3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
3-21-125/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Kirjalikus menetluses uurib kohus tõendeid omaette, mitte poolte juuresolekul. Menetlusosalistel peab sellegipoolest olema võimalus uurimises aktiivselt osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on nende arvates asja lahendamiseks olulised. Kohtul tuleb hoolitseda selle eest, et olulised asjaolud saaks välja selgitatud ja kohtulahend poleks üllatav, samuti, et tõendeid oleks nõuetekohaselt uuritud ja need oleks menetlusosalistega läbi arutatud (HKMS § 2 lg‑d 4 ja 6, § 27 lg 1 p 6, § 157 lg‑d 1 ja 2). (p 14)
Asja lahendamisel olulise tähendusega dokumendi digitoimikusse lisamata jätmine on menetlusviga, millega kaasnevad erinevad riskid. Kui asja juurde võetud tõendid on lisatud digitoimikusse, on tagatud, et menetlusosalised saavad dokumendiga alati tutvuda ning et see säilib kohtule esitatud ja kohtu uuritud kujul. Lisaks on digitoimikusse lisatud dokumente võimalik säilitada vastavalt kohtutoimikute säilitustähtaegadele. (p 25)
Rohevõrgustiku eesmärkide kohta vt RKHKo nr 3-20-1310/52. (p-d 16 ja 17)
Uute arenduste kavandamisel on oluline hinnata nii üksikute, puhveralasid tükikaupa vähendavate arenduste mõju rohevõrgustiku toimimisele eraldi kui ka erinevate, juba ellu viidud või kehtivate haldusaktidega kavandatud arenduste koosmõju võrgustikule kui tervikule. (p 18)
|
3-20-2194/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.03.2023 |
|
Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)
Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)
Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)
Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)
Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)
Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)
|
3-20-1058/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.02.2023 |
|
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 (1. juulist 2019 kuni 2. aprillini 2020 kehtinud redaktsiooni) § 4 lg 4 kohaselt peab põllumajandusmaa, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, olema niidetud või hooldatud muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse, ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustil. Kuna määruses ei ole hoolduskohustuse täitmise algusaega kindlaks määratud, võib toetuse taotleja valida, millal ta vegetatsiooniperioodi kestel hoolduskohustuse täidab. Siiski tuleb hoolduskohustuse täitmisel lähtuda meetme eesmärgist: välistada tuleb põllumajandusmaal ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta (määruse nr 32 § 3 lg 2). Seega pole hoolduskohustuse täitmiseks määrav pelgalt asjaolu, et põllumaad on kasvuperioodi jooksul hooldatud. Hoolduskohustuse saab lugeda täidetuks üksnes juhul, kui põllumaa on hooldatud seisundis ka 20. augustil. (p-d 17 ja 19)
Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Säte osutab sellele, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse vaatluse käigus. Visuaalse vaatluse tulemusi saavad kinnitada kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kanded on samuti asjakohaseks tõendiks. Siiski saab põlluraamatu kannete abil tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Põlluraamatu kande ja kohapealse kontrolli käigus visuaalselt tuvastatud asjaolude vastuolu korral on kaalukamaks tõendiks visuaalse kontrolli vaatlustulemused. Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha kindlat järeldust hoolduskohustuse täitmise kohta 20. augusti seisuga ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (HKMS § 59). (p 23)
|
3-19-467/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.10.2021 |
|
vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 12. (p 13)
HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 ja lõike 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata muu hulgas põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi. Kuigi HMS-s pole sõnaselgelt sätestatud analoogilist tõendi lubatavuse kriteeriumit, tuleneb eeltoodust muu hulgas, et kohus võib haldusakti tühistada, kui haldusorgan on haldusakti faktilise aluse tuvastanud põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi abil ja asjaolu ei ole tõendatud muul viisil. Seetõttu on sama kriteerium kohaldatav nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. (p 14)
Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58). Kriminaalmenetluses on tõendite kogumise reeglid ette nähtud muu hulgas põhiõiguste kaitseks. Kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Kriminaalmenetluses kogutud tõendi haldusmenetluses lubatavust võib hinnata halduskohus, kui see on vajalik haldusakti või -toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks. (p 15)
Olukorras, kus küsimus on kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavuses haldusmenetluses, kuid kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Kontrollida tuleb seda, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi, et tõend oleks HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 järgi lubatav. (p 16)
Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (EIKo nr 13710/88, p 37; EIKo nr 71362/01, p 47). (p 18)
KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib advokaadibüroo läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lõikes 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine advokaadibüroo läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal advokaadibüroo läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul advokaadibürood läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lõikest 5. AdvS § 43 lõike 5 esimene lause keelab advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teine lause keelab advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine) viitab, et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lõige 5 ja KrMS § 91 lõiked 2 ja 3 omavahel vastuolus. (p 19)
Jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil on võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Advokatuuri aukohtumenetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses. Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 22)
AdvS § 17 lõike 4 teise lause järgi on advokaat kohustatud aukohtu nõudel esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Tegemist ei ole advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestava õigusakti või kutse-eetika nõudega AdvS § 19 lõike 1 tähenduses, vaid aukohtumenetlust reguleeriva sättega. Tema käsutuses olevad tõendid esitamata jättes riskib advokaat võimalusega, et vaidlusalune asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p 24)
KrMS § 215 lõike 1 kohaselt on prokuratuuri määrused kohustuslikud kõigile. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 alusel seaduse rikkumise ning sellega eetikakoodeksi § 9 lõike 1 alusel advokaadikutse ja advokatuuri maine kahjustamise tuvastamine ei eelda, et seaduse rikkumine oleks eelnevalt tuvastatud mõnes muus menetluses. (p 23)
Mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse (vt RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). Kui aukohus on distsiplinaarkaristust määrates selgelt tuginenud teole, mille eest karistamine pole võimalik, ei ole võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud. (p-d 25-26)
|
3-19-1408/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.06.2021 |
|
Ringkonnakohus ei andnud kaebajatele võimalust esitada vastustaja määruskaebusele vastust. Menetlusosalistel on õigus avaldada olulistes küsimustes oma seisukoht ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele (HKMS § 2 lg 6 ja § 27 lg 1 p 7). Määruskaebuse läbivaatamisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse sätteid, mh tuleb ringkonnakohtul anda vastaspoolele võimalus määruskaebusele vastata (HKMS § 188 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 207 lg 1). Seega rikkus ringkonnakohus määruskaebust menetledes kohtumenetluse norme. See, et kaebajatel oli esimese astme menetluses võimalus samas küsimuses arvamust avaldada, ringkonnakohtu viga ei kompenseeri. Kui kaebajad oleksid saanud võimaluse esitada määruskaebusele vastus, oleksid nad saanud vajaduse ja soovi korral varem esitatud põhjendusi muuta või täiendada. (p-d 15 ja 16)
Kulu vajalikkuse üle otsustades tuleb arvestada menetlusosalise kohustusega tõendada neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (HKMS § 59 lg 1). (p 17)
Eksperdiarvamuse saamiseks tehtud kulutuste vajalikkust kinnitab muuhulgas asjaolu, et selle asemel avalike ingliskeelsete allikate kasutamisega kaasneks tõlkekulu (HKMS § 80 lg 1 ja § 81 lg 1). (p 20)
Kinnisvara väärtuse kohta tellitud dokumentaalset tõendit ei pea tingimata koostama riiklikult tunnustatud ekspert. Ühelgi tõendil, sh riiklikult tunnustatud eksperdi koostatud arvamusel, ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu (HKMS § 61 lg 2). Kaebajatele ei ole siiski põhjust ette heita seda, et nad soovisid oma väite tõendamiseks esitatud tõendit kvaliteetsemaks muuta ja kasutasid selleks tunnustatud eksperdi abi. (p 25)
|
3-16-2497/120
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.11.2019 |
|
Kui süüteomenetlusest pärinevad tõendid on piisavad selleks, et haldusorgan saab asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teha, oleks ebamõistlik nõuda, et haldusorgan koguks samu tõendeid uuesti. HMS ei näe ette, et haldusaktis tuleb kirjeldada iga tõendi kogumise tausta. HMS § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 nõuab, et haldusakti põhjendamisel tuleb märkida selle faktiline ja õiguslik alus. Kui haldusakti õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamisel tekib kahtlus, et haldusmenetluses on mingi asjaolu kindlaks tegemiseks kasutatud lubamatut tõendit, tuleb kohtul seda kahtlust kontrollida ja uurida tõendi saamise asjaolusid. Haldusakti tühistamist kaasa toovaks põhjendamispuuduseks ei saa pidada seda, et haldusaktis pole selgelt esile toodud, millised tõendid pärinevad süüteomenetlusest, ega seda, et haldusaktis pole viidatud prokurörilt saadud loale avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid. (p 11)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Seega, kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga. (p 12)
Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)
Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)
Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis asja lahendamisel arvestamata kõik tõendid, mis pärinesid kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlusest. HKMS § 62 sätestab, millisel juhul võib tõendid jätta kogumata või arvestamata. HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. HKMS § 62 järgi oleks ringkonnakohus pidanud ülejäänud tõendeid menetluses arvestama. (p 18)
Ringkonnakohus viitas otsuses RKTK otsusele asjas nr 2-15-13216. Tsiviilkolleegium rõhutas selles otsuses jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamise tingimusi. RKTK sellele otsusele viitas RKHK ka otsuses nr 3-16-2498/30 (vt p 21), selgitades, et jälitustoiminguga saadud andmete puhul hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. Eeltoodud seisukohti saab jälitustoimingu protokolli kui halduskohtumenetluses esitatud tõendi lubatavuse hindamiseks kasutada juhul, kui jälitustoiminguga kogutud andmete kogumiseks või kasutamiseks on seaduses sätestatud õiguslik alus. Kui kohtumenetluses esitatakse tõendina süüteoasjas jõustunud kohtuotsus, pole seda vaja eespool kirjeldatud viisil kaaluda, sest HKMS § 56 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtuotsus teises kohtuasjas üldjuhul lubatav dokumentaalne tõend. (p-d 19 ja 20)
Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)
Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)
Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)
Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)
HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. (p 18)
|
3-16-2061/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2019 |
|
Kehtiv õigus annab eksperdikomisjonile vabaduse võtta arvesse kõiki asjakohaseid dokumentaalseid tõendeid isiku terviseseisundi kohta ning kuivõrd sätestatud ei ole rangeid kriteeriume, on eksperdikomisjonil arvestatav kaalutlusruum. Siiski tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.12.2007 määruse nr 247 § 6 lõikest 3, et kodakondsuse eksamite sooritamisest tuleb täielikult vabastada isik, kelle terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite sooritamine võimalik ka muudetud ulatuses ja viisil. (p 9)
Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)
Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)
Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)
Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)
Määruse nr 247 § 6 lõige 3 kohustab isikut eksamite sooritamisest vabastama mitte ainult siis, kui isiku terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite muudetud ulatuses ja viisil sooritamine võimalik, vaid ka siis, kui see ei ole otstarbekas. (p 17)
Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)
Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)
Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)
Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)
Praegusel juhul saaksid kohtumenetluses esitatud selgitused tugineda üksnes eriteadmistele. Lähtuvalt eksperdikomisjoni olemusest saavad niisuguseid eriteadmistel põhinevaid seisukohti otsuse põhjendamiseks kasutada üksnes eksperdikomisjoni kuuluvad isikud. Kuna eksperdikomisjon pole oma põhjendusi üheski kohtule esitatud dokumendis (otsus, koosoleku protokoll) fikseerinud, pole kohtul võimalik hinnata, kas otsuse aluseks võetud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Selliste põhjenduste puudumist ei asenda eriteadmistega isiku kuulumine eksperdikomisjoni koosseisu. (p 13)
|
3-17-1026/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2018 |
|
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)
Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)
Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)
Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)
HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)
VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.
VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)
Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).
Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)
VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)
Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)
Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)
Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)
HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses.
Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)
Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).
Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)
|
3-15-2058/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.11.2017 |
|
Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti küll tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnisvara kasutada ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22; asjas nr 3-3-1-78-16, p 22). Maksudeklaratsioonide korrigeerimise õigus ei võta kaebajalt õigust tugineda hiljem ilmnenud tõenditele ka vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kontrolliperioodist väljuvad tõendid peavad vähemalt kaudselt seonduma algse eesmärgiga. Hinnang hiljem toimunud muudatuste olulisusele ja arvestamise võimalusele sõltub muu hulgas kontrolliobjekti soetamise ja sisustamise ajast ning varaga tehtavate toimingute ajalisest järgnevusest. (p 11)
HKMS § 198 lg-test 2 ja 3 tulenevalt ei piisa ringkonnakohtusse uue tõendi esitamiseks üksnes tõendi asjassepuutuvusest. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. Esinema peab mõjuv põhjus, mis takistas tõendite esitamist halduskohtus. Samuti on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus võimalik siis, kui tõendite esitamine on olnud takistatud halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu (nt kohtu selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte ebakohase täitmise või tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmise tõttu). (p 12)
Kohtu eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 28-29). (p 13)
KMS § 16 lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. Üldjuhul on eluruumi üürile või rendile andmine (v.a. ruumi üürile või rendile andmine majutustegevuse osutamiseks) käibemaksuvaba (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p-d 12 ja 16). Kavandades eluruumi üürile või rendile andmist äriühingule või füüsilisele isikule, ei ole KMS § 16 lg 3 p-s 1 sätestatud keelu tõttu võimalik arvele käibemaksu lisada ning seega ei saa korter olla soetatud maksustatava käibe tarbeks. Seetõttu on korteri soetamiselt ning korteriga seotud teistelt kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õiguspärane. (p 14)
TuMS § 52 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine ja see maksustatakse tulumaksuga. TuMS § 52 kohaldamise eelduseks on, et väljamakset ei ole tehtud tulu teenimise eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et tegemist on esialgse kasutusotstarbe järgi eluruumiga, mida saab kasutada elamiseks, ei saa teha järeldust, et sellist ruumi pole ettevõtluses võimalik kasutada. Äriühingul ei ole keelatud eluruumi üürida välja eluruumina ja saada sellise teenuse eest tasu. Ka sellisel tegevusel on ettevõtluse tunnused, sest vara kasutatakse ettevõtlustulu saamiseks. Ka asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku või juhatuse liikme vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-16, p 25, ja asjas nr 3-3-1-28-16, p 14). (p-d 15-16)
Isegi kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige või temaga seotud isikud elamiseks, kuid selle eest tasuti turuhinnale vastavat tasu, või kui vara kasutas juhatuse liige tasuta, ei ole tegemist iseenesest ettevõtlusega mitteseotud tegevusega. Kui vara anti tasuta kasutada juhatuse liikmele, võib selline tegevus olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)
Kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige tasuta, on tegemist ettevõtlusega seotud tegevusega, mis võib olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)
|
3-12-1360/121
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.11.2017 |
|
Kohtuotsus on HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt dokumentaalne tõend. Tõendi asjakohasust ei välista see, et maksuotsuse tegemisel sellele tõendile ei tuginetud. Haldusorgani võimalused haldusakti õiguspärasuse üle peetavas kohtumenetluses tõendeid esitada on piiratud üksnes kohtumenetluse reeglitega. Kohtumenetluses peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), esitades tõendid eelmenetluses või kohtu loal ka pärast seda tingimusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist (HKMS § 62 lg 1). Kohtumenetluse normid ei piira vaidluse lahendamiseks hindamisele tulevaid tõendeid vaid haldusmenetluses kogutud tõenditega ja haldusorgan on vaba tõendama haldusakti asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse õigel ajal. (p-d 17.1-17.2)
Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kohtumenetluses mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärjeks ei saa olla kontrollitava maksuotsuse tühistamine, sest selline rikkumine ei seostuks halduse tegevuse ja haldusakti õiguspärasusega. Haldusakti tühistamise alus saab tuleneda vaid halduse, mitte kohtu tegevuse õigusvastasusest. (p 18)
