3-22-1785/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2025 |
|
Kui isik soovib halduskohtumenetluses kasutada tõendina jälitusteavet, millele tal riigisaladusega kaitstuse tõttu ligipääs puudub, võib isiku teadmata teha teabest järeldusi tema kahjuks. Sellisel juhul võib menetlusosaline anda kohtule tingimusliku nõusoleku saadud teabe kasutamiseks üksnes siis, kui teavet on võimalik kasutada tema väidete toetuseks. Kohtul tuleb HKMS § 2 lg-st 4 tuleneva selgitamiskohustuse raames tagada, et isik saab piisaval määral aru tagajärgedest, mis talle nõusoleku ning võimaliku põhiõigusi rikkuva tõendi kasutamisega kaasnevad. Isiku õiguste kaitsel on sellisel juhul suurem roll halduskohtul, kes saab teabega tutvuda. (p 22)
Kohtu põhjenduste üheselt mõistetavuse tagamiseks on ette nähtud kohtuotsuse kirjalik vorm. Põhjendused menetlusosaliste väidete suhtes seisukoha võtmise kohta tuleb kohtul esitada asjas tehtavas lõpplahendis (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p-d 1-6). Lõpplahendist peab menetlusosalistele ning kõrgema astme kohtutele olema selge, millistele konkreetsetele argumentidele kohus asja lahendades tugines. Ka avalikkuse võimalus tutvuda jõustunud kohtulahenditega pole põhjenduste esitamisel kohtuistungi protokollis tagatud, sest menetlusvälistel isikutel puudub üldjuhul ligipääs toimiku, sh kohtuistungi materjalidele (vrd HKMS § 89). (p 26)
Kolleegiumi järjepidevast praktikast tuleneb kokkuvõtvalt, et haldusmenetluses jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seda lahendust õigustab vajadus sätestada jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustavad ning riigi omavoli välistavad menetlustagatised. Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p-d 16-17). Kohtumenetluses on tõendi lubatavust võimalik sellisel juhul kontrollida HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 21). Kui selget õiguslikku alust pole sätestatud, on jälitustoiminguga saadud teavet võimalik haldus- ja kohtumenetluses kasutada üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 19). Need seisukohad kujundas kolleegium olukorras, kus jälitustoimingutega saadud teavet soovis kasutada haldusorgan tõendina haldus- ja sellele järgnenud kohtumenetluses (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 17). (p 13)
Jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil sätestatud selge õigusliku aluse nõue teenib isiku põhiõiguste kaitse eesmärki. Nagu eespool selgitatud, on see vajalik, et tasakaalustada jälitustoimingute tegemisega kaasnevat põhiõiguste riivet toimingute tulemusena saadud teabe kasutamisel. Halduskohtumenetluses lähtub samast eesmärgist HKMS § 62 lg 3 p 1, mis annab kohtule õiguse keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on saadud põhiõiguse rikkumisega. Jälitusteabe kasutamisel selle algsest ajendist erineval ajendil pole seega eesmärgiks kaitsta jälitusteavet või selle salajasust, vaid isiku põhiõigusi selle kogumisega kaasneva riive eest. (p 15)
Kui jälitustoimingutele allutatud isik soovib kasutada teavet tõendina kohtumenetluses enda väidete tõendamiseks, tuleb lähtuda tavapärastest kohtumenetluses kehtivatest tõendamisreeglitest. Sellisel juhul pole eesmärk ära hoida jälitustoiminguga kaasneva põhiõiguste intensiivse piirangu mõju kaugemale, kui jälitustoimingu lubamisel on vältimatult vajalikuks peetud. Arvestada tuleb seda, et kui menetlusosaline on põhiõiguse piiramisega saadud tõendi kasutamisega kohtumenetluses nõus, loobub ta seeläbi selles osas tuginemisest oma põhiõigusele, mille kaitseks jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamist üldiselt piiratakse. Menetlusosalise õiguse esitada enda väidete kinnituseks tõendeid kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 15 hõlmatud õiguse piiramine ei ole sel juhul vajalik. Teabe kasutamine tõendina ei eelda sellises olukorras täiendava õigusliku aluse olemasolu HKMS-s. (p 16)
