/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 145| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1740/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.03.2020

Näilik tehing MKS § 83 lg 4 mõttes tuleb tuvastada TsÜS § 89 alusel. Näilik tehing on tühine ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteeriv. Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHK otsused nr 3-14-53226/100, p 13, ja nr 3-15-1303/37, p-d 9 ja 10.) (p 14)

Vaidlusaluste tehingute poolte tahteavaldused olid suunatud tehingute kehtivusele ja avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgede saabumisele: sellele, et alltöövõtjatest äriühingutel tekiks kohustus teha kokkulepitud tööd ning õigus saada selle eest tasu. Pooled soovisid välistada tasu maksmise füüsilistele isikutele ja vastava nõudeõiguse tekkimise füüsilistel isikutel. Samuti soovisid nad seda, et just äriühingutel tekiks õigus saada tasu ja et tasu makstaks neile. Pole asjaolusid, mis viitaks, et pooltel oli varjatud kavatsus tekitada raha käsutamise õigus füüsilistele isikutele. Makstud tasu jäi alltöövõtjatest äriühingute käsutada, kinnitades nende tahte vastavust tehingutes deklareeritule. (p-d 15 ja 15.2)

MTA ei ole kahtluse alla seadnud seda, et tööd tegelikult tehti. Kontrollperioodil tegid alltöövõtjate nimel tööd isikud, kes kõik olid kaebajaga õigussuhtes lisaks ka füüsiliste isikutena (juhatuse liikmena, käsunduslepingu alusel, töötajana). Seejuures oli MTA väitel kaebaja huvitatud sellest, et just nimetatud füüsilised isikud isiklikult tööd teeksid. Kirjeldatud õiguslik seotus võib iseenesest olla üheks asjaoluks kogumist, mis võib osutada tehingu näilikkusele – sellele, et tehingu teiseks pooleks on alltöövõtjast äriühingu asemel füüsiline isik. Samas on äriühing kui juriidiline isik abstraktsioon, mis saabki tegutseda ja lepingu täitmiseks kokkulepitud tööd teha üksnes füüsiliste isikute kaudu. Seetõttu ei ole kirjeldatud füüsiliste isikute õiguslik seotus kaebajaga üksinda piisav, põhjendamaks alltöövõtjatega tehtud tehingute näilikkust. (p 15.1)

Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi. (p 15.3)

Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)


Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi (vt p 17). (p 15.3)


Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)

MKS § 84 alusel on võimalik tehing maksustada, kui selle „näilikkusele ei ole võimalik või vajalik viidata, näiteks kui maksuobjekt ei ole üheselt seostatav tsiviilõigusliku tehinguga või kui maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil ei ole moonutatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust“ (RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 35). Erinevalt MKS § 83 lg-st 4 kohaldub MKS § 84 kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi maksukohustuse vähendamise eesmärgil (RKHK otsus nr 3-14-53226/100, p 13). Teisisõnu, MKS §-le 84 on võimalik tugineda juhul, kui õigussuhete kujundamise võimalust on kuritarvitatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-09, p 19). (Vt mitteammendavat loetelu teguritest, mis viitavad kujundamisvõimaluse kuritarvitusele ja majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi kasutamisele, nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-79-11, p 23; nr 3-3-1-15-11, p 16.) (p 17.1)

MKS § 84 kohaldamine eeldab maksueelise tuvastamist. Seejuures ei pea maksueelist saama alati maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates. MKS § 84 kohaldamine on põhjendatud ka siis, kui tehingutel ja toimingutel on peale maksueelise saamise muid eesmärke, kuid need osutuvad maksueelise saamisega võrreldes ebaoluliseks (RKHK asjas nr 3-3-1-79-11, p 20). (p 17.2)

Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)

Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)

MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)


Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)

Füüsilise isiku palgatulult peetakse kinni, arvestatakse ja makstakse Eestis tulu- ja sotsiaalmaks ning kogumispensioni- ja töötuskindlustusmakse. Nimetatud maksude ja maksete korrektse maksmise vastu on oluline avalik huvi, kuna see on vajalik mh kvaliteetsete avalike teenuste osutamiseks ja solidaarsete ravi-, pensioni- ja töötuskindlustussüsteemide rahastamiseks. Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)

Kaks isikut ei olnud kaebaja osanikud ning seega on majandustulemustelt makstav tasu osa palgatulust (TuMS § 13 lg 1). Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p-d 18.3 ja 18.4)

MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)

