/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 45| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-306/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018
Kuivõrd HKMS § 32 lg 1 p-s 2 nimetatud isik ei või olla esindajaks Riigikohtus (HKMS § 32 lg 2), ei saanud see volitatud esindaja kassatsiooniastmes kolmandat isikut esindada. Samuti ei saa tema kulusid tõlgendada nõustaja kuludena. Kolleegium jääb senise praktika juurde, mille kohaselt nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt ka HKMS § 36 lg 2), mistõttu ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada nõustajale abistamist menetlusdokumendi koostamisel (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-12, p-d 14 ja 15; nr 3-3-1-58-14, p 26). (p 10)
Asja läbivaatamisel lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3). (p 7)
HKMS § 165 lg 1 p 1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, nentides üldsõnaliselt vaidlusaluste asjaolude tõendatust toimiku materjalide põhjal ja nimetades näitena vaid ühte tõendit. Praegusel juhul ei ole selge, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud kõigil kolmel vaidlusalusel isikul nõutava töökogemuse olemasolu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et leping haldusorganiga tõendab koos muude toimiku materjalidega vaidlusaluste isikute tööd sihtgrupiga. (p 6)
3-16-579/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018
MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 3^1 ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11) Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13) Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 3^1 alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12) Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15) Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 3^1 selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 3^1 ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 3^1 võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)
Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)
Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10) Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)
Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)
Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)
Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)
KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)
3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23) Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
3-3-1-83-15 PDF Riigikohus 19.04.2016
TKindlS ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe TKindlS ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt TLS § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule, kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. (p 14)
ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt ka RKHK 20. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-74-10; 31. jaanuari 2000 otsus asjas nr 3-3-1-51-99; 24. oktoobri 2000 otsus asjas nr 3-3-1-45-00). (p 13)
HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. (p 17)
Kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt RKHK 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35). Isegi juhul, kui arved seondusid kohtule uute tõendite esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt väljamõistetavate põhjendatud menetluskuludega, kui tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata. (p 18)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt RKHK 3. märtsi 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-64-13). Avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda. (p 19)
3-3-1-67-15 PDF Riigikohus 11.04.2016
KOKS § 54^1 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41) Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 54^1 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)
Kui vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt haldusorgani välise õigusabi kulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 55)
Volikogu poolt valitavatele isikutele ametist vabastamisel makstava hüvitise õiguslik reguleerimine on kohaliku elu küsimus ning sama küsimuse teistsugune reguleerimine seadusega riivab seetõttu PS § 154 lg-t 1, milles sätestatakse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seadus annab volikogu uuele koosseisule otsustusruumi iga üksiku juhtumi puhul kaaluda, kas ja kui suur hüvitis määrata. Seega välistab seadus Kose Vallavolikogu 21. augusti 1997. a määrusega nr 2 "Vallaametnike sotsiaalsed garantiid" kinnitatud "Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra" punkti 2.1, millega kirjutatakse hüvitise suurus volikogu uuele koosseisule jäigalt ette, kohaldamise. Seadusega võib võtta kohalikult omavalitsuselt õiguse kehtestada kaalutlusõigust mittevõimaldav hüvitise regulatsioon ning sätestada selle asemel hüvitise määramise kaalutlusõiguse alusel ning hüvitise ülemmäärad. Selline regulatsioon teenib avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning ühelt poolt välistab selle, et volikogu eelmine koosseis kehtestab järgmise jaoks ülemäärase rahalise kohustuse enda poolt ametisse valitud või nimetatud isikutele hüvitise määramisel. Teiselt poolt annab seadus volikogu järgmisele koosseisule võimaluse hinnata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel volituste tähtaja lõppemise tõttu ametist lahkunud isiku panust ning otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. (p 42) Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)
PS § 87 p 6 tähendab riigivõimu kohustust tagada mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadustega, vaid ka kohustust jälgida varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega (vt RKPJK otsused asjas nr 3-4-1-2-97 ja asjas nr 3-4-1-5-00). (p 46) Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)
3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)
Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt RKHK 30. novembri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 9-10)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20) KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21) Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-61-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17) Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)
3-3-1-58-14 PDF Riigikohus 18.11.2014
