/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-36-13 PDF Riigikohus 17.04.2014
Kohus kinnitab kompromissi, kui see on õiguspärane, ei riiva menetlusse kaasamata isiku õigusi ja kompromissi on võimalik täita. Riigikohus saaks kinnitada kompromissi, millega menetlusosalised lahendavad otseselt vaid määruskaebuse esemeks oleva vaidluse. Sellise kompromissi raames saaksid menetlusosalised võtta ka kohustusi põhivaidluse kokkuleppelise lahendamise suhtes tulevikus. Võimalik oleks ka tingimuslik kompromiss, mille jõustumine seataks sõltuvusse põhi-vaidluse lahendist (HKMS § 154 lg 2 teine lause). Kuna menetlusosalised ei ole sellist kompromissi Riigikohtule esitanud, siis ei ole Riigikohus pädev kompromissi kinnitama ning see tuleb edastada halduskohtule. Kompromissi kinnitamisel saab varasemaid lahendeid tühistada vaid kõrgema astme kohus, mitte halduskohus. Ka kõrgema astme kohtul on kompromissi kinnitamisel võimalik tühistada vaid jõustumata lahendeid.
Kompromissi korral tasutud riigilõivu tagastamist reguleeriv HKMS § 104 lg 6 p 1 ei võimalda menetlusosalistel kompromisslepinguga käsutada kogu tasutud riigilõivu. Nimetatud sätte kohaselt tagastatakse kompromissi sõlmimisel pool tasutud riigilõivust, kui see ületab 31 eurot 94 senti. Menetlusosalised saavad kompromissiga omavahel jaotada üksnes tagastamisele kuuluvat riigilõivusummat.
3-3-1-70-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul võrrelda seda, kui palju kaebaja tegelikkuses maksis riigilõivu, sellega, kui palju ta pidi maksma. RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 olid 1. jaanuarist 2011 – 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 63 911,64 euro – 95 867,47 eurot tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 5432,49 euro (vt otsus asjas nr 3-4-1-34-13). Ka haldusasjades ei saa põhiseaduse vastaseks tunnistatud lõivumäära kohaldada, sest RLS § 57 lg 14 kohaselt ei tule halduskohtusse kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda kaebuselt riigilõivu suuremas määras, kui tuleb tasuda sama nõudesummaga tsiviilasjas. Kuna riigilõivuseaduse lisa 1 määr 5432 eurot 49 senti on põhiseadusega vastuolus, tuleb kohtul määrata tasumisele kuuluv riigilõiv. Kui määratud riigilõiv oleks väiksem, kui RLS § 57 lg-s 14 sätestatud 5% reegli alusel arvutatav lõiv, tuleb riigilõivu määra aluseks võtta madalam lõivumäär, mitte 5% reegel. Riigikohtu üldkogu on oma praktikas tekkinud lünga täitnud ja riigilõivu määramisel võtnud aluseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse (otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p 34; otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 29). Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigi¬lõivuseadusega on lünk täidetud ka juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis riigilõivuseadus, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseadus (nr 3-2-1-27-13, p 30 jj). Kuna Riigikohtu üldkogu otsus on õiguse kohaldamisel kohustuslik (HKMS § 233 lg 3), tuleb tekkinud lünk täita kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt, sõltumata sellest, et kehtiv riigilõivuseadus sätestab väiksemad riigilõivud.
3-3-1-31-13 PDF Riigikohus 13.06.2013
Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri Menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna.
Selles vaidluses on määravad haldusasjades nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13 tehtud lahendites esitatud seisukohad MKS § 1361 tõlgendamise kohta. Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ettenähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Määruses haldusasjas nr 3-3-1-4-13 on selgitatud, et enammakse ei saa jõuda ettemaksukontole enne tagastus¬nõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud ning puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Maksu¬haldur ei ole ka praeguses asjas näidanud, et ta on alustanud uuel alusel uue kontrollimenetlusega. Seetõttu puudub alus maksu¬halduri esitatud ettemaksukonto arestimise taotluse rahuldamiseks.
3-3-1-45-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Riik osaleb halduskohtumenetluses vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Käesolevas asjas on vastustajaks hankijana maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Kuna maavalitsusel ei olnud halduskohtumenetluses riigilõivu tasumise kohustust, siis tuleb tasutud riigilõiv maavalitsusele tagastada.
Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks. Hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Praegusel juhul ei ole see teokoosseis täidetud, kuna ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav.
Hankija võib kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks nõuda andmeid pakkuja kogemuse kohta vastavate teenuste osutamiseks. Riigihangete seaduse normid ei võimalda teha järeldust, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Kui õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise oleks hankemenetluses keelatud, siis oleks see käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seadus ei sätesta. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustavaks üleantava majandusüksuse identiteeti säilimine. Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb selgitada välja, kas majandusüksuse identiteet läks üle. Varasemale kogemusele on võimalik tugineda, kui üle läks ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, mis võimaldab eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi.
Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada. Seega võib hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus tugineda õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Käesoleval juhul ei muuda pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks asjaolu, et see tugineb õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Sellest hoolimata on kaebajal õigus taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist. Pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad.
Riigikohtu praktikas on rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10; määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). See põhimõte on kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel.
3-3-1-39-11 PDF Riigikohus 04.08.2011
Hankeasjades on kohtumenetluses HKMS § 24 lg 1 p 4 rakendamise eelduseks see, et hankija on kohtumenetluse ajal tunnistanud hankemenetluse kehtetuks ja kaebajal puudub asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Tähtsust ei oma asjaolu, kas vaidlustuskomisjon on vaidlustuse rahuldanud või jätnud rahuldamata. Seadusandja on riigihangete seaduse ja riigilõivuseadusega ammendavalt reguleerinud kohustuslikus kohtueelses menetluses tasutud riigilõivu küsimuse, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kehtiv õigus ei näe kohtumenetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel ette vaidlustuskomisjonile tasutud lõivu tagastamist ega ka HKMS § 92 alusel hankija kanda jätmist.
HKMS § 92 lg-st 10 tuleneb kohtu õigus erandina vähendada väljamõistetava hüvitise ulatust, jättes kulud täielikult või osaliselt poole enda kanda (vt Riigikohtu 14.03.2011 määrust asjas nr 3-3-1-3-11). Praegu ei ole tegemist erandliku olukorraga, mis annaks aluse vähendada väljamõistetava summa ulatust. Hankija pidi ette nägema, et HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisel võivad teise poole menetluskulud jääda tema kanda. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada hankijalt teise poole menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks.
Seadusandja on riigihangete seaduse ja riigilõivuseadusega ammendavalt reguleerinud kohustuslikus kohtueelses menetluses tasutud riigilõivu küsimuse, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kehtiv õigus ei näe kohtumenetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel ette vaidlustuskomisjonile tasutud lõivu tagastamist ega ka HKMS § 92 alusel hankija kanda jätmist.
3-3-1-9-11 PDF Riigikohus 21.03.2011
HKMS § 84 lg-s 4 (alates 1. septembrist 2006 kehtivas regulatsioonis) peetakse tasutud riigilõivuna silmas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigilõivu, mis tasutakse kaebuselt või apellatsioonkaebuselt. Haldusasja menetluse lõpetamisel kui esialgse õiguskaitse taotlus on sisuliselt läbi vaadatud, siis esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud lõivu tagastada ei saa.
3-2-1-166-10 PDF Riigikohus 04.02.2011
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3). Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 74^1 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 74^1 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
HKMS § 47^1 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus. HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 18^1). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul. HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json