3-23-125/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS §-s 66 on läbivalt juttu haldusjärelevalve tegija õigustest. Sätet kohaldades pole võimalik kõrvale kalduda selgelt määratletud õigusmõistete – haldusjärelevalve ja riiklik järelevalve – sisust. Koormavaid norme ei või tõlgendada laiendavalt. Seega ei ole võimalik ka RahaPTS § 66 lg 3 alusel kohustatud isikutelt teavet nõuda. (p 16)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
KorS § 1 lg 1 kohaselt sätestab KorS avaliku korra kaitse (korrakaitse) üldpõhimõtted, alused ja korralduse. Korrakaitse on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise (korrarikkumise) kõrvaldamine (KorS § 2 lg 1). KorS § 4 lg-s 1 on avalik kord defineeritud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seda väga avarat mõistet piirab siiski sama paragrahvi lg 2 eraõiguse normide järgimise ja isikute subjektiivsete õiguste kaitse puhul lisatingimustega. Niisiis hõlmab üldjuhul avaliku korra mõiste avaliku õiguse normide järgimist avalikes huvides. Sedasi mõistetud avaliku korra kaitsmisel kohaldatakse üldseadusena KorS-i, kui KorS §-s 1 ei ole KorS-i kohaldamist välistatud. RahaPTS-is sätestatud nõuded kohustatud isikute tegevusele on avaliku korra osa. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve ka selline tegevus, mille eesmärk on ohtu ennetada. (p 10)
RAB täidab erinevaid funktsioone. Ühest küljest on kitsas tähenduses tegemist rahapesu andmebürooga, mille loomise nõue tuleneb Euroopa Liidu õigusest (direktiivi 2015/849 art 32 lg 1). Niisuguse asutuse üks keskne funktsioon on rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud tehingu peatamine (direktiivi art 32 lg 7), milleks on volitused sätestatud samuti RahaPTS-i 6. peatükis asuvas §-s 57. Kuigi usaldushalduse ja äriühingute teenuste tegevusloa kohustus ja kohustatud isikute üle järelevalve tegemise kohustus on liikmesriigile seatud samuti eelnimetatud direktiivis (art 47 lg 1 ja art 48 lg 1), ei kohusta direktiiv neid funktsioone andma rahapesu andmebüroole. Direktiivis eristatakse rahapesu andmebürood (art 32 tähenduses) ja pädevaid asutusi, kellel on direktiivi art-test 47 ja 48 tulenev järelevalvefunktsioon. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud eristada volitusi, mis RAB-il on oma erinevate funktsioonide täitmiseks. Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks loodud rahapesu andmebüroo ülesehitus ja selle kohustuslik funktsioon on sätestatud RahaPTS-i 6. peatükis. Muu riikliku järelevalve tegemiseks on RAB-i volitused ette nähtud RahaPTS-i 7. peatükis. (p-d 14-15)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada erimeetmete kohaldamise (nt KorS § 30 lg-st 5 tulenevate) piirangutega. Võetav meede peab olema eesmärgi suhtes mõõdukas. (p-d 19-21)
Teabe kogumine sektoris tegutsevate ettevõtjatega seotud riskide hindamiseks ja maandamiseks vastab ohu ennetamise tunnustele. Tegemist ei ole ohukahtlusega KorS § 5 lg 6 tähenduses, sest kuigi peaaegu alati esineb statistiline tõenäosus, et mõni sektoris tegevusluba omav isik rikub talle kehtestatud nõudeid, on selline tõenäosus abstraktne ja konkreetsete isikutega seostamata. (p 11)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada KorS § 30 lg-st 5 tulenevate piirangutega. KorS § 30 lg 3 sätestab volituse nõuda dokumentide esitamist. Pole välistatud, et nimetatud sätte alusel saaks nõuda ka olemasolevate andmete väljatrükke infosüsteemist vms, mis ei ole dokumendi kujul. KorS § 30 lg 3 volitus ei lähe siiski nii kaugele, et võimaldaks kohustada isikuid koostama uusi dokumente. (p-d 19-20)
Kohustatud isik peab RahaPTS § 46 lg-st 1 tulenevalt registreerima tehingu tegemise kuupäeva või ajavahemiku ja tehingu sisu kirjelduse. Samuti peab iga raamatupidamiskohustuslane kõiki majandustehinguid dokumenteerima ja raamatupidamisregistrites kirjendama (RPS § 6 lg 2). Seetõttu ei saa olla kahtlust selles, et kohustatud isikul peavad olema andmed, mille põhjal on võimalik kokku arvutada osutatud teenuse käive iga kliendi või teenuse liigi kaupa. Küll aga ei tulene kehtivast õigusest nõuet sellist arvestust ennetavalt pidada. RahaPTS § 20 lg 1 p-s 3 või 6 või § 13 lg-s 1 kirjeldatud hoolsusmeetmetest ja riskihinnangu koostamise kohustusest võib osal juhtudel tuleneda kohustus pidada täpset arvestust mõnele kliendile või klientide kategooriale osutatud teenuste kogukäibe üle. Samas tuleb arvestada, et hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse määramisel ning riskide tuvastamisel, hindamisel ja analüüsimisel on kohustatud isikul otsustusruum (RahaPTS § 13 lg 2 ja § 20 lg 6). Seega saab niivõrd spetsiifiline teenuse osutamise dokumenteerimise kohustus tuleneda nendest normidest erandlikul juhul. (p 20)
