3-12-201/117
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.11.2023 |
|
HKMS § 201 lg 3 kohaselt peab ringkonnakohus põhjendama, kui ta asub teistsugusele seisukohale kui halduskohus. Samuti on ringkonnakohtul kohustus põhjendada, miks ta ei nõustu menetlusosalise väidetega (HKMS § 185 lg 1 ja § 165 lg 1 p 4). Ringkonnakohus pole põhjendamiskohustust rikkunud, kui ta ei ole tuginenud ühelegi maksustamise aluseks olevale materiaalõiguse normile olukorras, kus apellatsioonimenetluses pole halduskohtule ette heidetud maksukoosseisude valesti mõistmist (vrd RKHKo nr 3-3-1-78-16). (p 15)
Kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (RKHKo nr 3-3-1-76-14, p 29). HKMS § 62 lg 2 teise lause alusel saab jätta tõendi kogumata üksnes siis, kui kohtu hinnangul on juba piisavalt tõendatud see, mida tõendi esitaja või selle kogumise taotleja soovib selle tõendiga tõendada (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19 ja RKHKo nr 3-20-556/72, p 13). (p 17)
Kuigi HKMS § 109 lg-s 1 pole täpsustatud, kas menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb esitada üksnes selles kohtuastmes kantud kulude kohta või ka varem kantud kulude kohta, ei oleks mõistlik nõuda varasemate kulude kohta igas kohtuastmes menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide uuesti esitamist. See koormaks asjatult toimikut korduvate dokumentidega. Samuti on asjakohane märkida, et TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuigi see säte ei kohaldu halduskohtumenetluses, ei õigusta erinevat lähenemist selles küsimuses ükski halduskohtumenetluse eripära. (p 24)
HKMS § 108 lg 61 kohaselt võib jätta vastustaja kanda tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. Kui kohtumenetluses leitakse, et asjaolud, millele haldusaktis tugineti, on tõendatud ka siis, kui jätta jälitustoimingutega kogutud teave tõendikogumist välja, ei ole tegemist niisuguse olukorraga. (p 29)
Üksnes väljamõistetud menetluskulusid suurendades tuleb õigusabikulud jätta kaebaja enda kanda, sest kaebuse sisulise rahuldamise proportsioon ei muutunud (vrd TsMS § 178 lg 4). Põhjendatud on siiski vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv suuruses, mis oleks tulnud tasuda ka üksnes menetluskulude väljamõistmist vaidlustades. (p 30)
|
3-16-1267/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)
Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.
Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 11 sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 11 alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.
Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)
Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)
|
3-17-643/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.03.2018 |
|
Kohtulahendi täitmise menetluses ei ole kohane arutada, kas jõustunud kohtulahendiga säilitati haldusorganile piisav otsustusruum või oleks valikuvõimalusi tulnud jätta rohkem. Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)
Sh planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust arvestades on põhjendatud rahuldada trahvitaotlus ja määrata vastustajale RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahv 7000 eurot.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16.
Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)
Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. PlanS kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 45 p 2 sätestas kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 1. juuliks 2007. (p 13)
Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud.
Kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada. Kaebajal oleks seejärel olnud võimalik taotleda volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Praegu puudub endiselt volikogu sisuline otsus vastuvõetud planeeringu kohta, mistõttu kaebajal ei ole jätkuvalt võimalik pöörduda sisulises küsimuses ka kohtusse. (p 11)
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Halduskohtul ei ole kohtulahendi täitmise menetluses ning ringkonnakohtul ei ole määruskaebuse lahendamise menetluses kohustust anda menetlusosalisele tähtaega kuludokumentide esitamiseks. Menetlusosaline peab ise hoolitsema selle eest, et kuludokumendid saaks esitatud trahvitaotlust või määruskaebust lahendavale kohtule (vrd RKHK seisukohad asjades nr 3-3-1-6-15 ja nr 3-17-1206/20). (p 15)
|
3-17-1206/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.01.2018 |
|
Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)
Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.
Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb üldjuhul esitada koos määruskaebusega. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)
Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 9 ja 10; määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.
