https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-999/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.05.2023

Tõendamiskoormus selles osas, et puudutatud isik on nõuetekohaselt menetlusse kaasatud, lasub vastustajal. (p 17)


HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (vt ka RVastS § 3 lg 3 p 1). Enamasti ei ole ulatusliku kaalutlusruumiga keskkonnaasjades aga võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata isiku ära kuulamata jätmisele on haldusmenetluse tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Seejuures kvalifitseerub sisulise otsustamise mõjutamiseks mitte ainult see, kui kaasamise tulemusena oleks tõenäoliselt jäetud keskkonnaluba andmata, vaid ka see, kui kaasamine oleks kaasa toonud teistsuguse sisuga või täiendavate kõrvaltingimuste kehtestamise. (p 20)


Asjaolu, et kaevandajale tulenevad seadusest mitmed kohustused, näiteks järgida õhukvaliteedi norme, ei anna alust jätta mõjusid hindamata ja loa andmisel läbi kaalumata. Esiteks on KMH mõte prognoosida juba ennetavalt, kas normide järgimine on hinnatava tegevuse elluviimisel võimalik või realistlik, samuti seada vajaduse korral normide järgimise tagamiseks konkreetsed tingimused (näiteks kaevandamismeetod, looduslikud või tehisbarjäärid õhusaaste piiramiseks jne). KMH nõue on ettevaatuspõhimõtte ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust. Teiseks on keskkonnahäiring ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi, ning keskkonnahäiringuid tuleb vähendada võimalikult suures ulatuses. Kuigi vastavad KeÜS normid vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal veel ei kehtinud, on neis väljendatud keskkonnaõiguse põhimõtteid, millest tuli iseäranis põhiseaduse §-de 5 ja 53 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu art 191 tõttu lähtuda ka varem, kaaludes keskkonnaloa andmisel erinevaid huve. Ka piirnorme mitteületav müra või tolm võib halvendada ümbruskonna elanike elukvaliteeti ning seda tuleb kaaluda võrdluses loa taotleja ja avalike huvidega. (p 21)


Ringkonnakohus heitis kaebajale ekslikult ette, et ta pole tõendanud keskkonnamõju olemasolu. Menetlusvigade korral on tõendamiskoormus näitamaks, et need ei mõjutanud haldusakti sisu, vastustajal. Tõendiks mõju puudumise kohta ei saa lugeda asjast huvitatud menetlusosalise kirjalikke selgitusi. Menetlusosalise selgitused saavad tõendiks olla ainult vande all antuna, kui selle eeldused (vt HKMS § 64) on täidetud. (p 22.1)


KMH-s uuritud vähendatud mõjust võib keskkonnaloa andmisel lähtuda ainult siis, kui mõju vähendamise meetod on loas kohustuslikuna fikseeritud. (p 24)


MaaPS § 14 lg-s 3 on märgitud, et mäeeraldisest ei tohi välja jätta maavara, mille kaevandamine ei ole edaspidi majanduslikult või tehnoloogiliselt põhjendatud. Seda piirangut ei rakendata siiski ulatuses, mis on vajalik muu hulgas keskkonnaohu vältimise või keskkonnariski vähendamise tagamiseks (MaaPS § 14 lg 4). Turbatolmu ja kaevandamismüra leviku vähendamine on selle erandiga hõlmatud, mistõttu ei oleks kaevandajal seadusest tulenevat takistust säilitada vajaduse korral (nt naaberkinnistute omanikega kokkuleppele mitte jõudes) loaga nõutav puhvriks mõeldud metsariba mäeeraldise piires, vähendades selle võrra kaevandamisala. (p 25)

3-22-2474/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2023

ELÜPS v.r. § 10 lg 3 kohaselt loetakse otsus isikule kätte toimetatuks, kui isiku e-posti aadressile on saadetud otsus (p 1) või teade otsuse kohta ja otsus on kättesaadav elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu (p 2). Otsust ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks, sest otsust kaebaja e-posti aadressile ei saadetud ning otsus polnud kättesaadav PRIA e-teenuse keskkonnas enne 21. oktoobrit 2022. Kaebaja väitel ei jõudnud ka e-kiri otsuse kohta temani. Teate kättesaamise risk jääb siiski kaebaja kanda. PRIA serverist teate saatmine ja hot.ee serverisse jõudmine on logifaili väljavõttega piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja oli PRIA-e teatanud, et soovib saada dokumente e-posti aadressil, ning ta on samalt aadressilt tavaliselt dokumendid kätte saanud. Kaebaja kui toetust saada sooviv isik peab kindlustama, et kontaktaadressiks antud e-posti aadress töötaks piisavalt usaldusväärselt, see on tema kontrollisfääris. Toetust taotlenud isikutel tuleb muretseda suhtluseks PRIA-ga sellised tehnilised vahendid, mille puhul e-kirja kadumise võimalused on viidud miinimumini. Kui tegemist on tehnilise rikkega, mis tingis kirja kadumise, peab selle olemasolu ja kirja mittejõudmist e-posti aadressile tõendama kaebaja. (p-d 13–15)


