https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1168/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2020

SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalik-õiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. (p 10)

Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad ülalpidajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda.

Potentsiaalsetel ülalpidajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole vanema ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi. (p 11)

Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). (p 12)

Vt ka annotatsioone otsusele nr 5-18-7/8.


Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). Selleks, et ülalpidajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. (p 12)

Praegu on kohalik omavalitsus hooldusteenuse maksumusest puudu jääva osa ise tasunud. See aga tähendab, et kohaliku omavalitsuse korralduse alusel arve esitamine on ettepanek hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Selle nõude maksmapanekuks saab kohalik omavalitsus pöörduda vajaduse korral maakohtusse. Hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik. (p 13)


3-12-1512/140 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2020

Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)

Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)


Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)


Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)


Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)

3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019

Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)


Vt p 12.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.


Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)


Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)


Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust.

Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)


Vt p 8.

Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)


Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid.

Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)


Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1).

Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju.

Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)


Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1)

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)


Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)

3-18-976/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.10.2019

Kaebaja ei nõudnud vanglale esitatud taotluses füüsilise ja psüühilise tervise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja vangla ka ei lahendanud sellist taotlust. Seega oli praeguse kaebuse esitamise ajaks tervisekahju hüvitamise nõude osas VangS § 11 lg-s 8 nõutud kohtueelne menetlus läbimata. (p 8)

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vaadata praeguses asjas esitatud tervisekahju hüvitamise nõue läbi ühes hilisemaid ajavahemikke puudutavate kahju hüvitamise nõuetega. See ei ole aga võimalik, sest praeguses kaebuses esitatud tervisekahju hüvitamise nõude kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata. (p 11)


Kohus peab välja selgitama, kui suure osa taotletud 10 000 euro suurusest kahjust moodustab hüvitis, mida kaebaja nõuab selle mittevaralise kahju eest, milles on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, st kui suur on kaebaja kahjunõue kannatuste eest, mis ei seondu tervise kahjustamisega. Pole alust eeldada, et kaebaja mõistab, et mittevaralise hüvitise nõue väidetava tervisekahju eest on lõivust vabastatud. Pigem on alust arvata, et kaebaja määras kohtule esitatud nõude suuruse, eristamata erinevaid mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ja võtmata arvesse, et väidetava tervisekahju osas on kaebus lõivuvaba. (p 10)


Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud kõrvaldada halduskohtu kohtuniku haldusasja lahendamiselt. Taotlus on käsitatav kohtuniku taandamise taotlusena. Ringkonnakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. HKMS § 13 lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes TsMS §-e 23–30. TsMS § 24 lg 1 sätestab, et kohtuniku taandamisavaldus esitatakse kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 30 järgi võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei ole TsMS §-s 30 nimetatud põhjendusi. Taotluse tähelepanuta jätmine on küll menetlusviga, kuid see ei tingi taotluse ringkonnakohtule lahendamiseks saatmist, sest seaduse järgi ei saaks ringkonnakohus taotlust rahuldada. (p 12)

3-17-1206/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.01.2018

Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.


Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb üldjuhul esitada koos määruskaebusega. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 9 ja 10; määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.

3-16-2349/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2017

Arve tasumisel märgitud vale haldusasja number ei tähenda, et riigilõiv oleks tasumata. Arvelduskonto number ja viitenumber on märgitud õigesti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on riigilõiv laekunud. Seega on riigilõiv tasutud tähtaegselt. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-82-16.


Arve tasumisel märgitud vale haldusasja number ei tähenda, et riigilõiv oleks tasumata. Arvelduskonto number ja viitenumber on märgitud õigesti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on riigilõiv laekunud. Seega on riigilõiv tasutud tähtaegselt. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-82-16.

3-15-3215/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2017

Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.


Vt p 9. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16, p 24; 3-3-1-38-13, p 21.