|
3-3-1-21-15
|
Riigikohus |
15.10.2015 |
|
Kui kohus lahendab ettevalmistavas menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust ning peab vajalikuks puudutatud isiku seisukoha väljaselgitamist, tuleb nimetatud isik HKMS § 120 lg 1 p 7 tuginevalt kaasata määrusega menetlusse kolmanda isikuna.(p 12)
Asjaolude kogumist nähtuvalt – sihtasutuse õigusi ja kohustusi vahetult puudutava esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine, selle taotluse lahendamine ettevalmistavas menetluses, taotluse kohta seisukoha esitamise kohtunõude saatmine – on ilmne, et kohus on vaikivalt kaasanud sihtasutuse kolmanda isikuna. Kaasamise määruse puudumine ei saa nendel asjaoludel olla kolmanda isiku menetluskulude üle otsustamisel määrava tähendusega. Halduskohtu esitatud seisukoha nõuet sihtasutusele kui "võimalikule kolmandale isikule" tuleb selles asjas lugeda menetlusse kaasamise toiminguks.(p 13)
Menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid on esitatud hilinenult, kuid seda kohtu vea tõttu. Kuna halduskohus jättis vastuolus HKMS § 153 lg s 2 sätestatuga kaebusest loobumise avalduse esitamisest teatamata, ei olnud sihtasutusel võimalik menetluskulude väljamõistmist taotleda ja kuludokumente esitada. Seega tuleb aktsepteerida sihtasutuse õigust esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid koos määruskaebusega menetlust lõpetava määruse peale. (p 14)
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on varem leidnud, et "menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav" (vt Riigikohtu 15. detsembri 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). (p 16)
|
3-3-1-6-15
|
Riigikohus |
18.05.2015 |
|
Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu määruskaebuse menetlemisele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. Apellatsioonimenetluse reeglitest mõningane kõrvalekaldumine põhineb seadusel ja on Riigikohtu arvates õigustatav ka vajadusega lahendada määruskaebused ökonoomselt ja kiiresti. (p 8)
Erinevalt apellatsioonimenetlusest (halduskohtumenetluse seadustik § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9)
Määruskaebemenetluses peab menetlusosaline arvestama sellega, et kohtul tuleb menetlust lõpetavas määruses jaotada ka menetluskulud (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 109 lg 2). Ringkonnakohtul on õigus vajaduse korral täiendavaid dokumente küsida, mitte kohustus seda teha (HKMS § 210 lg 4 teine lause). Erinevalt apellatsioonimenetlusest (HKMS § 193) ei ole määruskaebemenetluses nähtud ette korraldava määruse tegemist kohtukoosseisu, asja läbivaatamise vormi ja otsuse teatavakstegemise aja kohta. Kui kohus ei anna määruskaebemenetluses kuludokumentide esitamiseks tähtaega, võib kuludokumente esitada kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja võtab kuludokumentide koos määruskaebusega esitamata jätmisel riski, et kohus lõpetab menetluse ja jaotab menetluskulud ning määruskaebuse esitaja jääb kuludokumentide esitamise võimalusest ilma. (p 9)
HKMS § 51 lg-s 1 on sätestatud põhimõte, et menetlusosalised ei tohi oma avalduste esitamisel põhjendamatult viivitada. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine koos määruskaebusega või võimalikult kiiresti pärast seda ei ole menetlusosalist ülemäära koormav. Kui menetluse jooksul peaks tekkima võimalus ja vajadus esitada täiendavaid seisukohti, näiteks vastusena teiste menetlusosaliste seisukohtadele, on võimalik taotleda ka täiendavalt tekkinud menetluskulude väljamõistmist. (p 10)
HKMS § 136 teise lause järgi võib kohus lihtmenetluses anda tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, kuid ei pea seda tegema. Sellega on lihtmenetluses sätestatud erand HKMS § 109 lg-st 1. (p 11)
Kui kohus on jätnud menetluskulud menetlust lõpetavas määruses jagamata, on menetlusosalistel võimalik taotleda täiendava määruse tegemist (HKMS § 170 lg 1 p 3, § 178 lg 3) ning esitada koos täiendava määruse taotlusega ka kuludokumendid. Kohtul tuleb sellisel juhul anda teistele menetlusosalistele võimalus menetluskulude kohta oma seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-4-13, p 27). (p 12)
|
3-3-1-65-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
KMS § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 22) Kui väidetavalt osutatud teenused pole identifitseeritavad, pole kontrollitav ka nende saamine. (p 20)
Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu "teadma pidamise" tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 25) (p 24)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
Juhul, kui pole tõendatud, kas väidetavaid teenuseid üldse osutati ja kas teenuseid osutasid väidetud äriühingud, tuleb teenuste väidetava osutamise eest tehtud väljamakse maksustada tulumaksuga. Tulumaksukohustuse kindlaksmääramine hindamise teel on teenuste osutamise eest tehtud väljamaksete puhul võimalik vaid erandina (vt otsus asjas nr 3-3-1-42-13, p-d 16–18). (p 21)
Teenuse puhul tulumaksu määramisel on erandina võimalik kohaldada hindamist, kui teenuse saamise fakti või teenust osutanud isikut ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada (otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Hindamist saab rakendada, kui sellega on võimalik välja selgitada tulumaksukohustuse puudumine või vähenemine (näiteks kui äriühing on teadaolevalt oma teenust nn variisiku kaudu kallimalt edasi müünud; kui teenuse osutaja on oma käivet deklareerinud, võimaldaks hindamine kõrvale jätta vahendava isiku ja lähtuda maksustamisel sisseostuhinnast). Sarnaseid asjaolusid arvestades on otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 lahendatud tulumaksukohustuse väljaselgitamise põhiküsimused (p-d 25–30 ja 32–42). (p 23)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-42-13 annotatsiooni.
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.
Käibemaksukohustuse väljaselgitamisel lasub põhjendatud kahtluse korral täiendava tõendamise koormus maksukohustuslasel. (p 19)
HKMS § 51 lg 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole üksnes avalduse hilinenult esitamise fakt avalduse menetlemata jätmiseks piisav. HKMS § 51 lg 4 kohaldamist on selgitatud otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 (p-d 24 ja 25). Olukorras, kus kohus ei ole võtnud seisukohta, kas menetlustähtaja rikkumine tõi kaasa menetluse viibimise, ei ole põhjendatud jätta avaldus menetlemata. (p-d 31, 33)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.