Kaebaja ja tema juhatuse liikmete kontrollitavate äriühingutega tehtud tehingute MKS § 84 alusel maksustamisel ei saa kõiki kaebaja tehtud väljamakseid pidada täies ulatuses aktiivseks tuluks, mida maksustada tööjõumaksudega. Maksumaksjal ei ole kohustust toimida viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukoormise (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 18). Kaebajal on õigus maksta oma juhatuse liikmetest osanikele dividende, mis on osanike passiivne tulu ja mis tuleb maksustada üksnes tulumaksuga (TuMS § 50). Kohane proportsioon aktiivse ja passiivse tulu vahel on praktikas ebaselge. (p 18.2)

Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p 18.4)


Haldusaktis eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pea kaasa tooma haldusakti tühistamist, kui samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt nt RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll ei tohiks haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse; mh oleks see vastuolus ka isiku õigusega tõhusale õiguskaitsele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12). (p 18.4)


Kuigi kassatsioonimenetluse kulud on suuremad kui apellatsioonimenetluse kulud, võtab kolleegium mh arvesse, et Riigikohus esitas kaebajale põhjalikke vastuseid nõudvad kirjalikud küsimused ning korraldas asjas kohtuistungi. Kaebaja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. (p 19)


Maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 33). (p 19)

3-12-1512/140 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2020

Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)

Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)


Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)


Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)


Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)

3-16-2267/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2020

Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)

Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)


Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama §-i lg 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. (p 12)

Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. (p 14)


Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte RVastS § 7 lg 1, vaid § 14 lg 1. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud kohtul alust õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet lahendades kontrollida õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust (vrd ka RKHK otsus nr 3-16-1603/75, p 15). (p 13)


Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses vastustaja korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. (p 13)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)

Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. (p 17)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)


RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav RVastS 3. peatüki 2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral. 2. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuded, mida saab esitada üksnes haldusõigussuhetes, ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene RVastS § 7 lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). (p 15)

Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju ärahoidmine või kõrvaldamine RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. (p 15)


Tuleb kindlaks teha põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel. RVastS § 14 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga. Vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15. (p 18)


Kuna vastustaja põhitegevus on määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, pole põhjust vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista. (p 21)

3-19-1501/203 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2019

Vaidlusaluses sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena korraldatud riigihankes tuleb pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel lähtuda RHS §-dest 46 ja 98. Kuna hankedokumendid kordavad RHS § 98 lg-s 4 sätestatut, on hankija ennast selle sättega RHS § 126 lg 2 alusel sidunud. (p 13)

RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Euroopa Kohus on selgitamise nõudega seonduvalt öelnud, et põhimõtteliselt ei tohi pakkumust pärast selle esitamist muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankijal on talle antud kaalutlusõiguse alusel õigus küsida taotlejatelt nende pakkumuse kohta selgitusi ning kaalutlusõiguse teostamisel kohustus kohelda taotlejaid võrdselt ja lojaalselt nii, et valikumenetluse lõppedes ja selle tulemust arvestades ei näiks, et ühte või mitut selgituste nõude saanud taotlejat on alusetult koheldud teistest soodsamalt või ebasoodsamalt. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg. Hankija peab sealjuures rangelt kinni pidama enda poolt kindlaks määratud tingimustest (otsus asjas nr C-336/12: Manova, p-d 36 ja 37, 39 ja 40).

Euroopa Kohtu seatud selgitamise nõude lubatavuse kriteeriumid on praegusel juhul täidetud ja hankija võis pakkujalt selgitusi küsida. Ringkonnakohus on sedastanud, et asjas puuduvad igasugused andmed, et pakkuja ei oleks pakkumuse esitamise ajal sisuliselt vastanud HKTS §-s 12 sätestatud usaldusväärsuse kriteeriumitele. Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust. (p 17)

Hankija pidi kaaluma kaebajale võimaluse andmist täpsustada, et ta vastab vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele. Hankija seda ei teinud, vaid on lähtunud ekslikust seisukohast, et täpsustuse küsimine oli välistatud. Sellest järeldub, et hankija on jätnud talle antud kaalutlusõiguse kasutamata. Hankija ei ole esitanud ka ühtegi muud argumenti, miks oleks pidanud jätma kaebajale selgitamise võimaluse andmata. Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


3-17-1329/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)


Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)

Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)

HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)


HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)


Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 6^1, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)

Vt ka p 28.

