/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019
Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)
Vt p 12. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.
Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m^2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m^2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)
Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)
Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)
Vt p 8. Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)
Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid. Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)
Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1). Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju. Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)
Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1) Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)
Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)
3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid. Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
Vt p 17. Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.
Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
3-16-647/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2019
KNS § 4 lg 1 p 5 järgi (vt ka KNS § 3 lg 7 p-d 1 ja 2) saab nime määrata kas a) olemasolevale sadamale või b) planeeritud sadamale ehk sadamale, mida ei ole varem olemas olnud, kuid mille rajamist kavandatakse. (p 8) KNS § 4 lg 1 p 5 näeb ette nime määramise planeeritud sadamale. Seejuures ei ole seisukoht, nagu eeldaks planeeritud sadam kui kohanimeobjekt kohanimeseaduse tähenduses planeerimismenetluse läbiviimist, põhjendatud. Kohanimeseadusest ega sadamaseadusest ei tulene, et nime saaks määrata vaid planeerimisseaduse mõttes (vt nt PlanS § 56 lg 1 p 2, § 75 lg 1 p 1 ja § 125 lg-d 1, 2) planeeritud sadamale. Määratlus „planeeritud“ on KNS § 4 lg 1 p 5 puhul tõlgendatav viisil, et sadam oleks nime määramiseks piisaval määral kavandatud. Isegi juhul, kui sadama rajamine eeldab mõnel konkreetsel juhul planeerimismenetluse läbiviimist, on kohalikul omavalitsusel ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu võimalik nimeobjektile nimi määrata enne planeeringu kehtestamist. (p 9)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda. Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub aga seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda. Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10) Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
Vastustajal on võimalik otsustada sadamale nime määramine enne sadamana tegutsemiseks vajalike muude tingimuste täitmist juhul, kui ta annab nime määramise haldusakti koos kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p-d 2 ja 3). Vastustaja saanuks otsuses, millega ta määrab kaebaja planeeritavale sadamale nime, seada tingimuse, et otsus jõustub, kui kaebajal on täidetud muud sadama sadamaregistris registreerimiseks vajalikud tingimused. Nime määramine kõrvaltingimusega on sadama sadamaregistris registreerimise eesmärgi täitmiseks piisav. (p 13)
Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
3-16-1050/68 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2018
Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p 22) Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)
Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)
Ekslik on seisukoht, et järelevalvemenetluses ei saa kohustada ehitusloa omanikku loa saanud ehitusprojektist kõrvale kalduma. On olukordi, kus ehitusjärelevalve asutus ei saa piirduda üksnes formaalse kontrolliga, kas ehitamine vastab ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektile, mis ei pruugi veel olla koostatud ehitamist võimaldavas täpsusastmes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada järelevalve eesmärki. Kuna praegusel juhul ei sisaldanud ehitusloa aluseks olnud projekt vundamendi deformatsioonivuugi lahendust, ei saa pelgalt deformatsioonivuugi lahendust puudutav ettekirjutus olla ehitusloaga vastuolus. Tööprojektis kajastatud deformatsioonivuugi lahendus ei muutnud ega mõjutanud praegusel juhul ka muid ehitusloa andmise aluseks olnud projektis ettenähtud lahendusi. (p 19)
Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded ehitusprojektile“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine. Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p-d 20–22)