Vaidlustes maksukohustuse tuvastamise üle võib vaideotsus olla tõendiks. Kui kaebaja on sellise tõendi esitamisel selgitanud, kuidas ja millist asjaolu soovitakse vaideotsuse kui tõendiga kinnitada, peab kohus ka seda tõendit hindama HKMS §-s 61 sätestatud nõuete alusel. (p 18)
|
3-3-1-75-13
|
Riigikohus |
26.02.2014 |
|
Sõiduki käsutamise keelumärke kandmine liiklusregistrisse kitsendab sõiduki omaniku õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused omandile sätestab seadus (PS § 32). MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Sellel alusel ei tohi anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes täitetoimingut sooritada (otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45).
Täitetoiminguks loa andmise menetluses võib olla vajalik tegutseda kiiresti või piiratud teabe alusel, kuid see ei anna õiguslikku alust teha MKS § 130 lg s 1 sätestatud täitetoiminguid maksumenetlusvälise isiku vara suhtes.
Täitetoiminguks loa andmise menetluses võib olla vajalik tegutseda kiiresti või piiratud teabe alusel, kuid see ei anna õiguslikku alust teha MKS § 130 lg s 1 sätestatud täitetoiminguid maksumenetlusvälise isiku vara suhtes.
Sõiduki käsutamise keelumärke kandmine liiklusregistrisse kitsendab sõiduki omaniku õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused omandile sätestab seadus (PS § 32). MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Sellel alusel ei tohi anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes täitetoimingut sooritada (otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45).
Käsutamise keelumärke tõttu ei ole võimalik muuta sõiduki andmeid liiklusregistris. Seadusandja on andnud mõnedel juhtudel liiklusregistri andmetele õigusliku tähenduse, mistõttu võib keelumärke seadmine riivata sõiduki omaniku õigusi.
Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1 esimene lause). Menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt.
|
3-3-1-31-13
|
Riigikohus |
13.06.2013 |
|
Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri Menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna.
Selles vaidluses on määravad haldusasjades nr 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13 tehtud lahendites esitatud seisukohad MKS § 1361 tõlgendamise kohta. Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ettenähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Määruses haldusasjas nr 3-3-1-4-13 on selgitatud, et enammakse ei saa jõuda ettemaksukontole enne tagastus¬nõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud ning puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Maksu¬haldur ei ole ka praeguses asjas näidanud, et ta on alustanud uuel alusel uue kontrollimenetlusega. Seetõttu puudub alus maksu¬halduri esitatud ettemaksukonto arestimise taotluse rahuldamiseks.
|
3-3-1-4-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtu-vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjaliku menetluse puhul esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Menetluskulu dokumendid on esitatud tähtaegselt, kui need on esitatud küll pärast sisulise lahendi tegemist, kuid kohtu poolt antud tähtaja jooksul. Sellisel juhul ei ole asjakohane viidata ka tööpäeva lõpule, sest HKMS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi võib avaldust esitada kogu tähtaja vältel kuni kella 24.00-ni tähtpäeval.
MKS § 1361 lg 1 (redaktsioonis kehtivusega 01.01.2011 kuni 30.11.2012) ja § 130 lg 1 p 6 alusel on maksuhalduril halduskohtu loal õigus tulevase maksukohustuse täitmise tagamiseks arestida maksukohustuslase rahalisi nõudeid ja keelata isikul neid sisse nõuda. Rahandusministri 19.12.2008 määruse nr 51 "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" § 6 kohaselt hallatakse ettemaksukontol isiku rahalisi toiminguid. Maksukorralduse seadus ei näe ette ettemaksukonto arestimise võimalust. Isiku pangakonto arestimise võimalust sätestavat MKS § 131 lg-t 1 ei saa kasutada analoogia alusel ettemaksukonto arestimiseks. Ettemaksukonto arestimine ei ole siiski võimatu, sest kontol on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu ning seetõttu tuleb konto arestimist käsitleda ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduses. Ettemaksukonto arestimine kui isiku õigusi oluliselt riivav meede vajaks aga seadusandjapoolset reguleerimist.
Maksuhaldur ei pea loa taotlemiseks ootama, millal isik hakkab oma vara võõrandama ja muudab end maksejõuetuks. Kohtult võib taotleda luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks juba siis, kui on olemas põhjendatud kahtlused, näiteks käimasoleva maksumenetluse käigus kogutud tõendid, isiku ebausaldusväärne käitumine maksuõigussuhetes ja maksupettusele viitavad asjaolud.
Kohus peab loa andmisel arvestama, et täitmist tagavate toimingute sooritamine piirab maksukohustuslaste õigusi ja vabadusi. Seetõttu peab nende kohaldamine olema vajalik ja mõõdukas.
Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.
Tagastusnõude näol on tegemist isiku õigusega saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Eristada tuleb tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-89-06).
Maksuhaldur kontrollib tagastusnõude tuvastamisel enammakse olemasolu ja õigsust ning kui enammakset ei ole tekkinud, teeb selle kohta motiveeritud maksuotsuse. Maksuhaldur aktsepteerib tagastusnõuet, kui seda välistavaid asjaolusid ei tuvastata. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.
Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava taotluse (MKS § 106 lg 1). Käibedeklaratsiooniga (rahandusministri määrusega kehtestatud vorm KMD, RT I, 04.04.2012, 12) ei saa tagastusnõude täitmise taotlust esitada. Deklaratsiooni täitmise juhendi kohaselt tuleb enammakstud käibemaksu (sh ka eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamise taotlemisel esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole. Maksukohustuslane võib jätta enammakse ka tulevaste rahaliste kohustuste katteks.
Kui tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta, kohaldatakse § 106 lg tes 2, 21, 3 ja 7 ning §-s 107 sätestatut. Seega kehtivad ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta enammakse tuvastamise menetluses samad tähtajad. Käibemaksu tagastusnõude õigsust saab kontrollida maksimaalselt 120 päeva jooksul ning kui tähtaja peatamise alused puuduvad, tuleb 120 päeva jooksul tagastusnõue aktsepteerida või jätta aktsepteerimata ja teha kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmise taotluse olemasolu korral tuleb kontrollitud tagastusnõue viivitamata täita (MKS § 106 lg 2). Tagastusnõude seadusega sätestatud tähtaja jooksul täitmata jätmisel on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi (MKS § 116 lg 2).
Tagastusnõude kontrollimiseks ettenähtud tähtajaga arvestamata jätmist ei saa põhjendada võimalusega tagastusnõue arestida ja sellele täitemenetluse käigus nagu rahalisele nõudele sissenõuet pöörata (MKS § 34 lg 1). Käibemaksu tagastusnõude menetlemisel tuleb järgida MKS § des 106 ja 107 ning KMS §-s 34 ette nähtud erikorda ja -tähtaegu.
Tagastusnõude aktsepteerimine ja selle täitmine ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Selleks tuleb algatada vastav üksikjuhtumi kontrollimenetlus.
Kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur § 107 lg 3 alusel pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega tagastusnõude täitmise tähtaega ning anda tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta.
Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.
|
3-3-1-83-12
|
Riigikohus |
20.02.2013 |
|
Kuna kuludokumendid esitati kohtule enne kohtuvaidlusi, siis pidi ringkonnakohus neid menetluskulude jaotamisel arvestama. Ringkonnakohtu viga on võimalik kõrvaldada asja uueks läbivaatamiseks saatmata, sest Riigikohus arvestab ka asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtupoolse menetlusnormi olulise rikkumise põhjendamiseks. Samuti on saanud vastustaja kassatsiooniastmes piisava võimaluse kuludokumentide kohta seisukoha esitamiseks.
|
3-3-1-15-12
|
Riigikohus |
27.11.2012 |
|
Kui äriühingu seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks saab olla vaid kehtiv maksuvõlg. Seega tuleb kontrollioda, kas esineb kasvõi üks MKS § 96 lg-s 6 nimetatud alustest, mis välistab vastutusotsuse tegemise.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ning kohus ei saa anda ka luba vastutava isiku suhtes täitetoimingu sooritamiseks.
Kui maksuhaldur on esitanud halduskohtule taotluse loa saamiseks täitetoimingute teostamiseks, siis selle taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale saab määruskaebuse esitada maksuhaldur või maksukohustuslane. Muudel isikutel nende määruste peale määruskaebuse esitamise õigust ei ole.
MKS § 1361 lg 1 alusel hüpoteegi seadmiseks loa andmise määrus saab puudutada selles nimetamata isikut juhul, kui isik on üks kinnistu kinnistusraamatusse kantud omanikest. Kui kohtulik hüpoteek on kinnistusraamatu ebaõige kande tõttu seatud ühisvarale, siis on võimalik nõuda AÕS § 65 lg 1 järgi kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks) nõusolekut riigilt (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kui isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Lahendust on võimalik leida ka kohtuväliselt, kuna Maksu- ja Tolliametil on õigus kohtulikust hüpoteegist loobumiseks KRS § 34 lg 21 järgi esitada kinnistusregistrile notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud kinnistamisavaldus. Ühisvara koormamise korral on võimalik oma õigusi kaitsta ka täitemenetluse seadustiku §-s 222 sätestatud hagi esitamisega vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks.
Vastavalt 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg-le 1 kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute puhul menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku.
Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt ei mõisteta menetluskulusid välja kui ei ole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja. Siiski on Riigikohtu halduskolleegium pidanud põhjendatuks mõista välja tasutud riigilõiv olukorras, kus kaebaja selles asjas kohtule kuludokumente ei esitanud (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-90-10, p 21; otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 15).
Üldjuhul ei tohiks kohus täitevvõimu tegevusse ennetavalt sekkuda ega anda eelhinnangut kavandatava akti õiguspärasusele. Selliste täitetoimingute jaoks luba andes, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist, peab halduskohus kaaluma, kas: maksuhaldur kontrollib maksude tasumise õigsust (MKS § 1361 lg 1); kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on rahalise nõude või kohustuse määramine (MKS § 1361 lg 1); kontrollimisel on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus; sundtäitmise võimatus (või oluline raskenemine) tuleneb maksukohustuslase tegevusest (MKS § 1361 lg 1); esineb kasvõi üks MKS § 96 lg-s 6 nimetatud alustest, mis välistab vastutusotsuse tegemise; isik, kellele vastutusotsust tahetakse teha, vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest; maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98) ei ole möödunud; MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on enne maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes alustatud sissenõudmist ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või on maksumaksjale või maksu kinnipidajale välja kuulutatud pankrot (§ 96 lg 5); vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (vt otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11); halduskohtule esitatavas taotluses on MKS § 1361 lg 2 p 3 kohaselt märgitud ka andmed tagatise kohta, mille esitamisel maksuhaldur lõpetab täitetoimingud.
