/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-12-1360/121 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.11.2017
Kohtuotsus on HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt dokumentaalne tõend. Tõendi asjakohasust ei välista see, et maksuotsuse tegemisel sellele tõendile ei tuginetud. Haldusorgani võimalused haldusakti õiguspärasuse üle peetavas kohtumenetluses tõendeid esitada on piiratud üksnes kohtumenetluse reeglitega. Kohtumenetluses peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), esitades tõendid eelmenetluses või kohtu loal ka pärast seda tingimusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist (HKMS § 62 lg 1). Kohtumenetluse normid ei piira vaidluse lahendamiseks hindamisele tulevaid tõendeid vaid haldusmenetluses kogutud tõenditega ja haldusorgan on vaba tõendama haldusakti asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse õigel ajal. (p-d 17.1-17.2) Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)
Kohtumenetluses mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärjeks ei saa olla kontrollitava maksuotsuse tühistamine, sest selline rikkumine ei seostuks halduse tegevuse ja haldusakti õiguspärasusega. Haldusakti tühistamise alus saab tuleneda vaid halduse, mitte kohtu tegevuse õigusvastasusest. (p 18)
3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015
PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)
Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)
Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)
Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)
Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)
Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)
3-3-1-52-12 PDF Riigikohus 21.11.2012
Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10). Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Vaidluse puhul kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvutamise üle on olemuslikult tegemist kohtuotsuse täitmise küsimusega. KrMS § 431 sätestab ulatuslikult („kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused“) täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud selline üldklausel, sest seadusandjal pole võimalik ette näha kõiki kohtulahendi täitmisega seonduvaid vaidlust tekitavaid olukordi. Kui vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse. Kui isik on pöördunud halduskohtu pädevusse mittekuuluvas vaidluses halduskohtusse, ja kohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määrus asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10)) . Seega tuleb jätkata asja sisulist läbivaatamist halduskohtu¬menetluses.
Kui isik kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest mõistetud üksikkaristustest, siis lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel KarS § 76 lg-st 2. Nimetatud sättes toodud tähtaegadest tuleb lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa mõistetud karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on, et mingi osa kandmisele kuuluvast karistusest on isikule mõistetud esimese astme tahtliku kuriteo eest. Isik ei saa loota, et enne tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ära¬kandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada. Süüdlast, kes on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, tuleb lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja tema suhtes kohaldatakse KarS § 76 lg 2 sätteid.
3-3-1-85-09 PDF Riigikohus 22.03.2011
Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist välistav riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab õigust nõuda kahju hüvitamist. Selline regulatsioon piirab ka õigust tõhusale kohtumenetlusele. Puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle õigusi on rikutud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab ka põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Põhiõigusi võib piirata kooskõlas põhiseadusega. Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab väga intensiivselt põhiõigust nõuda kahju hüvitamisele. Sellega mitte üksnes ei sätestata mittevaralise kahju hüvitamist piiravaid tingimusi, vaid välistatakse kahju hüvitamine täiesti. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei kaalu üles ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise tervikuna ning kaalumisvõimaluseta välistamist.
Isikul on subjektiivne õigus nõuda ja riigil objektiivne kohustus tagada menetluse tõhusus. Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. Seadusandjal on kohustus kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse.
Halduskohtule võib esitada taotluse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning halduskohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama, kuna sellise kaebuse läbivaatamiseks puudub teistsugune menetluskord.
Kriminaalmenetlus kui riigivõimu s spetsiifiline teostamine on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Üldjuhul kontrollivad üldkohtud vastavalt kriminaalmenetluse reeglitele ning kriminaalmenetluse raames kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust. Oluline on, et üldjuhul järgneb kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas samuti hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele. Eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitse eeldab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsiooni kehtestamist.
Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli kahju hüvitamise üldpõhimõtetest ja Eesti NSV tsiviilkoodeksist tulenevalt hüvitada üksnes varaline kahju. 1. septembril 1994 jõustunud ning 1. juulil 2002 kehtivuse kaotanud tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleeris küll mittevaralise kahju hüvitamise aluseid, kuid ei sätestanud aluseid ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise alust ei tulenenud ka ühestki teisest seadusest. Enne 1. jaanuari 2002 ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel. Riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Riigivastutuse seaduses puuduvad alused ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest ei riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada. Nõudealuse puudumine riigivastutuse seaduses tähendab seda, et ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud ning selline kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist.
3-3-1-22-05 PDF Riigikohus 11.05.2005
Uurimisprintsiip kehtib ka apellatsiooniastmes. Kui haldusasja lahendamiseks on vaja selgitada, millal ja kuidas halduskohus selgitas kaebajale kaebuse täpsustamise vajadust, oleks uurimispõhimõttega kooskõlas, kui ringkonnakohus nõuab halduskohtult välja haldusasja toimiku, mitte ei saada asja tagasi halduskohtule. Asja tagasisaatmise juures tuleb arvestada ka asjaolu, et halduskohtul on raskem objektiivselt anda hinnangut enda tegevuse õiguspärasusele. Seega võib uurimiskohustuse rikkumine vähendada asja otsustamise objektiivsust.
Kui haldusasja halduskohtusse tagasisaatmine ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik, on see vastuolus protsessiökonoomia põhimõttega. TsKMS § 3 ja HKMS § 5 koostoimes on halduskohtumenetluse ülesanne haldusasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada.
Tuvastanud kaebuse eesmärgi, peab kohus välja selgitama, mis on kaebuses sisalduva taotluse ese ja liik. Kui taotlus on puudulik, peab kohus kaebajale selgitama, milliseid taotlusi kaebuse eesmärgi saavutamiseks tuleks esitada. Kaebust võib täpsustada suuliselt kohtuistungil, kuid kohus võib määrata ka uue istungi või anda tähtaja kaebuse täpsustamiseks kirjalikult. Kaebuse täpsustamine iseseisva uue kaebusega ei oma haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust.
3-3-1-58-04 PDF Riigikohus 15.11.2004
Katsed kasutada kohtuvälise õiguskaitse abinõusid ei saa kaasa tuua kaebuse esitamise tähtaja ennistamist olukorras, kus täitevvõim kohtuvälise lahenduse otsimisel ei viinud haldusakti adressaate eksitusse või ei andnud neile mõistlikku lootust lahendada olukord kohtuväliselt.
Isikul on õigus sellele, et tema kohtuasi lahendataks mõistliku aja jooksul. See õigus kätkeb ka õigust sellele, et asja menetlev kohus lahendaks menetluslikud küsimused mõistliku aja jooksul.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json