3-20-771/103
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.10.2023 |
|
Kaebaja taotles kaebuse täiendamist detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega, et ära hoida detailplaneeringuga ette nähtud ehitiste püstitamiseks uute ehituslubade väljaandmist. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaebaja eesmärgi saavutamisele kaasa, sest vastustajal puudub õigus ja võimalus kehtiva planeeringu alusel taotletava ehitusloa andmisest keelduda, viidates planeeringu õigusvastasusele. Asjaolud, mis võivad mõjutada uute ehituslubade õiguspärasust, tehakse kindlaks juba käesolevas asjas ehitusloa tühistamise nõuet lahendades. Seega ei ole detailplaneeringu õigusvastaseks tunnistamise nõue kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik, kaebajal ei ole tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigust ja kaebuse esitamine ei ole lubatav (HKMS § 44 lg-d 1 ja 2). (p 15)
Põhiseaduse (PS) §-des 5 ja 53 avalduvast keskkonna ja loodusvarade säästmise kohustusest tuleneb globaalse soojenemise tingimustes Eesti Vabariigile kohustus piirata kasvuhoonegaaside heiteid. Teaduspõhist kahtlust pole asjaolus, et kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris aitab kaasa globaalsetele kliimamuutustele ning et sellel on omakorda rasked tagajärjed inimkonnale (Intergovernmental Panel on Climate Change. Climate Change 2023. Synthesis Report. Genf. 2023, lk-d 4–8). PS ega muu kehtiv õigus ei keela aga tingimata arendusi, mis toovad kaasa suures koguses kasvuhoonegaaside heiteid. Neid heiteid ei saa piirata iga hinna eest ja vajadus kliima soojenemist pidurdada ei ole ülekaalukas igas olukorras. Küll aga tuleb olulise kliimamõjuga arenduste lubamisel jälgida, et kavandatav tegevus oleks põhjendatud ülekaaluka huviga ega tooks kaasa vajadust ülemäära piirata kliimamuutuste ohjeldamiseks isikute vabadusi või avalikku huvi tulevikus. (p 17)
Kliimamõju tuleb ehitusloa andmisel arvestada (EhS § 44 p 10). Kliimamõju hindamine keskendub kasvuhoonegaaside heitele. Kasvuhoonegaaside heide võib kumulatiivselt tuua kaasa muutused, mis vastavad olulise keskkonnamõju määratlusele. Ülemäärase kasvuhoonegaaside heite kindlakstegemisel tuleb arvestada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke, mis on Eesti jaoks siduvad EL-i õiguse järgi või on püstitatud riigisisestes strateegilistes arengudokumentides. Heitekoguste kontrollimise üldised kliimaeesmärgid ei sea käitistele piiranguid jäiga arvulise normina, sest niisuguste eesmärkide saavutamine ei sõltu vaid kavandatavast käitisest, vaid väga paljude tegevuste koosmõjust. Sektori- või käitisepõhiste konkreetsete arvuliste normide määramine on poliitiliste valikute küsimus. Kui kavandatav tegevus tooks kaasa tagajärjed, mille tõttu ei ole võimalik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke saavutada, oleks sellel tegevusel aga kindlasti oluline keskkonnamõju ning tuleks asuda selgitama, kas sellist mõju on võimalik piisavalt vältida või leevendada. Kui vältimis- või leevendusmeetmed ei võimalda eesmärke ikkagi saavutada, tuleb KeÜS § 10 teises lauses sätestatud talumiskohustuse järgi kaaluda, kas kavandatav tegevus on erandina vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks on võetud kõik vajalikud meetmed. Mida intensiivsemalt ja tõenäolisemalt kavandatav tegevus kliimaeesmärkide saavutamist raskendab, seda kaalukamad peavad olema seda tegevust õigustavad huvid. Kui kaalumise tulemusena selgub, et kavandatava tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet ei tule KeÜS § 10 teise lause kohaselt taluda, siis on tegemist lubamatu keskkonnamõjuga EhS § 44 p 10 tähenduses ja ehitusloa andmisest tuleb keelduda. (p-d 18-22)
Ehitusloa andmisel tuleb arvesse võtta ehitise ja ehitamisega kaasnevat olulist keskkonnamõju. Riiklikele kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele vastavuse hindamise korral on piiride määramisel asjakohane lähtuda nendest samadest piiridest, millest lähtutakse kasvuhoonegaaside riiklikus arvestuses ja riiklike eesmärkide seadmisel. Kliimaeesmärkidega vastavuse ja seega kliimamõju olulisuse hindamisel on asjakohane arvestada vaid Eesti territooriumil tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. (p 27)