Täitetoimingu sooritamiseks loa andmisel tuleb kohtumääruse resolutsioonis märkida kohtuliku hüpoteegi summa, sest vastasel juhul on riigil võimalik kinnistusosakonna poole pöörduda mistahes suurusega kohtuliku hüpoteegi sissekandmiseks. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tulevast rahalist nõuet tagav toiming, millega ei tohi isikut üle põhjendatud ulatuse koormata.
Loa andmine täitetoiminguks on kaalutlusotsus, mille puhul tuleb kohtul hinnata nii taotluse rahuldamise eelduste täidetust, kui arvestada ka kohaldatava meetme põhjendatust ja proportsionaalsust hüpoteegi summa osas (võrdluses maksukohustusega, mille täitmist soovitakse tagada).
Riigikohtu praktikas on leitud, et hagejal tuleb juba hagi tagamise taotluses arvestada ületagamise keeluga. Kohtul tuleb seda kontrollida ja vajadusel anda hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt määruses asjas nr 3-2-1-162-09). Samuti on asutud seisukohale, et vara arestimisega kaasnev põhiõiguse riive ei tohi olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks (vt määruses asjas nr 3-1-1-1-12). Ka maksuasjades täitmist tagavate toimingute tegemisel kehtivad need põhimõtted.
Kui äriühingu seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks saab olla vaid kehtiv maksuvõlg. Seega tuleb kontrollioda, kas esineb kasvõi üks MKS § 96 lg-s 6 nimetatud alustest, mis välistab vastutusotsuse tegemise.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ning kohus ei saa anda ka luba vastutava isiku suhtes täitetoimingu sooritamiseks (vt otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11).
|
3-3-1-12-12
|
Riigikohus |
14.05.2012 |
|
Eesti tulumaksusüsteemis on juriidilise isiku maksuobjekt loetletud ammendavalt. Juriidilistel isikutel ei tule tulumaksu tasuda mitte tuludelt - kasumilt, vaid n-ö jaotatud kasumilt. Sisuliselt on juriidiliste isikute maksustamisel tegemist kasumijaotusmaksuga. Nimetatud eripära tõttu tuleb maksuhalduril ja kohtutel tõkestada kasumi varjatud jaotamine. Seejuures tuleb tugineda TuMS §-dele 48-52, kus on ammendavalt loetletud maksuobjektiks olevad väljamaksed.
Kui ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ei ole tulumaksu tasutud, määrab maksusumma maksuhaldur. TuMS § 51 lg 2 p 3 saab kohaldada kui tehingut tõendav algdokument ei vasta raamatupidamisseaduse nõuetele. Kui ostja on kauba eest maksnud ja kaup on olemas, siis tuleb tulumaks määrata hindamise teel. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral tulumaksukohustust. Kui ei ole selge tegelik müüja ega ka kauba olemasolu, tuleb väljamakse täies ulatuses maksustada tulumaksuga.
Tulumaksu ei määrata juhul kui algdokument ei vasta küll nõuetele, kuid tegemist on äriühingu töötaja tahtliku ründega äriühingu vara vastu. Kohtuasjas nr 3-3-1-60-11 tehtud otsuse p-s 31 on võetud seisukoha, kuidas pidi äriühing teada saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ei muudeta. Kui äriühingu töötaja mõistetakse süüdi seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest (KarS § 2172 lg 1), ei ole äriühingule tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel põhjendatud.
Maksukohustuse tekkimise seisukohalt ei ole oluline, kas äriühing oli oma tegevust nõuetekohaselt korraldanud ning teostanud järelevalvet oma töötajate üle olukorras, kus äriühingu töötaja paneb toime äriühingu vara vastase kuriteo.
Maksuhalduril on võimalik kohaldada MKS § 99 lg 1 p-i 5 kui on kahtlus, et äriühingu vastu on toime pandud kuritegu. Seejuures on oluline, et paralleelmenetluse korral, kus ühe ja sama maksuõigusnormide rikkumisega seotud faktilised asjaolud tuvastatakse ja neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult nii haldus- kui ka kriminaalmenetluses, ei saa maksuhaldur maksusumma määramise kohustust jätta täitmata, kui maksustamise alused on olemas.
Juriidilise isiku vara ja kasumi vähenemist võivad põhjustada mitte üksnes vargus karistusseadustiku (KarS) § 199 mõttes, vaid kõik varavastased süüteod - nii omandivastased (sh vargus) kui ka varaliste huvide vastased süüteod (kelmus, väljapressimine, ebaseaduslik kasutamine ja usalduse kuritarvitamine). Oluline on eristada varavastastest süütegudest majandusalaseid süütegusid, kus kaitstav õigushüve on lõppkokkuvõttes maksutulude korrapärane laekumine. Oluline on seegi, et kelmuse ja maksualaste süütegude piiritlemisel tuleb maksupettus kvalifitseerida maksualase süüteona. Maksusüütegude ja kelmuse eristamisel on aga oluline, kas pettus on suunatud maksutulude laekumise või kolmanda isiku vara vastu (vt ka kohtuotsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 11.4).