3-19-1464/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Kuna seadus ega hankija ei kehtestanud koolitusplaanile sisu- ega vorminõudeid, pidi koolitusplaan kätkema endas teavet, mille esitamise kohustus pidi olema arusaadav n-ö keskmisele vastavas valdkonnas tegutsevale ettevõtjale. Euroopa Kohus on otsustanud, et võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuskohustust tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus ettevõtja kõrvale jätmine hankemenetlusest sellise kohustuse täitmata jätmisel, mis ei tulene sõnaselgelt selle menetlusega seotud dokumentidest ega kehtivast riigisisesest õigusest, vaid selle õiguse ja nende dokumentide tõlgendamisest ning liikmesriigi haldusasutuste või -kohtute poolt nendes dokumentides olevate lünkade täitmisest (otsus asjas nr C-309/18: Lavorgna, p 20). (p 13)


VAKO ega kohtud ei ole seotud hankija poolt hankemenetluse dokumendile antud tõlgendusega, kuid hankija otsust tühistades tuleb neil põhjendada, miks hankija tõlgendus on väär. Praegusel juhul ei olnud hankija käsitlus vastuolus ühegi õigusnormiga ega äritavaga. Ringkonnakohus pole näidanud, mille põhjal ta asus seisukohale, et vaidlusalune teave on nõutav koolitusplaani üldlevinud tähendusest tulenevalt. Kolleegiumi hinnangul pole selliseks seisukohaks alust. (p 14)


Hankija ei saa hankemenetluse selles faasis asuda pakkumusele esitama tingimusi, mida alusdokumendid ei sisalda. (p 15)

Kui seadus ei sätesta teisiti, võib hankija otsustada, kas ta usaldab pakkujate kinnitusi või nõuab vastavate asjaolude kindlakstegemiseks tõendeid. Praegusel juhul ei nõudnud hankija hankedokumendis koolitaja kinnituse esitamist. Seetõttu tuleb piisavaks pidada pakkuja kinnituse esitamist. Kohtul ei ole ilma seadusliku aluseta õigust sekkuda hankija kaalutlusõigusesse ning nõuda tõendi esitamist seal, kus hankija on õiguspäraselt otsustanud piirduda pakkuja kinnitusega. Hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (RHS § 104, § 122 lg 3, § 175 lg-d 2 ja 4, § 178 lg 3 p 2). (p 16)


Euroopa Kohus on selgitanud, et kui hanke alusdokumentide tingimused ei võimalda pakkujatel oma hinnapakkumuses teatud andmeid välja tuua, võivad liikmesriigid anda pakkujatele võimaluse oma olukord nende nõuetega kooskõlla viia (otsus asjas nr C-309/18: Lavorgna, p 32). RHS § 46 lg 4 võimaldab hankijal anda pakkujale tähtaeg pakkumuses esitatud andmeid selgitavate andmete või dokumentide esitamiseks. Arvestades koolitusplaani mõiste määratlematust, on ekslik VAKO ja kohtute seisukoht, et hankija poleks tohtinud võimaldada kolmanda isiku pakkumuses koolitusplaani kohta esitatud andmeid täpsustada, kui need oleks olnud ebapiisavad. (p 17)


Hankija on hankeasjas vastustajaks sõltumata sellest, kas ta toetab halduskohtule esitatud kaebust või vaidleb sellele vastu. Menetluskulude jagamisel tuleb kaebaja kohta käivaid sätteid kohaldada vaidlustaja suhtes ning kolmanda isiku kohta käivaid sätteid isiku suhtes, kelle kasuks tegi otsuse hankija (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-91-10, p 22).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel korral peab kaebaja kandma vaidlustaja, mitte aga hankija menetluskulud (HKMS § 108 lg 1 teine lause). Kui ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja ühtlasi apellatsioonkaebuse, peaks vaidlustaja kandma nii kaebaja kui ka vastustaja põhjendatud menetluskulud. (p 19)

3-17-1268/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2019

JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida suurulukijahi korraldamiseks moodustatud jahipiirkonnas (vt JahiS § 5, JahiS eelnõu 351 SE seletuskirja lk 6) jahipidamiseks maaomanikega lepingud. Üldjuhul tohib siiski päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka nendel kinnistutel, mille omanikuga lepingut sõlmitud ei ole. Jahti ei või pidada üksnes kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahiS § 25 lg 2).

Lisaks võib maaomanik oma kinnistu jahipidamiseks kasutamist reguleerida sellele piirdeid rajades või seda tähistades (JahiS § 25 lg 2). Nimetatud norm haakub KeÜS igaüheõiguste normidega, mille kohaselt võib igaüks eeldada luba viibida võõral maal (v.a õuemaa), kui maaomanik pole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste sealviibimist (KeÜS § 32 lg 2) (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 18).

Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3).

Lisaks eeltoodule võib omanik alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega. (p-d 10 ja 11)

JahiS § 6 p-s 1 on sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4).