Kulude kandmise vajalikkust ja põhjendatust hinnatakse menetluse lõpu seisuga. Isegi kui kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused jäid rahuldamata, ei saa nende esitamist pidada põhjendamatuks, sest kaebajad püüdsid vältida õigusvastasest haldusaktist tekkivaid tagajärgi. (p 23)
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalistele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtu pikaajalise praktika järgi saab teise isiku kulud välja mõista üksnes juhul, kui isikul on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (viimati RKHKo nr 3-23-885/83, p 111). (p 24)
|
| 3-22-2732/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Sarnaselt RahaPTS §-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi sellisel juhul pole seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, on sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga 4. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. (p 15)
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. (p 15)
Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo nr 3-19-2051/49, p 10). Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (ATSS § 8 lg 1). Olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo nr 3-3-1-10-17, p 13). Sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel peavad kohtud tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kõik tuvastamis- ja tühistamiskaebuse rahuldamise eeldused ja tagajärjed ei kattu. Sellel on kaebaja jaoks nii soodsaid kui ka koormavaid tagajärgi, millega ta peab arvestama. Näiteks ei takista tuvastamiskaebuse rahuldamist HMS § 58. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-16-1191/66
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2019 |
|
Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. (p 9.4)
Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-13, p 22). (p 9.1)
Kaebuse väited on praeguses asjas väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. (p 9.2)
Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
Kohus peab tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt RKPJK määrus asjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ. (p 9.1)
Praeguses asjas on kaebaja keskne väide, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. (p 9.3)
Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt RKPJK määrus asjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (HKMS § 37 lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine). Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (TsMS § 377 lg 2, § 378 lg 3). (p 10.1)
Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
|
| 3-15-873/142
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2017 |
|
Ebasoodsad mõjud isiku õigustele (nt müra ja liikluskoormuse suurenemine) on seotud ka ehitise kasutamisega. Sel põhjusel võib isiku õigusi puudutada ka hoonele antud kasutusluba. (p 17)
Kasutusloa põhjendamise kohustus on iseäranis oluline siis, kui ehitusjärelevalveasutus peab ehitusloa õigusvastasuse kontekstis kaaluma isikute põrkuvaid õigusi ja huve. (p 18)
HMS § 60 kohaselt võib kehtiva ehitusloa adressaat loast tulenevat õigust realiseerida sõltumata ehitusloa õiguspärasusest. Ehitusloa õigusvastasus ei too seetõttu vältimatult kaasa ehitamise ega ehitise õigusvastasust. Seadus ei näe ette absoluutset keeldu anda kasutusluba ehitisele, mis on valminud õigusvastase ehitusloa alusel. Ehitusloa andmisel tehtud vea ilmnemisel tuleb kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. (p 21)
Ehitusprojekti ebaolulised muudatused ei ole kasutusloa andmisest keeldumise aluseks (EhS § 55 p 5; RKHK otsus asjas nr 3-17-505, p 9). (p 28)