3-3-1-25-17 PDF Riigikohus 29.06.2017

Kui maksekorralduse selgitusest tuleneb üheselt, et tegemist on isiku konkreetses haldusasjas tasutud riigilõivuga, vaatamata sellele, et maksekorraldusel on märgitud makseinfo lehel märgitust erinev saaja konto number ja puudub viitenumber, tasus isik vangla vahendusel riigilõivu määruses antud tähtaja jooksul. Kuigi riigilõivu ei tasutud selleks ette nähtud kontole, ei ole tegemist isikule omistatava eksimusega. (p 9)

3-3-1-65-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

Maksuhaldur ei pea maksuotsuse tegemiseks tuvastama maksupettuse toimepanemist ja maksukohustuslase osalemist selles. Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus üle maksu-kohustuslasele (vt halduskolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). (p 9) Maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (vt halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-15-13, p 15). Jättes oma raamatupidamises kajastamata soetatud kaupa puudutavad dokumendid ja äris tavapärased kauba üleandmise-vastuvõtmise aktid, võttis äriühing endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud. (p 13)


Tunnistajatasu ettemaksuna tasutud summade tagastamisel saab kohaldada analoogiat TsMS-s sätestatud kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja läbivaatamise kulude tagastamise regulatsiooniga (TsMS § 150 lg 7). (p 17)


Kui kaebaja rikub maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja annab dokumentide olemasolu kohta vastuolulisi selgitusi ning kui maksuhaldur järgis uurimispõhimõtet, ei pea kohus omal algatusel asuma koguma väidetavaid täiendavaid tõendeid. (p 14)

3-3-1-36-13 PDF Riigikohus 17.04.2014

Kohus kinnitab kompromissi, kui see on õiguspärane, ei riiva menetlusse kaasamata isiku õigusi ja kompromissi on võimalik täita. Riigikohus saaks kinnitada kompromissi, millega menetlusosalised lahendavad otseselt vaid määruskaebuse esemeks oleva vaidluse. Sellise kompromissi raames saaksid menetlusosalised võtta ka kohustusi põhivaidluse kokkuleppelise lahendamise suhtes tulevikus. Võimalik oleks ka tingimuslik kompromiss, mille jõustumine seataks sõltuvusse põhi-vaidluse lahendist (HKMS § 154 lg 2 teine lause). Kuna menetlusosalised ei ole sellist kompromissi Riigikohtule esitanud, siis ei ole Riigikohus pädev kompromissi kinnitama ning see tuleb edastada halduskohtule.

Kompromissi kinnitamisel saab varasemaid lahendeid tühistada vaid kõrgema astme kohus, mitte halduskohus. Ka kõrgema astme kohtul on kompromissi kinnitamisel võimalik tühistada vaid jõustumata lahendeid.


Kompromissi korral tasutud riigilõivu tagastamist reguleeriv HKMS § 104 lg 6 p 1 ei võimalda menetlusosalistel kompromisslepinguga käsutada kogu tasutud riigilõivu. Nimetatud sätte kohaselt tagastatakse kompromissi sõlmimisel pool tasutud riigilõivust, kui see ületab 31 eurot 94 senti. Menetlusosalised saavad kompromissiga omavahel jaotada üksnes tagastamisele kuuluvat riigilõivusummat.


3-3-1-7-14 PDF Riigikohus 26.03.2014

RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisele lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Nt praeguses asjas ei pidanud kaebaja esitama kaebust samal ajal nii Tallinna Vangla kui ka PPA vastu: kui kaebaja esitas kahju hüvitamise kaebuse üksnes PPA vastu ja PPA võis olla kahju tekitanud, tuligi kogu hüvitis välja mõista PPA-lt. VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle endale langevas osas. (p 15)


Kuigi RVastS § 7 lg 4 näeb avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ette ka eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamise, saab eraõiguse norme kohaldada üksnes juhul, kui riigivastutuse seadus ei sätesta teisiti. RVastS § 12 lg 4 on avalik-õiguslikes suhetes kahju tekitamise korral erinorm VÕS § 138 lg 3 suhtes. Nimelt sätestab RVastS § 12 lg 4, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Seadusandja on selle sättega näinud ette osavastutuse asemel (VÕS § 138 lg-d 1 ja 3) solidaarvastutuse kohaldamise avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel. Vastasel korral puuduks vajadus küsimust reguleerida riigivastutuse seaduses, sest vastutuse liik oleks võimalik siis kindlaks määrata alati RVastS § 7 lg 4 järgi võlaõigusseaduse alusel. RVastS § 12 lg-s 4 sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui kahju võivad olla tekitanud mitu haldusorganit. (p 14)