Ehitusprojekti detailsus on erinevates staadiumites (eel-, põhi- ja tööprojekt) erinev. Eelprojektis esitatakse ehitise arhitektuurilahendus ja insener-tehniliste lahenduste põhimõtted, mida täpsustatakse järgmistes staadiumites („Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lg 1). Põhiprojekti staadiumis esitatakse ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab määrata ehitise maksumust, korraldada ehitushanget ja koostada hinnapakkumust („Nõuded ehitusprojektile“ § 9 lg 1). Alles tööprojektis tuleb esitada ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab nõuetekohaselt ehitada. Tööprojektis täpsustatakse eelnevate staadiumite lahendusi selliselt, et ehitis oleks võimalik valmis ehitada („Nõuded ehitusprojektile“ § 10 lg-d 1 ja 3). Eelneva staadiumi ehitusprojekt on siduvaks lähteülesandeks järgneva staadiumi projekti koostamiseks („Nõuded ehitusprojektile“ § 5 lg 3). Ehitusloa taotlemisel võib piirduda eelprojekti esitamisega. Ehitusloa taotlemisel esitatavas ehitusprojektis esitatakse ehitise kohta need andmed ja ehitusprojekti osad, mis on asjakohased ja mida on otstarbekas ja võimalik määrata („Nõuded ehitusprojektile“ § 14 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatav projekt peab vastama EhS § 13 nõuetele, sealjuures peab ehitusloa andjal olema võimalik selle alusel kontrollida vähemalt ehitise põhilahenduste ohutust. Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1). (p-d 16–18)
Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on järelevalvemenetluses võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. (p 22)
Kohalikule omavalitsusele on pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle (ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (EhS § 11 lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt KorS § 4). Ehitusseadustiku eelviidatud sätted kaitsevad ka naaberhoone omanike õigusi. (p-d 10 ja 12)
Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1, RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9 ja otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 37). (p 18) Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)
Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine. (p 21)
Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)
Kolleegium ei pea põhjendatuks, et kolmanda isiku esindajal kulus kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamiseks. (p 34)
3-14-50103/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
Kuna kontrollaktis kajastatakse tuvastatud asjaolusid ja kavandatava tulevase maksuotsuse sisu, on kontrollakti kohta eriarvamuse esitamiseks tähtaja andmine efektiivne ja kohane viis MKS § 13 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamise võimaldamiseks. Sellegipoolest ei ole maksuhalduril keelatud vajaduse korral koguda tõendeid ka pärast kontrollakti koostamist. Ent ka sellisel juhul peab maksukohustuslasel olema võimalus nende tõendite kohta arvamust avaldada. Selleks peab maksukohustuslasele olema arusaadav, mida nende tõenditega tõendada soovitakse. (p 10) MKS § 49^1 lg 2 sätestab võimaluse anda suulisi seletusi telefonitsi või muu tehnilise lahenduse abil, kui menetleja ja seletuste andja viibivad erinevates haldusüksustes. Praegusel juhul toimunud videosild MTA erineva asukohaga büroode vahel vastab MKS § 49^1 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Seega võis MTA nendele seletustele tugineda. (p 12)
MKS § 72 lg 3 nõuab vaatluse läbiviimiseks üldjuhul maksumaksjale kirjaliku korralduse esitamist, kuhu on märgitud vaatluse eesmärk. Olukorras, kus vaatluse läbiviimiseks ei esitatud kirjalikku korraldust, on maksukohustuslasel õigus nõuda tagantjärele selle kirjalikku põhjendamist. MTA ei esitanud vaatluse kohta kirjalikku korraldust ja viitas tagantjärele selle põhjendustena varasemale korraldusele, mille alusel viidi läbi varasem vaatlus. MKS § 72 lg 1 annab maksuhalduri ametnikele õiguse siseneda vaatluse läbiviimiseks maa-alale või ruumi, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus ja kuhu tavapäraselt on juurdepääs kõrvalistele isikutele piiratud. Seejuures võib vaatlus toimuda seaduses sätestatud juhtudel ka ette teatamata. Seega on vaatlus menetlustoiming, mis võib maksukohustuslase või temaga seotud isikute õigusi oluliselt riivata. Vaatluse põhjendamine peab võimaldama selle õiguspärasust kontrollida. Pole alust arvata, et varasemas korralduses toodud vaatluse eesmärk – teha kindlaks kontrolliperioodil soetatud seadmete olemasolu ja tegelik kasutus – oleks olnud hilisema vaatluse teostamise ajal ebaõige või kaebajale arusaamatu. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendamiskohustuse täitnud. Selguse huvides tuleks vältida juba täidetud korralduse kasutamist uue menetlustoimingu põhjendamiseks. Seda eriti juhul, kui täidetud korraldusega pandi maksukohustuslasele erinevaid kohustusi ja nähti ette ka sunniraha kohaldamise võimalus. Maksuhaldur peab tagama, et põhjendused puudutaksid konkreetset menetlustoimingut ja oleksid sellistena kohustatud isikule arusaadavad. (p-d 13 ja 14)