Kui jälitustoimingutega saadud teave on kogutud selle kasutamist taotleva isiku põhiõiguste rikkumisega, ei välista see tõendi lubatavust. Nagu märgitud, loobub ta nõusolekuga tõendi kasutamiseks selles osas enda niisugusele põhiõigusele tuginemisest, mille rikkumise kohus tuvastab. Kuigi üldjuhul tuleb kohtul hinnata tõendi lubatavust ka HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel, st keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui see on saadud isiku põhiõiguse rikkumisega, ei saa kohus isiku nõusoleku korral tõlgendada HKMS § 62 lg 3 p 1 isiku kahjuks. Viidatud säte ei välista sellisel juhul tõendi lubatavust. (p 17)
Jälitusteabe kasutamist taotleva isiku nõusolek ei välista kohtu kontrollikohustust, kui jälitustoimingutega kogutud teave puudutab kolmanda isiku õigusi. Sellisel juhul tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas jälitusteabe kasutamiseks selle algsest ajendist erineval eesmärgil on olemas selge õiguslik alus, mis jälitustoimingutega kaasnevat põhiõiguste riivet tasakaalustab. Õigusliku aluse olemasolu korral kontrollib kohus kohtumenetluses tõendi lubatavust HKMS § 62 lg 3 p 1 alusel. Õigusliku aluse puudumisel või põhiõiguste riive esinemisel osutub tõend lubamatuks, kui kolmas isik ei nõustu teabe kasutamisega ja teavet kasutatakse menetluses kolmanda isiku kahjuks. Tõendi lubatavus pole välistatud, kui kolmas isik pole vaidlusaluses kohtuasjas menetlusosaline ning teabe kasutamine ei kahjusta tema õigusi. (p 18)
Jälitustoimingutega saadud teabe lisamisel haldusasja materjalide juurde võib olla vajalik varjata seda menetlusosaliste, sh kaebaja eest. Menetluse (osaliselt) kinniseks kuulutamise ning menetlusosalise teabega tutvumiselt eemaldamise vajaduse üle otsustab kohus HKMS § 77 lg-s 1, TsMS §-s 38 ja HKMS §-s 79 sätestatud alustel. See on kohtu igakordse hinnangu küsimus, kusjuures huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-36-14, p-d 5 ja 6). Kohtul puudub kaalumisvõimalus teabe tutvustamise osas siis, kui tegemist on riigisaladust ning salastatud välisteavet puudutava teabega ning menetlusosalisel, kes menetlustoimingult eemaldatakse, puudub riigisaladuse luba. (p 19)
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1 p 1 kohaselt on riigisaladus nii jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave kui ka teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud osas, milles selle avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati (vt ka RSVS § 9 p 4). KrMS § 21613 lg 1 ja § 21614 lg 1 sätestavad, et jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise korral teavitatakse viivitamatult isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Soovi korral võimaldatakse isikul tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Jälitusasutus jätab isiku prokuratuuri loal jälitustoimingust teavitamata KrMS § 21613 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. Teabe (osaliselt) tutvustamata jätmisel KrMS § 21614 lg 1 p-des 1-7 sätestatud alustel tuleb jälitusasutusel ja prokuratuuril kaaluda, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1-7 kaitstavale hüvele (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada (RKKKo nr 3-1-1-1-17, p 53; vt ka p-d 54 ja 55). Teabe ning selle kogumise aluseks olevate dokumentide tutvustamata jätmisel on isikul võimalik prokuratuuri otsustust maakohtus vaidlustada (KrMS § 21616 lg 2).