Kui kaebaja oli menetlusabi korras täielikult vabastatud kautsjoni tasumisest, ei tule kautsjonit siiski vastustajalt HKMS § 118 lg 2 alusel riigituludesse välja mõista, sest kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral kautsjon tagastataks HKMS § 107 lg 4 alusel, mitte ei kantaks riigituludesse. (p 19)

3-3-1-64-13 PDF Riigikohus 03.03.2014

Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38)

Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39)

Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.


KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)


Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks.

Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31)

Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.

Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)


Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)


Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.


Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)


Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22)

ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23)

Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24)

Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)

3-3-1-66-13 PDF Riigikohus 06.02.2014

Kui ringkonnakohus pidas ebapiisavaks asjas juba esitatud ja toimikus olemasolevaid tõendeid, siis oleks ta pidanud tegema ette¬paneku esitada lisatõendeid või koguma tõendeid ise (HKMS § 59 lg 3).


Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette määruskaebuse esitamise võimalust Riigikohtu määruse peale, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata. Seega ei ole kaevatav ka Riigikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus vabastada ta kautsjonist, ja kaebajal puudub kaebeõigus selle peale määruskaebuse esitamiseks.


Kautsjon tagastatakse kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, samuti siis, kui kaebus või avaldus jäetakse läbi vaatamata või tagastatakse või asja menetlus lõpetatakse ( HKMS § 107 lg 4 ). Rohkem tasutud kautsjon tagastatakse kautsjoni tasunud isiku nõudmisel (HKMS § 107 lg 5). Kui kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kautsjoni ei ole tasutud ettenähtust rohkem, puudub alus kautsjoni tagastamiseks.


2011. a toimus Viru Vanglas kinnipeetavate toitlustamine sotsiaal-ministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes" alusel. Määruses ei ole sätestatud, mida teraviljatoodetena tuleb käsitada, ega määratud ka seda, millise osa teraviljatoodetest peavad katma leib ja sai. Menüü muutmine iseenesest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega ei kaasnenud teravilja-toodetest saadava toiduenergia koguse osakaalu langemine alla määrusega nõutava taseme. Määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest.


Asjaolu, et esimese astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest, ei tähenda, et kaebaja ei pidanudki kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet järgima.

3-3-1-70-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul võrrelda seda, kui palju kaebaja tegelikkuses maksis riigilõivu, sellega, kui palju ta pidi maksma. RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2011 – 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 63 911,64 euro – 95 867,47 eurot tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 5432,49 euro (vt otsus asjas nr 3-4-1-34-13). Ka haldusasjades ei saa põhiseaduse vastaseks tunnistatud lõivumäära kohaldada, sest RLS § 57 lg 14 kohaselt ei tule halduskohtusse kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda kaebuselt riigilõivu suuremas määras, kui tuleb tasuda sama nõudesummaga tsiviilasjas.

Kuna riigilõivuseaduse lisa 1 määr 5432 eurot 49 senti on põhiseadusega vastuolus, tuleb kohtul määrata tasumisele kuuluv riigilõiv. Kui määratud riigilõiv oleks väiksem, kui RLS § 57 lg-s 14 sätestatud 5% reegli alusel arvutatav lõiv, tuleb riigilõivu määra aluseks võtta madalam lõivumäär, mitte 5% reegel. Riigikohtu üldkogu on oma praktikas tekkinud lünga täitnud ja riigilõivu määramisel võtnud aluseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse (otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p 34; otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 29). Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigi¬lõivuseadusega on lünk täidetud ka juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis riigilõivuseadus, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseadus (nr 3-2-1-27-13, p 30 jj). Kuna Riigikohtu üldkogu otsus on õiguse kohaldamisel kohustuslik (HKMS § 233 lg 3), tuleb tekkinud lünk täita kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt, sõltumata sellest, et kehtiv riigilõivuseadus sätestab väiksemad riigilõivud.

