/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-2244/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.04.2021

Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)


Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)


Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)

Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)


Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)


Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)


Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)

EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)

3-20-1198/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.12.2020

Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Seejuures on piisav, kui pakkumuse edukaks tunnistamise korraldusest või selles viidatud dokumendist nähtuvad, millistele alustele hankija otsustused tuginevad (RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)


Kohtutoimik peab olema kohtule nähtav. Kui konfidentsiaalset dokumenti ei ole võimalik infosüsteemis igal ajal kõigi asja lahendavate kohtute jaoks nähtavaks teha, tuleb asjas luua pabertoimik. (p 29)


Kaebaja peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata jäämisel kandma hankija põhjendatud õigusabikulud (otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 33; määrus nr 3-18-1445/52, p 5). (p 30)

Hankemenetluse eesmärk on muu hulgas ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. Kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda. Kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldab enda esindamise kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). (p 17)

Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22), kuid hindamisel ei saa subjektiivsust kunagi täielikult välistada. Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Kui hankija määrab detailid või alakriteeriumid kindlaks, tuleb neid hindamisel järgida. Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. Alakriteeriumide sätestamisel ei ole hindamisel piisav koondhinde andmine, vaid esitada tuleb ka alakriteeriumile vastavad osahinded. Hankija võib pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist määrata niisuguste alakriteeriumide suhtelise osakaalu, mis sisuliselt vastavad hindamiskriteeriumidele, kuid seda kolmel tingimusel: esiteks ei tohi muuta hindamiskriteeriume; teiseks ei tohi kehtestada tegureid, mis oleksid pakkumuste koostamist võinud mõjutada; kolmandaks ei või alakriteeriumide osakaalu määramise aluseks olla midagi, mis võib mõnd pakkujat diskrimineerida (EKo C-6/15: Dimarso, p 26; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 33). (p 19)

Hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata hindamiskriteeriume ega nende osakaale. Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). Hindamismetoodika võib põhineda nii absoluutskaalal kui ka samas hankes esitatud pakkumuste suhtelisel võrdlusel. Suhtelise hindamismetoodika puhul peab võrdlemine olema dokumenteeritud. Ka absoluutse hindamisskaala puhul peab hankija vajaduse korral selgitama sarnaste pakkumuste erinevat hindamist. (p 20)

Hindamiskriteeriume tuleb kohaldada objektiivselt ja ühetaoliselt kõigi pakkujate suhtes (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 44). Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)

Konsensuslik hindamine ei ole kollegiaalses komisjonis keelatud. Kohus ei pea hindamiskomisjoni otsuste kontrollimisel uurima, kuidas kujunes üksikute komisjoni liikmete seisukoht ja kas see muutus menetluse käigus. (p 26)


Ühinemisega kaasnev üldõigusjärglus ei ole mingil moel sarnane olukordadega, kus pakkuja püüab parandada tagantjärele pakkumuse puudusi (vt EKo C-387/14, p 41). (p 27)


RHS § 198 lg 2 kohaselt ei tule taotluse rahuldamise proportsiooni mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades, vaid hinnanguliselt nende sisulist kaalu arvestades. (p 28)

Hankija võib hankevaidluses määrata esindajaks majasisese juristi või advokaadi. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon - HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. (p 12)

Haldusorgani, sh hankija kaalutlus- ja hindamisotsuste kohtulikul kontrollimisel on sarnasusi ja erinevusi. Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega.

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Tuleb rõhutada, et haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Ka kohustus rajada kohtuotsus tõenditele (HKMS § 157 lg 2) puudutab vaid faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. (p 19)

Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). (p 20)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega. (p 14)

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (RKHKo 3-3-1-51-16). Sellest seisukohast ei saa lähtuda asjas, kus vaidluse all on ülalpool rahvusvahelist piirmäära korraldatud avalik hankemenetlus. Esiteks peegeldab hanke eeldatav maksumus hankes osalevate ettevõtjate õiguste riive intensiivsust (vrd RKHKo 3-17-2718/30, p 23). Teiseks kehtib avatud hankemenetluses oluliselt täpsem õigusraam võrreldes ideekonkursiga ning märksa suurem kaal on ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetel, eriti läbipaistvusel, kontrollitavusel, proportsionaalsusel ja võrdsel kohtlemisel (RHS § 3 p-d 1 ja 2; vt ka EKo C-440/13: Croce Amica, resolutiivosa p 2, vrd erinevaid keeleversioone; RKHKo 3-19-1825/50, p 16). (p 16)