Vastuses kassatsioonkaebusele väidab MTA, et kaebajal tekkis maksueelis, sest äriühing on deklareerinud sisendkäibemaksu samas suuruses käibemaksuga ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et äriühingul tekkis õigus sellises suuruses sisendkäibemaksu deklareerida. MTA väited kujutavad endast täiesti uut maksudest kõrvalehoidumise koosseisu. Maksuotsuses on MTA pidanud tehingute sellisel viisil vormistamise põhjuseks PRIA-lt toetuse saamist ja määranud maksu põhjusel, et kaebaja pole saanud müügiarvet äriühingult. Riigikohtul pole võimalik MTA esitatud uusi faktiväiteid kontrollida. Samuti ei saa heita haldus- ja ringkonnakohtule ette, et nad pole kontrollinud asjaolusid, millele maksuhaldur pole tuginenud. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et asjas pole tuvastatud kaebaja maksueelist seoses teise äriühingu esitatud arvete kajastamisega sisendkäibemaksuarvestuses. Järelikult ei saanud maksuhaldur keelata nende arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamist. (p-d 18 ja 19)
Kuna apellatsioonimenetluses oli kaebajal esindaja üksnes kohtuistungiks, aktsepteerib kolleegium kassatsiooniastmes suuremaid menetluskulusid (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). (p 22)
3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23) Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
3-3-1-73-16 PDF Riigikohus 28.06.2017
Detailplaneeringuga kehtestatud motokrossiraja kasutusõiguse piirang − võistlusi ei või olla enam kui neli korda aastas ning pidevaid treeningsõite ei toimu − on järgimiseks kohustuslik, sh kolmandatele isikutele. PlanS lubab detailplaneeringuga selliseid piiranguid seada, kuna detailplaneering on maakasutuse aluseks (PlanS § 9 lg 1). (p 22) PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu ülesandeid arvestades ei ole täpsem ürituse korraldamise reguleerimine detailplaneeringus tingimata vajalik. Vajaduse korral saab täpsemaid nõudeid alade piiritlemiseks, inimeste liikumiskoridoride paikapanekuks ja ohutuse tagamiseks ette näha kasutusloas (EhS § 54) ning konkreetse avaliku ürituse kooskõlastamise raames. (p 36)
Menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa üldjuhul olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15), kuid olukorras, kus ringkonnakohtus piirdus kolmanda isiku roll apellatsioonkaebusele vastamisega, kuid Riigikohtus on kolmas isik kassaator, on nii apellatsiooniastme kui ka kassatsiooniastme (kõrgemad) kulud põhjendatud ja vajalikud. (p 47)
Kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 48)
Kui norm näeb ette haldusorgani kaalutlusõiguse otsustada, kas järelevalvemenetlust alustada ja millist meedet kohaldada, ei saa kohus reeglina haldusorganit kohustada konkreetset meedet kohaldama (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-29-13; vt erand RVastS § 6 lg 5). Kohus võib kaebuse lahendada üldisema resolutsiooniga, kuigi taotletud on konkreetse meetme kohaldamist (vt ka HKMS § 41 lg 3). Üldisem resolutsioon riivab vähem ka vastustaja ja kolmanda isiku õigusi. (p 41)
On oluline, et planeeringu kehtestamise otsust, jooniseid ja teksti koostoimes hinnates mõistaks lugeja, millised on haldusakti põhimotiivid ja kaalutlused ning miks tehti valik just selle planeeringulahenduse kasuks. Küll ei saa eeldada, et lugeja peaks põhjendusi otsima planeeringu lisadest. Planeeringu lisad (PlanS § 2 lg 4) ei ole planeeringu kui haldusakti osad ning neis toodud põhjendusi ei saa ilma täpse ja arusaadava viiteta lugeda planeeringu kui haldusakti põhjendusteks. (p 27) Kui detailplaneeringu tekst on mahukas ja kaalutluste eristamine muust informatsioonist on keeruline, tuleks KOV-l põhimotiivid ja kaalutlused esitada kokkuvõtlikult ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses. (p 30)
Kui tegu tegu on faktiliselt olemasoleva olulise ruumilise mõjuga objektiga (ORMO), mille asukohta PlanS (v.r) § 29^2 mõttes ei valita, ei ole ORMO nüüdisajastamiseks vaja algatada üldplaneeringu koostamist. Sellises olukorras tuleb siiski silmas pidada PlanS § 29^2 eesmärki, st seda, millised on need kõrgendatud nõuded, mis nimetatud norm ORMO planeerimismenetlusele ette näeb. ORMO asukoha valikul üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna KeHJS § 33 lg 1 p 2 järgi on üldplaneeringu koostamisel see kohustuslik. Seega, kui kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt olemasoleva ORMO parameetreid või kasutamistingimusi, on oluline, et hinnataks PlanS § 29^2 lg‑s 1 nimetatud mõjude ulatust ja intensiivsust. (p 17)