3-3-1-31-13 PDF Riigikohus 13.06.2013

Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri Menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna.


Selles vaidluses on määravad haldusasjades nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13 tehtud lahendites esitatud seisukohad MKS § 1361 tõlgendamise kohta. Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ettenähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Määruses haldusasjas nr 3-3-1-4-13 on selgitatud, et enammakse ei saa jõuda ettemaksukontole enne tagastus¬nõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud ning puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Maksu¬haldur ei ole ka praeguses asjas näidanud, et ta on alustanud uuel alusel uue kontrollimenetlusega. Seetõttu puudub alus maksu¬halduri esitatud ettemaksukonto arestimise taotluse rahuldamiseks.

3-3-1-66-12 PDF Riigikohus 05.02.2013

Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.


Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu.

Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid.

Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.


Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).

3-3-1-45-12 PDF Riigikohus 28.11.2012

Riigikohtu praktikas on rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10; määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). See põhimõte on kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel.


Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada. Seega võib hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus tugineda õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile.

Käesoleval juhul ei muuda pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks asjaolu, et see tugineb õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Sellest hoolimata on kaebajal õigus taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist.

Pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad.


Riik osaleb halduskohtumenetluses vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Käesolevas asjas on vastustajaks hankijana maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Kuna maavalitsusel ei olnud halduskohtumenetluses riigilõivu tasumise kohustust, siis tuleb tasutud riigilõiv maavalitsusele tagastada.


Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks.

Hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Praegusel juhul ei ole see teokoosseis täidetud, kuna ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav.


Hankija võib kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks nõuda andmeid pakkuja kogemuse kohta vastavate teenuste osutamiseks. Riigihangete seaduse normid ei võimalda teha järeldust, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Kui õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise oleks hankemenetluses keelatud, siis oleks see käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seadus ei sätesta. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustavaks üleantava majandusüksuse identiteeti säilimine.

Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb selgitada välja, kas majandusüksuse identiteet läks üle. Varasemale kogemusele on võimalik tugineda, kui üle läks ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, mis võimaldab eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi.

3-3-1-26-12 PDF Riigikohus 21.06.2012

Haldusorgan võib kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid selleks, et selle teenuse kulude väljamõistmine teiselt poolelt oleks põhjendatud, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Haldusorganile õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks. Asjaolu, et Eesti õigus tugineb Euroopa Liidu õigusele ja peab olema sellega kooskõlas, ei tähenda, et vaidlus järelevalvemenetluse raames antud ettekirjutuse õiguspärasuse üle ja vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Ka Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei muuda vaidlust veel haldusorgani põhitegevusest väljuvaks.


RavS § 83 lg 3 sõnastus on direktiivi 2001/83/EÜ artikli 87 lg-tega 2 ja 3 võrreldes kitsam ja piiravam, kuna keelab ravimireklaamis esitada teavet, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes märgitud. Selline keeld piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja ärilist sõnavabadust. Samuti ei ühti see keeld direktiivi artikli 87 lg-tes 2 ja 3 ning artikli 92 lg-tes 2 ja 3 esitatud nõuetega ega neile Euroopa Kohtu antud tõlgendusega. RavS § 83 lg-st 3 tulenev keeld on selge ja ühemõtteline ning seetõttu ei ole võimalik ka normi kooskõlaline tõlgendamine.

Eesti õiguse vastavuse tagamiseks Euroopa Liidu õigusaktis sätestatuga on piisav jätta RavS § 83 lg 3 kohaldamata osas, millega keelatakse ravimi reklaamis sellise teabe sisaldumine, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes. RavS § 83 lg 3 (06.06.2008 kehtinud sõnastus) on kohaldatav järgmises ulatuses: "Ravimi reklaam peab vastama reklaamiseaduses […]toodud reklaami põhi- ja üldnõuetele ning põhinema Ravimiameti kinnitatud ravimi omaduste kokkuvõttel." RavS § 83 lg 3 kohaldatavat osa saab tõlgendada selliselt, et ravimi reklaamis on lubatud esitada ka teavet, mis ei sisaldu ravimi omaduste kokkuvõttes. See teave peab olema aga olema kooskõlas ehk täpsustama ja kinnitama kokkuvõttes märgitut ning ei tohi seda moonutada.