Õlitehase tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heidet tuli arvestada ja esialgne otsus selle lubatavuse kohta teha juba planeerimismenetluses. Käitisele ei ole võimalik leida asukohta, kui juba planeeringu menetlemise ajal on ilmne, et kliimamõju tõttu ei saa käitisele ehitus- või keskkonnakompleksluba anda. Kliimamõju arvestamine ja selle lubatavuse üle otsustamine planeerimismenetluses ei tähenda siiski, et kliimamõju ei tule järgnevates loamenetlustes enam käsitleda või et kliimamõju tõttu ei või loa andmisest hiljem keelduda. (p 28)
Ehitusloa võib anda enne keskkonnakompleksloa saamist. Ehitusloa andmisest ei saa keskkonnakompleksloa puudumise tõttu keelduda. (p 30)
Kui kehtiv keskkonnakompleksluba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisest ehitatava käitise tegevusega seotud kliimamõju tõttu keelduda. Kui Keskkonnaamet on andnud kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks kehtiva kompleksloa, on ta selle tegevuse reguleerinud loa resolutsioonis lõplikult ja siduvalt ka ehitusluba andma pädeva asutuse jaoks (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside õhku paiskamise õiguse annab just nimelt keskkonnakompleksluba. Ehitusluba annab vaid õiguse ehitada käitis, mille tegevusega võib kaasneda kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, kuid mitte õigust kasvuhoonegaase atmosfääri paisata. Eelnevast järeldub, et kui keskkonnakompleksloa osaks olev kauplemissüsteemi luba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel käitise tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet pidada kompleksloa kehtivuse ajal lubamatuks. Küll aga tuleb hinnata käitise ehitamisega ja ainult ehitise endaga kaasnevat kliimamõju, sest neid mõjusid kompleksluba ei reguleeri. (p 31)
Kui keskkonnakompleksluba ei ole enne ehitusluba välja antud, peab ehitusloa andja käitise tegevusega seotud kliimamõju ise välja selgitama, seda ehitusloa andmisel arvestama ja selle lubatavuse üle esialgu otsustama. Ehitusloal ja keskkonnakompleksloal on küll erinevad reguleerimisesemed, kuid nende kontrolliesemed võivad mõnel juhul osaliselt kattuda. Kui ehitusluba antakse enne keskkonnakompleksloa väljaandmist, tulebki käitise tegevusega seotud kliimamõju käsitleda mõlemas loamenetluses. (p 32)
Täielikult kolmanda isiku kanda jääb risk, et ta ehitab ehitusloa alusel valmis käitise, mille tegevuseks ei saa pärast keskkonnamõjude rangemat ja lõplikku kaalumist kompleksluba kas üldse või alguses kavandatud mahus anda. Niisuguse riski võtmine ei tohi kolmandale isikule anda mingit eelist kompleksloa menetluses – seda enam, et kompleksloa andmisel tuleb arvestada ka muutuvaid kliimaeesmärke ning muid uusi asjaolusid. Riski realiseerumisega tekkivat kahju ei tohi seepärast kompleksloa menetluses arvesse võtta keskkonnamõju õigustava asjaoluna. Niisuguse riski vähendamiseks võib olla kohane ehitusloa kooskõlastamine KeA-ga või oodata ehitusloa taotlemisega, kuni kompleksluba on välja antud. (p 33)
Kohtumenetluses ei ole selgunud, et kliimaeesmärke silmas pidades oleks kättesaadavad olnud täiendavad andmed, mida vastustaja ehitusloa andmisel ei arvestanud, või et neid oleks saanud mõistliku halduskoormuse raamides juurde luua. Suurem kindlus kliimaeesmärkide saavutamise küsimuses võib olla vajalik kompleksloa menetluses keskkonnaohu välistamiseks (KeÜS § 52 lg 1 p 6). See aga sõltub praegusel juhul esmajoones kasvuhoonegaaside heite piiramisest elektritootmisel ja vajaduse korral ka teistes tegevussektorites, samuti kasvuhoonegaaside sidumisest mitmesugustes valdkondades. Selleks ei piisa põhjalikumatest loodusteaduslikest uuringutest KMH raames, vaid vajalikud on poliitilised otsused ja neile vastavad õiguslikud meetmed väljaspool käesoleva ehitusloa menetlust. Arvestades esialgset iseloomu, mis ehitusloal on tehase käitamise mõjude suhtes, ei ole alust pidada täpsema õigusraamistiku puudumist ehitusloa andmise takistuseks EhS § 44 p 10 järgi. (p 45)
