https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1191/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2019

Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. (p 9.4)


Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-13, p 22). (p 9.1)

Kaebuse väited on praeguses asjas väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. (p 9.2)

Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)


Kohus peab tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt RKPJK määrus asjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ. (p 9.1)

Praeguses asjas on kaebaja keskne väide, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. (p 9.3)


Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt RKPJK määrus asjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (HKMS § 37 lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine). Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (TsMS § 377 lg 2, § 378 lg 3). (p 10.1)


Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)

3-3-1-11-13 PDF Riigikohus 22.03.2013

Halduskohtu pädevusse ei kuulu selliste nõuete lahendamine, mille lahendamiseks näeb seadus ette teistsuguse menetluskorra. Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada Riigiprokuratuurile kaebus prokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale. Kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule.

Uurimiskaebemenetluse eesmärk ei piirdu vaid KrMS § 211 lg s 1 sätestatud kohtueelse menetluse eesmärkidega, vaid laieneb ka menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute õiguste kaitsele. Halduskohus ei saa asuda tuvastama asjaolusid, mille uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus.

Etteheited seaduses ette nähtud kohtumenetluse korrale ei anna alust nõuda seaduses ette nähtud kohtumenetluse asemel asja lahendamist mittepädevas kohtus.


Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada (vt määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p d 10–12). See võimalus on olemas ka uurimiskaebemenetluses.


Praegusel juhul on õigusabipalve õiguspärasust pädev kontrollima Riigiprokuratuur ja maakohus KrMS § des 228–232 sätestatud korras. Seega tuleb praeguses olukorras enne kahjunõudega halduskohtusse pöördumist läbida erikaebekord. Kui kriminaalasja kohtueelne menetlus ei ole veel lõppenud ja õigusabipalve õigusvastasus on uurimiskaebemenetluses tuvastamata, ei ole õigusabipalve õigusvastasusele tuginevat hüvitamisnõuet võimalik halduskohtumenetluses arutada

3-3-1-85-10 PDF Riigikohus 31.05.2011

Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.

Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.


LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada. Sellest tulenevalt ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sealhulgas vaidlustamise reeglid. See tähendab, et LKS § 10 lõike 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav, nii nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik üksikjuhtumit reguleerivate aktide puhul (HKMS § 4 lõige 1). Järelikult ei ole normi osa kehtetuks tunnistamise tagajärjel isiku PS § 15 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus enam piiratud.


LKS § 10 lõige 1 piirab intensiivselt isiku põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning see piirang on ebaproportsionaalne. LKS §-s 9 ette nähtud erikord ei kompenseeri määruse menetluse puudujääke üksikisiku õiguste kaitse seisukohalt. Kuigi määrusele tuleb lisada seletuskiri, ei viita määrus sellele ning seletuskiri ei ole määruse enda lisaks. Kinnisasja omanikule ei toimetata määrust kätte, talle saadetakse kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsusest arvates kaitsekohustuse teatis. LKS § 10 lõike 1 alusel antava määruse puhul saab isik paluda täiendavat informatsiooni üksnes selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, mis viib selleni, et isik saab tõenäoliselt määruse põhjendustest niivõrd hilja teada, et tal ei ole enam õigel ajal võimalik oma vastuargumente haldusorganile esitada. LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada.


Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.

Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.


Hoiuala moodustamine oli esimene vaidlusalustel kinnistutel püsivaid looduskaitselisi piiranguid kehtestav otsus, mille tegemisel oli Vabariigi Valitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Otsuse vastuvõtmise ajal puudus riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks. Seetõttu ei ole õige Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 vastu võetud määruse nr 156 "Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 "Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas" muutmine" seletuskirjas hoiualade kaitse alla võtmise põhjendusena toodud väide, et määrusega kaitse alla võetavad hoiualad on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalisse kaitstavate alade võrgustikku Natura 2000. Seletuskirjas toodud põhjendus , isegi kui need oleksid asjakohased, ei saaks HMS § 56 lõike 1 kohaselt määruse põhjendustena arvestada, kuna sellele dokumendile ei ole määruses viidatud ning seda ei ole koos määrusega menetlusosalistele teatavaks tehtud.


Õigusakti vorm peab olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Õigusaktide andmisel on aga juhtusid, kus normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine on komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. Vältimatult ei ole põhiseadusevastane seaduse regulatsioon, mis näeb ette isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi vahetult riivava õigustloova akti andmise. Määravaks on, kas isikule on piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ning PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid.