Erandid sellest on RSVS § 8 lg 1 p-d 2 ja 3, mis sätestavad erireeglid jälitusasutuste poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku ja variisiku ning jälitusasutuste politseiagendi kohta kogutud teabe salastatusele (vrd ka RSVS § 9 p 7). (p 20)
Kui isiku taotlusel lisatakse haldusasja materjalide juurde jälitustoimingutega kogutud teave, saab ta selle teabega tutvuda üksnes juhul, kui see pole kaitstud riigisaladusega. Riigisaladusega kaitstuse korral ei saa halduskohus ise otsustada, kas teavet isikule tutvustada või mitte (vt käesoleva otsuse p 19). Kui jälitusteavet on isikule tutvustatud, pole enam tegemist riigisaladusega kaitstud teabega RSVS § 8 lg 1 p 1 mõttes (vt käesoleva otsuse p 20) ning isik saab teabega tutvuda ka halduskohtumenetluses. Küll aga võib kohtul sellisel juhul olla vajalik otsustada, kas lubada teabega tutvuda teistel menetlusosalistel (HKMS § 77 lg 1 ja § 79) või vajaduse korral menetlusvälistel isikutel (HKMS § 89). Erandina võib RSVS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatud teave olla tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (RSVS § 11 lg 3), mis ei välista teabe tutvustamist tõendina halduskohtu määruse alusel (HKMS § 79 lg 1 p 1; vt ka RKHKo nr 3-23-671/33, p 9). (p 21)
|
| 3-23-2858/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2025 |
|
RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm nr 3-1-1-24-17, p 11). (p-d 12-14)
EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Direktiivi 2014/42 ja raamotsuse 2005/212/JSK esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti. (p-d 15-16)
Rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimine on võimalik juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem. Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt KorS § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm nr 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 12). Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja järelevalvemenetlust ei viida läbi kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-33-13, p 21). Rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel). (p-d 17-17.5)
Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud. (p 19.3)
RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kumulatiivselt järgmised:
1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur,
2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm nr 3-20-664/10, p 11)),
3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10),
4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist. (p 22)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele. (p 24.4)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. (p 28)
Halduskonfiskeerimine on võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7). Halduskonfiskeerimine on võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses. (p-d 30-30.2)
Eeldus, et ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist võimaldab kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks. (p 31)
Halduskohtul tuleb halduskonfiskeerimiseks loa andmisel esmalt selgitada, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse haldusmenetluses, mis eelneb RAB-i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses. Selline tõlgendus lähtub vajadusest tagada isiku õiguste tõhus kaitse, samuti asjaolust, et põhiseadusest otseselt mittetuleneval halduskohtu loal peab olema mõistlik põhjus, mis õigustaks eraldiseisvat eelkontrolli lisaks tavapärasele halduskohtu järelkontrollile. (p 19)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses. Kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust. Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. (p-d 24.1-24.2)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). (p 19.4)