EhS § 42 lg 7 p 1 järgi peab ehitusloa andja esitama ehitusloa eelnõu vajaduse korral kooskõlastamiseks asutusele, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud ehitusloa taotluse esemega. Kui ehitatava käitise jaoks on kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks või muul põhjusel vaja taotleda keskkonnakompleksluba ja seda ei ole veel antud, on selleks asutuseks Keskkonnaamet, kelle pädevuses on selliseid lube anda ja kes teeb lõpliku otsuse kasvuhoonegaaside heite lubamise üle. Kui ehitusloa eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks, peab Keskkonnaamet tegema käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heite lubatavuse kohta esialgse otsuse ja väljendama seda kooskõlastamise või kooskõlastamata jätmise kujul. Eelnõu kooskõlastamine ei tähenda samas seda, et Keskkonnaamet peab kompleksloa hiljem igal juhul välja andma. Kui Keskkonnaamet jätab ehitusloa eelnõu kooskõlastamata, tuleb ehitusloa andmisest keelduda EhS § 44 p 6 alusel. (p 34)
Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et PS §-dest 5 ja 53 tuleneva kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustuse olulised küsimused peab PS § 3 lg 1 järgi parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste kohustuste põhjal otsustama seadusandja. Pariisi kokkulepet ja selle aluseks olevat teaduslikku teadmist arvestades tuleb globaalne keskmise õhutemperatuuri tõus hoida oluliselt allpool kui 2 °C, võimaluse korral 1,5 °C piires võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Põhiseadus kohustab Eesti riiki andma selle eesmärgi saavutamisse proportsionaalse panuse. Selleks on omakorda aegsasti vaja kehtestada realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Sellise kava puudumine looks lähiaastatel paljude tegevuste lubatavuse küsimuses isikutele suure ebakindluse. Ilma niisuguse õigusliku raamistikuta on ka keeruline piisava kindlusega välistada, et sedavõrd suuremahulise objekti nagu vaidlusaluse tehase käivitamise lõplik lubamine keskkonnakompleksloas ei või kokkuvõttes siiski tuua kaasa isikute põhiõiguste ja avalike huvide ülemääraseid piiranguid muudel tegevusaladel. (p 48)
Ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka keskkonnamõju, mis tuleneb kliimamuutuste mõjust ehitisele ja selle kasutamisele. Kui projektiga kaasnevad märkimisväärsed kliimariskid, tuleb kavandada kohanemismeetmed, et vähendada riske vastuvõetava tasemeni. Juhul, kui riske ei ole võimalik piisavalt vähendada, võib selguda, et projektiga kaasneb lubamatu keskkonnamõju EhS § 44 p 10 tähenduses, mille tõttu tuleb ehitusloa andmisest keelduda. Kliimatundlikkuse osas on lubamatu keskkonnamõju puudumine EhS § 44 p 10 tähenduses jäänud ehitusloa menetluses kindlaks tegemata, kui ei pöörata tähelepanu tuleviku kliimaga kaasnevatele äärmuslikele ilmastikunähtustele. (p-d 52 ja 53)
Kolleegium jääb senise pikaajalise praktika juurde, mille kohaselt ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist. (p 60)
|
| 3-18-2099/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2020 |
|
Olukorras, kus halduskohus ei võtnud kaebaja mingit nõuet menetlusse ning kaebaja sellele vastu ei vaielnud, pole alama astme kohtud selle nõude kohta otsust teinud ja selle nõude esitamine kassatsioonimenetluses pole lubatav (HKMS § 211 lg 1). (p 16)
KTKS § 24 lg-s 6 kohaselt täidab kohaliku arengu strateegia rakendamisel kohalik algatusrühm määruse nr 1303/2013 artikli 34 lg-s 3 sätestatud ülesandeid, sh hindab taotlusi hindamiskriteeriumite alusel ning teeb PRIA-le ettepaneku taotluste paremusjärjestusse seadmise kohta ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise ja taotluse rahastamise suuruse kohta. Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kuigi asjakohase hindamiskriteeriumi juures võivad hinnangud konkreetse kulu tõttu erineda, peab hinnangu kujunemine olema läbipaistev ja arusaadav (määruse nr 1303/2013 art 34 lg 3 p b). (p 19)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi (vt nt 3-18-121/16, p 12). (p 23)
Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigusnõustamine ei muuda isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka RKHKo 3-3-1-79-16, p 24). Viimati nimetatud olukorras ei saa advokaadibüroole makstud tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. (p 32)
|
| 3-18-360/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2020 |
|
Kinnipeetaval on kohustus töötada (VangS § 37) ning kahtlemata on see kohustus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Vanglas töötamine aitab isikul säilitada või kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma. Vähetähtis pole ka see, et saadud töötasust on kinnipeetavatel võimalik hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning koguda raha vabanemisfondi, mis annaks vabanemisel rahalisi vahendeid esialgsete kulude katteks ja aitaks maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Tööst keeldumine on oluline rikkumine. (p 17)
HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude ja seega HKMS §-s 101 näidatud menetluskulude hulka üksnes menetlusosalise esindaja kulud. Riigikohtus ei esindanud kaebajat õigusbüroo, vaid vandeadvokaat, kes saab osutada õigusteenust ainult advokaadibüroo kaudu (AdvS § 49 lg 1 ls 1). Seetõttu ei ole praeguses asjas õigusbüroo esitatud esindajakulu väljamõistmise taotluse puhul tegemist menetluskuludega, mida saab halduskohtumenetluses välja mõista. (p 20)
Olukorras, kus kaebaja pole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust kahjunõude osas, mis puudutab aega enne vanglale ja kohtule esitatud taotluses märgitud nõude ajavahemikku, ei pea kohus kaebajale selgitama ka kaebuse muutmise võimalust, sest kaebuse muutmine pole lubatav (vrd RKHKo 3-15-2943/85 kirjeldatud olukorda). (p 10)
Ühepäevane vaheaeg tavatingimustes viibimiseks ei pruugi olla piisav, et 392 päeva või kauem kestnud kartserikaristuse negatiivset mõju leevendada. (p 12)
Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, siis mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki olla ei saa. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (vt nt RKHKo 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (vt nt RKHKm 3-3-1-43-11, p 18). (p 14)
Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka EIK lahendite mõjuga. Ehkki kohane hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see siiski olla ebamõistlikult väike (EIK 7. mai 2013. a otsus asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31). Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. aprilli 2020 otsuse p-s 92 asjas nr 41743/17: Shmelev jt vs. Venemaa, pidas kohus mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades kohtu poolt välja mõistetud hüvitisele. Liidetud asjades nr 23226/16, 43059/16, 57738/16, 59152/16, 60178/16, 63211/16 ja 75362/16: Nikitin jt vs. Eesti tehtud otsuse p-s 197 rõhutas EIK, et riigisisese kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades EIK väljamõistetava hüvitisega ning olulisimaks faktoriks hüvitise suuruse määramisel on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg. (p 16)
|
| 3-18-306/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2018 |
|
Kuivõrd HKMS § 32 lg 1 p-s 2 nimetatud isik ei või olla esindajaks Riigikohtus (HKMS § 32 lg 2), ei saanud see volitatud esindaja kassatsiooniastmes kolmandat isikut esindada. Samuti ei saa tema kulusid tõlgendada nõustaja kuludena. Kolleegium jääb senise praktika juurde, mille kohaselt nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt ka HKMS § 36 lg 2), mistõttu ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada nõustajale abistamist menetlusdokumendi koostamisel (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-12, p-d 14 ja 15; nr 3-3-1-58-14, p 26). (p 10)
Asja läbivaatamisel lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3). (p 7)