KOV pädevuses on anda ehitisele kasutusluba, mille menetlusse naabreid kaasates on võimalik ette näha kõrvaltingimusi ehitise kasutamise reguleerimiseks (HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3, EhS § 54 lg 3). Samuti on KOV pädevuses ehitise kasutamisloaga seonduva kontrollimine (EhS § 130 lg 2 p d 4 ja 5) ja võistluse kui avaliku ürituse korraldamise reguleerimine (KorS § 59). Seega on KOV käsutuses mitmeid meetmeid, mille abil täpsustada ja jälgida detailplaneeringus õiguslikult siduvalt paika pandud motokrossiraja kasutamisele seatud nõuetest kinnipidamist. (p 23)
HMS § 10 lg 6 välistab taandamisaluste laienemise valla- ja linnavalitsuse liikmele sõnaselgelt. 2012. aastal kehtinud KOKS ei näinud ette vallavalitsuse liikme kohustust taandada end otsuse tegemisel. Kahtlus, et vallavanem oli erapoolik, ei saa olla detailplaneeringu tühistamise aluseks ka seetõttu, et tema allkirjastatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise korralduse ja detailplaneeringuga seotud kirjavahetusega ei otsustatud siduvalt ette ära planeeringu kehtestamine. Menetlus siiski mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane. (p 39)
3-3-1-80-16 PDF Riigikohus 03.05.2017
MKS § 13 lg 2 p-st 2 nähtub üheselt, et erand ärakuulamiskohustusest on kohaldatav vaid menetluses, kus haldusorganil on olnud isikuga varem kontakt: viimane esitas avalduse, taotluse või on andnud seletuse. Isegi kui intressinõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses ei olnud isikuga kontakti, kuid teave maksuintressi maksmise kohustuse, intressi suuruse ja arvutusmetoodika kohta sisaldus maksuotsuses ja enne selle andmist kuulati isik ära ja teave arvestusliku intressi kohta on kättesaadav ka e-maksuametis, ei saa intressi maksmise kohustus olla isikule üllatuslik. Arvestades neid asjaolusid kogumis ning seda, et intressinõude esitamisel kaalutlusõigus puudub, ei mõjutanud formaalne ärakuulamisnõude rikkumine intressinõude sisulist õiguspärasust. Seaduses võiks olla täpsemalt sätestatud ärakuulamisnõude kohaldatavus intressinõude esitamise korral. (p 18-20)
Maksuvõla kustutamise eelduseks on mh maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest tingitud ebaõiglus (MKS § 114 lg 3). Nii võib intressinõude kustutamine olla õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-14). Kustutamise aluseks võib olla ka muu asjaolu, mida saab lugeda ebaõiglaseks MKS § 114 lg 3 mõttes. Maksuvõla kustutamise taotluse esitamist ja menetlemist reguleerivad MKS § 114 lg 3 ja rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 "Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord" § 5^1, mis kustutamise taotlusele olulisi formaalseid nõudeid ette ei näe. Kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, nähtub MKS-ist seadusandja arusaam, et võrreldes põhivõlaga on intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (vt nt MKS § 117 lg 2, § 119) (p-d 22 ja 25)
Erinevalt varem kehtinud regulatsioonist on 1. juulil 2013 jõustunud MKS § 118 lg 1 redaktsioonis maksuotsusel üks intressi arvestamise aegumistähtaeg. See, milliseid maksukohustusi maksuotsus puudutab, ei ole intressi arvestamise aegumisel enam oluline. Asjakohased rakendussätted MKS § 118 lg‑l 1 puudusid, s.o intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamiseks enne seaduse muutmist antud maksuotsuste puhul. Intressi arvestamise aegumistähtaja muutmine ei ole põhiseadusvastane. See, mitu erinevat põhivõlga ja millistest ajavahemikest otsustab maksuhaldur koondada ühte maksuotsusesse, sõltub siiski maksuhalduri äranägemisest. Sellist koondamist piirab vaid maksusumma määramise aegumistähtaeg (kolm või viis aastat sõltuvalt tahtlusest, vt MKS § 98), mistõttu võib praktikas tekkida kuritarvituste oht. (p 27) Intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise regulatsiooni muutmise eesmärk oli selguse suurendamine, et maksukohustuslasel oleks maksukohustuse suurus piisavalt ettenähtav. Tuleb möönda, et muudatus võib sõltuvalt asjaoludest olla isiku jaoks siiski ebasoodsam, suurendades maksukohustust. Intressi arvestamise aegumise peatumise regulatsioon on kantud avalikust huvist. Peatumine põhineb arusaamal, et isiku poolt õiguskaitsevahendite kasutamine ja sellest tulenev määramatus ei tohiks kahjustada maksuintressi eesmärkide (riigi rahaliste huvide kaitsmine ja maksukohustuslase motiveerimine oma kohustusi tähtajaks täitma) saavutamist (vt eesmärkide kohta RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16). (p 30)
Maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). Põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15). Vajalikkuse ja põhjendatuse puhul tuleb arvestada nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust. (p 33-34)
3-3-1-26-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
Kuna kaevandamislubade andmine on Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenev ülesanne ning KKM-i töötajad pidid olema võimelised teda ise esindama, ei saa õigusabikulusid pidada vajalikuks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). (p 50)
MaaPS § 25^1 lg-s 1 sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni piirab kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär seevastu on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale maavara kogusele (MaaPS § 26 lg 3). MaaPS § 26 lg-s 5^1 reguleeritud kaevandada lubatud aastamäär aga on sisuliselt igale kaevandamisloa või lubade omanikule määratud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Kaevandada lubatud aastamäära eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud lubatud maksimaalsetest aastamääradest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. (p 23) MaaPS § 34 lg 1 p 6 koosmõjus MaaPS §-ga 25^1 ja Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, mitte käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandada lubatud aastamäärade summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärad endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa alla MaaPS §-s 25^1 ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära. (p d 28–29) Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 5^1 või § 42 lg 3 alusel määratud kaevandada lubatud aastamäär. Aluse sellises olukorras kaevandada lubatud aastamäärade muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 5^1 teine lause. Tingimus, et kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära, tuleb tema kaevandada lubatud aastamäära vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud MaaPS-s sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. (p 30) MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud lubatud maksimaalsed aastamäärad ületavad põlevkivi aastast kaevandamismäära või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olukorras, kus lõppema hakkav kaevandamisluba, mille asendamiseks uut luba taotletakse, veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 30^1 lg 2. (p 34) MaaPS § 30^1 lg 1 ei käsitle üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Sätte eesmärgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele, kusjuures silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist. (p 35) MaaPS § 30^1 lg t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 25^1 tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama lubatud maksimaalse aastamääraga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ületada temale määratud kaevandada lubatud aastamäära. Kaevandada lubatud aastamäärade näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid lubatud maksimaalseid aastamäärasid muutmata. Uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa § s 25^1 sätestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigustaks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule otstarbekusele ka selle keskkonnasäästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevandamisel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa andmine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa endiselt oluliselt suuremaks tema kaevandada lubatud aastamäärast, soodustab aga viimast. (p 38) Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25^1 piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)
Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25^1 piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)
3-3-1-25-16 PDF Riigikohus 21.02.2017
Kaevandamislubade andmine ja muutmine on Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenev ülesanne ning KKM õigusabikulud ei ole vajalikud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). (p 18)
Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär Keskkonnaministeeriumi mh uute kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade üle otsustamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38). (p 14) Täiendav alus käskkirja nr 1319 muutmiseks tuleneb MaaPS § 26 lg 5^1 teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 30). Käskkirja tuleks seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. (p 15)