Konkreetse haldusakti jõudmine kaebajani teises kohtuvaidluses peab olema usaldusväärselt tõendatud. Vastasel korral oleks kaebeõigus ülemäära piiratud. PRIA seisukoht, et e-toimikusse üleslaadimise hetkest on dokument kaebajale kätte toimetatud, on ebaõige. Fiktsioon e-toimiku puhul kehtida ei saa, sest kaebaja ei saanud kuidagi teada, et PRIA kavatseb haldusakti just e toimiku kaudu teatavaks teha. Samal põhjusel on alusetu eeldada ka seda, et kaebaja esindaja pidi alla laaditud ja välja prinditud dokumendid kohe pärast väljaprintimist üle vaatama ja esindatavale teatavaks tegemata haldusakti avastama. Kaebaja selgitus dokumentidega tutvumisest teises asjas määratud kohtuistungi ettevalmistamise käigus on eluliselt usutav. (p 16)


Vastustaja viga on objektiivseks põhjuseks, mis ilmselt mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Siiski näeb HMS § 77 ette, et ka HMS § 34 tingimuste täidetuse korral on PRIA-l kaalutlusõigus, kas tähtaeg ennistada või mitte. Kolleegium leiab, et PRIA kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Kui haldusorganile pandud kohustuse rikkumine on piisavalt usutavalt põhjuseks, mis tõi kaasa vaide esitamisega hilinemise, tuleb vaide esitamise tähtaeg ennistada. Kuna PRIA oleks pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama, on kaebaja läbinud vaidemenetluse korrakohaselt ning kaebus lubatav. (p 21)

3-20-2194/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.03.2023

Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)


Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)


Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)


Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)


Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)


Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)


Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)

3-20-39/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.12.2021

Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1), kusjuures resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta (HKMS § 162 lg 4). HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; samuti õigus, mida kohus kohaldas. Need normid laienevad ka ringkonnakohtu otsusele (HKMS § 185 lg 1). (p 10)


Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused ei või olla omavahel vastuolus. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-14-15, p 20). (p 11)

Kui ringkonnakohus viitas vaidlusaluses otsuses kokkuvõtlikult nendele varasematele seisukohtadele, mis on tehtud teistes ettevõtete grupiga seotud haldusasjades, mis on relevantsed käesolevas asjas, siis ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme (vt ja vrd ka RKHKo nr 3-16-1573/41, p 27). Samas kui ringkonnakohus on märkinud, et jääb varasemates asjades avaldatud seisukohtade juurde, tuleb osaliselt teistsugusele järeldusele jõudmist põhjendada, sest muidu on otsuse põhjendused vastuolulised. (p-d 12.1-12.2)


Kumbki kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), ning ka maksuhalduril on õigus esitada maksumenetluses kogumata jäänud tõendeid veenmaks kohut, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud on selliselt aset leidnud (vt ka RKHKo nr 3-12-1360/121, p 17.2). Seejuures ei ole tõendi kohtumenetluses esitamise ajal ainumäärav tähendus tõendi lubatavuse hindamisel, sest olulist tähendust omab ka selle roll asja õigel lahendamisel (vt HKMS § 198 lg 3 teine lause). Kohtumenetluses kogutud uute tõendite abil kohtuasja lahendamisel ei tohi siiski asuda ulatuslikult muutma vaidlustatud haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, st asuda otsima põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks haldusaktis märgitust oluliselt erinevatel põhjustel (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13.5)