|
3-3-1-8-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Maksukohustus määratakse kindlaks iga isiku puhul eraldi ning järelikult ei saa isiku suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasus sõltuda automaatselt tema väidetava lepingupartneri maksukontrolli tulemustest. See aga ei tähenda, et teise isiku suhtes läbiviidud maksumenetluse materjalid ei oleks dokumentaalsete tõenditena lubatavad. Seda eriti siis, kui esineb kahtlus, et maksuhaldur on samu tehinguid hinnanud teises menetluses teisiti. (p 18)
Menetlusosalisele tõendi avaldamata jätmise aluse esinemisel peab kohus tegema HKMS § 88 lg 2 järgi kaalutlusotsuse, kusjuures huvi saladuse hoidmise vastu peab olema kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Sellise olukorra esinemist peab kohus põhjendama. Kohus peab seejuures hindama sisulist vajadust hoida saladust, mitte üksnes formaalselt väljaspool halduskohtumenetlust dokumendi suhtes kehtivaid juurdepääsupiiranguid. Kui kohus asub seisukohale, et HKMS § 88 lg 2 alusel tuleb juurdepääsu piirata, peab kohus HKMS § 88 lg-st 3 lähtudes otsustama, kas on võimalik dokumenti osaliselt siiski tutvustada, kui see ei kahjusta toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki. (p 19)
HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebust rahuldamata jättes viidata vaidlustatud haldusakti või vaideotsuse põhjendustele, kui kohus järgib neid põhjendusi, ega pea põhjendusi otsuses kordama. Kohus peab seejuures kontrollima, et haldusakti põhjendus oleks piisav. (p 21)
HKMS § 62 lg-te 2, 3 ja 6 süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et kohus ei saa juba kogutud tõendi kogumise taotlust hiljem uuesti lahendada. Kui kogutud tõend osutub asjakohatuks, saab kohus jätta selle asja lahendamisel arvestamata. Tõendi arvestamata jätmise korral kohus sellele ei tugine. (p 15)
|
3-3-1-84-16
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Aktsiisikauba normatiivse kao saab arvesse võtta vaid siis, kui enne on tuvastatud aktsiisikauba kadu. Kui on tõendatud, et kütus oli ladustatud pikema ajavahemiku jooksul konkreetsesse mahutisse ja välistatud on puudujäägi tekkimine loomuliku kao asemel mingil muul moel, nt laoarvestuse vigadest, vargusest, aktsiisikauba eeskirjadevastasest laost väljumisest, saab kütuse kao piirnorme arvesse võtta ka pikema ajavahemiku ulatuses, kui kütuse aurustumisest tekkinud kadu polnud varem võimalik avastada. Kao avastamise järel tuleb korrigeerida laoarvestust, arvestades põhjendatud kao koguse määramisel ladustamise kuude piirnorme. ATKEAS ega määrus nr 37 seda ei takista. ATKEAS § 30 lg 4 kohaselt loetakse aktsiisikauba põhjendatud kaoks ka kauba iseloomulikest omadustest tulenevat hävimist selle normaaltingimustes tootmisel, ladustamisel ja veol, kusjuures kao tekkimise tõendusmaterjal peab olema piisav. (p 21)
Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)
Asja lahendamiseks kirjaliku menetlusvormi määramine riivab PS § 24 lg‑s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte. Asja määramisele kirjalikku menetlusse kaebaja vastuväidet ei esitanud. Kui menetlusosaline pole kohtule menetlusnormi rikkumise järgselt esimesel võimalusel esitanud vastuväidet (HKMS § 90 lg 2), saab ta edasikaebuses tugineda menetlusnormi rikkumisele üksnes juhul, kui kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Menetluse vormi valikut võib isik HKMS § 203 lg 1 alusel vaidlustada apellatsioonkaebuses, sõltumata sellest, et ta jättis sellele väidetavale kohtuveale kirjalikes seisukohtades vastamata. (p 20)
Eksperdi arvamuse küsimine ning maksumenetluse toimiku võtmine asja juurde on seotud tõendite kogumisega, mida reguleerib HKMS § 62. Eksperdi kaasamist reguleerivad HKMS § 56 lg‑st 2 tulenevalt ka TsMS §‑d 293–305. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. HKMS § 62 lg 5 nõuab tõendi kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse tegemist. (p 11)
Üldjuhul ei ole õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p‑st 2 tulenevalt rahuldamata (vt RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-15-15). Selle sätte menetlusökonoomiline mõte on üldjuhul vältida tõendite kuhjamist olukorras, kus tõendatava asjaolu olemasolu kohta on esitatud juba niigi piisavalt tõendeid. (p 13)