Materiaalselt õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva ehitusloa tühistamata jätmise aluseks on ehitusloa ammendumine ehitise valmimise ja kasutusloa väljaandmise tõttu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 19). (p 31)
Ka ehitusloa õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise hetke seisuga. Hilisema kohtumenetluse ajal kolmanda isiku tehtud ja ehitusloa tühistamise tõttu nurjuv investeering ei ole seaduse järgi kohtus ehitusloa tühistamata jätmise aluseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei anna kohus arendajale garantiid, et ehitusluba põhiasjas ei tühistata. Kohtus tähtaegselt vaidlustatud ehitusloa realiseerima asumine on arendaja äririsk (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-15, p 16). (p 32)
Kui haldusakti kehtivus on ammendunud, võib kohus kaebaja taotluse ja põhjendatud huvi korral teha kindlaks kaebaja õigusi rikkunud haldusakti õigusvastasuse (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-44-14, p 12; 3-3-1-63-10, p 19). Niisuguse taotluse on kaebaja kaebuse muutmise avalduses esitanud ning kolleegium ei saa välistada tema põhjendatud huvi kahjunõude esitamiseks (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 15). Üleminek ammendunud haldusakti tühistamise nõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele ei eelda kaebuse muutmist, vaid on võimalik ka analoogia alusel HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 34)
Väheldased muutused miljöös ei saa õigustada kasutusloa andmata jätmist (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 49). Kõigi puudutatud isikute õigustega peab pädev asutus arvestama ka siis, kui kohtuvaidluse tõttu ei ole neid õigusi kinnistanud õiguspärane ootus (HMS § 4 lg 2, § 64 lg 3). (p 37)
|
| 3-3-1-83-14
|
Riigikohus |
10.03.2015 |
|
Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi 25. veebruari 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p 19). (p 13)
Põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 20). (p 13)
|
| 3-3-1-44-14
|
Riigikohus |
13.11.2014 |
|
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)
Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav.
Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus).
Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)
Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)
Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)
Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)
Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)
|
| 3-3-1-44-06
|
Riigikohus |
05.10.2006 |
|
Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Seega sisaldub juba kahju hüvitamise nõudes halduse tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik.
Kui isiku kahju hüvitamise nõue rahuldatakse ning ta ei ole välja toonud täiendavat põhjendatud huvi, miks tuleks kahju põhjustanud toiming või haldusakt õigusvastaseks tunnistada, siis ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei pea kohus otsuse resolutsioonis seda tuvastama.
Halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (vt ka Riigikohtu 11.02.2004 otsust nr 3-2-1-11-04). Au teotavate ebaõigete andmete avaldamisel on isikul võimalik ka nõuda Võlaõigusseaduse § 1047 lg 4 alusel andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.
Isiku raviga seotud kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravile tehtud kulutused on varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda.
|
| 3-3-1-39-06
|
Riigikohus |
08.06.2006 |
|
HKMS § 6 lg 3 p-st 1 ja § 9 lg-st 5 ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada vaid siis, kui isik on eelnevas kohtumenetluses saavutanud haldusakti õigusvastaseks tunnistamise või ei ole möödunud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamise tähtaeg. Kahju hüvitamise kaebus ei eelda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole eelnevas kohtu¬menetluses kindlaks tehtud, siis tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg kehtib terviklikult kõikidele kahju hüvitamise menetluses lahendamist vajavatele küsimustele. Seega on kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel võimalik tuvastada haldusakti õigusvastasus ka siis, kui kaebus on esitatud pärast HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ette nähtud kaebuse esitamise tähtaega.