RavS § 83 lg-s 3 sätestatud üldnõuded on kohaldatavad ka ravimite väljakirjutamise õigust omavatele isikutele, proviisoritele ja farmatseutidele suunatud ravimireklaamis. RavS § 83 ja 85 ei ole üld- ja erinormi vahekorras.


Tõlkekulud peavad seonduma kohtumenetlusega, näiteks kohtumenetluses esitatud võõrkeelsete dokumentide tõlkimisega. Kliendiga suhtlemisel võivad kaasneda tõlkekulud, kuid selliste tõlkekulude kandmise vajadus ja seos kohtumenetlusega peab olema tõendatud ning toimingule kuulunud aeg ning tõlketeenust osutanud isik peab olema teada. Vastasel korral ei ole kulud teiselt poolelt välja mõistetavad. Esitatud dokumentidest peab ka nähtuma, et tõlkekulu seondub menetlusdokumentide tõlkimise vajadusega. Üksnes abstraktne väide tõlkekulude kandmise kohta ei ole piisav.


Kui ravimireklaamis esitatud väited on vastuolus ravimi omaduste kokkuvõttega, siis on see aluseks ravimireklaami avaldamise lõpetamise ettekirjutuse tegemiseks. Sellises olukorras puudub aga alus abstraktse kohustuse määramiseks, mille järgi ei tohi ka tulevikus avaldatavas ravimireklaamis üldse avaldada teavet, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes. Kõik ravimireklaamis esitatud väited ei pea sisalduma ravimi omaduste kokkuvõttes või olema kokkuvõttes loetletud andmetest tuletatavad. Ravimi väljakirjutamise või tarnimise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis võib kasutada ravimi omaduste kokkuvõttega kooskõlas olevaid, kuid selles mittesisalduvaid väiteid.

Ettekirjutuse tegemise ajal (6. juunil 2008) kehtinud RavS § 100 lg 7 p 3 tulenevalt oli järelevalve teostajal alus üksnes ravimireklaami keelustamiseks, mitte aga tulevikus avaldatava ravimireklaami kohustustuslike tingimuste kehtestamiseks.

Järelevalvemenetluse üheks eesmärgiks on ka ennetava funktsiooni täitmine, mille raames on põhjendatud õigusnormide tõlgendamine ning ettekirjutuse adressaadile juhiste andmine tulevikuks. Vastavad juhised peaksid sisalduma aga ettekirjutuse põhjendustes, mitte resolutsioonis, mis on menetlusalusele isikule siduv ja järgimiseks kohustuslik.

3-3-1-57-11 PDF Riigikohus 15.12.2011

Vt lahendi nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.


Riigikohtu praktikas on selgitatud, et kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg. Tähtaja andmata jätmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega (vt 04.05. 2011 määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-e 13 ja 15). Seega kuulub HKMS § 84 lg 2 kohaldamisele ka olukorras, kus isik on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest.


Isegi kui apellatsioonkaebuse väidetest ei saa eeldada, et halduskohtu otsus kuulub muutmisele, ei tulene sellest automaatselt, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Vastasel juhul puuduks mõistete "perspektiivitu ja ilmselgelt perspektiivitu" eristamiseks vajadus. Mõistetel "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" on erinev sisu ja kontrolli ulatus ning nende mõistete tähendust ja kasutamist on Riigikohus selgitanud määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-des 10-12 ja 14-15 ning määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-des 7, 11-12 ja 15-16).

Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Seega on kaebuse ja edasikaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui perspektiivituse tuvastamisele.

3-3-1-22-11 PDF Riigikohus 29.11.2011

Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.

130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json