3-20-924/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.11.2020

Hankija võib pakkumuse maksumuse põhjendatust kontrollida ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemist ja enne hankelepingu sõlmimist. Seda mh juhul, kui hankijal vaidlustuse esitamise järel tekib kahtlus, et pakkumuse maksumus võib olla põhjendamatult madal. RHS § 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega. RHS § 120 lg-s 2 sätestatud ooteaeg võimaldab menetlusosalistel kasutada edasikaebeõigust ja vaidlustada hankija eduka pakkuja väljavalimise otsust. Seega pakkujal ei saa tekkida õigustatud ootust hankelepingu sõlmimiseks enne nõustumuse andmist. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt on mõistlik, kui hankija saab ise oma võimaliku vea parandada ega pea ootama vaidlustusmenetluse lõppu. (p 17)


Hankija võib pakkumuse maksumuse põhjendatust kontrollida ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemist ja enne hankelepingu sõlmimist. Seda mh juhul, kui hankijal vaidlustuse esitamise järel tekib kahtlus, et pakkumuse maksumus võib olla põhjendamatult madal. RHS § 73 lg 3 p 1 kohaselt lõpeb hankemenetlus hankelepingu sõlmimisega. RHS § 120 lg-s 2 sätestatud ooteaeg võimaldab menetlusosalistel kasutada edasikaebeõigust ja vaidlustada hankija eduka pakkuja väljavalimise otsust. Seega pakkujal ei saa tekkida õigustatud ootust hankelepingu sõlmimiseks enne nõustumuse andmist. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt on mõistlik, kui hankija saab ise oma võimaliku vea parandada ega pea ootama vaidlustusmenetluse lõppu. (p 17)

Pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamisel peab hankijal esmalt tekkima põhjendatud kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal (RKHKo 3-19-1825/50, p 14). Seejärel tuleb hankijal anda pakkujale võimalus selgitada ja tõendada, kuidas pakkumuse maksumus kujunes, sh näiteks ebaseadusliku riigiabi kahtluse korral näidata, et riigiabi anti kooskõlas õigusaktidega või et see ei saanud mõjutada pakkumuse maksumust (RKHKo 3-3-1-50-15, p 21). Põhjendamatult madala maksumuse kindlakstegemine on keerukas majanduslik otsus, mille üle kohtulik kontroll on üldjuhul piiratud (samas, p 23). (p 18)

RHS § 115 peamine eesmärk on kaitsta pakkujat hankija omavoli eest pakkumuse tagasilükkamisel. Lisaeesmärgid on tagada hankijale õigus hinnata hankelepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja mitte sõlmida hankelepingut majanduslikult ebamõistlikel tingimustel, mille tõttu ebaõnnestub hankelepingu täitmine, ning tagada pakkujate võrdne kohtlemine ja vältida konkurentsimoonutusi. (p 20) Igasugust alla omahinna pakkumust ei ole alust pidada põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks. Seejuures pole ettevõtjatel üleüldist keeldu oma hindu lepingute üleselt ristsubsideerida, see kehtib erinormidest tulenevalt vaid teatud sektorites. (p 22)

Lähtudes RHS § 3 p-st 3 tuleb hankijal lugeda pakkumuse maksumus põhjendamatult madalaks ka siis, kui selle alusel hankelepingu sõlmimine kahjustaks konkurentsi. Konkurentsi kahjustamiseks ei saa pidada igasugust alapakkumuse tegija turuosa suurenemist. Alapakkumus kahjustab konkurentsi ennekõike Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 või KonkS § 16 rikkumise (sh konkurentide turult väljatõrjumisele ohu) korral. (p 23)

RHS § 115 lg 8 ei anna hankijale sõnaselgelt kaalutlusõigust pakkumuse tagasi lükkamise üle otsustamisel juhul, kui ta tuvastab, et pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega. Juhul kui pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, tuleb RHS § 115 lg 8 alusel hankijal pakkumus tagasi lükata. Hankijal on aga hindamisruum otsustamisel, kas pakkumuse madal maksumus on põhjendatud. “Põhjendamatult madal maksumus“ on määratlemata õigusmõiste, mistõttu on selle määratlemine liikmesriigi ja täpsemalt hankija ülesanne, kuid see peab toimuma objektiivselt ja mittediskrimineerivalt. Hankijal tuleb pakkuja selgituse hindamisel arvestada kogumis kõiki asjassepuutuvaid fakte, silmas pidades, et lubatud põhjenduste loetelu seaduses on mitteammendav (RHS § 115 lg 7). (p 25)