3-3-1-84-15 PDF Riigikohus 10.06.2016
Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21) IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19) Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26) IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
3-3-1-51-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
KMS § 37 lg‑s 7 nimetatud andmed ei ole kõigil juhtudel võrdselt olulised ja ükskõik milliste andmete puudumine arvel ei välista sellise arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise. Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu (vt RKHK 29.02.2016 otsus asjas nr 3-3-1-59-15 ja selles viidatud praktika). Arvel andmete puudumine müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri ja aadressi kohta on reeglina ebaoluline vormiviga, kuna Eestis on ühtne, mitte piirkondlik käibemaksukohustuslaste register. Reeglina piisab äriühingu nimest ja registrikoodist, et tuvastada usaldusväärselt müüja isik ja kontrollida, kas tegemist on registreeritud käibemaksukohustuslasega. Andmeid müüja isiku ja kauba või teenuse kohta tuleb aga pidada olulisteks ja nende puudumine välistab sellise mittenõuetekohase arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise (vt nt RKHK 09.05.2013 otsus asjas nr 3-3-1-81-12 ja 04.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-57-13). (p 11) Euroopa Kohtu 09.07.2015 otsusest C-183/14 tuleneb selgelt, et arvele väljastaja aadressi ja käibemaksukohustuslase numbri märkimine on formaalne nõue, mille eiramine pole piisavaks aluseks, et keelata sisendkäibemaksu kohene mahaarvamine. Seega tuleb KMS vastavaid sätteid tõlgendada selliselt, et ka formaalsete puudustega arve saab olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisele. (p 13)
Bürookulude puhul ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (vt nt RKHK 11.12.14 otsus asjas nr 3-3-1-61-14). (p 15)
3-3-1-76-15 PDF Riigikohus 13.01.2016
Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)
Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13) Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole kulude tekkimine vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)
Kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalik-õiguslikes suhetes alust, just nagu ka vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik vastustajalt välja mõista ei HKMS ega RVastS alusel (vt RKHK 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11 ja 5. detsembri 2013. a otsus asjas 3-3-1-60-13). (p 12-13) Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole see kahju vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)
3-3-1-21-15 PDF Riigikohus 15.10.2015
Kui kohus lahendab ettevalmistavas menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust ning peab vajalikuks puudutatud isiku seisukoha väljaselgitamist, tuleb nimetatud isik HKMS § 120 lg 1 p 7 tuginevalt kaasata määrusega menetlusse kolmanda isikuna.(p 12) Asjaolude kogumist nähtuvalt – sihtasutuse õigusi ja kohustusi vahetult puudutava esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine, selle taotluse lahendamine ettevalmistavas menetluses, taotluse kohta seisukoha esitamise kohtunõude saatmine – on ilmne, et kohus on vaikivalt kaasanud sihtasutuse kolmanda isikuna. Kaasamise määruse puudumine ei saa nendel asjaoludel olla kolmanda isiku menetluskulude üle otsustamisel määrava tähendusega. Halduskohtu esitatud seisukoha nõuet sihtasutusele kui "võimalikule kolmandale isikule" tuleb selles asjas lugeda menetlusse kaasamise toiminguks.(p 13)
Menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid on esitatud hilinenult, kuid seda kohtu vea tõttu. Kuna halduskohus jättis vastuolus HKMS § 153 lg s 2 sätestatuga kaebusest loobumise avalduse esitamisest teatamata, ei olnud sihtasutusel võimalik menetluskulude väljamõistmist taotleda ja kuludokumente esitada. Seega tuleb aktsepteerida sihtasutuse õigust esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid koos määruskaebusega menetlust lõpetava määruse peale. (p 14)
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on varem leidnud, et "menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav" (vt Riigikohtu 15. detsembri 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). (p 16)
3-3-1-5-15 PDF Riigikohus 28.04.2015