JahiS seletuskirjas on maaomanike väikeulukijahi korraldamise õigust selgitatud sellega, et seaduses eristatakse suur- ja väikeulukite küttimise põhimõtteid, mh ei moodustata väikeulukite küttimiseks jahipiirkondi. Maaomanikele on antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi (vt seletuskirja lk-d 3 ja 5). (p 13)

JahiS § 6 p 1 (maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukite jahti) on erinorm JahiS § 13 suhtes (jahiseltsi õigus korraldada jahipiirkonnas jahti). Maaomaniku korraldusõigus on seejuures piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga. Maaomanikul on ka õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (JahiS § 6 p 3). JahiS § 6 p 3 annab maaomanikule võimaluse ka jahiseltsi korraldatava jahi tingimustes kaasa rääkida.

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahiS § 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8). Seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)

Kolleegiumi tõlgendus ei suurenda ohtu, et väikeulukeid kütitakse liiga palju. Väikeulukite küttimismahu otsustab oma kinnisasja piires maaomanik. Üksnes juhul, kui maaomanik pole piiranguid seadnud, otsustab küttimismahu jahiselts (JahiS § 22 lg 3). Ei ole põhjust arvata, et väikeulukeid kütitaks vähem juhul, kui maaomanik lubab oma kinnistul lisaks enda korraldatavale jahile ka jahiseltsi korraldatavat jahti. (p 17)


Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme (vt § 32 lg 2) täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3). (p 11)

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Tõlgendus, mis seab maaomaniku võimaluse kaitsta ise oma kinnistut väikeulukikahju eest sõltuvusse tema valmidusest lubada ka jahiseltsi korraldatavat jahipidamist oma kinnistul või sõlmida jahiseltsiga leping, misläbi jahiselts saaks survestada maaomanikku temaga lepingut sõlmima või kinnistul jahiseltsi korraldatavat jahti lubama, ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitsega. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)


3-17-1909/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.12.2019

Kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ettenähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Seega pole määravat tähtsust asjaolul, et 1.01.2003 jõustunud EhS v.r § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega hõlmanud reoveekanalisatsiooni. (p 18)


Detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava. Omavalitsustes levinud praktika kehtestada detailplaneeringuid killustatult üksikute kinnistute kaupa ei tohi kahjustada kujundatava ruumilise lahenduse terviklikkust. Seepärast peab planeering määrama kindlaks kõigi tehnovõrkude asukohad, mis on tarvis paigutada planeeringualale. (p 19)

Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)

Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)

See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)


Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)


Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)


See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)

Kinnistuomanikul, kellel on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt planeeritud kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, on õigus nõuda torustiku ehitamist sõltumata selle kajastamisest ÜVK arendamise kavas. ÜVK arendamise kava peab olema kooskõlas kehtivate haldusaktidega, sh detailplaneeringutega (HMS § 60 lg 2). ÜVK arendamise kava võib täpsustada detailplaneeringus määratud trassi võimalikku asukohta (PlanS § 126 lg 1 p 4). (p 26)

Kolmanda isiku omandiõigus kinnistute üle ei ole vääramatuks takistuseks kanalisatsiooni ehitamisel. Seadus sätestab tingimused, millal kinnistuomanik peab tehnovõrku enda kinnisasjal taluma, vajaduse korral võib selleks seada sundvalduse (AÕS § 1581). (p 30)


Primaarse alternatiivnõude rahuldamata jätmisel tuleks see ära märkida kohtuotsuse resolutiivosas (HKMS § 162 lg 1). (p 34)


Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud ehitusload ei riku kaebaja õigusi. Isikul on õigus nõuda õigusvastase haldusakti, mis riivab tema õigusi, tühistamist, kui seadus ei kehtesta tema nõudeõigusele piirangut (RVastS § 3 lg 1). (p 35)


Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et tühistamisnõude selgesõnaline kajastamata jätmine resolutsioonis mõjutab menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamisel tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt lähtuda kaebuse rahuldamise tegelikust proportsioonist, mitte resolutsiooni sõnastuslikest iseärasustest. (p 36)


PS §-dest 15, 24, 25, 32 ega muudest sätetest ei tulene, et menetlusosalisel, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus, peaks olema õigus nõuda menetluskulude hüvitamist. HKMS § 108 on asjassepuutuvas osas põhiseaduspärane. (p 37)

3-17-740/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.11.2019

Suurem kulu kassatsiooniastmes on tingitud sellest, et apellatsioonkaebuse esitas vastustaja. Kassatsioonkaebuse koostamine võib nõuda rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamine. (p 26)