Hankija hindamisruum arvesse võetavate asjaolude osas on siiski piiratud ja RHS § 115 lg 9 alusel peab hankija pakkumuse tagasi lükkama, kui ta tuvastab, et pakkumuse põhjendamatult madal maksumus on tingitud hankelepingu täitmise kohas kehtivate keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse valdkonda reguleerivate sätete eiramisest. Lisaks saab põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks pidada pakkumust, mille puhul on tõsine oht, et leping jääb täitmata, või mille puhul pakkuja suudab lepingut täita vaid õigusrikkumise teel saadud eelise tõttu. Pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega ka siis, kui selle aluseks on ilmselge valekalkulatsioon või kohatu lootus, et lepingu hinda õnnestub tulevikus ebaseadusliku muutmise abil tõsta. Samuti võib põhjendamatult madala maksumusega pakkumuseks pidada ilmset konkurentsi kahjustamise katset. (p 26)


Kaebuse esitanud isikul on kohustus tõendada, et vaidlustatud pakkumuses märgitud hind on liiga madal (HKMS § 59 lg 1). Samas on kohtul võimalik ka pakkujalt tema pakkumuse kohta täpsustavaid andmeid nõuda (HKMS § 59 lg-d 1 ja 3). Olukorras, kus kaebaja eest on kolmanda isiku selgitusi ärisaladuse kaitseks varjatud ja tema menetlusõigused on olulisel määral piiratud, peab kohtu roll olema selle võrra aktiivsem, et seda piirangut tasakaalustada. Juurdepääsu tõenditele võib piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (RKHKo 3-17-911/53, p 23, samuti EIKo Regner vs. Tšehhi, nr 35289/11, p-d 148-149, 151-161; EKo C-300/11 ZZ, p-d 55 jj). (p 29)


Kaebuse esitanud isikul on kohustus tõendada, et vaidlustatud pakkumuses märgitud hind on liiga madal (HKMS § 59 lg 1). Samas on kohtul võimalik ka pakkujalt tema pakkumuse kohta täpsustavaid andmeid nõuda (HKMS § 59 lg-d 1 ja 3). Olukorras, kus kaebaja eest on kolmanda isiku selgitusi ärisaladuse kaitseks varjatud ja tema menetlusõigused on olulisel määral piiratud, peab kohtu roll olema selle võrra aktiivsem, et seda piirangut tasakaalustada. Juurdepääsu tõenditele võib piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (RKHKo 3-17-911/53, p 23, samuti EIKo Regner vs. Tšehhi, nr 35289/11, p-d 148-149, 151-161; EKo C-300/11 ZZ, p-d 55 jj). (p 29)

Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad ka hankeasjas juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise (RKHKo 3-3-1-24-13, p 26 ja 3-3-1-7-17, p 13). Kui dokumentide konfidentsiaalsus takistas hankijal hankemenetluses sõnastada põhjusi, mille tõttu ta otsustas mitte jätta pakkujat põhjendamatult madala maksumuse tõttu hankemenetlusest kõrvale, siis peab hankija need põhjendused vähemalt kohtumenetluses esitama ning kohus saab vajadusel menetluse selles osas kinniseks kuulutada. (p 30)


Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad ka hankeasjas juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise (RKHKo 3-3-1-24-13, p 26 ja 3-3-1-7-17, p 13). Kui dokumentide konfidentsiaalsus takistas hankijal hankemenetluses sõnastada põhjusi, mille tõttu ta otsustas mitte jätta pakkujat põhjendamatult madala maksumuse tõttu hankemenetlusest kõrvale, siis peab hankija need põhjendused vähemalt kohtumenetluses esitama ning kohus saab vajadusel menetluse selles osas kinniseks kuulutada. (p 30)


3-17-1646/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.10.2020

Käibemaksu tasumise kohustuse tekkimisel ei ole oluline, kas tehing, mille alusel käive tekkis, reaalselt toimus. KMS § 38 lg 1 järgi peab maksukohustuslane tasuma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks ka käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. (p 10)

Müüjat ei vabasta käibemaksu arvestamise kohustusest esitatud arvete ühepoolne tühistamine, kui müüja ostjalt laekunud raha ostjale ei tagasta (KMS § 29 lg 9). (p 13)


Põhjendatud on eeldus, et tahteavalduse on andnud isik, kelle isikutunnistust ja PIN-koode on tahteavalduse väljendamiseks kasutatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on isikutunnistust kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. (p 12, vt ka RKTKo 2-16-124450, p 22)

3-18-830/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.08.2020

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahju­nõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)


HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)


Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)


Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)

3-16-1634/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.03.2020

Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)


    Kehtetu:
    Kehtetu:

Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8, ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-14-52324/185, p 18.3). (p 20)

Arvestades, et kahjunõude rahuldamise eelduseks ei ole kahju tekitanud haldusaktide kehtetus, vaid üksnes nende õigusvastasus (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p 16; vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 12), ei takista haldusakti kehtivus alati kahju hüvitamist. (p 21)


Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)


Vt p 26 ja annotatsioonid RKHK otsusele nr 3-16-1048/38, p 17.


Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)


Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. (p 26)

Toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Kohus on juba liidetud kohtuasjades nr 106-120/87: Asteris pidanud võimalikuks kahju hüvitamist ühenduse abiskeemi raames toetuse väljamaksmisega õigusvastase viivitamise eest (otsuse p 28), kusjuures sellist hüvitist ei peeta riigiabiks (otsuse p-d 23 ja 24). Ka hilisemas kohtuasjas C-410/13: Baltlanta selgitas Euroopa Kohus, et kuigi viidatud asjas käsitletud EL õigusaktid ei kohustanud liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et vaidlusaluse abi jaoks eraldatud rahalised vahendid jäävad alles, kuni abi andmise küsimus on lõplikult lahendatud, ei mõjuta liidu õigusnormid liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist riigisisese õiguse väidetava rikkumise alusel (otsuse p-d 69 ja 70). (p 27)

Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)

Põllumajandusministri 12.05.2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 4 lg-s 2 sätestatud abikõlblikkuse nõude eesmärk pole teiste toetusetaotlejate õiguste kaitse, vaid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – et toetusraha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55 lg 5 p-s a sätestatud abikõlblikkuse reegli eesmärk ei ole kaebaja kui konkureeriva taotleja õiguste kaitse, vaid avalike huvide kaitse. Seetõttu ei ole kaebajal õigust nõuda hüvitist nende sätete võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. (p-d 22 ja 23)


Väide, et tagantjärele ei ole võimalik teada, kas kaebaja oleks taotluse rahuldamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud, ei välista kahjunõude rahuldamist. Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaebaja väidetud hüpoteetilise olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust on aga võimalik menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Vajaduse korral tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele omakorda tugineb väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta (nt väide, et projekt on tegelikult ellu viidud). Kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Sellisel juhul tuleks ennekõike vastustajal põhistada, miks poleks nõuete järgimine olnud tõenäoline (vt põhjusliku seose tõendamise kohta ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19). (p 30)


Nõustuda ei saa seisukohaga, et kohus pole pädev hindama, kas isik, kelle suhtes ei ole tehtud toetustaotluse rahuldamise otsust, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. Kahju hindamine ja kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest PS § 146 esimese lause mõttes ning vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Näiteks asjas nr 3-3-1-13-06 (otsuse p 15) pidas RKHK ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kaebaja kogemusi arvestades tõenäoliseks, et kaebaja oleks ehitusloa andmise korral saanud ka teised tegevuseks vajalikud load. (p 30)


Ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra osas võib kohus arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel (RVastS § 13 lg 1 p 5). Saamata jäänud tulust tuleb mh maha arvata haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5; RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 17). (p-d 30 ja 31)

Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta nii kulutusi, mida isik oleks pidanud tegema kahju arvestamise hetkeks, kui ka varaliselt hinnatavaid kohustusi selle hetke seisuga. (p 32)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta hüpoteesi, et kui kaebaja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse summa võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetustaotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused saab aga maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetustaotleja ülejäänud vara väärtust – näiteks kinnisvarale tehtavate kulutuste puhul suureneb eeldatavasti kulutuste tulemusena selle kinnisvara väärtus, ettevõtte tegevuseks vajalikku seadet ostes saab ettevõtja enda omandisse kulutustega samas väärtuses seadme.

Seejuures ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks menetluse tulemusena toetuse saanud.

Kui kahju suurust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. (p 33)


Hüvitamiskaebuse esitaja peab piiritlema kahju, mille hüvitamist ta nõuab (HKMS § 37 lg 2 p 4 ja § 38 lg 1 p 5). Ühtlasi tuleb kaebajal seejuures näidata, millise aja seisuga ta varalise kahju suurust arvestab. (p 32)

3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019

Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)


Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti.

Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18)

Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.


Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi.

Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21)

Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)


Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada.

Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)


    Kehtetu:

Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist.

Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)


Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)


Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26.

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.

3-13-385/90 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2019

Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (vrd PlanS § 3 lg 2). Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. (p 11)


Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale (planeeringu koostamisest huvitatud isikule) kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida detailplaneeringuga kehtestatud nõudeid. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (p 12)


Kuna planeeringulahenduse kooskõlastamise tulemusena oli kaebaja ettepanekuid sõnaselgelt arvestatud, saab detailplaneeringu seletuskirjas viidatud sätet lugeda kaebajale subjektiivseid õigusi andvaks. (p 11)


Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista õigusvastane ehitusluba siiski igal juhul kasutusloa andmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-873, p 21 ja selle annotatsioonid). Praegusel juhul oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle küsimusega tegelenud. Seetõttu tegi vald kasutusloa andmisel olulise kaalutlusvea. (p 14)


Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel (vt EhS v.r § 13 ja PlanS § 131 lg 1). (p 12)

Mahasõit on samuti tee osa, mille terviklahendusena valmisehitamine on avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee puhul oluline ka liikluse sujuva korraldamise, liiklusohutuse jms eesmärkide täitmiseks (vrd kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 2 lg 2 p 1 ja PlanS v.r § 9 lg 2 p 4). (p 13)


3-16-567/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.12.2018

Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).

Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)


Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)


Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).

Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)

Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks.

Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11)

Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.

Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13)

Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)


HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)

3-12-1360/131 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17)

Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20)

Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)


Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23)

Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)


Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24)

Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25)

Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)


Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)


Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29)

Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)

3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018

Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)

3-3-1-55-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

CPT raportites sisaldavad üksnes mittesiduvaid ettepanekuid, kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Vanglas tehtavate mõõtmiste puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 11 lg 1 järgi kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3 3-1-45-11). (p-d 10 ja 15)


Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-10 ja 3-3-1-14-10). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16). (p 10)


VangS § 651 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et isik oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Isikule tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. (p 19)

3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)


Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)


Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)


Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)


Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)

3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)


Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14)

Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20)

Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2)

Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)


Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)


Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)

3-3-1-5-16 PDF Riigikohus 03.05.2016

Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)

Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka RKHK 11. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14; 28. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-3-1-16-12; 19. detsembri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06). (p 12)


Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)


Olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5. Sama sätte lg 3 esimene lause sätestab lg‑s 1 osutatud tagasimaksekohustusele piirangu. Kui EMK-le oli juba taotluse menetlemise ajal teada, et taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%, pidanuks ta jätma toetuse välja maksmata. Ehkki makse oli tehtud pädeva asutuse vea tõttu ja taotleja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike, toetusraha tagasinõudmise alused siiski esinevad, sest määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimene lõik kehtib ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. (p 15-16)

3-3-1-62-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16)

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)

Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)


Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)


Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

3-3-1-66-13 PDF Riigikohus 06.02.2014

Kui ringkonnakohus pidas ebapiisavaks asjas juba esitatud ja toimikus olemasolevaid tõendeid, siis oleks ta pidanud tegema ette¬paneku esitada lisatõendeid või koguma tõendeid ise (HKMS § 59 lg 3).


Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtu määruse peale, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata. Seega ei ole kaevatav ka Riigikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus vabastada ta kautsjonist, ja kaebajal puudub kaebeõigus selle peale määruskaebuse esitamiseks.


Kautsjon tagastatakse kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, samuti siis, kui kaebus või avaldus jäetakse läbi vaatamata või tagastatakse või asja menetlus lõpetatakse ( HKMS § 107 lg 4 ). Rohkem tasutud kautsjon tagastatakse kautsjoni tasunud isiku nõudmisel (HKMS § 107 lg 5). Kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kautsjoni ei ole tasutud ettenähtust rohkem, puudub alus kautsjoni tagastamiseks.


2011. a toimus Viru Vanglas kinnipeetavate toitlustamine sotsiaal-ministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" alusel. Määruses ei ole sätestatud, mida teraviljatoodetena tuleb käsitada, ega määratud ka seda, millise osa teraviljatoodetest peavad katma leib ja sai. Menüü muutmine iseenesest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega ei kaasnenud teravilja-toodetest saadava toiduenergia koguse osakaalu langemine alla määrusega nõutava taseme. Määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest.


Asjaolu, et esimese astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest, ei tähenda, et kaebaja ei pidanudki kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet järgima.

3-3-1-13-13 PDF Riigikohus 03.06.2013

Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).


Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.


Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json