3-21-1530/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2026 |
|
Haldusmenetluses kehtivad tõendi lubatavuse kontrollimisel samad kriteeriumid nagu halduskohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavust ei saa haldusorgan eeldada üksnes KrMS § 214 alusel antud prokuratuuri loa olemasolust. Tõendi kogumine peab olema proportsionaalne ning maksuhalduril tuleb kindlaks teha, et maksumenetluses kogutud tõend pole saadud isiku põhiõiguste rikkumisega. Põhiõiguste kaitse seisukohalt tuleb hinnata, millise kriminaalmenetluse toimingu abil tõend saadi, kui intensiivne on toimingu mõju selle isiku põhiõigustele, kelle suhtes menetlustoiminguid tehti, kui tähtis on tõend asjaolude kindlakstegemise seisukohalt, ega tõend pole asjakohatu. Kui tõend on pigem vähetähtis, aga on saadud põhiõigusi intensiivselt riivavate (kriminaal)menetlustoimingute tulemusel (näiteks läbiotsimise või jälitustoiminguga), tuleb selle kasutamist eriti hoolikalt kaaluda ja põhjendada. (p-d 56–59)
Läbiotsimise protokollidega ei saa tõendada nende esemete olemasolu või puudumist, mille leidmine polnud läbiotsimise eesmärk ning mida pole läbiotsimisprotokollides kajastatud. Ainuüksi see asjaolu muudab tõendid asjakohatuks. (p-d 60–63)
Pangakonto väljavõtte edastamine riivab isiku eraelu puutumatust ning informatsioonilist enesemääramisõigust. Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on mingite kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse seda kõigi tehingute kohta (RKHKm nr 3-18-1328/14, p 11). Konto väljavõte võimaldab teha isiku eraelu ja käitumisharjumuste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi.
Kui maksuhaldur peab vajalikuks koguda krediidiasutuselt isiku pangakonto väljavõtte, tuleb päringus selgelt välja tuua andmete kogumise (töötlemise) eesmärk (vt ka EKo C-175/20 Valsts ieņēmumu dienests, p-d 63 ja 65; samuti p-d 68-70 ja 83-84). See on mh vajalik selleks, et isikul oleks vajaduse korral võimalik hiljem kaitsta enda õigusi ning kontrollida töötlemistoimingute seaduslikkust (samas, p 71). Isikuandmeid tuleb koguda üksnes vajalikus ulatuses (samas, p-d 72-74) ning tagatud peab olema tõhus kaitse andmete kuritarvitamise ohu eest (samas, p-d 55-56 ja 83-84; vt ka KAS § 88 lg-d 6 ja 63).
MKS § 61 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt viisil, et selles sätestatud kohustus kehtib ka olukorras, kus MTA kogub tõendina menetlusvälise kolmanda isiku kui andmesubjekti (praegusel juhul maksukohustuslase juhatuse liikme) isikuandmeid. Alles pärast seda, kui andmesubjekt on põhjendamatult jätnud teabe esitamise kohustuse täitmata, saab maksuhaldur nõuda samu isikuandmeid muudelt isikutelt. Isiku teadmata tema isikuandmete küsimine võib olla põhjendatud vaid juhul, kui vastasel korral pole võimalik saavutada menetlustoimingu eesmärki (vrd haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 4). (p-d 66–69)
Kohtu kaalutlusruum asja kirjalikus menetluses lahendamisel on piiritletud seaduses sätestatud tingimustega (vt HKMS § 131 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuivõrd asja lahendamine kirjalikus vormis riivab PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures, ning menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte (RKHKo 3-3-1-84-16, p 20), tuleb erandeid, mis võimaldavad lahendada asja kirjalikus menetluses, tõlgendada kitsalt. Ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, tuleb kohtul asja läbivaatamise vormi määramisel võtta arvesse kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Nõude suurus ei ole alati samastatav kaalul oleva õigushüvega. Rahalise kohustuse suurus võib tingida asja lahendamise kirjalikus menetluses eelkõige siis, kui puuduvad muud kaalukad asjaolud, mis eeldavad istungi korraldamist. (p-d 28 ja 35)
Mõnedel juhtudel võib esimeses astmes ära jäänud istungit kompenseerida selle korraldamine apellatsiooniastmes (EIKo Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, nr 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, p 192). Apellatsiooniastmes kohtuistungi korraldamata jätmine võib olla põhjendatud siis, kui asi vaadati suulises menetluses läbi esimeses kohtuastmes, kuid see ei välista teise astme kohtu kohustust kaaluda, kas seaduses sätestatud eeldused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses on täidetud. Kohtuistungi korraldamist võib õigustada ka vajadus uurida (mahukaid) dokumentaalseid tõendeid, mitte üksnes vajadus tunnistajaid üle kuulata. (p-d 30, 32 ja 36)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Kohtueelses kriminaalmenetluses kogutud tõendid on lubatavad haldusmenetluses, kui nende kasutamiseks on mh KrMS §-s 214 sätestatud prokuratuuri luba. Kui prokuratuuri luba pole saadud, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga (RKHKo nr 3-19-467/28, p 13). (p 51)
