 16)
Selles asjas ei esine asjaolusid, mis õigustaksid kohtumenetluses maksuotsuse faktilise aluse täiendamist "pidi teadma" järeldusega olukorras, kus maksuhaldur on maksuotsuses ja eelnevas kohtumenetluses järjekindlalt tuginenud maksukäitumise iseloomustamisel asjaolule, et maksukäitumise iseloomustamise aluseks on teadlikkus asjaolust, et müüja ei olnud tegelik kauba müüja või teenuse osutaja. Asja asjaolusid ja menetluse senist kulgu arvestades ei pidanud ringkonnakohus vaatamata uurimispõhimõttele asuma ise kontrollima maksuotsuse faktilise alusena "pidi teadma" järelduse esinemist. (p 16)
Asja läbivaatava kohtukoosseisu muutmine peab kajastuma kohtutoimikus ja menetlusosalisi tuleb muutmisest teavitada. Selle kohustuse rikkumine riivab erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ning tegemist on nii olulise menetlusnormide rikkumisega, et see tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata HKMS § 199 lg 1 p 1 ja § 230 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks saatmise (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-38-13; 3-3-1-58-13; 3-3-1-67-13; 3-3-1-69-13, 3-3-1-80-13; 3-3-1-86-13; 3-3-1-90-13; 3-3-1-94-13; 3-3-1-95-13; 3-3-1-14-14; 3-3-1-59-16). Sama põhimõte kehtib ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) ja kriminaalmenetluses (vt nt kriminaalasi nr 3-1-1-24-15). Kui kohtukoosseisu muutmine ja selle põhjused on märgitud aga kohtuotsuses, siis ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla sedavõrd oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-90-13). (p 12)
|
| 3-3-1-93-13
|
Riigikohus |
06.03.2014 |
|
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Seetõttu ei saa Riigikohus ise tuvastada asjaolu ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud ringkonnakohus. Riigikohus saab kontrollida, kas ringkonnakohus on rikkunud asjaolu tuvastamisel materiaal- või menetlusõigust (HKMS § 211 lg 1). (p 10)
Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju konkreetse rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. (p 14)
Kohtlemise kestuse puhul tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23).
Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. (p 13)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-38-13 annotatsiooni.
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Seega on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes isikule jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Nt isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes võib olla jätkuv haldustoiming, mille vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. See juhtum erineb olukorrast, kus kahju tekitamine on küll lõppenud, kuid on ettenähtav, et kahju tekib selle toimingu tagajärjel edaspidi (nt määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p-d 16–17). (p 14)
|
| 3-3-1-46-13
|
Riigikohus |
11.12.2013 |
|
Tulenevalt kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõttest (HKMS § 157 lg 1) peab kohus, sh Riigikohus, tagama seaduse õige kohaldamise sõltumata menetlusosaliste seisu¬kohtadest. Kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (vt nt otsus haldusasjas nr 3-3-1-43-13, p 13; otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-11, p 12). Kuigi ringkonnakohtu otsust tervikuna vaidlustavas kassatsioonkaebuses ei ole ehitise ohutuse küsimust puudutatud, ei takista see probleemile hinnangu andmist. Küsimus kuulub nii tühistamis- kui ka kohustamisnõude esemesse ning sellest sõltub kaebuse rahuldamine.
Tühistamisnõue ei ole selles asjas esitatud kaebetähtaega ületades, sest kaebuse muutmisel loetakse muudetud nõue esitatuks algse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause).
HKMS § 49 lg 1 võimaldab täiendada kaebust tühistamisnõudega sellise haldusakti vastu, mis antakse käimasoleva kohtumenetluse ajal ja mille sisuks on keeldumine algses kaebuses nõutud haldusakti andmisest. Tühistamisnõue ei ole selles asjas esitatud kaebetähtaega ületades, sest kaebuse muutmisel loetakse muudetud nõue esitatuks algse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause).
