/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23) Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20) KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21) Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-61-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17) Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)
3-3-1-88-13 PDF Riigikohus 16.04.2014
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22) Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.
TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26) EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28) Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23) Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.
3-3-1-66-12 PDF Riigikohus 05.02.2013
Kui halduskohtu- ja ringkonnakohtumenetluses on esindaja osutanud teenuseid tunnihinnaga 132 eurot, siis kassatsioonimenetluses 480 euro väljamõistmist tuleb pidada ülemääraseks. Põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka menetlusosalise esindaja sõidukulusid ja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Kohtupraktikast tulenevalt on võimalik ka esindaja sõidukulude väljamõistmine (vt määrus asjas nr 3-3-1-55-10). Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidukulusid. Võib esineda olukordi, kus esindaja istungile sõitmise ajakulu võib käsitada sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna. Halduskohtumenetluse seadustikus küll vastav regulatsioon puudub, kuid esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.
Üksnes abstraktne väide tõlke¬kulude kandmise kohta ei ole piisav, et tõlkekulusid välja mõista (vt ka 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35).
3-3-1-46-12 PDF Riigikohus 22.10.2012
Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstemati¬seerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitus¬taotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.
Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.
Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta. Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu. TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest. Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
3-3-1-55-10 PDF Riigikohus 18.10.2012
Kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all mõeldakse. Kuigi eelotsusemenetluses võib pool erandina oma suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses osaleda ilma esindajata, ei tuleks ebavajalikuks ja põhjendamatuks pidada kulutusi isiku osalemisel oma kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil esindaja kaudu.
Euroopa Ühenduste Komisjon võib võtta meetmeid mis hõlbustavad uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Eelkõige selleks võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003, mille eesmärgiks oli vältida kümne uue riigi ühinemisest tulenevate põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu. Sellise ohu vältimiseks uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse. Tulenevalt Euroopa Liidu toimimise art 297 ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ( vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-te 51 ja 59) ei või eraõiguslike isikute suhtes kohaldada kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel. Euroopa Kohtu seisukohtade kohaselt ei välista määruse avaldamata jätmine eraisikule kohustuste panemisel tuginemist määruse sätetele, kui liikmesriik on määruse ülevõtmiseks võtnud vastu vastava seaduse. Käesoleval juhul on selleks üleliigse laovaru tasu seadus. Eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtule soovitakse välja selgitada, kas nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduses ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korratud määrusest tulenevaid määratlusi, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Samuti soovitakse välja selgitada, kas ülemääraste varude omanikeks olevatelt üksikisikutelt saab maksu sisse nõuda sellest hoolimata, et üleliigse laovaru tasu seadus ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5. Seejuures on oluline, et määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud.
Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kulud on kantud. Kuna likvideerimisel oleval äriühingul puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest tasumiseks, on need kulud katnud emaettevõtja. Tõenditena on esitatud advokaadibüroo arved emaettevõtjale õigusabikulu ning majutus- ja sõidukulude tasumiseks. Samuti on esitatud kuludokumendid majutus- ja sõidukulude kohta vandeadvokaadi osalemisel esindajana Euroopa Kohtus, mis emaettevõtja on konto väljavõtetest nähtuvalt advokaadibüroole tasunud. Seaduse kohaselt ei välista menetlusosalisele menetluskulude hüvitamist, kui menetlusosalise eest tasus need teine isik.
Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude väljamõistmist. Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kuigi seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu- ja majutuskulusid, on HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt võimalik ka esindaja sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. Tulenevalt HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjust loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid (HKMS § 109 lg 7).

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json