/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-13-385/90 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2019
Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (vrd PlanS § 3 lg 2). Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. (p 11)
Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale (planeeringu koostamisest huvitatud isikule) kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida detailplaneeringuga kehtestatud nõudeid. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (p 12)
Kuna planeeringulahenduse kooskõlastamise tulemusena oli kaebaja ettepanekuid sõnaselgelt arvestatud, saab detailplaneeringu seletuskirjas viidatud sätet lugeda kaebajale subjektiivseid õigusi andvaks. (p 11)
Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista õigusvastane ehitusluba siiski igal juhul kasutusloa andmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-873, p 21 ja selle annotatsioonid). Praegusel juhul oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle küsimusega tegelenud. Seetõttu tegi vald kasutusloa andmisel olulise kaalutlusvea. (p 14)
Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel (vt EhS v.r § 13 ja PlanS § 131 lg 1). (p 12) Mahasõit on samuti tee osa, mille terviklahendusena valmisehitamine on avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee puhul oluline ka liikluse sujuva korraldamise, liiklusohutuse jms eesmärkide täitmiseks (vrd kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 2 lg 2 p 1 ja PlanS v.r § 9 lg 2 p 4). (p 13)
3-16-567/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.12.2018
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53). Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53). Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10) Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks. Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11) Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne. Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13) Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)
HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)
3-12-1360/131 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018
Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17) Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20) Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20) Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)
Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23) Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)
Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24) Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25) Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)
Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)
Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29) Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
3-3-1-55-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
CPT raportites sisaldavad üksnes mittesiduvaid ettepanekuid, kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Vanglas tehtavate mõõtmiste puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 1^1 lg 1 järgi kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3 3-1-45-11). (p-d 10 ja 15)
Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-10 ja 3-3-1-14-10). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16). (p 10)
VangS § 65^1 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et isik oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Isikule tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 65^1 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. (p 19)
3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS
Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)
Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)
Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)
Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)
Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)
Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32) Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41) Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)
Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15) Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20) Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39) Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41) Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)
3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32) Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34) Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)
Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16) Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2) Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32) Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34) Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35) Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)
Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)
Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14) Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20) Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2) Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)
3-3-1-5-16 PDF Riigikohus 03.05.2016
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11) Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt ka RKHK 11. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14; 28. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-3-1-16-12; 19. detsembri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06). (p 12)
Määruses nr 26 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse andmise ja taotluse menetlemise täpsem kord" ei ole sätestatud, et kohapealse kontrolli tulemusi saab arvesse võtta ainult konkreetse aasta toetuse määramisel. Toetuse määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette iga toetuse taotlemise aasta osas uue kohapealse kontrollmõõtmise läbiviimist. Oleks ebaotstarbekas ja vastuolus lihtsa ja kiire haldusmenetluse põhimõttega ning tõendite kogumis hindamise põhimõttega, kui toetuste määramisega tegelev organ peaks talle teada olevad mõõtmistulemused tähelepanuta jätma ning lähtuma muudest registriandmetest. (p 11)
Olukorda, kus toetus on juba välja makstud ning seda nõutakse tagasi, reguleerib komisjoni määruse nr 65/2011 art 5. Sama sätte lg 3 esimene lause sätestab lg‑s 1 osutatud tagasimaksekohustusele piirangu. Kui EMK-le oli juba taotluse menetlemise ajal teada, et taotluses nimetatud pindala erineb tuvastatud pindalast rohkem kui 20%, pidanuks ta jätma toetuse välja maksmata. Ehkki makse oli tehtud pädeva asutuse vea tõttu ja taotleja poolt vea avastamise tõenäosus oli väike, toetusraha tagasinõudmise alused siiski esinevad, sest määruse nr 65/2011 art 5 lg 3 esimene lõik kehtib ainult juhul, kui tagasimaksmisotsusest ei ole teatatud 12 kuu jooksul alates makse tegemisest. (p 15-16)
3-3-1-62-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26) Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18) KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16) Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18) KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19) Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)
3-3-1-66-13 PDF Riigikohus 06.02.2014
Kui ringkonnakohus pidas ebapiisavaks asjas juba esitatud ja toimikus olemasolevaid tõendeid, siis oleks ta pidanud tegema ette¬paneku esitada lisatõendeid või koguma tõendeid ise (HKMS § 59 lg 3).
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtu määruse peale, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata. Seega ei ole kaevatav ka Riigikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus vabastada ta kautsjonist, ja kaebajal puudub kaebeõigus selle peale määruskaebuse esitamiseks.
Kautsjon tagastatakse kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, samuti siis, kui kaebus või avaldus jäetakse läbi vaatamata või tagastatakse või asja menetlus lõpetatakse ( HKMS § 107 lg 4 ). Rohkem tasutud kautsjon tagastatakse kautsjoni tasunud isiku nõudmisel (HKMS § 107 lg 5). Kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kautsjoni ei ole tasutud ettenähtust rohkem, puudub alus kautsjoni tagastamiseks.