ATS v.r § 135 lg-s 1 nimetatud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole käsitatav TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 nimetatud hüvitisena, millelt töötuskindlustusmakset ei maksta.(p 16) Asjaolust, et halduskolleegium on oma varasemates seisukohtades leidnud, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamisega, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks seadusega ettenähtud hüvitisega TKindlS § 40 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 silmas peetud ainult neid hüvitisi, mis ei kujutanud endast saamata jäänud töötasu maksmist (ATS v.r § 135 lg-d 2 ja 3). (p 17) Kaebajale makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on TKindlS § 40 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu, millelt tuleb maksta ka töötuskindlustusmakset. (18) Töötuskindlustusstaaži tuleb arvestada kõigi nende kuude eest, mille eest MTÜ Harjumaa Omavalitsuste Liit kaebajale tasu tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. (p 23) vt ka Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-13, p 16, p 18. Töötuskindlustusstaaži ei saanud lugeda nulliks töötuskindlustushüvitise määramise päevast seetõttu, et kaebaja ennistati teenistusse ja töötuskindlustushüvitis arvati maha teenistusest sunnitult puudutud aja eest ettenähtud tasust. Ennistamisega saavutati olukord, kus kaebaja oli katkematult teenistuses. TKindlS § 7 lg 3 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus kindlustatud isik on tööle ennistatud ja hüvitis on ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistamise tõttu makstud tasust maha arvatud. (p 24)
Kolleegium kinnitas asjas nr 3-3-1-85-11, p 10, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on olemuselt tegemist hüvitisega tekitatud kahju eest (vt ka halduskolleegiumi 2. novembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-52-10, p 23). See ei muuda aga asjaolu, et samal ajal on tegemist tasuga, mis oleks tulnud teenistujale maksta, kui ta oleks olnud ametis. (p 16)
Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjaliku menetluse puhul ei ole seadustikes ette nähtud võimalust kasutada nõustajat (vt ka halduskolleegiumi 3. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-93-08, p 16; 22. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-92-09, p 50 ning 21. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-5-12, p 15). Nõustaja pädevusest tulenevalt on võimalik mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja nõustaja kulud halduskohtu istungil osalemise eest.
3-3-1-88-13 PDF Riigikohus 16.04.2014
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22) Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.
TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26) EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28) Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.
3-3-1-64-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22) ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23) Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24) Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31) Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades. Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38) Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39) Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
3-3-1-84-13 PDF Riigikohus 27.01.2014
Kui maksuhaldur algatas sama korraldusega nii tagastusnõude tuvastamismenetluse kui ka maksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluse, oli ta kohustatud maksukohustuslast sellest üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millises menetluses maksuhaldur teavet vajab. Korralduses üksnes MKS § 59 lg 2 p-le 1 viitamisest ei saa järeldada mitme kontrolli olemasolu. Vt ka määruse asjas nr 3-3-1-48-13 annotatsiooni.
Vt lahendi nr 3-3-1-5-12-annotatsiooni.
Halduskohtumenetluses võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine nimetatud põhimõtetele ei vasta. Seetõttu ei ole õigusbüroo juhatuse liige käsitatav kaebaja nõustajana. Eeltoodu põhjal ei ole õigusbüroo arvete alusel kantud kulu menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 mõttes ning neid kulusid ei saa kohtumenetluses välja mõista.
Vt lahendite nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-3-1-8-13 annotatsioone.
3-3-1-19-13 PDF Riigikohus 23.05.2013
Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).
Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.
Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13). Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.
3-3-1-66-12 PDF Riigikohus 05.02.2013
Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid. Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).
3-3-1-46-12 PDF Riigikohus 22.10.2012
Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstemati¬seerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitus¬taotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.
Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.
Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta. Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu. TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest. Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
3-3-1-55-10 PDF Riigikohus 18.10.2012
Kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all mõeldakse. Kuigi eelotsusemenetluses võib pool erandina oma suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses osaleda ilma esindajata, ei tuleks ebavajalikuks ja põhjendamatuks pidada kulutusi isiku osalemisel oma kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil esindaja kaudu.
Euroopa Ühenduste Komisjon võib võtta meetmeid mis hõlbustavad uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Eelkõige selleks võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003, mille eesmärgiks oli vältida kümne uue riigi ühinemisest tulenevate põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu. Sellise ohu vältimiseks uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse. Tulenevalt Euroopa Liidu toimimise art 297 ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ( vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-te 51 ja 59) ei või eraõiguslike isikute suhtes kohaldada kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel. Euroopa Kohtu seisukohtade kohaselt ei välista määruse avaldamata jätmine eraisikule kohustuste panemisel tuginemist määruse sätetele, kui liikmesriik on määruse ülevõtmiseks võtnud vastu vastava seaduse. Käesoleval juhul on selleks üleliigse laovaru tasu seadus. Eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtule soovitakse välja selgitada, kas nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduses ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korratud määrusest tulenevaid määratlusi, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Samuti soovitakse välja selgitada, kas ülemääraste varude omanikeks olevatelt üksikisikutelt saab maksu sisse nõuda sellest hoolimata, et üleliigse laovaru tasu seadus ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5. Seejuures on oluline, et määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud.
Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kulud on kantud. Kuna likvideerimisel oleval äriühingul puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest tasumiseks, on need kulud katnud emaettevõtja. Tõenditena on esitatud advokaadibüroo arved emaettevõtjale õigusabikulu ning majutus- ja sõidukulude tasumiseks. Samuti on esitatud kuludokumendid majutus- ja sõidukulude kohta vandeadvokaadi osalemisel esindajana Euroopa Kohtus, mis emaettevõtja on konto väljavõtetest nähtuvalt advokaadibüroole tasunud. Seaduse kohaselt ei välista menetlusosalisele menetluskulude hüvitamist, kui menetlusosalise eest tasus need teine isik.
Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude väljamõistmist. Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kuigi seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu- ja majutuskulusid, on HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt võimalik ka esindaja sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. Tulenevalt HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjust loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid (HKMS § 109 lg 7).
3-3-1-26-12 PDF Riigikohus 21.06.2012
Haldusorgan võib kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid selleks, et selle teenuse kulude väljamõistmine teiselt poolelt oleks põhjendatud, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Haldusorganile õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks. Asjaolu, et Eesti õigus tugineb Euroopa Liidu õigusele ja peab olema sellega kooskõlas, ei tähenda, et vaidlus järelevalvemenetluse raames antud ettekirjutuse õiguspärasuse üle ja vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Ka Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei muuda vaidlust veel haldusorgani põhitegevusest väljuvaks.
RavS § 83 lg 3 sõnastus on direktiivi 2001/83/EÜ artikli 87 lg-tega 2 ja 3 võrreldes kitsam ja piiravam, kuna keelab ravimireklaamis esitada teavet, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes märgitud. Selline keeld piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust ja ärilist sõnavabadust. Samuti ei ühti see keeld direktiivi artikli 87 lg-tes 2 ja 3 ning artikli 92 lg-tes 2 ja 3 esitatud nõuetega ega neile Euroopa Kohtu antud tõlgendusega. RavS § 83 lg-st 3 tulenev keeld on selge ja ühemõtteline ning seetõttu ei ole võimalik ka normi kooskõlaline tõlgendamine. Eesti õiguse vastavuse tagamiseks Euroopa Liidu õigusaktis sätestatuga on piisav jätta RavS § 83 lg 3 kohaldamata osas, millega keelatakse ravimi reklaamis sellise teabe sisaldumine, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes. RavS § 83 lg 3 (06.06.2008 kehtinud sõnastus) on kohaldatav järgmises ulatuses: "Ravimi reklaam peab vastama reklaamiseaduses […]toodud reklaami põhi- ja üldnõuetele ning põhinema Ravimiameti kinnitatud ravimi omaduste kokkuvõttel." RavS § 83 lg 3 kohaldatavat osa saab tõlgendada selliselt, et ravimi reklaamis on lubatud esitada ka teavet, mis ei sisaldu ravimi omaduste kokkuvõttes. See teave peab olema aga olema kooskõlas ehk täpsustama ja kinnitama kokkuvõttes märgitut ning ei tohi seda moonutada. RavS § 83 lg-s 3 sätestatud üldnõuded on kohaldatavad ka ravimite väljakirjutamise õigust omavatele isikutele, proviisoritele ja farmatseutidele suunatud ravimireklaamis. RavS § 83 ja 85 ei ole üld- ja erinormi vahekorras.
Kui ravimireklaamis esitatud väited on vastuolus ravimi omaduste kokkuvõttega, siis on see aluseks ravimireklaami avaldamise lõpetamise ettekirjutuse tegemiseks. Sellises olukorras puudub aga alus abstraktse kohustuse määramiseks, mille järgi ei tohi ka tulevikus avaldatavas ravimireklaamis üldse avaldada teavet, mida ei ole ravimi omaduste kokkuvõttes. Kõik ravimireklaamis esitatud väited ei pea sisalduma ravimi omaduste kokkuvõttes või olema kokkuvõttes loetletud andmetest tuletatavad. Ravimi väljakirjutamise või tarnimise õigust omavatele isikutele suunatud ravimireklaamis võib kasutada ravimi omaduste kokkuvõttega kooskõlas olevaid, kuid selles mittesisalduvaid väiteid. Ettekirjutuse tegemise ajal (6. juunil 2008) kehtinud RavS § 100 lg 7 p 3 tulenevalt oli järelevalve teostajal alus üksnes ravimireklaami keelustamiseks, mitte aga tulevikus avaldatava ravimireklaami kohustustuslike tingimuste kehtestamiseks. Järelevalvemenetluse üheks eesmärgiks on ka ennetava funktsiooni täitmine, mille raames on põhjendatud õigusnormide tõlgendamine ning ettekirjutuse adressaadile juhiste andmine tulevikuks. Vastavad juhised peaksid sisalduma aga ettekirjutuse põhjendustes, mitte resolutsioonis, mis on menetlusalusele isikule siduv ja järgimiseks kohustuslik.