Ekspertiisist keeldumiseks ei anna alust asjaolu, et taotluses ei märgita eksperdi nime ega talle esitatavaid küsimusi. TsMS § 294 lg 3 kohaselt võib kohus nõuda, et pooled nimetaksid isikud, kes sobivad ekspertiisi tegema. TsMS § 298 lg 1 näeb ette, et küsimused eksperdile määrab kohus ning menetlusosalistel on õigus esitada eksperdile küsimusi üksnes kohtu kaudu. Kuigi isik ei põhjendanud kaebuses ekspertiisitaotlust korrektselt, viitas ta selgelt juba maksu- ja vaidemenetluses esitatud samasisulistele taotlustele ning kohus pidi esitatud materjali põhjal mõistma, miks kaebaja peab EKUK-i mõõtmistulemusi ebausaldusväärseks või ebatäpseks. Kuna tegemist ei ole mõõtmisega, vaid mõõtmistulemuse usaldusväärsuse kontrollimisega mõõteprotokollide ja raportite põhjal, ei ole eksperdi EKA akrediteering nõutav. Eksperdi määramisel võtab kohus arvesse TsMS § 294 lg‑d 1 ja 2. (p 14)
Nende maksutoimiku materjalide, millele pole maksuotsuse tegemisel tuginetud ning millel pole asja lahendamisel tähtsust, kohtutoimikule lisamine muudaks toimiku ebaülevaatlikuks. Toimiku ülekuhjamine materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad, ei ole lubatav ning raskendaks põhjendamatult asja läbivaatamist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15). (p
Kütuse koguse võrdlemisel tuleb võrrelda laoarvestuses kajastatud mõõtetulemust ja EKUK‑i mõõtetulemust. Ebaõige laiendmääramatus võib mõjutada aktsiisikauba puudujääki seeläbi, et EKUK-i mõõdetud kütuse kogus võib jääda mõne kütusemahuti puhul laiendmääramatuse piiridesse, kui mõõtmised tegelikult polnud nii täpsed, nagu EKUK protokollis kajastas. Mõõtemääramatust ei saa kasutada mõõtetulemuse korrigeerimiseks, tegemist ei ole aktsiisikauba kaoga (ATKEAS § 30). Kuna mõõtetulemus on mõõtesuuruse väärtuse parim hinnang, lähtutakse mõõtetulemusest ka aktsiisikauba maksustamisel. (p 18)
|
3-3-1-55-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
CPT raportites sisaldavad üksnes mittesiduvaid ettepanekuid, kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Vanglas tehtavate mõõtmiste puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 11 lg 1 järgi kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3 3-1-45-11). (p-d 10 ja 15)
Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-10 ja 3-3-1-14-10). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16). (p 10)
VangS § 651 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et isik oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Isikule tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. (p 19)
|
3-3-1-9-15
|
Riigikohus |
08.04.2015 |
|
Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista HMS või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks MKS vt (RKÜK otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03; RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03 ja otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01). Riigikohtu varasem üldine seisukoht maksu- ja kriminaalmenetluses vastastikuse tõendusteabe vahetamise lubatavuse kohta ei puuduta aga kriminaalmenetluses kogutud jälitusteabe kasutamist maksumenetluses. (p 15)
Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17)
Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)
Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)
Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17)
|
3-3-1-76-14
|
Riigikohus |
17.03.2015 |
|
Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. Olukorras, kus teenuseid väidetavalt osutanud äriühingutel ei ole reaalset majandustegevust ja nad on esitanud kaebajale võltsarved, on kõrvaldamata olulised puudused arvetes piisavad, et tuua kaasa maksukohustuse tekkimine ostjal (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-81-12, 3-3-1-57-13 ja 3-3-1-65-13. (p 16)
HKMS § 65 lg-st 2 tuleneb, et kui vaidlustatud haldusaktis on selle isiku ütlustele tuginetud, kelle ülekuulamist tunnistajana kohtumenetluses taotletakse, nendele ütlustele soovib tugineda ka kohus ning taotlus tunnistaja ülekuulamiseks on esitatud õigeaegselt, tuleb selline taotlus üldjuhul rahuldada. Nimetatud norm sätestab selgelt, et taotluse võib rahuldamata jätta üksnes HKMS § 62 lg 3 p-s 2 või lg-s 4 sätestatud juhul. Kohtu antud eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa seetõttu olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (p.-d 26, 28-29)
Vastustaja seisukohtade esitamine kohtuotsuse põhjendustena ei ole iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Siiski tuleb objektiivse ja õiglase kohtumõistmise huvides kohtuotsuse sellisel viisil põhjendamisest hoiduda. Kui kohus nõustub menetlusosalise põhjendustega ja kasutab neid kohtuotsuse põhjendamisel, peab ta seda põhjenduste juures märkima. (p 24)
|
3-3-1-44-14
|
Riigikohus |
13.11.2014 |
|
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)
Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav.
Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus).
Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)
Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)
Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)
Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)
Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)
|
3-3-1-45-14
|
Riigikohus |
23.10.2014 |
|
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad ka halduskohtumenetluses. Samas tuleb neid tõendeid halduskohtumenetluses hinnata kogumis teiste tõenditega, mida esitab kaebaja või mida on kogunud kohus. (p 7)
Praeguses asjas esitatud kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt tekkivat kahtlust, et jõu kasutamine oli õigusvastane, saab kõrvaldada üksnes tõendeid vahetult uurides. (p 8)
Kuigi ka riigilõivust vabastamise taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada faktiliste asjaoludega, pole praeguses asjas menetluse selles staadiumis võimalik hinnata, kas kahju õigusvastase tekitamise deliktikoosseis on täidetud või mitte. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel. Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist. (p 8)
|
3-3-1-59-13
|
Riigikohus |
04.06.2014 |
|
Tõendiks halduskohtumenetluses saab olla vaid protsessuaalses vormis olev teave, millest on võimalik teha järeldusi tõendamisesemesse kuuluva asjaolu olemasolu või puudumise kohta. Kolleegium ei välista, et planeeringule lisatav illustratsioon (PlanS § 8 lg 6) võib teatud asjaolude tuvastamisel olla ka kohaseks tõendiks, kuid pelgalt illustratsiooni alusel pole võimalik järeldada, et detailplaneeringu lahendus ehitusaluse pindala osas on vastuolus üldplaneeringu nõuetega. Illustratsiooni võib küll visualiseerida planeeringu koostaja kavatsust, kuid selle alusel ei saa teha piisavalt usaldatavaid järeldusi hoonete ja rajatiste seotuse ega konkreetse asendi suhtes. Nimetatud illustratiivne materjal ei määra kavandatava hoone, aga samuti rajatiste ehituslikku lahendust, mis fikseeritakse kohaliku omavalitsuse poolt ehitusprojekti alusel väljastatava ehitusloaga.
Seetõttu ei ole kohtud praeguses asjas nõuetekohaselt ja usaldusväärselt tõendanud, et detailplaneeringus kavandatu realiseerimine tooks kaasa linna üldplaneeringust tuleneva krundi ehitusaluse pindala piirmäära ületamise. Kohtute nimetatud eksimus on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa lahendi tühistamise. (p 22)
Kassatsioonkaebuse lahendamise staadiumis ei ole menetluses mitteosalenud haldusorgani kaasamine arvamuse andmiseks üldjuhul põhjendatud. Riigikohus lähtub kassatsioonkaebuse lahendamisel faktilistest asjaoludest, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil ning majandus- ja kommunikatsiooniministril ei ole otseseid ülesandeid detailplaneerimise korraldamisel ning selle õiguslikul reguleerimisel. Ruumilise planeerimise tegevuse üleriigiline korraldamine ja järelevalve on Siseministeeriumi pädevuses. Taotluse rahuldamine ei oleks kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. (p 20)
PlanS § 8 lg 6 kohaselt esitatakse detailplaneeringu lisana vähemalt üks planeeringulahenduse illustratsioon, et detailplaneeringu avalikustamisel ja otsustamisel tekiks ruumiline ettekujutus kavandatavast keskkonnast ja hoonestusest. Illustratsioon võib küll visualiseerida planeeringu koostaja kavatsust, kuid selle alusel ei saa teha piisavalt usaldatavaid järeldusi hoonete ja rajatiste seotuse ega konkreetse asendi suhtes. Nimetatud illustratiivne materjal ei määra kavandatava hoone, aga samuti rajatiste ehituslikku lahendust, mis fikseeritakse kohaliku omavalitsuse poolt ehitusprojekti alusel väljastatava ehitusloaga. Pelgalt illustratsiooni alusel pole võimalik järeldada, et detailplaneeringu lahendus ehitusaluse pindala osas on vastuolus üldplaneeringu nõuetega. (p 22)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruses nr 69 "Ehitise tehniliste andemete loetelu" § 17 lg-s 1 ja planeerimisseaduses seoses ehitiste ja nende mõõtmetega kasutatud mõisted on erinevad ning võimaldavad erimahulist sisustamist. Määrus nr 69 on antud EhS § 26 lg s 4 sisalduva delegatsiooninormi alusel. EhS § 26 reguleerib aga ehitusloale esitatavaid nõudeid, sealhulgas põhiosas nõudeid, mis ilmselgelt ei ole kohaldatavad planeerimismenetluses. Ruumilise planeerimise menetluses erinevad ehitusaluse pindala määramise eesmärgid oluliselt ehitise tehniliste näitajate piiritlemisest ehitusloa taotlemisel. Seetõttu nende normide sisu võib põhjendatult olla oluliselt erinev.