2011. a toimus Viru Vanglas kinnipeetavate toitlustamine sotsiaal-ministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" alusel. Määruses ei ole sätestatud, mida teraviljatoodetena tuleb käsitada, ega määratud ka seda, millise osa teraviljatoodetest peavad katma leib ja sai. Menüü muutmine iseenesest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega ei kaasnenud teravilja-toodetest saadava toiduenergia koguse osakaalu langemine alla määrusega nõutava taseme. Määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest.
Asjaolu, et esimese astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest, ei tähenda, et kaebaja ei pidanudki kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet järgima.
3-3-1-13-13 PDF Riigikohus 03.06.2013
Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.
Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).
Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.
3-3-1-16-12 PDF Riigikohus 28.01.2013
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
Taotledes MKS § 136^1alusel luba täitetoiminguteks peab maksuhaldur esitama ka tõendid selle kohta, et taotlus on põhjendatud soovitud ulatuses ega piira isiku õigusi ülemääraselt. Nii HKMS § 59 lg st 3 ja HKMS § 264 lg 2 ls-st 2 kui ka HKMS v.r § 16 lg 2 ls-st 2 nähtub, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Kuigi HKMS § 59 lg 1 lg 1 teises lauseosas on sätestatud erandlik tõendamiskoormus, ei saa tõendamiskohustust olla menetlusosalisel, keda MKS § 136^1alusel loa andmise menetlusse halduskohtus veel pole kaasatud. Temalt võib aga nõuda tõendite esitamist juba halduskohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seejuures tuleb kohtul juhtida menetlusosalise tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele.
Selgesõnaliste ajaliste piiride puudumine seaduses ei muuda MKS § 1361 lõiget 1 iseenesest ebaproportsionaalseks ning põhiseadusvastaseks. MKS § 1361 lõikes 3 on välja toodud juhud, mille esinemisel täitetoimingud lõpetatakse. Kohtupraktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 36) on asutud seisukohale, et kõnealused täitetoimingud on ajutise iseloomuga. Toimingutele kaasnevad piirangud ei rakendu lõplikult, vaid need on sõltuvuses konkreetse sündmuse saabumisest. HKMS § 265 lg 2 kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Abinõude ebamõistlikult pikaajalise kohaldamise korral on isiku kasutuses seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendid (keelamis- või õigusvastasuse tuvastamise, samuti kahju hüvitamise nõude esitamine).
MKS § 136^1 alusel täitetoiminguks loa andmise menetluses vara väärtuse hindamine ei pruugi põhineda vaid tõenditel, mis on kättesaadavad üksnes vara omanikule ning vara omanikul ei pruugi üldse olla tõendeid tema vara hetkeväärtuse kohta. Tulenevalt kohtupraktikast ( määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59 ja määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 22) tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu tuntumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti koostamine, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste korraldamine pole üldjuhul nõutav. Samuti pole vajalik teha kindlaks asja või õiguse täpset hinda. Seda lähenemist toetab ka lihtmenetluses tõendamist reguleeriv HKMS § 134 lg 2 p 4.
MKS § 136^1 alusel täitetoimingu sooritamiseks loa andmisega seoses on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) märkinud, mida peab halduskohus välja selgitama selliste täitmist tagavate toimingute lubamisel, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist. MKS § 136^1 alusel halduskohtule esitatavas taotluses tuleb märkida põhjendus, millest nähtub võimaliku maksukohustuse sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50 alapunkt c) . Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks. Halduskohtule esitatavas taotluses täitmist tagavaks toiminguks loa saamiseks märgitakse ka põhjendus, miks maksuhaldur peab valitud toimingu tegemist vajalikuks. Nendest põhjendustest peab nähtuma, miks maksuhaldur peab põhjendatuks just loa saamist täitetoiminguteks tema soovitud ulatuses. MKS § 136^1 kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 58 ja seal esitatud kohtupraktika). Kui maksuhaldur soovib lisaks täitmist tagavatele abinõudele ka võimalike täitmiskulude lisamist, peab ta juba halduskohtule esitatava taotluse põhjendustes seda näitama.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
3-3-1-57-12 PDF Riigikohus 05.12.2012
Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt ei ole ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse roll kinnipeetava tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kinnipeetava tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine. Sellises olukorras võib tõendamiskoormus üle minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kinnipeetava tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid. Kinnipeetava tervise halvenemises vangla võimaliku õigusvastase tegevuse ning muude tema tervist kahjustada võinud teguritega osatähtsuse hindamine on asjakohane alles kahju hüvitamise nõude lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus. Alati ei ole kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.