Selleks, et prokuratuur saaks kontrollida, kas KrMS §-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid (RKKKm nr 1-24-2128/193, p 17). (p 53)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad HKMS § 65 lg-st 1 tulenevalt olla tõenditeks ka halduskohtumenetluses. HKMS § 62 lg 3 p 1 ja lg 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi (vt ka RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Halduskohtumenetluses on kriminaalmenetluses kogutud tõend lubamatu, kui tõend on kriminaalmenetluses tunnistatud selle kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu lubamatuks (samas, p 15). Kui kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele, kuid kohtul tuleb kontrollida, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (samas, p 16). (p 55)
Läbiotsimise eesmärk on ammendavalt sätestatud KrMS § 91 lg-s 1. Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi läbiotsimismääruses ei pruugi alati olla võimalik üksikasjalikult üles loetleda kõiki otsitavaid objekte, peavad need seostuma läbiotsimise eesmärgiga (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 3). Läbiotsimise toimetamisel tuleb järgida läbiotsimismääruses sätestatud eesmärki ning otsida üksnes neid objekte, mis on seotud kriminaalmenetluse esemega (vrd RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 62). Läbiotsimisprotokolli kantakse leitud objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks (KrMS § 92 lg 1 p 4). Läbiotsimise eesmärgiga mitteseotud, kuid muule kuriteole viitavad objektid on käsitatavad juhuleiuna ning ka need tuleb leidmise korral läbiotsimisprotokollis fikseerida (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 4; vrd ka KrMS § 91 lg 10 ja RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 17.1). (p 62)
|
| 3-22-2732/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Sarnaselt RahaPTS §-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi sellisel juhul pole seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, on sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga 4. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. (p 15)
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. (p 15)
Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo nr 3-19-2051/49, p 10). Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (ATSS § 8 lg 1). Olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo nr 3-3-1-10-17, p 13). Sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel peavad kohtud tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kõik tuvastamis- ja tühistamiskaebuse rahuldamise eeldused ja tagajärjed ei kattu. Sellel on kaebaja jaoks nii soodsaid kui ka koormavaid tagajärgi, millega ta peab arvestama. Näiteks ei takista tuvastamiskaebuse rahuldamist HMS § 58. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-19-1408/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.06.2021 |
|
Ringkonnakohus ei andnud kaebajatele võimalust esitada vastustaja määruskaebusele vastust. Menetlusosalistel on õigus avaldada olulistes küsimustes oma seisukoht ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele (HKMS § 2 lg 6 ja § 27 lg 1 p 7). Määruskaebuse läbivaatamisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse sätteid, mh tuleb ringkonnakohtul anda vastaspoolele võimalus määruskaebusele vastata (HKMS § 188 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 207 lg 1). Seega rikkus ringkonnakohus määruskaebust menetledes kohtumenetluse norme. See, et kaebajatel oli esimese astme menetluses võimalus samas küsimuses arvamust avaldada, ringkonnakohtu viga ei kompenseeri. Kui kaebajad oleksid saanud võimaluse esitada määruskaebusele vastus, oleksid nad saanud vajaduse ja soovi korral varem esitatud põhjendusi muuta või täiendada. (p-d 15 ja 16)
Kulu vajalikkuse üle otsustades tuleb arvestada menetlusosalise kohustusega tõendada neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (HKMS § 59 lg 1). (p 17)
Eksperdiarvamuse saamiseks tehtud kulutuste vajalikkust kinnitab muuhulgas asjaolu, et selle asemel avalike ingliskeelsete allikate kasutamisega kaasneks tõlkekulu (HKMS § 80 lg 1 ja § 81 lg 1). (p 20)
Kinnisvara väärtuse kohta tellitud dokumentaalset tõendit ei pea tingimata koostama riiklikult tunnustatud ekspert. Ühelgi tõendil, sh riiklikult tunnustatud eksperdi koostatud arvamusel, ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu (HKMS § 61 lg 2). Kaebajatele ei ole siiski põhjust ette heita seda, et nad soovisid oma väite tõendamiseks esitatud tõendit kvaliteetsemaks muuta ja kasutasid selleks tunnustatud eksperdi abi. (p 25)
|
| 3-20-664/10
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2020 |
|
RahaPTS § 57 lg-s 7 nimetatud üheaastast tähtaega tuleb arvestada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel. Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et tähtaeg hakkab kulgema RahaPTS § 57 lg-s 6 märgitud piirangu kehtestamisest. Sellisel juhul lõpeks vara käsutamise piirang enne, kui saab hakata taotlema vara riigi omandisse kandmise luba. Selline tõlgendus ei tagaks vara säilimist ega oleks kooskõlas seaduse eesmärgiga tõkestada rahapesu. (p 11)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