HKMS § 165 lg 1 p 1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, nentides üldsõnaliselt vaidlusaluste asjaolude tõendatust toimiku materjalide põhjal ja nimetades näitena vaid ühte tõendit. Praegusel juhul ei ole selge, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud kõigil kolmel vaidlusalusel isikul nõutava töökogemuse olemasolu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et leping haldusorganiga tõendab koos muude toimiku materjalidega vaidlusaluste isikute tööd sihtgrupiga. (p 6)
|
| 3-15-103/114
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2018 |
|
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23)
Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
|
| 3-3-1-37-15
|
Riigikohus |
11.11.2015 |
|
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
|
| 3-3-1-67-14
|
Riigikohus |
15.12.2014 |
|
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33)
Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27)
Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26)
Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33)
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1)
Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33)
Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20)
KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21)
Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
|
| 3-3-1-61-14
|
Riigikohus |
11.12.2014 |
|
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17)
Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)
|
| 3-3-1-58-14
|
Riigikohus |
18.11.2014 |
|
ATS v.r § 135 lg-s 1 nimetatud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole käsitatav TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 nimetatud hüvitisena, millelt töötuskindlustusmakset ei maksta.(p 16)
Asjaolust, et halduskolleegium on oma varasemates seisukohtades leidnud, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamisega, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks seadusega ettenähtud hüvitisega TKindlS § 40 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 silmas peetud ainult neid hüvitisi, mis ei kujutanud endast saamata jäänud töötasu maksmist (ATS v.r § 135 lg-d 2 ja 3). (p 17)
Kaebajale makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on TKindlS § 40 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu, millelt tuleb maksta ka töötuskindlustusmakset. (18)
Töötuskindlustusstaaži tuleb arvestada kõigi nende kuude eest, mille eest MTÜ Harjumaa Omavalitsuste Liit kaebajale tasu tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. (p 23)
vt ka Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-13, p 16, p 18.
Töötuskindlustusstaaži ei saanud lugeda nulliks töötuskindlustushüvitise määramise päevast seetõttu, et kaebaja ennistati teenistusse ja töötuskindlustushüvitis arvati maha teenistusest sunnitult puudutud aja eest ettenähtud tasust. Ennistamisega saavutati olukord, kus kaebaja oli katkematult teenistuses. TKindlS § 7 lg 3 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus kindlustatud isik on tööle ennistatud ja hüvitis on ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistamise tõttu makstud tasust maha arvatud. (p 24)
Kolleegium kinnitas asjas nr 3-3-1-85-11, p 10, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on olemuselt tegemist hüvitisega tekitatud kahju eest (vt ka halduskolleegiumi 2. novembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-52-10, p 23). See ei muuda aga asjaolu, et samal ajal on tegemist tasuga, mis oleks tulnud teenistujale maksta, kui ta oleks olnud ametis. (p 16)
Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjaliku menetluse puhul ei ole seadustikes ette nähtud võimalust kasutada nõustajat (vt ka halduskolleegiumi 3. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-93-08, p 16; 22. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-92-09, p 50 ning 21. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-5-12, p 15). Nõustaja pädevusest tulenevalt on võimalik mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja nõustaja kulud halduskohtu istungil osalemise eest.