Direktiiv 2014/40/EL ei välista Ravimiameti kaalutlusõigust elektroonilise sigareti ravimina määratlemisel. Direktiivi 2014/40/EL artikkel 20 p 1 teise lause kohaselt ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse elektroonilised sigaretid ja täitepakendid, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/83/EÜ (ravimidirektiiv) kohast loa olemasolu nõuet või direktiivis 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete direktiiv) sätestatud nõudeid. (p 28) Tegemist ei ole RVastS § 6 lg-s 4 kirjeldatud olukorraga, kus Ravimiamet ei saaks asja uuel otsustamisel E-Lites toodete ravimina mitte määratlemisest ühelgi tingimusel keelduda. (p 29)
Otsustamaks, kas toodet saab määratleda ravimina toime alusel direktiivi 2001/83 tähenduses, peavad riigisisesed asutused tegema otsuse juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki toote omadusi, sh eriti selle koostist, selle farmakoloogilisi, immunoloogilisi või ainevahetuslikke omadusi sellisena, nagu neid on võimalik olemasolevate teaduslike andmete põhjal tuvastada, toote kasutamisviisi, kasutamisulatust, tarbijate teadlikkust tootest ja ohte, mis selle kasutamisega võivad kaasneda (vt Laboratoires Lyocentre, C-109/12, p 42). (p 14) Euroopa Kohus on selgitanud, et ehkki kahte direktiivi 2001/83 sätet (toime ja tutvustuse alusel määratlemine) eraldab sõna „või“, ei saa neid pidada teineteisest lahutatuks ja neid tuleb lugeda koostoimes. Inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse eesmärk ei tähenda pelgalt inimese tervisele avaldatava toime neutraalsust, vaid eeldab, et see toime on kasulik. Mõistet „ravim“ tuleb tõlgendada nii, et see välistab niisugused ained, mis evivad pelgalt füsioloogilise talitluse modifitseerimisega piirduvat toimet, ilma et neil oleks võimet avaldada inimorganismi talitlusele ja seega ka inimese tervisele – kas vahetult või vahendatult – kasulikku mõju. (p 17) E-Lites tooteid ei kasutata ravieesmärgil ning nende tarvitamine on inimese tervisele eelkõige kahjulik. (p 18)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes. (p 32)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib ravimi määratlemise kriteeriumeid kokku võttes öelda, et toote võib määratleda ravimina tutvustuse (s.t millegi raviks ette nähtud, sellisena määratletud või soovitatud toode) või toime alusel. Ravim toime alusel on toode, mis vastab küll direktiivi 2001/83 art 1 p 2 a mõistele (aine või ainete kombinatsioon, mille omadused on ette nähtud inimeste haiguste raviks või nende ärahoidmiseks), kuid mida sellisena ei presenteerita. (p 13) Toote määratlemisel ravimina toime alusel tuleb võtta aluseks selle tarbimine tavatingimustes. (p 19) Ravimiamet ei ole elektroonilisi sigarette ravimiks liigitades arvesse võtnud, et tavasigarette, mis samuti sisaldavad nikotiini ja mille tarbimise eesmärk on sama, ei ole ravimina määratletud. (p 22)
Ravimiamet ei ole E-Lites toodete määratlemisel kaalunud, kas tarbijate teavitamine toote võimalikust ohtlikkusest ja muude müügipiirangute seadmine oleks olnud võimalik ilma ravimi müügiloast tulenevate rangete piiranguteta. Direktiivi 2001/83 tõlgendamine ei või viia kaupade vaba liikumise takistusteni, mis oleksid taotletava eesmärgi (inimese tervise kaitse) suhtes ebaproportsionaalsed. Näiteks tagaks märgistuse nõue tarbijate hoiatamiseks toote tarbimisega seotud võimalike ohtude eest rahvatervise kaitse ilma rangete piiranguteta kaupade vabale liikumisele (Komisjon vs. Saksamaa, C-319/05, p-d 62, 71 ja 95; Van der Velt, C-17/93, p 19). Kaalumist ei välista see, et leebemate meetmete kehtestamine ei ole Ravimiameti pädevuses. (p 24)
3-3-1-89-14 PDF Riigikohus 23.03.2015
Olukorras, kus mõni taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata, on menetlusosalistel HKMS § 170 lg 1 järgi õigus taotleda täiendava otsuse tegemist. Sama kehtib HKMS § 185 lg 1 ja HKMS § 178 lg 3 alusel määruse kohta. Üldjuhul on mõistlik võimaldada taotlus lahendada ringkonnakohtul endal täiendava lahendiga. Eeltoodu ei tähenda siiski, nagu oleks samadel asjaoludel keelatud kassatsioon- või määruskaebuse esitamine – taotluse lahendamata jätmine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. (p 10)
Ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmisega lõppes asja menetlus, seega tulnuks selles määruses esitada ka menetluskulude jaotus. Vastustaja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise määruse näol oli tegemist kohtulahendiga vastustaja kahjuks HKMS § 108 lg 1 mõttes. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine eeldab puudusi apellatsioonkaebuses või apellandi poolt kohtu nõude täitmata jätmist (HKMS § d 190 ja 195). Seega põhjustab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise apellandi tegevus. Põhjendatud on mõista apellandilt teise poole kasuks välja menetluskulud, mille apellant on põhjustanud oma menetlusnormidele mittevastava tegevusega. (p 7)