Määruse kui üldakti ja haldusakti andmise menetlus, formaalne õiguspärasus ja vaidlustamine on erinevad. Üldkorralduse andmine ei tohi ülemääraselt kitsendada isiku menetluslikke õigusi ja kaebeõigust. Kui seadusandja on valinud akti liigiks määruse, siis võib ta näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.


Kuna hoiualade kaitse alla võtmise otsuste puhul ei ole tegemist materiaalses mõttes määrustega, ei kohaldu neile LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" kehtetuks tunnistamise järel mitte HMS § 93 lõige 1, vaid HMS § 61 lõige 2.


Iga üksiku hoiuala kaitse alla võtmist tuleb mõista eraldiseisva loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusena looduskaitseseaduse teise peatüki mõttes. Hea halduse põhimõte tähendab muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt otsuse asjas nr 3-3-1-33-04 punkti 16; otsuse asjas nr 3-3-1-102-06 punkti 21 jt). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetluse läbiviimine menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata. Praeguses vaidluses sai kinnistute omanik küll esitada ettepanekud ja vastuväited hoiuala kaitse alla võtmise otsuse avaliku väljapaneku ajal, kuid sellest ajast kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni jäi enam kui kahe aasta pikkune ajavahemik, mille kestel võisid faktilised asjaolud muutuda. Ala hoiualana kaitse alla võtmisel ei oleks küll tulnud läbi viia uut täiemahulist avatud menetlust, kuid kinnistuomanikke oleks tulnud teavitada menetluse jätkumisest ning neile oleks tulnud enne hoiuala kaitse alla võtmist anda uuesti võimalus oma seisukoha esitamiseks.

3-3-1-50-10 PDF Riigikohus 30.03.2011

HKMS § 30 lg 2 p 2 kohaselt ei ole isikul õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtule kui halduskohus on teinud tema suhtes MKS § 1361, MKS § 130 lg 1 p 51 ja HKMS § 29 alusel nende koostoimes hüpoteegi seadmiseks loa andmise määruse. Edasikaebeõigust välistavate sätete vastavust PS § 24 lg-le 5 peavad kaaluma halduskohus ja ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmist otsustades.

Edasikaebuse esitamisel on võimalik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist edasikaebeõiguse piirangu (HKMS § 30 lg 2 p 2) põhiseaduspärasuse hindamiseks esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Kohus tunnistab asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätab kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste, sh edasikaebeõiguse rikkumise. Kohus ei või jätta kehtivat edasikaebeõiguse piirangut kohaldamata ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, v.a juhul, kui Eesti õiguse säte on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

3-3-1-24-10 PDF Riigikohus 21.06.2010

VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE § 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.


VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu.


Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.

Põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning 21.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-88-08). Riigikohus jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.


VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seetõttu ei ole mitte iga VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud ese kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.

Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.


Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.

3-3-1-98-09 PDF Riigikohus 08.03.2010

HKMS § 25 lg-st 9 ja Põhiseaduse § 15 teisest lausest tulenevalt peab kohus lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Käesolevas asjas taotles kaebaja, et kohus kontrolliks RLS § 56 lg 13 ja HKMS § 91 lg 1 vastavust Põhiseadusele. Kui kaebajal puudus raha nõutavas suuruses riigilõivu tasumiseks, siis tuleb ringkonnakohtul kontrollida RLS § 56 lg 13 ja HKMS § 91 lg 1 põhiseaduspärasust. Sellist kontrolli tuleb pidada ka sisuliselt vajalikuks, sest teatud juhtudel ei tarvitse ka 200 krooni riigilõivu tasumise kohustus olla mõõdukas (vt Riigikohtu17.07.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-09 p-i 23) Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega Põhiseaduse vastase riigilõivuga (vt Riigikohtu 15.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-25-09 p-i 26).


Kohus saab äriühingu või mittetulundusühingu lõivu tasumisest vabastada üksnes seoses pankrotimenetlusega. Seega saavad kaebaja maksevõimetust kinnitada vaid tema pankrotimenetlusega seotud tõendid. Kehtivast regulatsioonist ei tulene, et mingid muud asjaolud oleksid kaebaja maksevõimetuse tuvastamisel olulised. Kui kohus pidas vajalikuks muude asjaolude tuvastamist, tulnuks juhinduda HKMS § 16 lg 2 teisest lausest. Selle sätte alusel pidi kohus tegema kaebajale ettepaneku esitada selliste muude asjaolude tuvastamiseks vajalikke tõendeid. Kaebajale tulnuks teha ettepanek esitada tõendeid selle kohta, et tema kontol ja kassas puudus raha nõutavas suuruses riigilõivu tasumiseks. Niisuguse ettepaneku tegemata jätmise puhul on tegemist olulise menetlusrikkumisega, mida pole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada.