Kui kohus piirab HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel koostoimes § 79 lg-ga 1 isiku õigust tutvuda toimikuga, riivatakse sellega ühtlasi PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei moonutata õigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 11) ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Piiramise otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse. (Vt pikemalt nt RKHKm 3-23-671/33, p 9 ja seal viidatud praktika; vt ka p-d 15 jj; EIKo 06.03.2012, Leas vs. Eesti (59577/08), p-d 77 jj.) (p 24.7)
Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud. (p 25.3)
|
| 3-23-671/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.05.2024 |
|
Õiglase kaitseõiguse tagamiseks on menetlusosalisel vältimatult vajalik teada fakte ja asjaolusid, millele haldusorgan oma otsust tehes tugines. Kohtuotsus ei peaks põhinema asjaoludel ja dokumentidel, millega menetlusosalisel ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille suhtes ta pole saanud oma seisukohta avaldada (vt nt ka EKo liidetud kohtuasjades C-420/22 ja C-528/22, p 102 jj). Menetlusosalise kaitstavaks huviks kohtuasja lahendamisel ei saa siiski olla sellise teabe enda valdusse saamine, millele tal juurdepääsu olla ei tohiks. Vastupidine avaks tee kohtumenetluse ärakasutamiseks selle tegelikule eesmärgile (isiku õiguste kaitse) mittevastavalt (kaitstud informatsiooni saamiseks). (p 12)
Asutusesiseseks kasutamiseks määratud dokumendi kaitseks võib kohus sellega tutvumist piirata, kaaludes enne menetlusosalise huvi omada ülevaadet asjas esitatud tõenditest ning kaitsta tõhusalt oma õigusi ja avalikku huvi andmete salajas hoidmise vastu. (p 13)
Kolleegium käsitles HKMS § 79 lg 1 p 1 alusel juurdepääsu piirangu kehtestamist asjas nr 3-17-911. Kuigi selles asjas oli tegemist juurdepääsupiiranguga riigisaladusega kaitstud teabele, on need seisukohad osaliselt asjakohased ka praegu. Selles asjas tehtud otsuses (p 26.3) leidis kolleegium, et kohtumenetluses võib olla põhjendatud kõigepealt hinnata menetlusosalise teadmisvajadust ning vältimatu teadmisvajaduse puudumisel jätta isik julgeolekukontrolli saatmata. Käesolevas asjas eeldaks ringkonnakohtu hinnangul RAB-il oma taotluse juurde jäämine viimaselt suhtlust välisriigi rahapesu andmebüroodega ja neilt teabe avaldamiseks nõusoleku küsimist. Selline suhtlus võtaks aega ning venitaks menetlust. Seepärast oleks ka praegusel juhul põhjendatud kõigepealt hinnata, kas RAB-i taotluses varjatud teave on vältimatult vajalik kaebajale oma õiguste kaitseks. Eelkõige, kas RAB on oma järelduste tegemisel sellele teabele tuginenud. (p 15)
Asjas nr 3-17-911 leidis kolleegium, et riigisaladusega kaetud dokumentidele ei saa kohus juurdepääsu lubada, kui menetlusosalisel sellekohast luba pole. Ka juhul, kui kohus leiab, et varjatud teabel pole riigisaladuse tunnuseid, ei ole halduskohtul vaatamata sellele, et tegemist on õigusküsimuse lahendamisega, pädevust teabe salastatuse taset ise muuta (p 27.2), sest tegemist on eriregulatsiooniga. Praegusel juhul on küsimuse all teabe tunnistamine asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse alusel ning vaidlused sellise teabe varjamise üle alluvad üldjuhul halduskohtule. Seega on halduskohtul menetlusosalise juurdepääsu piiramise taotluse korral võimalik hinnata, kas teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine annab aluse varjata seda ka menetlusosalise eest kohtumenetluses. Arvestades halduskohtumenetluses kehtiva uurimisprintsiibi olemust, pole alati võimalik menetluses kasutada alternatiivi ja võtta haldusasja arutamisel uuritavate ja kohtulahendi tegemisel arvestatavate tõenditena arvesse vaid neid, millele on juurdepääs kõigil menetlusosalistel. (p 17)