Kehtiva HKMS eelnõu 902 SE seletuskiri menetluskulude jaotuse osas selgitusi ei anna, kuid teeb viite Riigikogu menetluses olnud HKMS eelnõule 755 SE märkides, et võrdlev analüüs ja põhjendused Riigikogu menetluses muudetud sätete kohta on leitavad eelnõu 755 SE seletuskirjadest jm menetlusdokumentidest. Kuigi HKMS eelnõu 755 SE seletuskirja kohaselt on muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud, ei nähtu HKMS tekstist väidetava muudatuse elluviimist. HKMS v.r § 93 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 on tekstilt kokkulangevad. HKMS § 109 lg-s 1 on reguleeritud täiendavalt kuludokumentide esitamise tähtaeg nii suulises kui kirjalikus menetluses. HKMS § 109 ega ükski muu HKMS säte ei toeta põhimõttelist muutust menetluskulude kantuse osas ega anna põhjust senise kohtupraktika muutmiseks.
HKMS süstemaatiline tõlgendamine toetab senist seisukohta menetluskulude kantuse osas. HKMS § 101 lg-s 3 on märgitud, et igas kohtuastmes peab kohus arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta (sama sätestas ka HKMS v.r § 83 lg 5). HKMS § 109 lg 2 teise lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus (sama sätestas ka HKMS v.r § 93 lg 2 teine lause). HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Sellesisulist sätet HKMS v.r ei sisaldanud, kuid kohtupraktikas on sellist seisukohta teatud tingimustel aktsepteeritud (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-28-03). Seega nii HKMS v.r kui ka kehtiva HKMS järgi menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud.
|
3-3-1-85-11
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kui kohtult taotletakse rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamisel otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks võib teha ka vastustajale, kui rahasumma kindlakstegemine nõuaks kohtult suurt ajakulu, kuid sel juhul tuleb määrata summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.
Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
Kuna kohtul on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks, tuleb eelistada summa kindlaksmääramist kohtu poolt. Kui rahasumma kindlaksmääramise kohustus pannakse haldusorganile, võib tingimuseks seada, et asjakohased tõendid esitab haldusorganile kaebaja, kui see on võimalik ülemääraste jõupingutusteta.
Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohus muudab ATS § 135 lg 1 tõlgendamisel 02.11.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-10 võetud seisukohta, mille kohaselt ei ole lubatav teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetavast tasust maha arvata samal ajavahemikul mujal töötamise eest saadavat tasu.
ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine ei või tuua kaasa isiku põhjendamatut rikastumist. ATS § 135 lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtumit, kuid erisused ei ole piisavad selleks, et õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest. Lähtuda tuleb kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel.
Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud tasu väljamõistmisel on oluline kui suures ulatuses tuleb arvesse võtta teise tööandja poolt makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Tasu väljamõistmisel tuleb arvestada ka mitmeid asjaolusid, näiteks ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma tuluta oma tööjõu kasutamisest, ametniku töötamist juba teenistussuhte ajal teise tööandja juures, kulutusi teise tööandja juures töötamisega seoses. Tähelepanu tuleb pöörata ka HKMS § 61 lg-s 5 sätestatule.
Teenistussuhte lõppemise hetkeks välja teenitud palk ja hüvitis kasutamata puhkuse eest ole seotud ATS § 135 lg-s 1 sätestatud tasuga. Seetõttu ei saa neid selle sätte alusel välja mõistetavast tasust maha arvata.
Kuni 1. jaanuarini 2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuli menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Täpsemaid reegleid kirjaliku menetluse tarbeks ei sätestatud. Kirjalikus menetluses määras kohus HKMS § 201 lg 1 kohaselt tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
|
3-3-1-62-11
|
Riigikohus |
01.12.2011 |
|
Käesolevas asjas lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses ning andis määrusega menetlusosalistele taotluste esitamise tähtaja, teatas asja lahendamisest kirjalikus menetluses ja lõpplahendi kuupäeva. Ringkonnakohus paigutas selle määruse e-toimiku infosüsteemi. HKMS § 28 lg-st 6 ja HKMS § 201 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei ole praegusel juhul tegemist sellise menetlusdokumendiga, mis oleks tulnud menetlusosalisele kätte toimetada.
Halduskohtumenetluses on menetlustähtajad reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. TsMS § 63 reguleerib tähtaja kulgemist, kui tähtaeg on määratud menetlusdokumendis, mida ei pea kätte toimetama. Praegusel juhul on oluline, kas ja millal sai kaebaja teate selle kohta, et vastav määrus on e-toimiku infosüsteemi paigutatud. Teate saamist ei saa lugeda tõendatuks üksnes e-kirja väljasaatmisest tulenevalt.