Määrus nr 69 ei kuulu planeerimismenetluses ehitusaluse pindala kindlakstegemisel kohaldamisele. Seega puudub ka õiguslik alus järelduseks, et planeerimismenetluses tuleb krundi ehitusõiguse piiritlemisel hoone pindala hulka arvata rajatiseks olev terrass isegi juhul, kui ta ei ole selle hoonega ehituslikult seotud.
Planeerimisseaduses kasutatav mõiste "ehitusalane pindala" ei ole planeerimisseaduses määratletud. Olukord, kus mõiste sisustamine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse, võib tingida halduspraktika põhjendamatu lahknevuse, aga ka puudutatud isikute õiguste põhjendamatu riive. (p 24)
|
3-3-1-65-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
KMS § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 22) Kui väidetavalt osutatud teenused pole identifitseeritavad, pole kontrollitav ka nende saamine. (p 20)
Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu "teadma pidamise" tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 25) (p 24)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
Juhul, kui pole tõendatud, kas väidetavaid teenuseid üldse osutati ja kas teenuseid osutasid väidetud äriühingud, tuleb teenuste väidetava osutamise eest tehtud väljamakse maksustada tulumaksuga. Tulumaksukohustuse kindlaksmääramine hindamise teel on teenuste osutamise eest tehtud väljamaksete puhul võimalik vaid erandina (vt otsus asjas nr 3-3-1-42-13, p-d 16–18). (p 21)
Teenuse puhul tulumaksu määramisel on erandina võimalik kohaldada hindamist, kui teenuse saamise fakti või teenust osutanud isikut ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada (otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Hindamist saab rakendada, kui sellega on võimalik välja selgitada tulumaksukohustuse puudumine või vähenemine (näiteks kui äriühing on teadaolevalt oma teenust nn variisiku kaudu kallimalt edasi müünud; kui teenuse osutaja on oma käivet deklareerinud, võimaldaks hindamine kõrvale jätta vahendava isiku ja lähtuda maksustamisel sisseostuhinnast). Sarnaseid asjaolusid arvestades on otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 lahendatud tulumaksukohustuse väljaselgitamise põhiküsimused (p-d 25–30 ja 32–42). (p 23)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-42-13 annotatsiooni.
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
Käibemaksukohustuse väljaselgitamisel lasub põhjendatud kahtluse korral täiendava tõendamise koormus maksukohustuslasel. (p 19)
HKMS § 51 lg 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole üksnes avalduse hilinenult esitamise fakt avalduse menetlemata jätmiseks piisav. HKMS § 51 lg 4 kohaldamist on selgitatud otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 (p-d 24 ja 25). Olukorras, kus kohus ei ole võtnud seisukohta, kas menetlustähtaja rikkumine tõi kaasa menetluse viibimise, ei ole põhjendatud jätta avaldus menetlemata. (p-d 31, 33)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.
Vaidlustes maksukohustuse tuvastamise üle võib vaideotsus olla tõendiks. Kui kaebaja on sellise tõendi esitamisel selgitanud, kuidas ja millist asjaolu soovitakse vaideotsuse kui tõendiga kinnitada, peab kohus ka seda tõendit hindama HKMS §-s 61 sätestatud nõuete alusel. (p 18)
|