3-3-1-83-11 PDF Riigikohus 22.03.2012
ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata. ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
Asutus on teenistusalastes suhetes tööandja rollis selle tavapärases mõistes, kuid vastutab ka avaliku halduse tõhusa toimimise eest. Asutus peab tagama avaliku teenistuja õiguste kaitse, kuid arvestama ka avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki ning tegutsema avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades (vt nt Riigikohtu 31.05.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-05 ja 17.11.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-05). ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul ei peaks igal juhul tooma kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Asutus peaks välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
Tulenevalt ATS § 119 lg-st 2 on ATS § 119 lg 1 alusel teenistusest vabastamine õiguspärane, kui teenistusest vabastamise päev langeb ametniku haiguslehel oleku ajale. Lõpparve väljamaksmise aeg ei ole teenistusest vabastamise päeva kindlaksmääramisel määrava tähtsusega, sest lõpparve võib välja maksta ka teenistusest vabastamise päevast varem. Välistada ei saa ka, et seda tehakse õigusvastaselt hilinemisega. Määravaks ei saa pidada vara ja asjaajamise ülevõtmist, sest seadus ei välista vara ja asjaajamise ametlikku ülevõtmist enne teenistussuhte lõppemist. Samuti ei mõjuta asjaajamise ja vara üleandmine või üle andmata jätmine teenistussuhte lõppemist. ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga. Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata. ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
3-3-1-85-11 PDF Riigikohus 08.03.2012
Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
Kui kohtult taotletakse rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamisel otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks võib teha ka vastustajale, kui rahasumma kindlakstegemine nõuaks kohtult suurt ajakulu, kuid sel juhul tuleb määrata summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kuna kohtul on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks, tuleb eelistada summa kindlaksmääramist kohtu poolt. Kui rahasumma kindlaksmääramise kohustus pannakse haldusorganile, võib tingimuseks seada, et asjakohased tõendid esitab haldusorganile kaebaja, kui see on võimalik ülemääraste jõupingutusteta.
Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
NB! Praktika muutus. Riigikohus muudab ATS § 135 lg 1 tõlgendamisel 02.11.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-10 võetud seisukohta, mille kohaselt ei ole lubatav teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetavast tasust maha arvata samal ajavahemikul mujal töötamise eest saadavat tasu. ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine ei või tuua kaasa isiku põhjendamatut rikastumist. ATS § 135 lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtumit, kuid erisused ei ole piisavad selleks, et õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest. Lähtuda tuleb kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud tasu väljamõistmisel on oluline kui suures ulatuses tuleb arvesse võtta teise tööandja poolt makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Tasu väljamõistmisel tuleb arvestada ka mitmeid asjaolusid, näiteks ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma tuluta oma tööjõu kasutamisest, ametniku töötamist juba teenistussuhte ajal teise tööandja juures, kulutusi teise tööandja juures töötamisega seoses. Tähelepanu tuleb pöörata ka HKMS § 61 lg-s 5 sätestatule. Teenistussuhte lõppemise hetkeks välja teenitud palk ja hüvitis kasutamata puhkuse eest ole seotud ATS § 135 lg-s 1 sätestatud tasuga. Seetõttu ei saa neid selle sätte alusel välja mõistetavast tasust maha arvata.
Kuni 1. jaanuarini 2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuli menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Täpsemaid reegleid kirjaliku menetluse tarbeks ei sätestatud. Kirjalikus menetluses määras kohus HKMS § 20^1 lg 1 kohaselt tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
3-3-1-7-11 PDF Riigikohus 04.04.2011
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
3-3-1-80-05 PDF Riigikohus 15.02.2006
Kui vaidlevad ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajadusel abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel. Vaidluse nõrgem pool on tõendamiskohustuse täitnud, kui näitab kohtule põhjused, miks tõendeid esitada ei saa, ja teatab, kus tõendid asuvad.
Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel võib kohus menetlusosalise taotlusel arvestada ka teises temaga seotud kohtuasjas esitatud tõenditega, kui menetlusosalisele on samade tõendite uuesti esitamine raskendatud. Lahendi tegemisel tuleb ka arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises ühel ajal toimuvas kohtumenetluses.
3-3-1-28-05 PDF Riigikohus 09.05.2005
HMS
Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist.
Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist. Haldusorgani eksitav käitumine haldusakti kättetoimetamisel kujutab endast tähtaja ennistamise mõjuvat põhjust.
3-3-1-77-04 PDF Riigikohus 10.03.2005
TsK
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.
Tegevusloa peatamine peab olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks. Tegevuse peatamisel ettevõtte majanduslik olukord halveneb. Selletõttu väheneb ka ettevõtte võime tasuda maksuvõlg. Tegevusloa peatamine maksuvõla sissenõudmise tagamiseks ei ole üldjuhul sobiv vahend.
Haldusorgan on kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Haldusorgan peab eeskätt tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed.
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Tegevusloa tähtaja möödumine iseenesest ei välista põhjuslikku seost tulu saamata jäämisega tegevusloa tähtaja möödumisele järgneval perioodil. Kohus peab hindama asjaolude põhjal, kas õigusvastase teota oleks uue tegevusloa väljastamine olnud tõenäoline.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json