Vastustaja otsus jätta projekteerimistingimused kooskõlastamata ei olnud õiguspärane. Vastustaja lähtus eeldusest, et kinnistule suvila rajamine on igal juhul lubamatu, kuna kinnistu on üleni kaetud kadastike elupaigatüübiga. Kolleegium leiab aga, et suvila rajamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. (p 12)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Natura võrgustiku abil kaitstakse selliseid elupaigatüüpe, mis on üleeuroopalises kontekstis ohustatud, st eeldatavasti nende pindala väljaspool kaitsealuseid alasid väheneb ja/või seisund halveneb. Seetõttu on oluline, et nende pindala Natura võrgustikku arvatud aladel oleks stabiilne või suureneks. Otsustades selle üle, kas elupaigatüübi pindala on stabiilne või suurenemas ja milline on elupaigatüübi seisund alal, tuleb lisaks juba toimuvatele ja alles kavandatavatele elupaigatüüpi mõjutavatele tegevustele arvestada ka ettenähtavate arengutega, mida põhjustavad erinevad antropogeensed või looduslikud protsessid (nt kliimamuutus, karjatamine või selle lakkamine, elupaigatüübi võsastumine). (p 22)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)


LKS § 32 lg-te 1 ja 2, § 3 lg 1, § 14 lg 1 p 7 ja lg 2 abil täidab Eesti riik talle Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1992. a direktiiviga 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale olulist mõju kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse eesmärgile avaldab. Pädevad riigisisesed asutused saavad kavale või projektile nõusoleku anda alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

Seega tuleb otsustusprotsessis esmalt selgitada, kas kavandatav tegevus võib Natura alale olulist mõju avaldada (n-ö Natura eelhindamine). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb asjakohase hindamise (n-ö Natura hindamise, mis tehakse keskkonnamõjude hindamise – KMH – menetluses) käigus välja selgitada mõju ulatus. Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Ala terviklikkusele avalduva mõju kindlaks tegemisel on keskne tähendus ala kaitse eesmärkidel. (p 14)

Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, KMH, peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

Arvestades Euroopa Kohtu selgitusi Waddenzee ja Białowieża metsa asjades ning proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu art 5 lg 4), on selge, et negatiivseks mõjuks asjaomase ala terviklikkusele, sh elupaigatüübi osaliseks pöördumatuks hävimiseks asjaomasel alal Sweetman jt otsuse tähenduses, ei pruugi olla kuitahes väikesel alal taimestiku asendamine ehitisega. Tegevuse negatiivset mõju ala terviklikkusele loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes saab sedastada juhul, kui negatiivne mõju elupaigatüübile või liigile on oluline. (p 18)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kavandatava tegevuse mõju olulisuse hindamiseks tuleks välja selgitada, kui suurt ala suvilaehitus kokku mõjutaks. Oluline pole seejuures üksnes suvila (ja võimaliku kõrvalhoone), vaid ka kinnistusiseste teede, suvilat teenindavate rajatiste, prügikonteinerite ja õueala alla jääv ala. Seejuures ei pruugi elupaigatüüp kogu õueala raames hävida, kui õueala kasutamiseks on võimalik seada elupaigatüübile omaste liikide säilimist tagavaid tingimusi. (p 21)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

3-17-1930/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2019

Ehitusprojekti lahenduses kahe korpuse (ehk ehitusprojekti sõnastuses kahe majaosa või hooneosa) ühendamine galeriiga ei ole praegusel juhul piisav, et pidada neid üheks hooneks, olgugi et galerii kaudu on kavandatud ka sissepääs hoonetesse. Praegusel juhul on otstarbe, eesmärgi ja kasutamise viisi poolest tegemist kahe hoonega. Hooned on ülekaalukas osas üksteisest välispiiretega eraldatud, eraldi vundamentidel ning eraldi siseruumidega. Galerii ei loo praegusel juhul üht terviklikku siseruumi (ka ei ole galerii põhieesmärgiks nt tekitada liikumisvõimalus ühest hoonekorpusest teise) ning selle ühenduslüli osakaal on liiga väike. Kui galeriid poleks, puuduks korpustel ühine sissepääs ning hooneid saaks kasutada eraldi.