Kui kaebajal ei olnud võimalik ringkonnakohtus esitada menetluskulude väljamõistmise taotlust, siis ei ole takistust selle taotluse lahendamisele kassatsioonimenetluses. Kui menetlusdokumentide õigel ajal esitamiseks ei olnud reaalset võimalust, ei piira HKMS § 93 lg 1 kulude väljamõistmist kõrgema astme kohtus.
Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus saab otsustada menetluskulude põhjendatuse üle, andmata hinnangut sellele, kas kaebaja viidatud seadusesätted olid sisulise vaidluse lahendamiseks asjassepuutuvad või mitte.
|
3-3-1-17-11
|
Riigikohus |
05.05.2011 |
|
Menetluskulude nimekirjas riigilõivu märkimata jätmine ei takista halduskohtus tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna (vt Riigikohtu . 09.02. 2011 otsust haldusasjas nr 3-3-1-90-10). Sellises olukorras riigilõivu väljamõistmine ei ole vastuolus HKMS § 93 lg 1 teises lauses sätestatuga, sest kaebuse menetlusse võtmisel lasub kohtul kohustus kontrollida riigilõivu tasumist. Ülejäänud menetluskulude kandmine selgitatakse välja HKMS § 93 lg-s 1 märgitud kohtukulude nimekirja ja dokumentide alusel.
Riigilõivu olemusest tulenevalt ei saa riigilõivu pidada üksnes osaliselt põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Seetõttu ei saa väljamõistetavat riigilõivu vähendada viitega kohtumenetluse vähesele mahule ja keerukusele.
Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus. Selle järel tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud ning eristada lõivukulud. Seejärel tuleb jaotada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega.
Riigilõivu olemusest tulenevalt ei saa riigilõivu pidada üksnes osaliselt põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Seetõttu ei saa väljamõistetavat riigilõivu vähendada viitega kohtumenetluse vähesele mahule ja keerukusele.
|
3-3-1-36-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
Käibemaksuseadus pole küll sõnaselgelt sätestanud maksuvabastust isikliku kasutusõiguse juhtudeks, kuid võrdlusest kasutusvaldusega, mis KMS § 16 lg 2 p 2 esimese lause kohaselt on maksuvaba, saab järeldada, et ka isikliku kasutusõiguse puhul kohaldatakse maksuvabastust. Juhtudel, kus isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, ei ole sisuliselt põhjendatud käibemaksuga maksustamise seisukohast erinev lähenemine kasutusõiguse ja isikliku kasutusvalduse seadmise juhtudele. Riigikohtu praktikas on korduvalt osutatud vajadusele arvestada maksustamisel tehingu majanduslikku olemust ja sisu. Samasugune lähenemine on põhjendatud ka asjaõiguslike instituutide olemuse hindamisel maksustamise aspektist.
EL direktiiv on otsekohaldatav, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud;
2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist;
3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud.
Direktiiv 2006/69/EÜ ei olnud tähtajaks üle võetud ning kehtiv siseriiklik õigus (KMS § 12 lg 4) ei olnud selle kohaldamise ajaks direktiiviga kooskõlla viidud.Direktiivist 2006/69/EÜ tuleneb üksikisikule kaitstav õigus. Direktiivi art 1 lg 3 punktiga "b" direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lisatud lõikest 6 tulenevalt võib liikmesriik selles sättes osutatud meetmeid (turuväärtusest lähtumine) võtta ainult juhul, kui kaupu tarnitakse või teenuseid osutatakse kellelegi, kellega on liikmesriigi määratluse kohased perekondlikud või muud tihedad isiklikud sidemed, juhtimisalastest, omandi-, liikmelisus-, rahalistest või õiguslikest suhetest tulenevad sidemed.Nimetatud sätte tähenduses võib tihedateks sidemeteks lugeda ka tööandja sidemed töövõtja, töövõtja perekonna või mõne muu töövõtjale lähedase isikuga.
Direktiiv annab liikmesriigile võimaluse võtta maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise tõkestamiseks meetmeid, et tagada maksustatava väärtuse vastavus turuväärtusele. Direktiivi sõnastus jätab liikmesriigile ka valikuvõimaluse, kuidas määratleda mõiste "tihedad sidemed".
Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamisega hilinemisel jäetakse taotletud menetluskulud välja mõistmata.
Käesolevas asjas oli käibe tekkimise ajaks (28. juuli 2008) saabunud direktiivi 2006/69/EÜ ülevõtmise tähtpäev, kuid Eestis jõustusid asjakohased õigusnormid alles 1. jaanuarist 2009. Seega polnud mitteseotud isikute vahelise tehingu puhul käibemaksu määramisel Euroopa Liidu õigusega kooskõlas mitteoleva KMS § 12 lg 4 kohaldamine õiguspärane. KMS § 12 lg 4 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega ulatuses, mis võimaldas tehinguväärtuse korrigeerimist mitteseotud isikute vaheliste tehingute puhul ning tuleb selles osas jätta kohaldamata.
|
3-3-1-13-06
|
Riigikohus |
04.04.2006 |
|
Kui kohtuasja õigeks lahendamiseks on vajalik täiendavate tõendite väljanõudmine ja neist tõenditest lähtumine, siis ei ole uurimisprintsiibist tulenevalt selleks mingit takistust. Menetlusosalisi sellega halvemasse olukorda ei seata. Asjaolu, et menetlusosalist esindab advokaat, ei takista kohtupoolset tõendite kogumist, kui kohus seda vajalikuks peab.
