/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-14-52077/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2019
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11) Vt ka p 15.
Vt p 13. RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
3-18-913/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019
Harjutusväli on eriotstarbel kasutatav maa-ala, kus on võimalik korraldada RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi. Harjutusvälja asutamine, st õiguse andmine kasutada konkreetset maa-ala harjutusväljana, on Vabariigi Valitsuse pädevuses (RelvS § 85 lg 3). Vaidlustatud valitsuse korralduses on määratud harjutusvälja asukoht, otsuse osaks on asukohakaart. Otsuse seletuskirjas on märgitud harjutusvälja pindala ja välispiiri pikkus. Seletuskirjas on seejuures küll mööndud võimalust, et harjutusvälja piire täpsustatakse edaspidise planeerimismenetluse käigus lähtuvalt keskkonnamõju hindamise tulemustest. (p 10, vt ka p 11) Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. Vabariigi Valitsuse korralduses määratud harjutusvälja asukohta on kajastatud ka nimetatud planeeringus, mis on kehtiv haldusakt. (p 13)
Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. (p 13)
3-16-579/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018
MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 3^1 ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11) Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13) Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 3^1 alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12) Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15) Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 3^1 selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 3^1 ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 3^1 võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)
Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)
Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10) Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)
Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)
Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)
Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)
KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)
3-12-1360/121 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.11.2017
Kohtuotsus on HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt dokumentaalne tõend. Tõendi asjakohasust ei välista see, et maksuotsuse tegemisel sellele tõendile ei tuginetud. Haldusorgani võimalused haldusakti õiguspärasuse üle peetavas kohtumenetluses tõendeid esitada on piiratud üksnes kohtumenetluse reeglitega. Kohtumenetluses peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), esitades tõendid eelmenetluses või kohtu loal ka pärast seda tingimusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist (HKMS § 62 lg 1). Kohtumenetluse normid ei piira vaidluse lahendamiseks hindamisele tulevaid tõendeid vaid haldusmenetluses kogutud tõenditega ja haldusorgan on vaba tõendama haldusakti asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse õigel ajal. (p-d 17.1-17.2) Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kohtumenetluses mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärjeks ei saa olla kontrollitava maksuotsuse tühistamine, sest selline rikkumine ei seostuks halduse tegevuse ja haldusakti õiguspärasusega. Haldusakti tühistamise alus saab tuleneda vaid halduse, mitte kohtu tegevuse õigusvastasusest. (p 18)
3-3-1-7-17 PDF Riigikohus 15.03.2017
RHS §-st 39 tuleneb hankijale õigus kontrollida pakkuja vastavust kvalifitseerimise tingimustele ka muude dokumentide alusel kui need, mis on nimetatud RHS § 41 lg-s 1. RHS § 41 lg 1 loetleb üksnes need dokumendid, mille esitamist võib tehnilise ja kutsealase pädevuse kinnituseks nõuda hanketeates. Valeandmete esitamise tuvastamiseks, mis on pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks, on üldjuhul vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks pakkumuses esitatule. (p 10)
Ka haldusorgani vabandatav mitteteadmine konkreetse sisuga haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks. (p 11)
Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad ka hankeasjas juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-24-13). Kui ringkonnakohus ei järginud uurimispõhimõtet ega selgitanud välja asja lahendamiseks olulist asjaolu, vaid tühistas hankija otsuse üksnes kahtluse põhjal, on tegemist menetlusnormi rikkumisega. Kuivõrd pakkuja menetlusest kõrvaldamine valeandmete esitamise korral ei ole hankija kaalutlusotsus, ei olnud ringkonnakohtul vajadust jätta küsimus hankijale uueks otsustamiseks, uus seisukoht tuli võtta kohtul endal. Asjaolu tuvastamine kohtu poolt aitab vältida uut kohtuvaidlust, mistõttu see on põhjendatud ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes. Samuti võivad kohtul olla hankijast ulatuslikumad võimalused asjaolude väljaselgitamiseks. (p 13)
RHS §-st 39 tuleneb hankijale õigus kontrollida pakkuja vastavust kvalifitseerimise tingimustele ka muude dokumentide alusel kui need, mis on nimetatud RHS § 41 lg-s 1. RHS § 41 lg 1 loetleb üksnes need dokumendid, mille esitamist võib tehnilise ja kutsealase pädevuse kinnituseks nõuda hanketeates. Valeandmete esitamise tuvastamiseks, mis on pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks, on üldjuhul vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks pakkumuses esitatule. (p 10) RHS § 38 lg 1 p 6 näol on tegemist absoluutse keeluga, mis muudab valeandmeid esitanud pakkuja kvalifitseerimise ning tema pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise õigusvastaseks, sõltumata sellest, kas hankija oli sellise otsuse tegemise ajal valeandmete esitamisest teadlik. Ka haldusorgani vabandatav mitteteadmine konkreetse sisuga haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks. (p 11)
3-3-1-38-16 PDF Riigikohus 13.09.2016
Reisiparvlaevaliini teenindamise otselepingu sõlmimise korra p 5.3 andis tellijale võimaluse jätta otseleping kahtlusi mittekõrvaldanud pakkujaga sõlmimata, mitte aga pakkujale nõudeõigust teiste pakkujate kõrvaldamise nõudmiseks. Korra punktist 5.3 nähtus tellija võimalus leping sõlmimata jätta, kui tema hinnangul pole pakkuja ilmselt võimeline lepingut täitma. Kahtlus ei ole võrdsustatav olukorraga, kus pakkuja ei ole tellija arvates ilmselt võimeline lepingut täitma. Kui kohtutel tekkis kahtlus, et kolmas isik ei ole võimeline lepingut täitma, oleks nad pidanud seda asjaolu uurimispõhimõttest tulevalt kontrollima, mitte rahuldama kaebust pelgalt kahtluse tõttu. (p 25.2-27)
Avaliku teenindamise otselepingu sõlmimine ei pea toimuma konkursi ega muu läbipaistva menetluse tulemusena. Kuni 30. septembrini 2015 kehtinud ÜTS § 10 lg 1^1 kaitses teisi turul osalejaid ja potentsiaalseid pakkujaid eelkõige ulatuses, milles see keelas teenuse tellijal konkreetse isikuga avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise ning kohustas kas läbi viima avalikku konkurssi või riigihanget (vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-2-14 ja nr 3-3-1-66-10). ÜTS § 10 lg 1^1 ei andnud teistele võimalikele pakkujatele õigust nõuda, et veo tellija küsiks otselepingu sõlmimise menetluses tulevaselt vedajalt selgitusi pakkumuse maksumuse kohta, ega ka seda, millise hinnaga tuleb pakkumus esitada. (p 21) Reisiparvlaevaliini teenindamise otselepingu sõlmimise korra p 5.3 andis tellijale võimaluse jätta otseleping kahtlusi mittekõrvaldanud pakkujaga sõlmimata, mitte aga pakkujale nõudeõigust teiste pakkujate kõrvaldamise nõudmiseks. Korra punktist 5.3 nähtus tellija võimalus leping sõlmimata jätta, kui tema hinnangul pole pakkuja ilmselt võimeline lepingut täitma. Kahtlus ei ole võrdsustatav olukorraga, kus pakkuja ei ole tellija arvates ilmselt võimeline lepingut täitma. Kui kohtutel tekkis kahtlus, et kolmas isik ei ole võimeline lepingut täitma, oleks nad pidanud seda asjaolu uurimispõhimõttest tulevalt kontrollima, mitte rahuldama kaebust pelgalt kahtluse tõttu. (p 25.2-27)
3-3-1-40-15 PDF Riigikohus 22.09.2015
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14) Kui tõlkimisteenuse saamiseks abi palunud kaebaja kannab karistust kinnipidamiskohas, tal pole kohtumenetluses esindajat, siis on ilmselt tegemist olukorraga, kus tõlgi kaasamise peab HKMS § 82 lg 3 esimese lause alusel korraldama kohus. (p 16) Kui kohus otsustab tõlgi menetlusse kaasata, tuleb tõlgil tõlkida ka vastaspoole vastus või muud menetluse käigus esitatud dokumendid. (p 17) Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18) Arvestades seda, et tõlgi osalemine menetluses on vajalik eelkõige selleks, et menetlusosaline saaks kujundada oma seisukoha, ei pruugi olla vajalik tõlkida kogu toimikut või ka kogu konkreetset dokumenti. Kohus võib tõlkimiseks teha kokkuvõtted pikematest dokumentidest või valiku toimiku lehekülgedest, mille tõlkimine on asjaoludest ülevaate saamiseks vajalik. (p 19)
