https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 101| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-143/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2021

Halduslepingu alusel tasu maksmise vaidluses ei ole HKMS § 46 lg 2 esimese lause kohaldamisel määrav mitte arve esitamine ega võla sissenõutavaks muutumine, vaid haldusorgani keeldumine. Kui haldusorgan keeldub teisele lepingupoolele halduslepingust tulenevat tasu osaliselt maksmast, siis käivitub sellega 30‑päevane kohustamisnõude esitamise tähtaeg. See puudutab ka avalik-õiguslikke kestvuslepinguid. Kui haldusorgan pole keeldunud tasu maksmisest, siis tuleb kaebus esitada vastavalt HKMS § 46 lg 2 teisele ja kolmandale lausele. TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks HKMS § 46 lg 2 ruumi ei jäta. (p 16)

Haldusorgani tegevusetust ega viivitust ei saa võrdsustada keeldumisega. Viivituse ja tegevusetuse korral kehtestavad aastates mõõdetavad kaebetähtajad HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause. Arve tähtajaks tasumata jätmist ei saa alati samastada arve tasumisest keeldumisega, isegi kui kaebaja teadis arve tasumata jätmise põhjust. (p 17)


Haldusorgani poolt halduslepingu täitmise eest tasu maksmine on toiming HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 mõttes. Kui maksmisest keeldutakse või sellega viivitatakse, on tasu nõudjal asjakohane esitada kohustamisnõue (RVastS § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2). Kuna tasu maksmata jätmisel võib halduslepingu alusel avalikku teenust osutanud isikul jääda saamata tulu, ei ole halduslepingu rikkumise korral menetluslikult välistatud ka hüvitamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 4) esitamine. Niisugune kahjunõue võib aga jääda rahuldamata, kui isik on jätnud kohustamisnõude esitamata (RVastS § 7 lg 1). (p 14)

Materiaalõiguslikult on viivis käsitatav eriliigilise kahjuhüvitisena (vt RKHKo nr 3-3-1-66-14, p 19), kuid selle nõudmiseks ei ole alati kohane hüvitamiskaebuse esitamine. Kui viivise nõudmisel tuginetakse halduslepingus kokku lepitule, siis sellisel juhul on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus (vrd RKHKo nr 3-17-98/49, p-d 30 ja 34). (p 24)


Avalik-õigusliku lepingu alusel tehtavaid haldusorgani toiminguid ei muuda eraõiguslikuks nende majanduslik sisu ega asjaolu, et sarnased toimingud on tavapärased ka eraõiguslikes suhetes. Tasu maksmine on omane nii era- kui ka avalik-õiguslikele suhetele. Tasunõude avalik- või eraõiguslikuks kvalifitseerimisel on määrav, kas maksmist nõutakse avalik- või eraõiguslikus suhtes. (p 15)


Muutmiseks loa andmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 49 lg 6). Kaebuse lubamatule muutmisele on menetlusosalisel võimalik tugineda kohtuotsust vaidlustades. (p 26)

Ajavahemiku laiendamine hilisemale ajavahemikule, mille eest isik nõuab täiendavalt lepingujärgset tasu, on kaebuse aluse muudatus (HKMS § 49 lg 3 p 2). Sellega ei kaasne aga kaebuse nõude muutmist.

Avaldus, milles kaebaja selgitab, et samasisuline rahaline nõue on esitatud esmaselt kohustamisnõudena ning alternatiivselt hüvitamisnõudena, ei pruugi olla nõude muutmine, vaid algse nõude õigusliku olemuse täpsustamine, st kaebuse õiguslike väidete täiendamine (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 28)

3-20-1834/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2021

HKMS § 262 lg 2 sätestab, et kaebuse eraisiku vastu võib esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. See säte ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega, sest ei seosta kaebetähtaega kahjuga. HKMS § 262 lg 2 seab kaebetähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse mitte kahjust, vaid ajast, mil haldusorgan sai teada nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest. (p 15)

Eraõigusliku isiku vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse kaebetähtaega reguleerib HKMS § 260 lg 3 kaudu HKMS § 46 lg 4. Halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse võib esitada eraõigusliku isiku vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil haldusorgan sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa sellist kaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest. (p 16)

Kui haldusorgan nõuab halduslepingu rikkumise tõttu tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, hakkab kaebetähtaeg kulgema alates ajast, mil kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimine on kindel ja haldusorgan teadis või pidi teadma, kes talle kahju tekitab. (p 18)

Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. Kui osa kahjust on juba tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas. Kui isik nõuab tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, tuleb ka kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamist nõuda sama kaebetähtaja jooksul. Erandina võib tulevikus tekkiva kahju hüvitamist eraldi nõuda juhul, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja jooksul võimalik mõistlikult ette näha (vrd RKTKo nr 2-14-53081/178, p 19). (p 19)