Eraõiguses on asutud seisukohale, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt Riigikohtu 21.12. 2005 otsust nr 3-2-1-137-05). Sama põhimõte kehtib ka avalikus õiguses.
Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on vaid isikul, kelle õigusi on rikutud. Kui ehitusloa taotleja on taotletava ehitisega analoogseid ehitisi ka varem rajanud ja kasutusele võtnud, on tõenäoline, et valmisehitamise järel võetakse ka see ehitis kasutusele, millele ehitusluba taotletakse. Seetõttu võib ehitusloa andmisega viivitamine olla kahju tekkimise põhjuseks. Kui ehitusloa väljastamisega viivitamine on põhjuslikus seoses kahju tekitamisega, on rikutud ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk muuhulgas ka ehitusloa taotleja kaitsmine kahju eest, mis tekiks juhul, kui ehitist õigeaegselt ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks. Sellisel juhul on kohalik omavalitsus käitunud ehitusloa menetlemisel õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses, mis toob endaga kaasa kahju hüvitamise kohustuse.
Kuna ehitusloa andmise otsustamine on diskretsiooniotsus, ei tähenda loa andmisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine tingimata seda, et ehitusluba tuleb anda.
Ehitusluba annab õiguse üksnes ehitamiseks, mitte selle ehitise kasutuselevõtmiseks või selles majandustegevuse alustamiseks.
Ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk võib muuhulgas olla ka loa taotleja kaitsmine kahju eest, mis võib tekkida juhul, kui ehitusloa taotleja õigeaegselt ehitist ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks.
Saamata jäänud tulu hindamine on reeglina komplitseeritud, sest kõiki asjaolusid, mis võinuksid ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärgi ülimalt keeruline või isegi võimatu tuvastada. Sellistel juhtudel on hüvitise suurus paljuski kohtu poolt kaalutlusõiguse alusel kindlaksmääratav. VÕS § 127 lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha.
Kui tegemist on tõenäolise kahju väljamõistmisega, siis määratakse see paljuski hinnanguliselt, sest sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui palju on tegelikult kahju saadud. On paratamatu, et olukorras, kus puuduvad veenvad tõendid kahju tuvastamiseks, lähtub kohus paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohtu otsustada jääb, milliseid seisukohti ta veenvamateks peab.
HKMS § 93 lg 7 näeb selgelt ette, et kohtukulude väljamõistmiseks peab isik ise aktiivsust ilmutama ja esitama kohtukulude nimekirja. Nende esitama jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Menetlusosalist esindav advokaat peab HKMS § 93 lg-st 7 teadlik olema ning sellest juhinduma.
|
3-3-1-92-04
|
Riigikohus |
02.03.2005 |
|
Kuna tagastamise küsimus ei ole lahendatud, siis ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe puudumise tõttu ei ole vaidlusaluse vara puhul tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga. Kuna isikul ei ole eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust tekkinud, ei saanud linnavalitsus talle ka kahju tekitada ja puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks.
Kuna ORAS § 7 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlla viimata, siis on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute kui endiste omanike, samuti neile isikutele kuulunud elamute üürnike olukord endiselt ebaselge. On võimalik, et nimetatud üürnikel, võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Sellest tulenevalt on võimalik moraalse kahju tekkimine seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu.
Ei ole välistatud, et kohtukulude nimekiri esitatakse alles kohtuistungil. Oluline on, et see toimuks enne kohtuvaidluste avamist. Samuti on oluline, et teised menetlusosalised saaksid kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ja kohtul oleks võimalik taotluse rahuldamist kaaluda.
|
3-3-1-87-04
|
Riigikohus |
28.02.2005 |
|
Avalik võim, täites konkursi korras avalik-õigusliku ameti kandja kohti, peab tagama sellel konkursil osalejatele konkursi õiguspärase läbiviimise. Eksami sooritajatel on õigus olla informeeritud hindamise aluseks olevatest kriteeriumitest. Kui hindamiskriteeriumitest teavitamise kohustust ega korda pole reguleeritud, tuleneb teavitamise kohustus halduse üldistest põhimõtetest ning teavitamine peab aset leidma mõistliku aja jooksul enne eksami toimumist. Hindamistingimuste eelneva teatavakstegemisega pannakse ka kõik eksamineeritavad võrdsesse olukorda.
Termini tõlkimisel määrab selle, kas tegemist on jämeda veaga või veaga, mis moonutab teksti tähendust, vandetõlgi eksami komisjoni lingvistilisi teadmisi hindav koosseis, kellel ei pea olema õigusalaseid teadmisi. Kuna see ei ole välistatud, oleks mõistlik juriidiliste eriteadmistega komisjoniliikme kaasamine õigusalase tõlke- või toimetusteksti hindamisele.
HKMS § 93 lg 7 kohaselt tuleb kohtule kohtukulude väljamõistmiseks esitada kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Hoolimata kassatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest, ei ole võimalik esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulusid välja mõista olukorras, kus kohtukulude kandmist tõendavad dokumendid esitatakse kohtule alles kassatsiooniastmes.
|