3-12-1512/140
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.02.2020 |
|
Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)
Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)
Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)
Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)
|
3-15-2595/42
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2018 |
|
Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16)
RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.
Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)
Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18)
Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)
|
3-3-1-10-16
|
Riigikohus |
25.04.2016 |
|
Üksnes vandeadvokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-94-08). (p 16.3)
"Ettevõtlus" on käibemaksuõiguses autonoomne mõiste, mida tuleb sisustada konkreetse isiku majandustegevuse sisu kaudu. Teistes õigusaktides sisalduvad "ettevõtluse", "ettevõtja" või "majandustegevuse" definitsioonid ei ole KMS tõlgendamisel asjakohased. KMS § 2 lõikes 2 sisalduv väljend "olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest" viitab käibemaksu neutraalsusele, eelkõige sellele, et isiku õiguslik vorm ega kasumi teenimise eesmärk ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast olulised. Käibemaksu kui tarbimismaksu eesmärk on koormata lõpptarbijat. Tarbija seisukohast ei ole oluline, milliste kavatsustega ja eesmärkidega või millist õiguslikku vormi kasutades tegutseb isik, kes müüb kaupa või osutab teenust. Isik, kes kasutab soetatud kaupu ja saadud teenuseid uute kaupade või teenuste tootmiseks, ei tohi muutuda käibemaksukoormuse kandjaks. Ei ole oluline, millist liiki juriidilise isiku vormis isik tegutseb. KMS mõistes on ettevõtlusega tegemist ka siis, kui puudub kasumi teenimise eesmärk. Sõltuvalt asjaoludest võib mõne MTÜ kogu tegevus kvalifitseeruda ettevõtluseks KMS mõistes ning anda 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, ilma et tekiks vastuolu MTÜS §-s 1 toodud põhimõtetega. Ettevõtluse mõiste sisustamisel ei ole isiku õiguslik vorm määrav (vt ka RKHK lahendeid asjades 3-3-1-29-99, 3-3-1-62-00, 3-3-1-74-04, 3-3-1-72-12). (p 9-11)
Kuni 31.12.2002 kehtinud KMS § 18 lg 3 ei näinud ette sisendkäibemaksu korrigeerimist pikema perioodi kohta kui kalendrikuu (vt RKHK 16. detsembri 2005 otsust asjas nr 3-3-1-74-04). Kehtiva KMS § 29 lg 4 sõnastus on tollase KMS § 18 lg-ga 3 identne. (p 14)
Halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-60-13). (p 16.1)
Rahalise toetuse saamine iseenesest ei saa olla sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirav asjaolu. Sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, mis eesmärgil kasutatakse toetuse eest ostetud kaupu ja teenuseid. Muud laadi toetused, mis ei ole suunatud tarbijale, vaid ettevõtjale (näiteks investeeringute toetamiseks antud toetused), ei kuulu maksustamisele ega piira sisendkäibemaksu mahaarvamist (vt KMS § 12 lg 2). Ettevõtluse toetamiseks antud rahaline abi ei ole võrdsustatav maksuvaba käibega, sest rahalise abi eesmärk on vähendada ettevõtja kulusid ning soodustada teatud liiki investeeringute tegemist. Sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine saaks kõne alla tulla näiteks siis, kui soetatud seadmeid oleks antud MTÜ liikmetele tasuta kasutamiseks (vt KMS § 16 lg 1 p 3 ja KMS § 32) või avalikku tasuta kasutamisse (vt KMS § 29 lg 4). (p 12-13)
|
3-3-1-83-15
|
Riigikohus |
19.04.2016 |
|
TKindlS ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe TKindlS ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt TLS § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule, kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. (p 14)
ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt ka RKHK 20. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-74-10; 31. jaanuari 2000 otsus asjas nr 3-3-1-51-99; 24. oktoobri 2000 otsus asjas nr 3-3-1-45-00). (p 13)
HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. (p 17)
Kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt RKHK 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35). Isegi juhul, kui arved seondusid kohtule uute tõendite esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt väljamõistetavate põhjendatud menetluskuludega, kui tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata. (p 18)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt RKHK 3. märtsi 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-64-13). Avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda. (p 19)
|
3-3-1-15-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Menetluskulud peavad väljamõistmiseks olema reaalselt kantud. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-64-13). (p-d 15, 18)
Kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotus, on asi sisuliselt lahendatud halduskohtus ja apellatsiooniastme menetluskulude jaotust ei saa mõjutada halduskohtule esitatud kaebuse, vaid apellatsioonkaebuse rahuldamise osakaal. Kui kolmas isik ei esitanud apellatsioonkaebust, ei saa tema kui kolmanda isiku suhtes kohaldada poole kohta sätestatut. (p-d 21 ja 23)
|
3-3-1-64-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38)
Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39)
Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks.
Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31)
Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.
Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22)
ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23)
Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24)
Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
|
3-3-1-12-12
|
Riigikohus |
14.05.2012 |
|
Eesti tulumaksusüsteemis on juriidilise isiku maksuobjekt loetletud ammendavalt. Juriidilistel isikutel ei tule tulumaksu tasuda mitte tuludelt - kasumilt, vaid n-ö jaotatud kasumilt. Sisuliselt on juriidiliste isikute maksustamisel tegemist kasumijaotusmaksuga. Nimetatud eripära tõttu tuleb maksuhalduril ja kohtutel tõkestada kasumi varjatud jaotamine. Seejuures tuleb tugineda TuMS §-dele 48-52, kus on ammendavalt loetletud maksuobjektiks olevad väljamaksed.
Kui ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ei ole tulumaksu tasutud, määrab maksusumma maksuhaldur. TuMS § 51 lg 2 p 3 saab kohaldada kui tehingut tõendav algdokument ei vasta raamatupidamisseaduse nõuetele. Kui ostja on kauba eest maksnud ja kaup on olemas, siis tuleb tulumaks määrata hindamise teel. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral tulumaksukohustust. Kui ei ole selge tegelik müüja ega ka kauba olemasolu, tuleb väljamakse täies ulatuses maksustada tulumaksuga.
Tulumaksu ei määrata juhul kui algdokument ei vasta küll nõuetele, kuid tegemist on äriühingu töötaja tahtliku ründega äriühingu vara vastu. Kohtuasjas nr 3-3-1-60-11 tehtud otsuse p-s 31 on võetud seisukoha, kuidas pidi äriühing teada saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ei muudeta. Kui äriühingu töötaja mõistetakse süüdi seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest (KarS § 2172 lg 1), ei ole äriühingule tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel põhjendatud.
Maksukohustuse tekkimise seisukohalt ei ole oluline, kas äriühing oli oma tegevust nõuetekohaselt korraldanud ning teostanud järelevalvet oma töötajate üle olukorras, kus äriühingu töötaja paneb toime äriühingu vara vastase kuriteo.
Maksuhalduril on võimalik kohaldada MKS § 99 lg 1 p-i 5 kui on kahtlus, et äriühingu vastu on toime pandud kuritegu. Seejuures on oluline, et paralleelmenetluse korral, kus ühe ja sama maksuõigusnormide rikkumisega seotud faktilised asjaolud tuvastatakse ja neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult nii haldus- kui ka kriminaalmenetluses, ei saa maksuhaldur maksusumma määramise kohustust jätta täitmata, kui maksustamise alused on olemas.
Juriidilise isiku vara ja kasumi vähenemist võivad põhjustada mitte üksnes vargus karistusseadustiku (KarS) § 199 mõttes, vaid kõik varavastased süüteod - nii omandivastased (sh vargus) kui ka varaliste huvide vastased süüteod (kelmus, väljapressimine, ebaseaduslik kasutamine ja usalduse kuritarvitamine). Oluline on eristada varavastastest süütegudest majandusalaseid süütegusid, kus kaitstav õigushüve on lõppkokkuvõttes maksutulude korrapärane laekumine. Oluline on seegi, et kelmuse ja maksualaste süütegude piiritlemisel tuleb maksupettus kvalifitseerida maksualase süüteona. Maksusüütegude ja kelmuse eristamisel on aga oluline, kas pettus on suunatud maksutulude laekumise või kolmanda isiku vara vastu (vt ka kohtuotsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 11.4).