HKMS § 264 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse lahendamisel haldustoiminguks loa andmise menetluses järgida lihtmenetluse sätteid (vt RKHKm 3-17-792/61, p 14). Määruskaebus tuleb kätte toimetada ka kohtumenetlusse kaasatud isikule, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Samuti peab kohus menetlusosalise tema taotlusel ära kuulama (HKMS § 134 lg 1). Sellest tulenevalt peab kohus andma menetlusosalisele võimaluse taotleda enda ärakuulamist. Õigus tutvuda määruskaebusega ja õigus taotleda ärakuulamist tagavad menetlusosalise kaasamise. (p 12)
HKMS § 264 lg 3 teise lause kohaselt on haldustoiminguks loa andmise menetluses menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 57 lg 7 ei näe otsesõnu ette, et vara valdaja oleks menetlusosaline. Samas sätestab põhiseaduse § 24 lg 2 igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldub olukorras, kus vara käsutamine on juba enne piiratud ja vara säilimine tagatud, mistõttu puudub vajadus viia menetlus läbi vara valdaja teadmata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest ja proportsionaalsuse põhimõttest, tuleb RahaPTS § 57 lg-t 7 tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse kohtumenetlusse tuleb menetlusosalisena kaasata vara valdaja (vrd PSJVKm 3-4-1-27-15, p 36). (p 13)
|
| 3-16-1573/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.11.2019 |
|
Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum. (p 24)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Kaebuse muutmise lubatavus sõltub HKMS § 49 lg 1 kohaselt mh sellest, kas see on kohtu hinnangul otstarbekas, ja otstarbekuse üle otsustamisel on kohtul lai kaalutlusruum. (p 32)
Kaebuse täiendamine uute nõuetega on asja lahendamiseks oluline küsimus, mille kohta tuleb teistele menetlusosalistele anda võimalus esitada oma seisukohad (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 7). (p 25)
Olukorras, kus sama ringkonnakohus oli varem lahendanud samade poolte vahel samasisulise vaidluse, kus kesksel kohal oli samade õigusnormide tõlgendamine, ei pidanud kohus kõiki vaidluse aspekte täies ulatuses uuesti analüüsima. Viitest varasemale otsusele, mis on kõigile menetlusosalistele kätte toimetatud, koos kokkuvõttega selle otsuse olulisematest põhjendustest piisas. (p 26)
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tehtava kohtuotsuse põhjendustes saab kaudselt anda hinnangu ka teise haldusorgani poolt haldusakti andmise menetluses tehtud menetlustoimingu õiguspärasusele (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-07, p 24). See ei tähenda siiski, et sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine lisaks haldusakti vaidlustamisele oleks lubamatu. Olukorras, kus isik soovib ümber lükata teise haldusorgani antud hinnangud, võib olla mõistlik kaasata ka see haldusorgan vastustajana. (p 32)
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse õiguslikud väited ei piira selle läbivaatamise ulatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-13, p 24). (p 35)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
PõLAS §-st 30 tulenes VTA-le pädevus teostada riiklikku järelevalvet mitte ainult PõLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, vaid ka tegevusluba omavate isikute poolt PõLAS alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Jõudluskontrolli korra kehtestamine jõudluskontrolli läbiviijate poolt oli ette nähtud PõLAS § 9 lg 6 p-s 1. VTA järelevalve on seejuures piiratud PõLAS eesmärkidega tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (PõLAS § 1 lg 1). (p 36)
Lisaks sisulistele ja menetluslikele nõuetele, mis loovad eeldused jõudluskatse tulemuste õigsuseks ja kontrollitavuseks ning mille järgimist VTA saab PõLAS § 30 alusel kontrollida, sisaldavad jõudluskontrolli korrad ka programmilisi sätteid, millel ei ole jõudluskontrolli nõuetelevastavuse seisukohast tähtsust. (p 41)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
PRIA poolt jõudluskontrolli läbiviimise eest põllumajandusloomade aretustoetuse maksmise üle otsustamisel ei ole oluline, kas jõudluskatse on läbi viidud vastavalt jõudluskontrolli korra nõuetele. Toetuse maksmise eelduseks on jõudluskontrolli läbiviimise fakt ja jõudluskatse tulemuste kajastamine elektroonilises tõuraamatus. Seetõttu ei olnud PRIA-l alust jätta toetustaotlusi rahuldamata nende hobuste osas, kelle puhul VTA tuvastas jõudluskontrolli korra rikkumise, kuid kelle jõudluskatsed olid läbi viidud ja jõudluskatse andmed jäid tõuraamatusse. (p 35)
Juhul kui VTA tuvastab, et jõudluskontrolli korras sisalduvaid nõudeid on rikutud, siis on tal esmalt võimalus juhtida rikkumisele tähelepanu ja selgitada, kuidas tulevikus rikkumisi vältida (vt ka RKHK otsus nr 3-15-443/54, p 15). Tõsisemale rikkumisele saab VTA reageerida ettekirjutusega rikkumise lõpetamiseks või sellest hoidumiseks tulevikus, juhul kui täidetud on PõLAS-s ja KorS §-s 28 sätestatud eeldused. Seejuures tuleb VTA-l hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede. (p 43)
|
Facebook
X.com