Ausa õigusemõistmise oluline tingimus on menetlusosalise ärakuulamine, mida eriliselt rõhutab PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Selleks et isik poleks mitte õigusemõistmise objekt, vaid subjekt, peab tal olema võimalus tutvuda kohtutoimikuga, vastaspoole seisukohtade ja tõenditega ning esitada omapoolseid tõendeid ja argumente. Kuna kohtumenetlus on eestikeelne ning kõik menetlusdokumendid esitatakse üldjuhul eestikeelsena või tõlgitakse eesti keelde, näeb HKMS § 82 eesti keelt mittevaldava isiku tarvis võimaluse tõlgi või eesti keelt valdava esindaja kaasamiseks. Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14)
Tõlgi kaasamist ei välista see, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti. (p 14) Halduskohtu uurimiskohustus ei välista tõlkimiseks menetlusabi andmist. Vastasel korral puuduks halduskohtumenetluses üldse vajadus tõlgikulude hüvitamise järele või ka riigi õigusabi andmiseks. (p 18)
3-3-1-24-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS)). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg st 4 tulenevalt piirab juba meditsiiniosakonda paiguta¬mine täiendavalt kinnipeetava liikumisvabadust. (p 17)
Arvestades VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). (p 17) Kui kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku staatusest nõude esitamise ajal. (p 18)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahte-vastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi. (p 16) Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinnipeetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus. Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt ravitakse. Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg st 1 tulenevalt halduskohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS § 11 lg tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral. (p 17)
Juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid. (p 13)
3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015
PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)
Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)
Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)
Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)
Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)
Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)
3-3-1-79-14 PDF Riigikohus 28.01.2015
3-3-1-36-14 PDF Riigikohus 15.05.2014
Selleks, et tagada HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata. Tutvumisloa võib jätta andmata üksnes siis, kui huvi saladuse hoidmise vastu on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda (HKMS § 88 lg 2). Kohus peab sellise olukorra esinemist põhjendama. (p 8)
Kõige olulisemaid menetluslikke garantiisid, sh õigust olla oma asja arutamise juures ja õigust saada ärakuulatud (PS § 24 lg 2, HKMS § 2 lg 6), riivab menetlusosalise eemaldamine menetlustoimingult. (p 6) HKMS § 79 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohus kinnises menetluses teatud asjaoludel eemaldada menetlusosalise menetlustoimingult, sh kohtuistungilt. (p 5) Kooskõlas sellega seab HKMS § 79 lg 2 eemaldamisele ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6) HKMS § 79 lg 1 kohaldamine eeldab, et kohtul on kavatsus teha mõni menetlustoiming koos menetlusosalistega. Niisugusel menetlustoimingul peab olema mõte ka siis, kui menetlusosaline sealt eemaldatakse (nt kohtuistung, paikvaatlus). Kui tõendeid menetlusosalisele ei tutvustata ja talle neist koopiaid ei anta, siis jäävad need toimingud üldse sooritamata, mitte ei eemaldata neilt menetlusosalist. (p 8)
Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). (p 6)