Enne apellatsioonkaebuse mittetähtaegsuse kindlakstegemist küsis ringkonnakohus seisukohta kaebajatelt, kes olid esimese astme kohtus kasutanud ja kasutasid ka apellatsioonkaebusele vastamisel õigusabi. Kaebajatele ei saa ette heita apellatsioonkaebusele vastamist – seda eriti olukorras, kus kohus kaebajaid selleks kohustas. Samuti ei saa ette heita õigusteenuse kasutamise jätkamist. Seega on tegemist põhjendatud kuludega. (p 8)
3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015
Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)
Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)
PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)
Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)
3-3-1-68-14 PDF Riigikohus 15.01.2015
JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)
JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15) Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16) Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29) KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30) Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30) Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)
Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)
Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)
3-3-1-67-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta loodus keskkonda. Seega ei tulenenud KeHAS § 4 lg 3 p st 2 KMH täiendamise vajadust. (p20) KeHAS § 19 lg 3 ei kohusta sama menetluse raames keskkonnamõju uuesti hindama. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa saaja pole tegevusega alustanud. (p 21) Kuigi KMH korraldamise ajal ei olnud teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiivseid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale. Alternatiivide võrdlemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. (p. 23.2)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel. (p. 33) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas astmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem praktika). (p. 40.1)
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. (p. 32.1) Kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vasta¬vate sätete alusel. (p. 33) Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust. (p. 35)
Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel ei saa lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. (p. 34)
Üldised MaaPS § 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. (p. 27) Kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetakse kinni kaevandamisloa tingimustest. (p 26) Kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles puudutatud isikud saaksid osaleda. Kaevandamisloas on nõutud projekti esitamist Keskkonnaministeeriumile vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist. Nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS § 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Seega ei jää puudutatud isikute õigused kaitseta. (p. 28)
3-3-1-61-14 PDF Riigikohus 11.12.2014
Põhjendatud menetluskuluks ei ole bürookulud. Bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, kuid ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-14). (p 25)
Teenuse osutamisel kasutatud materjali liigi, hulga ja maksumuse eraldi märkimine arvele ei pruugi tähendada, et kaupa ja teenust osteti eraldi, vaid olenevalt tehingu tunnustest võib see olla kvalifitseeritav tervikuna kas kauba ostmisena või teenuse osutamisena. Soorituse lugemisel teenuse osutamiseks või kauba müügiks tuleb hinnata, millised on tehingu olulisimad tunnused, teenuse ja kauba maksumuse osakaalud ning milliseid tehingu elemente on ostja tähtsamaks pidanud (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-27-14, p 31, ja nr 3-3-1-33-14, p d 14 ja 15.1.). Hindamise teel maksusumma määramist ei tule üldjuhul kaaluda, kui kauba maksumus moodustab arvel märgitud koguhinnast vähem kui 50%. (p 17) Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16-18; nr 3-3-1-60-11, p 33). (18)
HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on vajalike ja põhjendatud menetluskuludena võimalik käsitada esindaja sõidukulusid, sh kasutatud kütuse maksumust. Lisaks võib tasu esindaja istungile sõitmisele kulunud aja eest käsitada teatud juhtudel sarnaselt esindaja sõidukuluga menetluskuluna (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12). Tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda analoogia korras riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punktis 47 sätestatud määradest ja tingimustest. (p-d 23-24)

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json