Halduskohus saab sisuliselt lahendada vaid tähtaegset kahju hüvitamise kaebust. Täht¬aegsuse küsimuse tõstatumisel peab kohus uurimisprintsiibist tulenevalt ise välja selgitama, millise haldusaktiga väidetav kahju tekitati ja millal kaebaja sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole sealjuures seotud kaebuse sõnastusega ega kaebaja väidetega. Kahju hüvitamise seisukohalt asjakohase haldusakti kindlaksmääramine eelmenetluse käigus on vajalik kaebuse tähtaegsuse hindamiseks ning see ei tähenda asja sisulist lahendamist. Haldusakti õigusvastasuse või muude kahju hüvitamise koosseisu tingimuste osas kohus sellega seisukohta ei võta.
HKMS § 6 lg 3 p-st 1 ja § 9 lg-st 5 ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada vaid siis, kui isik on eelnevas kohtumenetluses saavutanud haldusakti õigusvastaseks tunnistamise või ei ole möödunud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamise tähtaeg. Kahju hüvitamise kaebus ei eelda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole eelnevas kohtumenetluses kindlaks tehtud, siis tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg kehtib terviklikult kõikidele kahju hüvitamise menetluses lahendamist vajavatele küsimustele.
|
| 3-3-1-46-03
|
Riigikohus |
19.04.2004 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.
Kuigi vallavalitsus tugines sellele, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, kuna sellega eraldati talle toetusfondist vähem raha, kui oleks olnud vajalik tema põhiseaduslike ülesannete täitmiseks, ei ole ta kohtumenetluse käigus nimetanud ühtegi seadusest tulenevat ülesannet, mis rahapuudusel täitmata oleks jäänud. Ka kohtud ei ole tuvastanud, et valla ülesanded oleksid jäänud rahapuuduse tõttu täitmata. Seega ei ole tuvastatud, et vaidlustatud haldusakt rikuks valla õigust piisavatele rahalistele vahenditele.
Põhiseaduse § 154 järgi jagunevad kohalike omavalitsuste ülesanded olemuslikult omavalitsuslikeks ülesanneteks ja riiklikeks kohustusteks. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt riigieelarvest. Nimetatud sätte täitmise seisukohast on oluline, kas kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem tervikuna tagab selle, et kohalike omavalitsuste üksused saavad riigilt piisavalt rahalisi vahendeid. Kuna olemuslikult omavalitsuslike ülesannete ja seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustuste piiritlemine on ebaselge, võib konkreetse aasta riigieelarves ettenähtud toetusfondi kaudu ning vajadusel konkreetse aasta riigieelarvest täiendavate rahaliste vahendite andmine kohalikele omavalitsustele olla piisav PS § 154 lg-s 2 sätestatu täitmiseks.
|
| 3-3-1-11-02
|
Riigikohus |
19.03.2002 |
|
Põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid.
Väär on seisukoht, et Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 ja Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 välistavad avaliku võimu kandja poolt haldusakti väljaandmisega põhjustatud kahju hüvitamise juhul, kui kahju kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud õigusvastase haldusakti tühistamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Haldusakti tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Selliseid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamiskaebuse sisu tõlgendamisel.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on protsessiosalistel õigus esitada tähtaja ennistamise või kaebuse tähtaegseks lugemise määruse peale erikaebus või, kui vastavat määrust ei ole tehtud, siis vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmist koos asjas tehtud sisulise otsusega eeldusel, et protsessinormi rikkumine on toimunud pärast uue seadustiku jõustumist. Halduskohtumenetluse seadustiku rakendussätted ei näe ette võimalust, et pärast uue seadustiku jõustumist võiks protsessiosaline tagantjärele vaidlustada varasema seadustiku kehtivusajal tehtud toiminguid, mis tollal ei olnud vaidlustatavad.
Väär on järeldus, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamine on võimalik ainult koos haldusakti tühistamisega või pärast seda, kui haldusorgan on ise tunnistanud haldusakti kehtetuks.
Vastavalt HKMS § 46 lg 1 p-le 2 võib ringkonnakohus teha asjas uue otsuse või määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata ka siis, kui esimese astme kohus on rikkunud tähtajast kinnipidamise kontrolli reguleerivaid menetlusnorme.
|
Facebook
X.com