3-20-999/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.06.2021

Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal haldusaktile igakülgse hinnangu anda otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, nr 3-3-1-10-04, p 13 ja nr 3-3-1-80-15, p 11). Kui isik sai haldusaktist teada ilma, et talle oleks seda vajalikus ulatuses teatavaks tehtud, ei pruugi talle selguda, kas sellega rikutakse tema õigusi (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2). Kui haldusakti pole isikule teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, RKHKm nr 3-3-1-19-09, p 16 ja RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 11). Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 10, RKHKo nr 3-3-1-82-07, p 15 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7, vt ka RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 13 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Samamoodi tuleb kohaldada ka HMS § 75. Haldusaktist teadasaamiseks sätte tähenduses tuleb lugeda hetk, mil isikul on reaalne võimalus haldusakti sisuga tutvuda. Alles sellest hetkest hakkab kulgema 30‑päevane vaide esitamise tähtaeg. Küll aga võib tähtaja lugeda ületatuks juhul, kui isik saab teada teda, et olemas võib olla teda puudutav haldusakt, ent viivitab ebamõistlikult selle hankimisega.(p 19)

EIK on selgitanud, et isikult ei saa mõistlikult eeldada kohtusse pöördumist enne, kui ta on enda õiguste rikkumisest teada saanud (vt nt EIKo nr 59601/09, p 25). Seadusandjal on haldusaktide vaidlustamise tähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. EIÕK-st ei tulene, et seadusandja peaks haldusaktide vaidlustamiseks kehtestama lühima võimaliku tähtaja, mis oleks kooskõlas EIÕK-ga. Nii haldusorgani kui ka taotleja huvides on mh õiguskindluse saavutamise eesmärgil tagada, et puudutatud isikud saaksid haldusakti andmisest aegsasti teada. (p 26.2)


Teades, et teine isik on haldusorgani poole juba haldusaktide väljanõudmiseks pöördunud ja lubanud saadavaid dokumente jagada, võib mõistlik inimene põhjendatult järeldada, et tal pole vaja teist samasisulist teabenõuet esitada, sest ta ei saaks sel moel haldusakte oluliselt kiiremini kätte, vaid suurendaks üksnes halduskoormust. Varasemat praktikat arvestades ei saa umbes kahenädalast ajavahemikku haldusaktide olemasolust teadasaamise ja nende kättesaamise vahel pidada ebamõistlikult pikaks: näiteks on kolleegium pidanud mõistlikuks umbes kuuajalist vahemikku teatavaks tegemata haldusakti olemasolust teadasaamise ja selle kättesaamise vahel (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 12). (p 22)

Ei saa eeldada, et õigusteadmisteta isik peaks olema kursis, et erinevad keskkonnaload on avalikest registritest leitavad, ja oskama neid andmebaase ka vilunult kasutada. Pöördumine lubade andmisega tegeleva haldusorgani poole teabenõudega (sh teise isiku varasema teabenõude vastuse äraootamine) on mõistlik meede haldusaktide kättesaamiseks. Haldusaktide avalikus registris avaldamine ei saa asendada haldusaktide isiklikku teatavakstegemist puudutatud isikule. (p 23)

EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus õigust saada piisavat teavet haldus- ja kohtuotsustest (vt nt EIKo nr 19732/17, p 43). EIK peab oluliseks hinnata, kas kaebajal oli selge, praktiline ja tõhus võimalus vaidlusalust haldusakti vaidlustada (samas, p-d 44-45). Kuigi EIK pidas nende tingimuste täidetuse korral põhimõtteliselt lubatavaks haldusaktist teavitamist üksnes elektroonilises vormis (p 47), ei keela EIK nõuda riigisisese õigusaktiga puudutatud isikute isiklikku teavitamist. (p 26.1)

3-18-853/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2020

Kui avalik-õiguslikus suhtes raha üleandmise aluseks ei olnud haldusakt, on RVastS § 24 lg 2 tähenduses asjaoludeks, millest sai järeldada alusetu rikastumise olemasolu, eelkõige vara ümberpaigutumine ja rikastunud isik. Tähtaja kulgemise alguse seisukohalt ei ole tähtsust, kas õigustatud isik sai nõude olemasolust õiguslikult aru, teadis nõude täpset suurust või seda, kuidas seda täpselt arvestada (vt ka RKTKo 2-18-7948/81, p 22). (p 14)