Kohtupraktikas on rõhutatud, et ehitusluba ei tohi hoone ümberehitamiseks anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu (määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Pädev asutus peab ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid (EhS § 24 lg 1 p 2). Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-le 3 (EhS § 18 lg 2 esimene lause). Ehitusprojekt tuleb koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS § 3 lg 1, lg 4 esimene lause). Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (EhS § 3 lg 4). Ehitusprojekt ei saa olla nõuetekohane ainuüksi seetõttu, et projektis endas kinnitatakse, et see sisaldab majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12. 2002. määrusega nr 70 ettenähtud osi ja selle on koostanud vajalikku registreeringut omav arhitekt.
Kohalikul omavalitsusüksusel on ehitise ja ehitusprojekti nõuetele vastavuse kontrollimise kohustus ka juhtumil, kui ehitise kaasomanik on andnud nõusoleku ehitamiseks. Sellisel juhul tuleb eeldada, et nõusolek on antud tingimusega, et töid ei alustata enne ümberehituse ohutuse piisavalt põhjalikku väljaselgitamist ehitusloa menetluse käigus (määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Ehitamise ohutuses veendumist kui ehitusloa andmisel teostatavat järelevalvefunktsiooni (EhS § 22 lg 1) ei või pädev asutus delegeerida omanikule, projekteerijale ega ehitajale.Ehituslikud võtted, millest sõltub konstruktsioonide kandevõime, tuleb enne nende rakendamist kajastada projektis ning järelevalveasutus peab need ehitusloaga heaks kiitma. Kui mingil põhjusel ei ole hilisema ehitus-etapi töid võimalik piisava põhjalikkusega projekteerida enne varasemate ehitustööde teostamist (nt konstruktsioonide seisundi tuvastamiseks võib olla vajalik hoone osaline lammutamine), ei või järele-valveasutus anda ehitusluba blanketselt kõikidele ehitusetappidele. Sellisel juhul tuleb ehitusluba anda osahaldusaktidena (HMS § 52 lg 1 p 1) projekti valmimise etappide kaupa või tagada ehitamise käigus valmivate oluliste projektiosade eelnev kontrollimine järelevalveasutuse poolt enne nende teostamisele asumist ehitusloa lisatingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3).
Tarindite kandevõime oli oluline asjaolu ehitusloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel. Ehitusluba usaldanud isiku võimalik õiguspärane ootus ei saa õigustada niisuguse ehitusloa muutumatul kujul jõussejätmist, mille puhul ei ole tagatud ohutus nõutaval tasemel (EhS § 28 lg 1 p 1, § 61 lg 1 p 9).
EhS § 28 lg 1 p 4 kohaselt peab ehituloa väljastaja ehitusloa kehtetuks tunnistada, kui seda taotleb ehitise omanik, samuti ehitusloa kehtetuks tunnistamist taotleb kaasomanike enamus. Ehitusjärelevalve asutuse pädevuses ei ole lahendada vaidlust, kas ehitusloa kehtetuks tunnistamise taotluse esitamine on kooskõlas kaasomanike vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepinguga. Võimalik lepinguline vaidlus lahendatakse tsiviilkorras.
Ehitusprojekt ei saa olla nõuetekohane ainuüksi seetõttu, et projektis endas kinnitatakse, et selles sisalduvad majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12. 2002. määrusega nr 70 ettenähtud osad ja selle on koostanud vajalikku registreeringut omav arhitekt. Pädev asutus peab ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid (EhS § 24 lg 1 p 2). Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-le 3 (EhS § 18 lg 2 esimene lause). Ehitusprojekt koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS § 3 lg 1, lg 4 esimene lause). Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (EhS § 3 lg 4).
|
| 3-3-1-60-13
|
Riigikohus |
05.12.2013 |
|
Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.
Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.
Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.
|
| 3-3-1-38-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja.
Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.
Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.
Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse.
Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).
Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi.
Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.
Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.
|
| 3-3-1-44-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.
Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
|
| 3-3-1-52-11
|
Riigikohus |
12.12.2011 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse korraldusega otsustati algatada kontsessioonimenetlus, kinnitati hankedokumendid ning otsustati hanketeate avaldamine, siis osa korraldusest (hankedokumentide kinnitamine ning hanketeate avaldamine) vastab eelhaldusakti tunnustele ning osa puudutab üksnes haldusorgani sisemist töökorraldust (näiteks kontsessiooni läbiviimise eest vastutava isiku määramine) või on olemuselt pigem menetlustoimingud. Sellise korralduse jagamine ei ole põhjendatud, sest nende osade eraldi käsitlemisel oleks osa korraldusest võimalik tühistada, kuid osa puhul saaks tuvastada üksnes õigusvastasuse. Kuna korralduses sisalduvad erinevad otsustused on omavahel tihedalt seotud, tuleb korraldust tervikuna käsitleda eelhaldusaktina, mida on võimalik tühistada. Välistatud ei ole ka korralduse osaline tühistamine kui osa korraldusest isiku õigusi ei riku.
Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 1. lause). Kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda see, kui kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (vt Riigikohtu 27.10.2011otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-11 p-i 18). Sellest tõlgendusest tuleb lähtuda ka määruskaebuse lahendamisel.
Riigihangete seaduse 7. peatükis on vaidlustusmenetluse ese ja ulatus selgelt piiritletud üksnes riigihangete seaduse rikkumist puudutavate küsimustega ja riigihangete seaduse alusel tehtud või tegemata jäetud hankija otsustega (RHS § 117 lg-d 1-21, § 126 lg 1 p 5). Riigihangete seaduse tekstist tuleneb vaidlustuskomisjonile üksnes pädevus hinnata riigihangete seaduse järgimist hankija poolt.
|
| 3-3-1-49-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.
Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
|
| 3-3-1-53-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-49-11 annotatsiooni.
TsK § 448 lg-st ei saa järeldada, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune negatiivne tagajärg, mis on seostatav kahju tekitaja tegevusega. Kehtivast õigusest ei tulene kohustust hüvitada majandustegevuses saadava kasumi vähenemine. Käesoleval juhul ei hõlma politseiametnike vastutus kohustust hüvitada kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid ettevõtte kasumi teenimise võimaluse kaotusest. Asjas ei ole tuvastatud ka sedavõrd erandlikke asjaolusid, mis oleksid aluseks puhtmajanduslikuks kahjuks peetava kahju hüvitamise kohustuse panemiseks vastustajale.
Käesolevas asjas ei ole ei ole võimalik täpselt määratleda, millises ulatuses on kahju suurenemine tingitud kaebaja tegevusetusest. Seetõttu tuli kohtul hüvitise vähendamise otsustamisel hinnata tõenäosust, kui suures osas oleks kahju jäänud tekkimata, kui kaebaja oleks järginud hoolsuskohustust. Analoogia alusel oli kohaldatav TsMS § 233 lg 1. Hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus on vastustajal. Seega pidi vastustaja tõendama ka seda, millises ulatuses oleks abinõu kasutamine kahju vähendanud. Samas ei olnud kaebajal keelatud tõendada abinõu ebaefektiivsust.
|
| 3-3-1-34-10
|
Riigikohus |
27.05.2010 |
|
Kui asja lahendas kohus (kohtunik), kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada, siis sellise rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
Käesolevas asjas on TsMS § 20 lg 1 nõuete rikkumine viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses lahendas asja kohtukoosseis, kellel seaduse järgi ei olnud selleks õigust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel TsMS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Selline järeldus on kooskõlas ka TsMS § 20 lg 1 teises lauses sätestatuga. Isegi kui eeldada, et eelmise kohtukoosseisu poolt tõendite kogumisest keeldumine on hõlmatud teises lauses nimetatud olukorraga, kus eelmine koosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei tulene teisest lausest erisusi sama sätte esimese lausega kehtestatud nõude rikkumise tagajärgede osas. Oluline on, et uus koosseis ei pööranud koosseisu vahetumisele tähelepanu ja ei arutanud asja algusest peale ega teavitanud menetlusosalisi koosseisu vahetumisest. Seetõttu jäi välja selgitamata ka poolte tahe tõendite kogumise ja uurimise kordamise osas.
Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, kus asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub. Seepärast kuulub TsMS § 20 lg 1 kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. TsMS § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud imperatiivne norm, mille kohaselt menetluse käigus kohtukoosseisu vahetumise puhul tuleb asja hakata arutama algusest peale. Kohus ei saa kaaluda, kas asja menetluse jätkamine vahetunud kohtukoosseisuga on võimalik või mitte.
Käesolevas asjas on TsMS § 20 lg 1 nõuete rikkumine viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses lahendas asja kohtukoosseis, kellel seaduse järgi ei olnud selleks õigust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel TsMS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Selline järeldus on kooskõlas ka TsMS § 20 lg 1 teises lauses sätestatuga. Isegi kui eeldada, et eelmise kohtukoosseisu poolt tõendite kogumisest keeldumine on hõlmatud teises lauses nimetatud olukorraga, kus eelmine koosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei tulene teisest lausest erisusi sama sätte esimese lausega kehtestatud nõude rikkumise tagajärgede osas. Oluline on, et uus koosseis ei pööranud koosseisu vahetumisele tähelepanu ja ei arutanud asja algusest peale ega teavitanud menetlusosalisi koosseisu vahetumisest. Seetõttu jäi välja selgitamata ka poolte tahe tõendite kogumise ja uurimise kordamise osas.
|
| 3-3-1-100-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.
Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.
|
| 3-3-1-51-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.
Käesolevas asjas ehitusloa andmise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 158 lg 1 ei tähendanud, et tehnorajatisi oleks saanud võõrale kinnisasjale ehitada vahetult seadusest tulenevalt. See säte kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada vajadusel tsiviilkohtumenetluse korras nõude sellise nõusoleku saamiseks.
Detailplaneering ei loo iseseisvalt kohustust tehnorajatist taluda, kuid võib anda aluse vastavale nõudele.
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.
|
| 3-3-1-45-02
|
Riigikohus |
21.10.2002 |
|
HKMS § 52 lg 1 ja § 64 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab Riigikohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust kontrollida vaid neis aspektides, mida on juba kontrollinud ringkonnakohus. Kui võimaldada kasseerimist otse esimese astme kohtuotsuse neile aspektidele, mille suhtes ei ole saanud oma seisukohta võtta ringkonnakohus, ei toimiks Põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem, millel põhineb asjade sisulise läbivaatamise osas ka Halduskohtumenetluse seadustik.
HKMS §-st 34 lg 2 tulenevalt ei tohi ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, muutes või tühistades halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Kui apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist vaid ühe nõude rahuldamata jätmise osas, ei ole ringkonnakohtul alust väljuda taotluse piiridest ja kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ülejäänud osas.
|
| 3-3-1-43-01
|
Riigikohus |
20.11.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.
Pärast kalapüügilubade andmist tuleb lubade andmise aluseks olnud ministri käskkirja ja püügilube vaadelda lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.
|
| 3-3-1-31-99
|
Riigikohus |
04.10.1999 |
|
Haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu ei ole siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Tehingu tühisuse tuvastamisel on tähendus üksnes selles haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised.
Halduskohtul on õigus hinnata aktsiate kinkelepingut kui tõendit ning asuda seisukohale, et sellega ei ole kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud aktsiate omandamine kingituse vastuvõtmise teel Tulumaksuseaduse § 9 lg. 2 p. 2 mõttes.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhaldur peab ettekirjutuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma maksuhalduri poolt.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust.
Kassatsioonimenetluses ei saa muuta eelnenud kohtumenetluses tõenditele antud hinnangut.
|
Facebook
Twitter