Kui kohtumenetluses on esitatud teiselt rahapesu andmebüroolt saadud teave, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (vt ka AvTS § 41 lg 3), ning kohus leiab, et sellele teabele on vältimatult vaja tagada teise menetlusosalise juurdepääs, tuleb RAB-ile anda aeg, et küsida teiselt andmebüroolt sellist nõusolekut. Kui nõusolekut avaldamiseks ei anta, tuleb teave jätta avaldamata. Kahtlemata on RAB-il võimalik selliseid olukordi vältida, kas teatades teavet küsides välisriigi rahapesu andmebüroole kavatsusest kasutada seda haldus(kohtu)menetluses või jättes ettekirjutuse faktilistes asjaoludes ettekirjutuse põhjendamise seisukohast ebaolulised tegevused ja faktid kajastamata (vt ka RKHKo nr 3-17-1026/43, p 39). Vajaduse korral saab need esitada kohtumenetluses kohtu eraldi nõudmisel. (p 19)
|
| 3-20-1265/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.04.2022 |
|
Ka teabenõude täitmisest keeldumise põhjendamisel ei tohi õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt RKHKo nr 3-19-2069/36, p 12). (p 25)
Avaliku teabe seadus lähtub põhimõttest, et avaliku teabe avalikkus on reegel ja teabenõude täitmisest keeldumine erand, mistõttu tuleb erandeid tõlgendada kitsendavalt (vt ka nt AvTS § 38 juurdepääs asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele, sh lõikes 2 sätestatud kohustus tagada osaline juurdepääs piiranguga katmata osale). (p 28)
AvTS § 35 lg 2 p-s 4 on mõeldud eeskätt käimasolevat või peagi algavat konkreetset tsiviilkohtumenetlust ning sätet ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et see lubab asutuse juhil tunnistada teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ka mistahes võimaliku hüpoteetilise tulevase kohtuvaidluse korral. (p 28)
Seadusandja on AvTS § 35 lg 2 p 4 loomisega selge sõnaga otsustanud kaitsta riigi kui menetlusosalise huvisid ainult tsiviilkohtumenetluses. Sellest tulenevalt ei saa AvTS § 35 lg 2 p 4 tõlgendada selliselt, et see kohaldub ka halduskohtumenetluse puhul. (p 28)
Avaliku teabe seadus on üldseadus, mida tuleb avaliku teabe seaduse mõttes teabevaldajal üldjuhul alati (v.a erinormi olemasolul (AvTS § 2 lg 2 p 4, vt nt RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 10 ja 3-3-1-39-15, p 13) kohaldada tema valduses oleva avaliku teabe seaduses sätestatud avaliku teabe tunnustele vastava teabe avalikustamise korra ja juurdepääsupiirangute aluste suhtes. Seda sõltumata asjaolust, millises menetluses ja kelle poolt sama teavet võidakse veel kasutada. (p 19)
Avalikuks teabeks avaliku teabe seaduse mõttes jääb ka selline avalik teave, mille teabevaldaja esitab kohtule ja mis seeläbi muutub osaks kohtutoimikust, kuid mida teabevaldaja jätkuvalt valdab. Kui teabevaldaja saab sellises olukorras teabenõude, tuleb see lahendada avaliku teabe seaduses sätestatud menetluskorda ja juurdepääsupiirangu aluseid järgides (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 1 ja 11). Kohtumenetluse normide kohaldamine eeldaks, et taotletakse teavet kohtult kui teabevaldajalt (vrd RKHKo nr 3-19-2069/19, p 8). Kui sama teavet nõutakse kohtult, lähtub kohus toimiku materjalide avaldamisel talle kehtivatest juurdepääsupiirangutest (HKMS § 88 lg 2, § 79 lg 1 p 1, § 89 lg 5). (p 20)
Jättes kõrvale haldusmenetluse menetlusosalise ulatuslikuma juurdepääsuõiguse tulenevalt tema haldusmenetluses kaalul olevatest materiaalsetest õigustest, tuleb teabevaldajal ka menetlusvälise igaühe (vt HMS § 37) haldusmenetluse toimikule juurdepääsu üle otsustamisel lähtuda avaliku teabe seaduses sätestatust. Sõltuvalt sellest, kas tegu on käimasoleva (vt nt AvTS § 35 lg 1 p 2, lg 2 p 2) või lõppenud haldusmenetlusega (vt nt AvTS § 35 lg 1 p-d 7, 8, 11–17), on seadusandja avaliku teabe seaduses asjakohased juurdepääsupiirangute alused loonud. (p 21)
AvTS § 35 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada, kusjuures selle lisamine pärast teabenõude esitamist ja enne lahendamist võib olla ka lubatav (AvTS § 34 lg 2; RKHKo nr 3-19-2069/19, p-d 13 ja 15). (p 24)
|
| 3-17-62/57
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.06.2021 |
|