Kohtutäituri puhul, kes peab teadma kohtutäituri liikmemaksu tasumise korda, algab haldusorganile alusetult tasutud liikmemaksu tagastamise taotluse esitamiseks RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud kolmeaastane tähtaeg kulgema liikmemaksu ülekande tegemisega. Mitme ülekande tegemisel tekib mitu erinevat alusetult rikastumise nõuet, mille esitamiseks haldusorganile on erinev tähtaeg (vt RKTKo 3-2-1-180-14, p 12). (p 15)

RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)

Liikmemaksu ümberarvutamise ja tasuarvestuste esitamine selliselt, et kohtutäiturilt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu aja eest, mil ta ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud, ei kattu sisuliselt alusetult saadu tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. (p 21)

Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)


RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)

Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)


Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine ei sõltu sellest, kas nõude esitamise ajal on teada nõude täpne suurus ega sellest, millise korra ja arvutusmetoodika järgi tuleb alusetult tasutud liikmemaksu arvestada. Kui alusetult rikastumise nõude esitamise võimalust poleks, muutuks HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud tähtajad sisutuks, kuna kaebetähtaeg kohtusse pöördumiseks ei sõltuks sättes nimetatud haldusorgani tegevusest või tegevusetusest, vaid asjaoludest, mida sättes ei nimetata. (p 25)

3-19-2221/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2020

HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. (p 9)


HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni. (p 9)


Ainuüksi KIS-i andmetele tuginedes ei saa koheselt pärast kaebetähtaja möödumist tuvastada, et isik ei ole pärast vaidemenetluse lõppu tähtaegselt halduskohtusse pöördunud. Kohtul tuleb arvestada ka võimalusega, et tähtaegne kaebus on kohtule esitatud posti teel ning selle kohtusse jõudmine ja registreerimine KIS-s võib toimuda pärast kaebetähtaja möödumist. (p 10)

3-19-557/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019

Vt p 8.

Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni.

Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.


Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)


Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.

2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15)

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)

3-16-519/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.08.2017

RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13)

Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-59-12). HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)


RVastS § 17 lõike 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega. (p 13)


Kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu. HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 võimaldab kaebuse tagastada üksnes kohustuslikus kohtueelses menetluses taotluse esitamise tähtaja ületamise korral. (p-d 13 ja 15)

3-3-1-95-16 PDF Riigikohus 21.06.2017

Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)


Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)


Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)

3-3-1-98-16 PDF Riigikohus 12.05.2017

RVastS § 17 lg 3 sõnastusest nähtub, et kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil kahjunõuet võib esitada. (p 10)

Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)


Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)

Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 13)


Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)


3-3-1-60-16 PDF Riigikohus 14.12.2016

Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla isikule selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Sellest, et isik on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud kohtusse pöördumise aluseks VangS § 11 lg 8 ning RVastS § 18 lg 1, ei saa järeldada, et ta oli endale sisuliselt teadvustanud RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud kaebetähtaja regulatsiooni ning et ta lähtus sellest ka enne kaebetähtaja möödumist. (p 11-12)

3-2-1-132-16 PDF Riigikohus 12.12.2016

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)

Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)

Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)


Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)


Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)

HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)

Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)

HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)


Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)


Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)


HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)


Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)

Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)

Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)

3-3-1-64-16 PDF Riigikohus 07.12.2016

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-86-12). (p 13)


Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Alus kaebetähtaja ennistamiseks on olemas ka juhul, kui isikul oli haldusmenetluses advokaadist esindaja. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii isikule kui ka tema esindajale. (p 14-15)

3-3-1-23-16 PDF Riigikohus 30.11.2016
HMS

Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)


HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)


Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)


Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)


Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)

HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)

Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)


Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)


Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)


HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14)

Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)


Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)


Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19)

Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)


Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13)

Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)


Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)


Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17)

Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)


Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)

Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)

3-3-1-41-16 PDF Riigikohus 18.11.2016

HKMS § 47 lg‑te 2 ja 3 tõttu võis isikul tekkida mulje, et kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest, nõnda oli sõnaselgelt kirjas ka otsuse vaidlustamisviites, kuid isik esitas kaebuse siiski pärast 30 päeva möödumist. Kaebetähtaja ebaselge regulatsioon (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16) ei saa olla põhjuseks, miks kaebus esitati pärast 30 päeva möödumist kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuse kättesaamisest. (p 12-13)

3-3-1-46-16 PDF Riigikohus 17.11.2016

Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 tõttu võib isikul tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16). (p 12)

3-3-1-39-16 PDF Riigikohus 22.09.2016

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)


Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)

3-3-1-40-16 PDF Riigikohus 07.09.2016

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)


Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)

3-3-1-47-16 PDF Riigikohus 07.09.2016

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)


Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)

3-3-4-2-16 PDF Riigikohus 21.06.2016

Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)

Kokku: 101| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json