Tõlkekulud peavad seonduma kohtumenetlusega, näiteks kohtumenetluses esitatud võõrkeelsete dokumentide tõlkimisega. Kliendiga suhtlemisel võivad kaasneda tõlkekulud, kuid selliste tõlkekulude kandmise vajadus ja seos kohtumenetlusega peab olema tõendatud ning toimingule kuulunud aeg ning tõlketeenust osutanud isik peab olema teada. Vastasel korral ei ole kulud teiselt poolelt välja mõistetavad. Esitatud dokumentidest peab ka nähtuma, et tõlkekulu seondub menetlusdokumentide tõlkimise vajadusega. Üksnes abstraktne väide tõlkekulude kandmise kohta ei ole piisav.
3-3-1-14-12 PDF Riigikohus 30.05.2012
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Nimetatud säte laieneb ka tööle vanglas ning kinnipeetav võib keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-i 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna kinnipeetavale kaasnenuks isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumisega oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, siis andis TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks.
Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11, p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud lahendid). Kaebaja on toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvina viidanud soovile taotleda kahju hüvitamist ja preventiivsele huvile, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. Kohtupraktika alusel saab preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks pidada.
HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud sättega hõlmatud ning kuulub kohtuväliste kulude alla.
3-3-1-50-11 PDF Riigikohus 19.12.2011
Teenistusse jäämise eelisõigust saab kohaldada vähemalt kahe ühesuguste või sarnaste ametiülesannetega ametniku olemasolul, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesugused ametikoha nimetused ei pruugi tähendada samasuguseid või sarnaseid ametiülesandeid.
Ametnikule saab pakkuda ametikohta, millele ta sobib. Struktuuriüksuse juhi puhul saab üldjuhul eeldada, et ta suudab täita ametiülesandeid, millele sarnaseid täitsid tema alluvad. Juhina teenistuses mitteolnud ametnikule ei ole juhi ametikoha pakkumine nõutav. Ametiülesannete sisust tulenevate teenistusalaste näitajate võrdlus on hinnanguline ja võib olla raskesti formaliseeritav. Seaduse mõttega on kooskõlas kui ühesugustelt või sarnaste ametiülesannetega ametikohtadelt koondatavatest isikutest moodustataks enne vaba ametikoha pakkumist võimaluse korral ATS § 116 lg-s 2 nimetatud tunnuste alusel nn pingerida. Ametiasutus ei pea koondamissituatsioonis olevale ametnikule pakkuma konkursi korras täidetavat ametikohta. Koondamissituatsioonis olev ametnik ei saa ametiasutusele dikteerida, millises korras viimane täidab konkursi korras täidetava koha. Koondamissituatsioonis juhi ametikohta nõunikule pakkumata jätmise põhjendusena on piisav osutada sellele, et juhi ja nõuniku ametipositsioonid on erinevad ja erinevate teenistusülesannetega, mistõttu nad ei ole ATS § 116 lg 2 mõttes võrreldavad. Ka kohtupraktikas (vt Riigikohtu 24.10. 2000 otsuse asjas nr 3-3-1-45-00 p-i 4) on väljendatud seisukohta, et ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral. Vt ka lahendite nr 3-3-1-37-09 ja 3-3-1-77-05 annotatsioone.
Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses ja see ei ole vaidlustatav. Vaidlustada saab käskkirja või korraldust, millega koondatav ametnik vabastati teenistusest.
Ametnikul ei ole õigus nõuda ATS § 116 lg 4 esimeses lauses nimetatud ümberpaigutamist (vt ka 22.02.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-76-05 p-i 10). Isik, kelle ametikoht säilib, saab enda vabastamise vaidlustada viitega ATS § 116 lg 4 teise lause rikkumisele. ATS § 116 lg-t 4 ei saa kohaldada ühesuguste ametiülesannetega ametnike suhtes, kes töötavad ametiasutuse ühes ja samas struktuuriüksuses. Selliste ametnike suhtes on kohaldatavad ATS § 116 lg-d 2 ja 3. ATS § 116 lg-t 4 saab kohaldada ühesuguste ametiülesannetega ametnike suhtes, kes töötavad erinevates struktuuriüksustes. Ühesuguste ametiülesannete korral tuleb võrdlemisel arvestada nii kvalifikatsiooni kui ka töö sisuga seotud teenistusalaseid näitajaid. Erinevate ametiülesannete puhul saab arvestada eeskätt kvalifikatsiooni. Alati on võimalik arvesse võtta ergutusi ja distsiplinaarkaristusi.

Kokku: 45| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json