3-3-1-61-09 PDF Riigikohus 09.11.2009
VSS

VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 on antud pereliikme määratlus. VRKAS § 7 lg-le 5 tulenevalt eeldatakse perekonna olemasolu juba päritoluriigis, sealhulgas seda, et abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist. VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 väljendub seadusandja teadlik ja selge otsustus. Ka direktiiv 2004/83/EÜ lähtub sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada. Seega ei ole VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ. Sõlmitud abielu nõue ei ole iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.


Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.


VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Vastavalt välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3. Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.

Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.

Välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.


Käesolevas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium obiter dictum korras juhtinud tähelepanu asjaolule, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.

3-3-1-59-07 PDF Riigikohus 14.04.2009
KS

Kohtute seadus välistab selgelt ja ühemõtteliselt kohtuniku igasuguse tööalase tegevuse, v.a õppe- või teadustöö. KS § 49 on sõnastatud sellisena, et kõik selles sätestatud piirangud kehtivad kohtuniku kohta kogu tema ametisoleku aja, sh ka ajal, mil tema ametikohustuste täitmine on peatatud. Põhiseaduse § 147 lg 4 kohustab ühest küljest seadusandjat kehtestama seadusega kohtuniku sõltumatuse tagatised ja teisalt välistab kohtuniku sõltumatust puudutava regulatsiooni kehtestamise täitevvõimu aktiga. Sellest sättest ei ole aga võimalik järeldada kohtuniku sõltumatuse tagatiste mahtu selleks, et hinnata ühe või teise regulatsiooni sisu või regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasust.

Kohtuniku sõltumatus on käsitatav ühelt poolt iga konkreetse kohtuniku sellise eelisõigusena, ilma milleta poleks tal võimalik täita enda ootuspärast rolli ja toimida sotsiaalsete konfliktide lahendamisel sõltumatu kolmanda isikuna. Sõltumatuse puudumine välistaks ka kohtuniku võimaluse vastutada enda tegevuse eest. Kohtunike sõltumatus teenib ka kõigi õigusemõistmist taotlevate ja selle õiglusele lootvate inimeste huve.

Palk kui kohtuniku sõltumatuse tagatis on põhiseaduse § 15, § 146 ja § 147 lg 4 kaitsealas. Kohtunikule ametisoleku ajal riigi tagatud piisav sissetulek võimaldab tal täita ootuspäraselt kohtuniku rolli ning on samas menetlusosalisele tagatiseks, et tema kohtuasja vaataks läbi sõltumatu ja erapooletu kohus. Tulenevalt põhiseaduse §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4 on kohtunikul subjektiivne õigus kohtuniku sõltumatuse tagatiste realiseerimiseks nõuda palka või muud hüvitust. Sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, on vastuolus põhiseaduse § 147 lg-ga 4 koosmõjus põhiseaduse §-dega 146 ja 15.


Palk kui kohtuniku sõltumatuse tagatis on põhiseaduse § 15, § 146 ja § 147 lg 4 kaitsealas. Kohtunikule ametisoleku ajal riigi tagatud piisav sissetulek võimaldab tal täita ootuspäraselt kohtuniku rolli ning on samas menetlusosalisele tagatiseks, et tema kohtuasja vaataks läbi sõltumatu ja erapooletu kohus. Tulenevalt põhiseaduse §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4 on kohtunikul subjektiivne õigus kohtuniku sõltumatuse tagatiste realiseerimiseks nõuda palka või muud hüvitust. Sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, on vastuolus põhiseaduse § 147 lg-ga 4 koosmõjus põhiseaduse §-dega 146 ja 15.

3-3-1-2-07 PDF Riigikohus 22.03.2007

Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on õiguslikult võimalik pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud kaalutletud otsuse selle kohta, et mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise, on ära langenud. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.


VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda isegi erandkorras anda elamisluba isikule, kes on pannud toime inimsusevastaseid kuritegusid. Lahkumisettekirjutuse üle peetava vaidluse lahendamisel ei saa Riigikohus hinnata Välismaalaste seaduses sätestatud sellise absoluutse keelu põhiseaduspärasust. Välismaalaste seaduse nimetatud sätted pole lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.


Kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest, siis VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tule hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.


VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei sõltu sellest, kas isikut on karistatud, samuti sellest, kas tema karistusandmed on karistusregistris või registri arhiivis. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel saab süüdimõistvat kohtuotsust kasutada tõendina ka juhul, kui andmed on karistusregistri arhiivis.