Seega peavad VAKO ja kohtud hankija otsuse hinnangulisele iseloomule vaatamata sellistes asjades minema kaugemale ilmselgete vigade testist ja kontrollima sisuliselt kaebaja pakkumusele antud hinnangute põhjendatust, iseäranis, kas hindamisel arvestati asjakohaseid, täielikke ja tõendatud fakte ning õiguse üldpõhimõtteid, samuti, kas hindamine toimus RHAD-s teatavaks tehtud hindamiskriteeriumide kohaselt (RHS § 117 lg 1). VAKO ja kohtud ei pea sedalaadi hinnangute kontrollimisel asendama hankija hinnanguid enda omadega ega kõrvaldama kõiki mõeldavaid kahtlusi (vt ka RKHKo 3-20-718/28, p 18). Kõrvaldada tuleb aga vähemalt olulised kahtlused ning selleks ei piisa üldsõnalistest ja põhistamata selgitustest (RKHKo 3-20-924/24, p 31; 3-3-1-50-15, p 23). (p 17)

Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus just nimelt hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). Hankija hinnangu kinnituseks või kummutamiseks võib kohus hinnata ka eksperdiarvamusi ja dokumentaalse tõendina muid asja tundvate isikute arvamusi, ilma et neil oleks ette kindlaks määratud jõudu. Niisugune tõend ei ole kohtuotsuse tegemisel iseenesest kaalukam haldusorgani hinnangutest (HKMS § 61 lg 2). (p 17)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)


Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (vt RKHKo 3-3-1-51-16). (p 16)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Hindamiskriteeriumi õigusvastasusele peab saama mõjuval põhjusel tugineda ka hindamise vaidlustamisel. (EKo C-538/13: eVigilo, p-d 55-58). (p 22)

3-17-1276/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019

HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1). (p 16)

Halduskohus on, määrates vastustajale kaebusele vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks kohtuistungi toimumise päeva, mõistnud valesti eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada. (p 17)

Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme. (p 18)


Kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. (p 20)


IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni 14.03.2019 kehtinud redaktsioonis)). (p 23)

Praegusel juhul põrkuvad omavahel kaks vastandlikku õigust. Esiteks, kaebajal oli õigus nõuda, et tema nime ei avaldataks kambrikaaslasele, s.o tema tahteks oli vältida oma nime seostamist konkreetsete väidetega. Teiseks, kambrikaaslasel oli õigus teada, milliste asjaolude ja neid tõendavate tõendite alusel talle distsiplinaarmenetluse tulemusel võidakse karistus määrata. See teadmine võimaldab tal mh tõhusalt kasutada oma õigust olla ära kuulatud (HMS § 37 lg 1, § 40 lg 1). Distsiplinaarmenetluse tulemus võib intensiivselt riivata kinnipeetava õigusi (vt VangS § 63 lg 1). (p 24)

Kaebaja kambrikaaslase vastu algatatud distsiplinaarmenetluses oli kaebaja seletus kui tunnistaja ütlus HMS § 38 lg 2 mõttes üheks tõendiks teiste seas. Kuna kaebaja seletus ei olnud kambrikaaslase teo avastamise ajendiks ning kambrikaaslane võttis süü omaks, ei olnud kaebaja anonüümsus tema julgeoleku tagamiseks vajalik (HKMS § 231 lg 6). (p-d 24 ja 25)

