https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1055/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.08.2023

STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)


Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)

Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)


Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)


Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)


Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)


Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)

Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)

Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)


Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)

EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)

3-19-681/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.11.2019

Seda, et kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis, on kolleegium oma varasemas praktikas kinnitanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18). Siiski viitab kolleegium VRKS § 251 lg-le 6, mis näeb ette, et VRKS § 251 lg-s 3 nimetatud juhtudel kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse. (p 11)

Kuigi esialgse õiguskaitse küsimus tuleb üldjuhul otsustada määrusega (HKMS § 252 lg 1), võib kohus teha seda ka otsusega (HKMS § 162 lg-d 1 ja 3). Sellisel juhul saab esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsustust vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Seadus ei näe ette, et kohtuotsus tuleb vaidlustada lühema tähtaja jooksul, kui kohtuotsusega lahendatakse esialgse õiguskaitsega seotud küsimus. Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kuna seadusandja on esialgse õiguskaitse tühistamise jõustumise sidunud kohtuotsuse jõustumisega (vrd HKMS § 252 lg 3), on ilmne, et seadusandja on soovinud kohtuotsuse vaidlustamise korral kõigi sama otsusega lahendatud küsimuste osas kohaldada ühesugust vaidlustamistähtaega ehk lahendada edasikaebus kogu otsuse peale sama menetluskorda järgides.

Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. Samamoodi on kaebajal võimalik koos edasikaebusega esitada esialgse õiguskaitse taotlus ja paluda ringkonnakohtul seda kohaldada viivitamatult, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ega anna ka õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis. (p 12)


Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. (p 12)


3-3-1-22-11 PDF Riigikohus 29.11.2011

Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.

130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.

3-3-1-77-09 PDF Riigikohus 14.12.2009

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.


Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-56-08 p-i 22). See seisukoht ei ole kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44).


HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.


Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

3-3-4-7-02 PDF Riigikohus 12.11.2002

Väärteomenetluse seadustiku § 7 reguleerib väärteoga tekitatud kahju hüvitamist, kuid ei reguleeri väärteomenetluse käigus isikule tekitatud kahju hüvitamist. Kui sõiduki teisaldamise akt koostatakse väärteomenetluse tulemusena, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega maa- või linnakohtus. Vastav taotlus tuleb läbi vaadata Väärteomenetluse seadustiku kohaselt, kuid teisaldamisakti alusel makstu tagastamise materiaalõiguslikku külge reguleerib Riigivastutuse seadus. Sama sündmusega seonduva õiguskaitse taotlemine erinevates kohtutes oleks vastuolus menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json