3-3-1-54-04 PDF Riigikohus 19.11.2004

Kui kohus leidis, et Vangistusseadus oleks pidanud ette nägema eluaegset karistust kandvate isikute osas vabanemistoetuse hoiustamise erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks siiski alused puuduvad. Asjaolu, et VangS § 44 ei teinud vabanemistoetuse hoiustamise osas erisusi eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes, ei tekita kahtlusi nimetatud sätete põhiseaduspärasuse osas.


Vangistusseadusest (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonis) ei saa järeldada, et VangS § 44 ei laiene vabanemistoetuse osas eluaegset vangistust kandvatele isikutele. VangS § 44 oli piisavalt õigusselge ning selle sätte tõlgendamine ka koosmõjus Vangistusseaduse teiste sätetega ei võimalda põhistada eluaegset vangistust kandvate isikute eristaatust vabanemistoetuse hoiustamise osas.

3-3-1-32-00 PDF Riigikohus 17.10.2000

Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.

Määruse andmisel ei tohi Vabariigi Valitsus ületada delegatsiooninormis sätestatud volitusi ega kehtestada määrusega seda, milleks tal delegatsiooninormiga volitust antud ei ole. Eriti oluline on delegatsiooninormist kinnipidamine siis, kui õiguste teostama asumise tingimuseks on rahalise kohustise eelnev täitmine.


Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.

Kuna Maa enampakkumisega erastamise korra p 17 lg 2 alapunktis 2 osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamine on vastuolus Põhiseadusega, on seadusevastane ka korra punkt 49 osas, mille kohaselt osavõtutasu ei tagastata.

3-3-1-16-97 PDF Riigikohus 06.06.1997

Kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks.


Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni.

Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.


Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.

3-3-3-1-97 PDF Riigikohus 07.03.1997

Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud Põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa enne Põhiseaduse jõustumist antud halduse üksikakti vaidlustamisel tunnistada põhiseadusevastaseks halduse üldakti, mis oli vaidlustatud üksikakti andmise aluseks.

3-3-1-4-97 PDF Riigikohus 21.02.1997

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tuleneb, et omandireformi õigustatud subjekt ei saa hagimenetluse korras taotleda enda omandiõiguse tunnistamist omandireformi objektiks olevale õigusvastaselt võõrandatud, kuid veel tagastamata varale.


ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.


Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud Põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa enne Põhiseaduse jõustumist antud halduse üksikakti vaidlustamisel tunnistada põhiseadusevastaseks halduse üldakti, mis oli vaidlustatud üksikakti andmise aluseks.


ORAS §-st 12 lg. 3 p. 3 tuleneb, et halduskohus ei saa seadusevastaseks tunnistada halduse üksikakti, mille alusel õigusvastaselt võõrandatud vara anti riigiorgani otsusega füüsilise isiku omandisse tasuta. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldust keeldutakse andmast põhjusel, et see vara on selle füüsilise isiku omandis, kes sai vara riigiorgani otsusega omandisse tasuta, siis saab halduskohtus vaidlustada vara mittetagastamise.

3-3-1-20-96 PDF Riigikohus 20.09.1996

Kui kohus leiab, et kaevatud akt ei riku kaebaja õigusi, siis ei pea ta Põhiseaduse § 15 kohaselt kontrollima, kas kohaldatav seadus on Põhiseadusega vastuolus.


HKS § 21 ei nõua, et kohtuotsuse ärakiri tuleb kaebajale saata viivitamatult. Kohtuotsuse ärakirja kaebajale tema palvel saatmise või andmisega põhjendamatu viivitamine võib olla apellatsioonitähtaja ennistamise aluseks.

III-3/1-9/94 PDF Riigikohus 07.10.1994

HKS-s puuduvad sätted, mis reguleerivad protsessiosaliste taotluste läbivaatamist apellatsioonikohtus. Kui HKS-s vastav säte puudub ja asja läbivaatamine on teisiti võimatu, siis tuleb kohaldada TsKS vastavaid sätteid. Neid kohaldatakse niivõrd, kuivõrd nad on kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega.


Põhiseaduse § 15 lg. 1 teises lauses sätestatud õiguse kasutamise üheks tingimuseks on see, et seadus, mille põhiseadusevastaseks tunnistamist nõutakse, peab olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks seaduseks on üksnes seadus, mis on määratud reguleerima antud suhet.


Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei kehtesta kohaliku omavalitsuse täitevorgani tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamiseks kohustuslikku kohtueelset korda.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json