Näiliselt nõuetekohaselt ühe hoone tekitamine olukorras, kus sisuliselt plaanitakse rajada kahte hoonet, ei ole lubatav, kui sellise lahenduse eesmärk on minna mööda õigusaktiga kehtestatud hoonete arvu piirangust. (p 12)


Koosmõjus muude ehitist iseloomustavate näitajatega võib hoonesse kavandatud lisakorrus mõjutada kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldada mõju naabrite õigustele. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-17-981/16, p 11). Ka hoone korruselisust käsitlevad planeeringu nõuded võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse (vt RKHK otsus asjas nr 3-14-52416/72, p 15). (p 13)

Kaitstav õigus võib muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). (p 14.1)


Koosmõjus muude ehitist iseloomustavate näitajatega võib hoonesse kavandatud lisakorrus mõjutada kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldada mõju naabrite õigustele. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-17-981/16, p 11). Ka hoone korruselisust käsitlevad planeeringu nõuded võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse (vt RKHK otsus asjas nr 3-14-52416/72, p 15). (p 13)

Koormusnormid (nt üldplaneeringu vastav osa) loovad kaebajatele subjektiivse õiguse selleks, et nende elamute lähedusse ei ehitataks liiga palju kortereid. Kaitstav õigus võib muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). (p 14.1)


EhS sätetest ei tulene, et ehitusloa andmisel ei tuleks lisaks detailplaneeringule arvestada kehtiva üldplaneeringu ja muude asjassepuutuvate õigusaktide nõudeid (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). Detailplaneeringu suurema täpsusastme tõttu tuleb üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastuolu korral üldjuhul lähtuda detailplaneeringust. Praegusel juhul ei nähtud detailplaneeringus koormusindeksit ette, st detailplaneering oli selles küsimuses neutraalne. Seega tuli lähtuda nii detailplaneeringust kui ka üldplaneeringust. (p 14.2)


Rahuldamata jääb kaebajate taotlus märkida, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kolleegium jääb RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-37-16 p-s 26 esitatud seisukohtade juurde. (p 17.3)

3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019

Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)


Vt p 12.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.


Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)


Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)


Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust.

Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)


Vt p 8.

Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)


Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid.

Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)


Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1).

Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju.

Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)


Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1)

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)


Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)

3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019

Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.


Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)


Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.

Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


Vt p 17.

Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.


Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


3-16-1874/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2019

Vt RKHK otsus asjas nr 3-16-2514. (p 12)

Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)


Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14)


Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14)

Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)


3-16-1267/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019

Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)

Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)


Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.

Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)


Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.

Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)

Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 1^1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)


3-16-647/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2019

KNS § 4 lg 1 p 5 järgi (vt ka KNS § 3 lg 7 p-d 1 ja 2) saab nime määrata kas a) olemasolevale sadamale või b) planeeritud sadamale ehk sadamale, mida ei ole varem olemas olnud, kuid mille rajamist kavandatakse. (p 8)

KNS § 4 lg 1 p 5 näeb ette nime määramise planeeritud sadamale. Seejuures ei ole seisukoht, nagu eeldaks planeeritud sadam kui kohanimeobjekt kohanimeseaduse tähenduses planeerimismenetluse läbiviimist, põhjendatud. Kohanimeseadusest ega sadamaseadusest ei tulene, et nime saaks määrata vaid planeerimisseaduse mõttes (vt nt PlanS § 56 lg 1 p 2, § 75 lg 1 p 1 ja § 125 lg-d 1, 2) planeeritud sadamale. Määratlus „planeeritud“ on KNS § 4 lg 1 p 5 puhul tõlgendatav viisil, et sadam oleks nime määramiseks piisaval määral kavandatud.

Isegi juhul, kui sadama rajamine eeldab mõnel konkreetsel juhul planeerimismenetluse läbiviimist, on kohalikul omavalitsusel ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu võimalik nimeobjektile nimi määrata enne planeeringu kehtestamist. (p 9)


Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda.

Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)


Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub aga seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda.

Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)

Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)


Vastustajal on võimalik otsustada sadamale nime määramine enne sadamana tegutsemiseks vajalike muude tingimuste täitmist juhul, kui ta annab nime määramise haldusakti koos kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p-d 2 ja 3).

Vastustaja saanuks otsuses, millega ta määrab kaebaja planeeritavale sadamale nime, seada tingimuse, et otsus jõustub, kui kaebajal on täidetud muud sadama sadamaregistris registreerimiseks vajalikud tingimused. Nime määramine kõrvaltingimusega on sadama sadamaregistris registreerimise eesmärgi täitmiseks piisav. (p 13)


Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)

3-16-799/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.03.2019

Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)


Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista.

Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)


Kolmanda isiku vaikimisi, ilma määrust tegemata kaasamine ei ole õiguspärane. HKMS § 21 lg 3 näeb ette, et kolmanda isiku kaasamise määruse peale võivad teised menetlusosalised esitada määruskaebuse. Kolmanda isiku määrusega kaasamine tagab, et menetlusosalised on kursis menetlusse kaasatud kolmandate isikute ringiga, teavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimise võimalikkusega ja saavad vajaduse korral kaasamise vaidlustada. HKMS § 120 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kohtul kolmandad isikud kaasata juba enne kaebuse menetlusse võtmist, kui nende seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust. Kohus saab kolmanda isiku kaasata ka selleks, et kuulata ära tema seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (vt ka HKMS § 252 lg 1). Kolmanda isiku nõuetekohane kaasamine hoiab ära vaidlused selle üle, kas ta saab kasutada menetlusosalistele tagatud õiguseid, mh edasikaebamise õigust ja õigust nõuda menetluskulude hüvitamist.

Praegusel juhul pole siiski kahtlust, et kolmanda isiku menetluses osalemine on olnud põhjendatud, mistõttu saab ta menetluskulude jaotamise kontekstis lugeda vaikimisi kolmanda isikuna kaasatuks (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-15, p 13). (p 8)


Kehtiva HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja. Praegusel juhul tuleb HKMS § 285 lg 1 alusel kohaldada menetluskulude jagamisele aga HKMS § 108 lg 4 v.r, mille kohaselt kandis kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Enne 1. jaanuari 2018 polnud seadustikus sätestatud alust jätta menetluskulud kaebuse tagastamise korral kaebaja kanda. Sellist võimalust ei saanud tuletada ka HKMS § 108 lg 4 v.r kohaldamisest kaebuse tagastamisele analoogia korras (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-33-09, p 13). (p 9)


Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. (p 10)


Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 10)

3-18-982/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.01.2019

Kuna kaebuses taotletud haldusakt on antud, tuleb asja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata lõpetada. Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 9 ja 10)


Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda (vrd HKMS § 108 lg 6). Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p 10)

3-16-1050/68 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2018

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p 22)

Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Ekslik on seisukoht, et järelevalvemenetluses ei saa kohustada ehitusloa omanikku loa saanud ehitusprojektist kõrvale kalduma. On olukordi, kus ehitusjärelevalve asutus ei saa piirduda üksnes formaalse kontrolliga, kas ehitamine vastab ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektile, mis ei pruugi veel olla koostatud ehitamist võimaldavas täpsusastmes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada järelevalve eesmärki. Kuna praegusel juhul ei sisaldanud ehitusloa aluseks olnud projekt vundamendi deformatsioonivuugi lahendust, ei saa pelgalt deformatsioonivuugi lahendust puudutav ettekirjutus olla ehitusloaga vastuolus. Tööprojektis kajastatud deformatsioonivuugi lahendus ei muutnud ega mõjutanud praegusel juhul ka muid ehitusloa andmise aluseks olnud projektis ettenähtud lahendusi. (p 19)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded ehitusprojektile“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral.

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine.

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p-d 20–22)


Ehitusprojekti detailsus on erinevates staadiumites (eel-, põhi- ja tööprojekt) erinev. Eelprojektis esitatakse ehitise arhitektuurilahendus ja insener-tehniliste lahenduste põhimõtted, mida täpsustatakse järgmistes staadiumites („Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lg 1). Põhiprojekti staadiumis esitatakse ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab määrata ehitise maksumust, korraldada ehitushanget ja koostada hinnapakkumust („Nõuded ehitusprojektile“ § 9 lg 1). Alles tööprojektis tuleb esitada ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab nõuetekohaselt ehitada. Tööprojektis täpsustatakse eelnevate staadiumite lahendusi selliselt, et ehitis oleks võimalik valmis ehitada („Nõuded ehitusprojektile“ § 10 lg-d 1 ja 3). Eelneva staadiumi ehitusprojekt on siduvaks lähteülesandeks järgneva staadiumi projekti koostamiseks („Nõuded ehitusprojektile“ § 5 lg 3).

Ehitusloa taotlemisel võib piirduda eelprojekti esitamisega. Ehitusloa taotlemisel esitatavas ehitusprojektis esitatakse ehitise kohta need andmed ja ehitusprojekti osad, mis on asjakohased ja mida on otstarbekas ja võimalik määrata („Nõuded ehitusprojektile“ § 14 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatav projekt peab vastama EhS § 13 nõuetele, sealjuures peab ehitusloa andjal olema võimalik selle alusel kontrollida vähemalt ehitise põhilahenduste ohutust.

Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1). (p-d 16–18)


Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on järelevalvemenetluses võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. (p 22)


Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1, RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9 ja otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 37). (p 18)

Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine. (p 21)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kohalikule omavalitsusele on pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle (ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (EhS § 11 lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt KorS § 4). Ehitusseadustiku eelviidatud sätted kaitsevad ka naaberhoone omanike õigusi. (p-d 10 ja 12)


Kolleegium ei pea põhjendatuks, et kolmanda isiku esindajal kulus kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamiseks. (p 34)

3-15-2595/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16)

RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)

Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18)

Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)

3-14-50103/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018

Kuna kontrollaktis kajastatakse tuvastatud asjaolusid ja kavandatava tulevase maksuotsuse sisu, on kontrollakti kohta eriarvamuse esitamiseks tähtaja andmine efektiivne ja kohane viis MKS § 13 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamise võimaldamiseks. Sellegipoolest ei ole maksuhalduril keelatud vajaduse korral koguda tõendeid ka pärast kontrollakti koostamist. Ent ka sellisel juhul peab maksukohustuslasel olema võimalus nende tõendite kohta arvamust avaldada. Selleks peab maksukohustuslasele olema arusaadav, mida nende tõenditega tõendada soovitakse. (p 10)

MKS § 491 lg 2 sätestab võimaluse anda suulisi seletusi telefonitsi või muu tehnilise lahenduse abil, kui menetleja ja seletuste andja viibivad erinevates haldusüksustes. Praegusel juhul toimunud videosild MTA erineva asukohaga büroode vahel vastab MKS § 491 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Seega võis MTA nendele seletustele tugineda. (p 12)


MKS § 72 lg 3 nõuab vaatluse läbiviimiseks üldjuhul maksumaksjale kirjaliku korralduse esitamist, kuhu on märgitud vaatluse eesmärk. Olukorras, kus vaatluse läbiviimiseks ei esitatud kirjalikku korraldust, on maksukohustuslasel õigus nõuda tagantjärele selle kirjalikku põhjendamist. MTA ei esitanud vaatluse kohta kirjalikku korraldust ja viitas tagantjärele selle põhjendustena varasemale korraldusele, mille alusel viidi läbi varasem vaatlus. MKS § 72 lg 1 annab maksuhalduri ametnikele õiguse siseneda vaatluse läbiviimiseks maa-alale või ruumi, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus ja kuhu tavapäraselt on juurdepääs kõrvalistele isikutele piiratud. Seejuures võib vaatlus toimuda seaduses sätestatud juhtudel ka ette teatamata. Seega on vaatlus menetlustoiming, mis võib maksukohustuslase või temaga seotud isikute õigusi oluliselt riivata. Vaatluse põhjendamine peab võimaldama selle õiguspärasust kontrollida. Pole alust arvata, et varasemas korralduses toodud vaatluse eesmärk – teha kindlaks kontrolliperioodil soetatud seadmete olemasolu ja tegelik kasutus – oleks olnud hilisema vaatluse teostamise ajal ebaõige või kaebajale arusaamatu. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendamiskohustuse täitnud. Selguse huvides tuleks vältida juba täidetud korralduse kasutamist uue menetlustoimingu põhjendamiseks. Seda eriti juhul, kui täidetud korraldusega pandi maksukohustuslasele erinevaid kohustusi ja nähti ette ka sunniraha kohaldamise võimalus. Maksuhaldur peab tagama, et põhjendused puudutaksid konkreetset menetlustoimingut ja oleksid sellistena kohustatud isikule arusaadavad. (p-d 13 ja 14)


Vastuses kassatsioonkaebusele väidab MTA, et kaebajal tekkis maksueelis, sest äriühing on deklareerinud sisendkäibemaksu samas suuruses käibemaksuga ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et äriühingul tekkis õigus sellises suuruses sisendkäibemaksu deklareerida. MTA väited kujutavad endast täiesti uut maksudest kõrvalehoidumise koosseisu. Maksuotsuses on MTA pidanud tehingute sellisel viisil vormistamise põhjuseks PRIA-lt toetuse saamist ja määranud maksu põhjusel, et kaebaja pole saanud müügiarvet äriühingult. Riigikohtul pole võimalik MTA esitatud uusi faktiväiteid kontrollida. Samuti ei saa heita haldus- ja ringkonnakohtule ette, et nad pole kontrollinud asjaolusid, millele maksuhaldur pole tuginenud. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et asjas pole tuvastatud kaebaja maksueelist seoses teise äriühingu esitatud arvete kajastamisega sisendkäibemaksuarvestuses. Järelikult ei saanud maksuhaldur keelata nende arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamist. (p-d 18 ja 19)


Kuna apellatsioonimenetluses oli kaebajal esindaja üksnes kohtuistungiks, aktsepteerib kolleegium kassatsiooniastmes suuremaid menetluskulusid (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). (p 22)

Kokku: 145| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json