3-3-1-84-16 PDF Riigikohus 19.04.2017

Aktsiisikauba normatiivse kao saab arvesse võtta vaid siis, kui enne on tuvastatud aktsiisikauba kadu. Kui on tõendatud, et kütus oli ladustatud pikema ajavahemiku jooksul konkreetsesse mahutisse ja välistatud on puudujäägi tekkimine loomuliku kao asemel mingil muul moel, nt laoarvestuse vigadest, vargusest, aktsiisikauba eeskirjadevastasest laost väljumisest, saab kütuse kao piirnorme arvesse võtta ka pikema ajavahemiku ulatuses, kui kütuse aurustumisest tekkinud kadu polnud varem võimalik avastada. Kao avastamise järel tuleb korrigeerida laoarvestust, arvestades põhjendatud kao koguse määramisel ladustamise kuude piirnorme. ATKEAS ega määrus nr 37 seda ei takista. ATKEAS § 30 lg 4 kohaselt loetakse aktsiisikauba põhjendatud kaoks ka kauba iseloomulikest omadustest tulenevat hävimist selle normaaltingimustes tootmisel, ladustamisel ja veol, kusjuures kao tekkimise tõendusmaterjal peab olema piisav. (p 21)

Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)


Asja lahendamiseks kirjaliku menetlusvormi määramine riivab PS § 24 lg‑s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte. Asja määramisele kirjalikku menetlusse kaebaja vastuväidet ei esitanud. Kui menetlusosaline pole kohtule menetlusnormi rikkumise järgselt esimesel võimalusel esitanud vastuväidet (HKMS § 90 lg 2), saab ta edasikaebuses tugineda menetlusnormi rikkumisele üksnes juhul, kui kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Menetluse vormi valikut võib isik HKMS § 203 lg 1 alusel vaidlustada apellatsioonkaebuses, sõltumata sellest, et ta jättis sellele väidetavale kohtuveale kirjalikes seisukohtades vastamata. (p 20)


Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)


Eksperdi arvamuse küsimine ning maksumenetluse toimiku võtmine asja juurde on seotud tõendite kogumisega, mida reguleerib HKMS § 62. Eksperdi kaasamist reguleerivad HKMS § 56 lg‑st 2 tulenevalt ka TsMS §‑d 293–305. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. HKMS § 62 lg 5 nõuab tõendi kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse tegemist. (p 11)

Üldjuhul ei ole õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p‑st 2 tulenevalt rahuldamata (vt RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-15-15). Selle sätte menetlusökonoomiline mõte on üldjuhul vältida tõendite kuhjamist olukorras, kus tõendatava asjaolu olemasolu kohta on esitatud juba niigi piisavalt tõendeid. (p 13)

Ekspertiisist keeldumiseks ei anna alust asjaolu, et taotluses ei märgita eksperdi nime ega talle esitatavaid küsimusi. TsMS § 294 lg 3 kohaselt võib kohus nõuda, et pooled nimetaksid isikud, kes sobivad ekspertiisi tegema. TsMS § 298 lg 1 näeb ette, et küsimused eksperdile määrab kohus ning menetlusosalistel on õigus esitada eksperdile küsimusi üksnes kohtu kaudu. Kuigi isik ei põhjendanud kaebuses ekspertiisitaotlust korrektselt, viitas ta selgelt juba maksu- ja vaidemenetluses esitatud samasisulistele taotlustele ning kohus pidi esitatud materjali põhjal mõistma, miks kaebaja peab EKUK-i mõõtmistulemusi ebausaldusväärseks või ebatäpseks. Kuna tegemist ei ole mõõtmisega, vaid mõõtmistulemuse usaldusväärsuse kontrollimisega mõõteprotokollide ja raportite põhjal, ei ole eksperdi EKA akrediteering nõutav. Eksperdi määramisel võtab kohus arvesse TsMS § 294 lg‑d 1 ja 2. (p 14)


Nende maksutoimiku materjalide, millele pole maksuotsuse tegemisel tuginetud ning millel pole asja lahendamisel tähtsust, kohtutoimikule lisamine muudaks toimiku ebaülevaatlikuks. Toimiku ülekuhjamine materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad, ei ole lubatav ning raskendaks põhjendamatult asja läbivaatamist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15). (p

3-3-1-38-13 PDF Riigikohus 10.10.2013

Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele.

Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.


Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).


Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29).

Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.


Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.


Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).

Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine töö­jaotusplaani.

Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.


Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).


Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172).

Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades.

Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).

Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json