HKMS § 89 lg 2 järgi tuleb pooled ja kolmandad isikud toimikuga tutvumise osas ära kuulata. Tõhus ärakuulamine eeldab, et selgitatakse, mis küsimuses menetlusosalist ära kuulatakse (vt ka HKMS § 2 lg-d 4-6). Arvestades, et EKTÄKS § 5 lg 2 p 3 järgi on ärisaladuse kaitse üheks eelduseks see, et ärisaladuse üle kontrolli omav isik oleks ise võtnud meetmeid selle salajas hoidmiseks, ei ole kohtu selgitamis- ja uurimiskohustus sellises olukorras siiski ulatuslik. Üldjuhul piisab, kui kohus selgitab üks kord õiguslikku olukorda ja juhib tähelepanu põhjendamise vajalikkusele. (p 14)
Isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda kartmata, et nende kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime. Asjaolu, et osa toimikust sisaldab ärisaladust, ei peaks aga kaasa tooma toimiku täielikku varjamist olukorras, kus toimikuga tutvuda soovijal on selle vastu põhjendatud huvi. HKMS § 89 lg 3 järgi tuleb sellisel juhul võimaldada nende menetlusdokumentidega tutvumist, mis ärisaladust ei sisalda. Toimikuga tutvumise taotleja ja menetlusosaliste õiguste kaalumisel saab arvesse võtta ka toimikuga tutvumise viisi (lugemine, käsikirjaliste väljavõtete tegemine, ärakirja saamine) ja sellest tulenevat võimalikku menetlusosalise õiguste riive intensiivsust. (p 16)
Teabe määratlemisel ärisaladusena ei ole kohus seotud kaebaja väidetega. Menetlusvälise isiku toimikuga tutvumise taotluse lahendamine ei tohi teisalt põhjustada kohtule ülemäärast koormust. (p 17)
Halduskohtumenetluses toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll ning selle vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva märkimisväärselt menetlusosaliste õigusi. Halduse tegevuse õiguspärasuse kõrval juhib avalikkus tähelepanu ka eetilistele küsitavustele, mis aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele (vt RKHKo nr 3-15-3228/37, p 18). (p 15.1)
Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel (vr RKHKo nr 3-3-1-85-15, p 23). Väljendusvabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustaladest (vt EIKo nr 931/13, p 124). Ajakirjandus täidab demokraatlikus ühiskonnas olulist „avaliku valvekoera“ funktsiooni: kuigi ta ei tohi ületada teatud piire, mis seonduvad eriti teiste isikute maine ja õiguste kaitsega, on ajakirjanduse ülesanne jagada teavet ja mõtteid kõigil avalikke huve puudutavatel teemadel ning avalikkusel on õigus sellist teavet saada. On vaja eriti kaalukaid põhjusi, et õigustada meedet, mis piirab ligipääsu teabele, mida avalikkusel on õigus saada (vt EIKo nr 33677/10 ja EIKo nr 52340/10, p 39). Seejuures on teabe kogumine ajakirjandusliku tegevuse hädavajalik osa ja hõlmatud ajakirjandusvabaduse kaitsega (vt EIKo nr 931/13, p 128). (p 15.2)
Avalikul võimul ei ole, sh kohtul üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi. Seejuures ei pea ajakirjanduslik huvi toimikuga tutvumise vastu olema tingimata seotud konkreetse asja spetsiifiliste asjaoludega - piisab sellest, kui uuritav üldisem teema seondub konkreetse asjaga ning ajakirjanduslikuks tegevuseks vajalikku infot on tõepoolest võimalik toimikust saada. Lisaks ajakirjanikele võib selline konkreetsest kohtuasjast laiem huvi toimikuga tutvumise vastu olla veel näiteks teadlastel, kes soovivad saada ülevaadet haldus- või kohtupraktikast enda uuritavas valdkonnas. (p 15.3)
|
| 3-20-2362/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2021 |
|
HKMS § 248 lg 1 alusel saab kohus trahvi määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest. Olukorras, kus kohus lõi kaebajale ligipääsu dokumendile enne, kui tegi määruse, millega piiras tema õigust tutvuda toimikuga selle dokumendi osas, ei saa kaebajale selle dokumendiga tutvumise korral ette heita kohtulahendi täitmata jätmist. Kohus piiras üksnes edasiulatuvalt kaebaja õigust toimikuga tutvuda ja sellest ärakirju saada. (p 18)
Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHKo nr 3-3-1-16-14, p 14). Kaebajal on õigus esitada vastuväiteid kohtumenetluse kestel selguvatele uutele asjaoludele. (p 19)
Ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, mis tuleks riigihanke alusdokumentides sätestada üheselt mõistetavalt. (p 20)
RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale kaalutlusõigust pakkumuse tagasilükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). See säte ei ole vastuolus direktiivi 2014/24/EL art 69 lg-ga 3. Küllaldase paindlikkuse annab hankijale RHS § 115 lg-s 8 kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendamatult madal maksumus“. Isegi kui pakkumuse maksumus on sedavõrd madal, et see tekitab kahtluse, millest ajendatuna hankija peab vajalikuks pakkumuse maksumust kontrollida (RHS § 115 lg 1), võib ta jätta pakkumuse tagasi lükkamata, kui ta peab pakkumuse maksumust pakkuja selgitustest lähtudes realistlikuks. Muu hulgas võib selgelt alla omahinna tehtud pakkumus teatud juhtudel osutuda tõsiseltvõetavaks - eelkõige kui lubatud on ristsubsideerimine pakkuja hankevälise tegevuse arvel ja pakkuja näitab veenvalt, et ta on suuteline sel teel hankelepingu täitmise kulud katma (vt ka RKHKo nr 3-20-924/24, p 22). (p 25)
Hankija peab pakkumuse maksumuse põhjendatust hinnates tegutsema objektiivselt ja mittediskrimineerivalt (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 25). Pakkumus tuleb tagasi lükata, kui tuvastatakse mõni RHS § 115 lg-s 9 nimetatud asjaolu. Samuti on pakkumuse tagasilükkamine vajalik näiteks siis, kui esineb tõsine oht, et leping jääb täitmata; kui pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu; kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta; kui tegu on ilmse konkurentsi kahjustamise katsega. (p 25.1)
Isegi kui pakkumus mitmeaastase kestusega teenuse osutamise lepingu täitmiseks sisaldab paratamatult prognoose ja riske ning täpsed kulud ei ole täielikult ettenähtavad, peab pakkumus sellegipoolest põhinema konkreetsetel kalkulatsioonidel. Ainuüksi viide äririskile ei õigusta nende kalkulatsioonide kontrollimata jätmist olukorras, kus kaebaja oli oma kahtlusi põhjendanud ning vahe võimalike kulude ja kolmandate isikute pakkumuse vahel oli oluline. On õige, et prognoositava asjaolu tõenäosuse hindamine eeldab spetsiifilisemaid teadmisi ja kogemusi valdkonnast (nt küsimus, kui palju raskete ja kui palju pehmete ilmaoludega päevi lepingu kehtivusaja jooksul keskmiselt ette tulla võib). Prognoosist lähtuvatele kalkulatsioonidele see tõdemus ei laiene - kui arvutustes on vigu või on jäetud olulisi faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvesse võtmata, siis seda peab kahtluse korral hindama ka kohus. (p 26)
Kuna hankijal ei ole põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel kaalutlusõigust, ei piira kohtuliku kontrolli ulatust HKMS § 158 lg 3. Määratlemata õigusmõistet saab sisustada ka kohus, sekkumata seejuures halduse kaalutlusruumi (vt nt RKHKo nr 3-20-924/24, p 32). Küll aga võib kohus määratlemata mõiste sisustamisel olla vaoshoitud, kui selleks tuleb kasutada spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Hankevaidluste puhul on kolleegium pidanud hinnanguliste otsuste kohtuliku kontrolli ulatuse määramisel oluliseks mh hanke eeldatavat maksumust ja küsimust, kas tegu on avatud hankemenetlusega (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 16). (p 25.2)
Kui kaebaja eest on valdav osa kolmandate isikute pakkumusest ja hilisematest selgitustest ärisaladuse kaitseks varjatud, siis sellises olukorras peab kohtu roll olema aktiivsem, et piirangut tasakaalustada ja tagada tõhus õiguskaitse (vt RKHKo nr 3-20-924/24, p 29 ja seal viidatud varasem praktika). (p 25.3)
|
| 3-18-124/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
Vt p-d 10 ja 11.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-17, p 19 ja selle annotatsioonid.
|
| 3-17-1026/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2018 |
|
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)
Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)
Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)
Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)
HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).
Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)
VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)
Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)
Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
|
| 3-17-2610/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.05.2018 |
|
Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)
Üldjuhul ei väljastata menetlusosalisele koopiaid tema enda poolt kohtule esitatud avaldustest, talle juba varem allkirja vastu väljastatud menetlusdokumentidest ja menetlusdokumentidest, mille vajadus menetlusosalise õiguste kaitseks jääb arusaamatuks (kaaskirjad, ümbrikud, kättesaamiskinnitused jms). (p 6)
Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)
|
| 3-3-1-8-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Maksukohustus määratakse kindlaks iga isiku puhul eraldi ning järelikult ei saa isiku suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasus sõltuda automaatselt tema väidetava lepingupartneri maksukontrolli tulemustest. See aga ei tähenda, et teise isiku suhtes läbiviidud maksumenetluse materjalid ei oleks dokumentaalsete tõenditena lubatavad. Seda eriti siis, kui esineb kahtlus, et maksuhaldur on samu tehinguid hinnanud teises menetluses teisiti. (p 18)
Menetlusosalisele tõendi avaldamata jätmise aluse esinemisel peab kohus tegema HKMS § 88 lg 2 järgi kaalutlusotsuse, kusjuures huvi saladuse hoidmise vastu peab olema kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Sellise olukorra esinemist peab kohus põhjendama. Kohus peab seejuures hindama sisulist vajadust hoida saladust, mitte üksnes formaalselt väljaspool halduskohtumenetlust dokumendi suhtes kehtivaid juurdepääsupiiranguid. Kui kohus asub seisukohale, et HKMS § 88 lg 2 alusel tuleb juurdepääsu piirata, peab kohus HKMS § 88 lg-st 3 lähtudes otsustama, kas on võimalik dokumenti osaliselt siiski tutvustada, kui see ei kahjusta toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki. (p 19)
HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebust rahuldamata jättes viidata vaidlustatud haldusakti või vaideotsuse põhjendustele, kui kohus järgib neid põhjendusi, ega pea põhjendusi otsuses kordama. Kohus peab seejuures kontrollima, et haldusakti põhjendus oleks piisav. (p 21)
HKMS § 62 lg-te 2, 3 ja 6 süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et kohus ei saa juba kogutud tõendi kogumise taotlust hiljem uuesti lahendada. Kui kogutud tõend osutub asjakohatuks, saab kohus jätta selle asja lahendamisel arvestamata. Tõendi arvestamata jätmise korral kohus sellele ei tugine. (p 15)
|
| 3-3-1-36-14
|
Riigikohus |
15.05.2014 |
|
Selleks, et tagada HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata. Tutvumisloa võib jätta andmata üksnes siis, kui huvi saladuse hoidmise vastu on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda (HKMS § 88 lg 2). Kohus peab sellise olukorra esinemist põhjendama. (p 8)
Kõige olulisemaid menetluslikke garantiisid, sh õigust olla oma asja arutamise juures ja õigust saada ärakuulatud (PS § 24 lg 2, HKMS § 2 lg 6), riivab menetlusosalise eemaldamine menetlustoimingult. (p 6)
HKMS § 79 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohus kinnises menetluses teatud asjaoludel eemaldada menetlusosalise menetlustoimingult, sh kohtuistungilt. (p 5) Kooskõlas sellega seab HKMS § 79 lg 2 eemaldamisele ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6)
HKMS § 79 lg 1 kohaldamine eeldab, et kohtul on kavatsus teha mõni menetlustoiming koos menetlusosalistega. Niisugusel menetlustoimingul peab olema mõte ka siis, kui menetlusosaline sealt eemaldatakse (nt kohtuistung, paikvaatlus). Kui tõendeid menetlusosalisele ei tutvustata ja talle neist koopiaid ei anta, siis jäävad need toimingud üldse sooritamata, mitte ei eemaldata neilt menetlusosalist. (p 8)
Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). (p 6)
Kriminaalasjas kogutud teabe puhul kehtib avaldamise erikord (KrMS § 1601 lg 7, § 224, § 2241 ja § 320). Kui selline teave on halduskohtumenetluses võetud asja materjalide juurde tõendina, võib kohtul HKMS § 77 lg-st 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt olla põhimõtteliselt alus kuulutada halduskohtumenetlus kinniseks kriminaalmenetluses kogutud andmete osas. (p 5)
Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa samas menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). HKMS § 79 lg 2 seab menetlusosalise eemaldamisele menetlustoimingult ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6)
|
Facebook
X.com