|
| 3-3-1-88-13
|
Riigikohus |
16.04.2014 |
|
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.
TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.
|
| 3-3-1-84-13
|
Riigikohus |
27.01.2014 |
|
Halduskohtumenetluses võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine nimetatud põhimõtetele ei vasta. Seetõttu ei ole õigusbüroo juhatuse liige käsitatav kaebaja nõustajana. Eeltoodu põhjal ei ole õigusbüroo arvete alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes ning neid kulusid ei saa kohtumenetluses välja mõista.
Vt lahendi nr 3-3-1-5-12-annotatsiooni.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-3-1-8-13 annotatsioone.
|
| 3-3-1-19-13
|
Riigikohus |
23.05.2013 |
|
Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).
Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.
Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).
Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.
|
| 3-3-1-66-12
|
Riigikohus |
05.02.2013 |
|
Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu.
Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid.
Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).
|
| 3-3-1-46-12
|
Riigikohus |
22.10.2012 |
|
Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.
Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.
Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü
suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.
Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu.
TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.
Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
|
| 3-3-1-55-10
|
Riigikohus |
18.10.2012 |
|
Kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all mõeldakse. Kuigi eelotsusemenetluses võib pool erandina oma suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses osaleda ilma esindajata, ei tuleks ebavajalikuks ja põhjendamatuks pidada kulutusi isiku osalemisel oma kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil esindaja kaudu.
Euroopa Ühenduste Komisjon võib võtta meetmeid mis hõlbustavad uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Eelkõige selleks võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003, mille eesmärgiks oli vältida kümne uue riigi ühinemisest tulenevate põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu. Sellise ohu vältimiseks uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse.
Tulenevalt Euroopa Liidu toimimise art 297 ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ( vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-te 51 ja 59) ei või eraõiguslike isikute suhtes kohaldada kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel. Euroopa Kohtu seisukohtade kohaselt ei välista määruse avaldamata jätmine eraisikule kohustuste panemisel tuginemist määruse sätetele, kui liikmesriik on määruse ülevõtmiseks võtnud vastu vastava seaduse. Käesoleval juhul on selleks üleliigse laovaru tasu seadus.
Eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtule soovitakse välja selgitada, kas nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduses ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korratud määrusest tulenevaid määratlusi, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Samuti soovitakse välja selgitada, kas ülemääraste varude omanikeks olevatelt üksikisikutelt saab maksu sisse nõuda sellest hoolimata, et üleliigse laovaru tasu seadus ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5. Seejuures on oluline, et määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud.
Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kulud on kantud. Kuna likvideerimisel oleval äriühingul puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest tasumiseks, on need kulud katnud emaettevõtja. Tõenditena on esitatud advokaadibüroo arved emaettevõtjale õigusabikulu ning majutus- ja sõidukulude tasumiseks. Samuti on esitatud kuludokumendid majutus- ja sõidukulude kohta vandeadvokaadi osalemisel esindajana Euroopa Kohtus, mis emaettevõtja on konto väljavõtetest nähtuvalt advokaadibüroole tasunud. Seaduse kohaselt ei välista menetlusosalisele menetluskulude hüvitamist, kui menetlusosalise eest tasus need teine isik.
Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude väljamõistmist. Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kuigi seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu- ja majutuskulusid, on HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt võimalik ka esindaja sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. Tulenevalt HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjust loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid (HKMS § 109 lg 7).
|
| 3-3-1-14-12
|
Riigikohus |
30.05.2012 |
|
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Nimetatud säte laieneb ka tööle vanglas ning kinnipeetav võib keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-i 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna kinnipeetavale kaasnenuks isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumisega oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, siis andis TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks.
Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11, p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud lahendid). Kaebaja on toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvina viidanud soovile taotleda kahju hüvitamist ja preventiivsele huvile, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. Kohtupraktika alusel saab preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks pidada.
HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud sättega hõlmatud ning kuulub kohtuväliste kulude alla.
|
| 3-3-1-92-09
|
Riigikohus |
22.04.2010 |
|
Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna.
Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2.
Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09).
Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.
Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-93-08
|
Riigikohus |
03.03.2009 |
|
HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad seepärast kaebuse esitaja kanda.
TuMS § 48 lg-te 7 ja 8 alusel rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga.TuMS § 48 lg 51 alusel ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.
Kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.
Maksuhaldur peab TuMS § 48 kohaldamiseks tuvastama maksuobjekti, milleks on erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastupidine seisukoht oleks põhjendatud, kui tulumaksuseadus sätestaks, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole.
|
| 3-3-1-78-07
|
Riigikohus |
14.02.2008 |
|
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Samuti peab halduskohus õigusabikulude hüvitamiseks lähtuma enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Kuna nimetatud varemkehtinud seadus ei sätestanud sõnaselgelt nõuet enne halduskohtusse pöördumist esitada vaidlustus Riigihangete Ametile, oli isikul võimalik valida, kas pöörduda kohe halduskohtusse või püüda eelnevalt vaidlust lahendada kohtuväliselt (vt Riigikohtu määrused haldusasjades nr 3-3-1-48-99 ja 3-3-1-63-02). Õigusabikulude hüvitamine sõltus sellest, millise vaidluse lahendamise tee isik valis, kuid vaidlustuse esitamisel Riigihangete Ametile ei olnud võimalik hüvitada selles menetluses kantud õigusabikulusid.
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest. Kuni 1. maini 2007 kehtinud Riigihangete seaduse (RT I 2000, 84, 534; 2005, 18, 105) §-s 66 viidatud § 65 lg 6 p-s 3 Riigihangete Ameti otsuse (vaidlustuse rahuldamata jätmine) peale võib esitada kaebuse halduskohtusse. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel lähtuma kuni 1. maini 2007 kehtinud Riigihangete seadusest ja seal sätestatud menetluskorrast.
RHS § 131 lg-t 1 ja lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kõik riigihanke pakkumismenetlused, mis alustati enne 1. maid 2007 jõustunud Riigihangete seadust, tuli lõpuni viia ja seejuures ka vaidlused lahendada, lähtudes enne 1. maid 2007 kehtinud Riigihangete seadusest.
|
| 3-3-1-1-06
|
Riigikohus |
07.03.2006 |
|
Kui ametiasutus on pidanud vajalikuks vaidluse kohtus lahendamist ning suunanud isikut kohtuse pöörduma, ei saa isikule kohtusse pöördumist ette heita. Samuti ei saa sellisel juhul väita, et isik on ise tarbetu kohtuskäimisega tekitanud õigusabikulusid.
Kohtukulude jagamisel tuleb arvestada ka põhjust, miks haldusorgan õigusvastaseks osutunud haldusakti andis. Kui sellise haldusakti andmise tingis isiku käitumine, võib kohus sõltuvalt asjaoludest vähendada talle väljamõistetavaid õigusabikulusid või jätta need üldse välja mõistmata.
HKMS § 87 lg annab kohtule mitte ainuüksi õiguse jätta põhjendamatult suured õigusabikulud täies ulatuses välja mõistmata, vaid võimaldab ka jätta õigusabikulud üldse välja mõistmata, kui need on põhjendamatud. Kohtukulude põhjendamatus sõltub konkreetsete kaasuse asjaoludest.
|
Facebook
Twitter