Kriminaalasjas kogutud teabe puhul kehtib avaldamise erikord (KrMS § 160^1 lg 7, § 224, § 224^1 ja § 320). Kui selline teave on halduskohtumenetluses võetud asja materjalide juurde tõendina, võib kohtul HKMS § 77 lg-st 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt olla põhimõtteliselt alus kuulutada halduskohtumenetlus kinniseks kriminaalmenetluses kogutud andmete osas. (p 5) Ainuüksi faktist, et tõend pärineb kriminaalasja toimikust, ei piisa samas menetluse kinniseks kuulutamiseks. Kohtul tuleb hinnata, kas vajadus kuulutada menetlus kinniseks on piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3, HKMS § 2 lg 7). HKMS § 79 lg 2 seab menetlusosalise eemaldamisele menetlustoimingult ranged tingimused: huvi saladuse hoidmiseks peab olema ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. Järelikult ei piisa menetlusosalise eemaldamiseks üksnes eemaldamise alusele viitamisest, vaid kohus peab konkreetsel juhul kaaluma eemaldamise vajalikkust, veenduma, et huvi saladuse hoidmise vastu on ilma kõhklusteta ülekaalukas, ning selgitama sellisele veendumusele jõudmise põhjusi. Põhjendamine on oluline kohtulahendi kontrollitavuse tagamiseks. (p 6)
3-3-1-56-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Õigusemõistmisel on õiguslikult siduv põhiseaduse preambuli määratlus Eesti riigi tekke kohta, mille järgi on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud 24. veebruariga 1918. Eesti kodakondsuse tekkeaega ei ole võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi. Kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks. Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli 26. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati 4. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval. Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus 24. veebruari 1918. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Nimetatud säte ei võimalda asuda seisukohale, et Eesti kodakondsus võis tekkida enne 24. veebruari 1918. Eesti riik on Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse § 1 p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (4. detsembril 1918).
Arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel võib asjaolusid tõendada tunnistaja ütlustega, kui seadusega ei ole tõendile ette nähtud kindlat vormi. Sellest aga ei tulene, et dokumentaalsete tõendite puudumisel on tunnistaja ütlused otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.
Kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS § 2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
Kohtute õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mitte-järgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele.
3-3-1-62-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
Kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas asub vallale kuuluv kinnistu ning vald leiab, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad tema õigusi. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb vaadelda koostoimes HKMS § 44 lg-ga 4, mis võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Valla kaebeõigus on põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
Kohtupraktika kohaselt on kaebajal kohustus tuua kaebuses välja selle alus (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Kui halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2), on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav, siis peab kohtul selgitama välja kaebaja tegeliku tahte (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).
Kohtupraktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt selgitama välja kaebaja eesmärgi kohtusse pöördumisel ning tulenevalt selgitamiskohustusest juhtima tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14). Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt määrus nr 3-3-1-80-05, p 8). Selgitamiskohustuse täitmine võib olla vajalik ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses n-ö nõrgema menetlusosalise suhtes. Seetõttu ei ole selgitamiskohustus välistatud kaebajaks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse puhul. Selgitamiskohustust ei ole, kui esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Kui kohalik omavalitsus osaleb kohtumenetluses kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa seda pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks. Kohtupraktikas ei välistata täiendava õigusabi vajadust ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, mistõttu tuleb kohtutel hinnata, kas menetlusosaliseks oleva kohaliku omavalitsuse või muu avaliku võimu kandja puhul tuleb selgitamiskohustust täita.
Kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus jätma kaebuse käiguta ning andma tähtaja kaebuste kõrvaldamiseks (HKMS § 120 lg 3). Kõrvaldatavate puuduste korral ei saa kaebust tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kõrvaldatavate puuduste korral kaebuse tagastamisel ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata on tegemist halduskohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
3-3-1-6-13 PDF Riigikohus 05.06.2013
TsMS § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuna halduskohtu otsus oli saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja vanglale, siis tuleb lugeda otsus kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Kaebaja kirjavahetuse kohaselt halduskohtuga puudus tal esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite arvestuse väljavõtte kohaselt puudusid vanglas viibival kaebajal taotluse esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Kohtuotsuse koopiat vajas kinnipeetav saatmiseks EIK-sse. Sellises olukorras jätsid kohtud kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.
Kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli möödunud selleks ajaks, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni esitamise soovist, võib riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus olla aluseks tähtaja ennistamiseks.
Olukorras, kus kaebajale on antud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses ning kaebaja on halduskohut korduvalt teavitanud esindajaga kontakti puudumisest, pidi kohtul olema alus kahtluseks, et määratud esindaja võis olla jätnud oma kohustused täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul täiendav selgitamiskohustus kaebaja õiguste kaitse võimaluste ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3^1 kohaselt.
Kohtutel on kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine, kui kaebaja on andnud teada soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi olema toimiku põhjal teada, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga. Sellisel olukorras pidanuks halduskohus saatma apellatsiooni esitamise soovi kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse ning viimane oleks määruskaebuse läbivaatamisel pidanud mõistma, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamist takistas asjaolu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust. Ringkonnakohus oleks pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t 31.
3-3-1-52-12 PDF Riigikohus 21.11.2012
Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10). Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Vaidluse puhul kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvutamise üle on olemuslikult tegemist kohtuotsuse täitmise küsimusega. KrMS § 431 sätestab ulatuslikult („kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused“) täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud selline üldklausel, sest seadusandjal pole võimalik ette näha kõiki kohtulahendi täitmisega seonduvaid vaidlust tekitavaid olukordi. Kui vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse. Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10)) . Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Kui isik kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest mõistetud üksikkaristustest, siis lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel KarS § 76 lg-st 2. Nimetatud sättes toodud tähtaegadest tuleb lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa mõistetud karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on, et mingi osa kandmisele kuuluvast karistusest on isikule mõistetud esimese astme tahtliku kuriteo eest. Isik ei saa loota, et enne tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ära¬kandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada. Süüdlast, kes on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, tuleb lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja tema suhtes kohaldatakse KarS § 76 lg 2 sätteid.
3-3-1-87-11 PDF Riigikohus 19.03.2012
Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, juhtida tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt kohtuasja nr 3-3-1-77-09, p 12 ja seal viidatud varasem kohtupraktika) ning selgitada tema valiku tagajärgi (vt kohtuasja nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Lisaks täiendavate tõendite esitamise vajadusele pidanuks kohus kaebajale selgitama ka vajadust eristada kaebuses selle erinevaid võimalikke aluseid. Selgitamiskohustuse täitmine on eriti oluline, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt kohtuasja nr 3-3-1-87-06, p 12).
Kaebuse tagastamine HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni (edaspidi u.r) § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kaebuse lubatavus tehakse vastavalt HKMS u.r § 283 lg-le 1 kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
Keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga. Keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25). Konventsioonile vahetult tuginemine ei ole vajalik, sest riigisisene õigus ja praktika on sellega kooskõlas. Seega tuleneb kaebeõigus riigisisesest õigusest, aga seda tuleb tõlgendada lähtudes konventsiooni eesmärgist. Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ tähendab ka ühte füüsilist isikut. Sätet võib mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke. Küla ei saa pidada Århusi konventsioonis silmas peetavaks valitusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks . Küla puhul on tegemist on valla osaga, s.o kohaliku omavalitsuse struktuuriüksusega (vt ka kohtuasi nr 3-3-1-86-06 p 17). Asjast huvitatud üldsuse esindajaks ei saa pidada ka külavanemat või küla eestseisust, mis ei välista, et küla elanikkond võib teatud juhtudel moodustada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni. Kohtupraktikas on leitud (vt kohtuasi nr 3-3-1-43-06 p 24), et Århusi konventsiooni art 2 lg-s 4 nimetatud isikute ühendustena saab käsitada ka seltsinguid kui seltsingulepingu alusel ühise eesmärgi saavutamiseks tegutsevate isikute ühendusi.
Planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt kohtuasja nr 3-3-1-84-08 p 10). Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev.
Kohtuliku kontrolli ulatus oleneb sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb (vt ka HKMS alates 01.012012 kehtiva redaktsiooni § 41 lg 1). Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Sellise kaebuse ahendamisel ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse puhul kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Oluline on, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega. Puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt kohtuasi nr 3-3-1-84-08, p 11).
3-3-1-22-11 PDF Riigikohus 29.11.2011
Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju. 130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.
3-3-1-36-11 PDF Riigikohus 03.08.2011
Kui halduskohus ei täitnud asja menetlemisel nõuetekohaselt selgitamiskohustust ega suunanud kaebajat tulemusliku taotluse esitamisele, siis ei saa ringkonnakohus riigi õigusabi andmisest keeldumisel tugineda asjaoludele, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitsmiseks esitatud taotluse abil on vähene ning tema taotluse rahuldamisest saadav kasu oleks ebamõistlikult väike võrreldes riigi kuludega õigusabile.
Halduskohus peab täitma nõutaval viisil selgitamiskohustust. Muu hulgas peab kohus nõustama kaebajat asjakohase õiguskaitsevahendi valikul ning selgitama talle, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum. Kaebaja ei pea mõistma, et esitatud taotlus ei vii teda sihile, kui kohus ei ole suunanud teda tulemusliku taotluse esitamise teele ega kaalunud talle riigi õigusabi määramise vajalikkust ja võimalikkust.
3-3-1-85-09 PDF Riigikohus 22.03.2011
Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist välistav riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab õigust nõuda kahju hüvitamist. Selline regulatsioon piirab ka õigust tõhusale kohtumenetlusele. Puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle õigusi on rikutud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab ka põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Põhiõigusi võib piirata kooskõlas põhiseadusega. Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab väga intensiivselt põhiõigust nõuda kahju hüvitamisele. Sellega mitte üksnes ei sätestata mittevaralise kahju hüvitamist piiravaid tingimusi, vaid välistatakse kahju hüvitamine täiesti. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei kaalu üles ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise tervikuna ning kaalumisvõimaluseta välistamist.
Isikul on subjektiivne õigus nõuda ja riigil objektiivne kohustus tagada menetluse tõhusus. Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. Seadusandjal on kohustus kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse.
Halduskohtule võib esitada taotluse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning halduskohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama, kuna sellise kaebuse läbivaatamiseks puudub teistsugune menetluskord.
Kriminaalmenetlus kui riigivõimu s spetsiifiline teostamine on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Üldjuhul kontrollivad üldkohtud vastavalt kriminaalmenetluse reeglitele ning kriminaalmenetluse raames kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust. Oluline on, et üldjuhul järgneb kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas samuti hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele. Eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitse eeldab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsiooni kehtestamist.
Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli kahju hüvitamise üldpõhimõtetest ja Eesti NSV tsiviilkoodeksist tulenevalt hüvitada üksnes varaline kahju. 1. septembril 1994 jõustunud ning 1. juulil 2002 kehtivuse kaotanud tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleeris küll mittevaralise kahju hüvitamise aluseid, kuid ei sätestanud aluseid ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise alust ei tulenenud ka ühestki teisest seadusest. Enne 1. jaanuari 2002 ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel. Riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Riigivastutuse seaduses puuduvad alused ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest ei riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada. Nõudealuse puudumine riigivastutuse seaduses tähendab seda, et ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud ning selline kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist.

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json