Kehtiva HKMS eelnõu 902 SE seletuskiri menetluskulude jaotuse osas selgitusi ei anna, kuid teeb viite Riigikogu menetluses olnud HKMS eelnõule 755 SE märkides, et võrdlev analüüs ja põhjendused Riigikogu menetluses muudetud sätete kohta on leitavad eelnõu 755 SE seletuskirjadest jm menetlusdokumentidest. Kuigi HKMS eelnõu 755 SE seletuskirja kohaselt on muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud, ei nähtu HKMS tekstist väidetava muudatuse elluviimist. HKMS v.r § 93 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 on tekstilt kokkulangevad. HKMS § 109 lg-s 1 on reguleeritud täiendavalt kuludokumentide esitamise tähtaeg nii suulises kui kirjalikus menetluses. HKMS § 109 ega ükski muu HKMS säte ei toeta põhimõttelist muutust menetluskulude kantuse osas ega anna põhjust senise kohtupraktika muutmiseks.
HKMS süstemaatiline tõlgendamine toetab senist seisukohta menetluskulude kantuse osas. HKMS § 101 lg-s 3 on märgitud, et igas kohtuastmes peab kohus arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta (sama sätestas ka HKMS v.r § 83 lg 5). HKMS § 109 lg 2 teise lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus (sama sätestas ka HKMS v.r § 93 lg 2 teine lause). HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Sellesisulist sätet HKMS v.r ei sisaldanud, kuid kohtupraktikas on sellist seisukohta teatud tingimustel aktsepteeritud (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-28-03). Seega nii HKMS v.r kui ka kehtiva HKMS järgi menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud.
|
3-3-1-20-11
|
Riigikohus |
01.06.2011 |
|
Vaideotsuse peale saaks kaebuse esitada ainult siis, kui sellega oleks rikutud kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.
Halduskohus saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid. Haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei ole halduskohtu pädevuses.
Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses ei teki KMS § 34 lg 2 p 1 kohaselt käivet ning seetõttu ei ole ka õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal.
Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses on käibemaksuga maksustamine analoogne olukorraga, kus käibemaksuga ei maksustata kinnisasja kui kauba käivet. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud (vt Riigikohtu 06.04.2005 otsust asjas nr 3-3-1-8-06, 13.04.2006 otsust asjas nr 3-3-1-22-06 ja 08.06.2006 otsust asjas nr 3-3-1-37-06).
Ettevõtte osa üleandmise puhul maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Ettevõtte või selle osa üleandmise kohta ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut. Õiguslikult ei ole reguleeritud, millise lepingu alusel ettevõte üle antakse.
|
3-3-1-50-08
|
Riigikohus |
20.09.2010 |
|
Asi on peremehetu, kui see ei ole olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse kehtestatud "Peremehetu ehitise hõivamise korra" p 5 alusel eeldatakse omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada.
TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva halduskohtumenetluse pooltele on kohustuslik tsiviilasjas tehtud lahend, millega tunnustati ühe poole omandiõigust hoonele, sest tsiviilasjas olid menetlusosalisteks samad pooled. Kuna hoone omanik ei olnud lõpetanud hoone valdamist omandist loobumise tahtega, ei olnud käesoleval juhul täidetud hoone peremehetuks tunnistamise eeldused vastavalt AÕS § 96 lg-le 3.
Menetluse peatamine on vajalik, kui paralleelselt halduskohtumenetlusega käib ka tsiviilkohtumenetlus, mille ese on kaebaja omandiõiguse tunnustamine vaidlusaluse hoone suhtes. Menetluse peatamata jätmise korral võib omandiõiguse tunnustamine tsiviilkohtumenetluses olla kaebaja jaoks kasutu. Kui halduskohtumenetluses on jõustunud lahend, mille kohaselt hoone peremehetuks tunnistamise ja hõivamise otsus on kehtiv, siis kaebaja seda vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 2 uuesti vaidlustada ei saa.
Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.
|
3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
3-3-1-89-08
|
Riigikohus |
05.02.2009 |
|
HMS § 14, millega sätestatakse nõuded haldusmenetluse algatamise taotlusele, ei sisalda tingimust, et isikul tuleb haldusorgani poole pöördudes viidata asjakohastele normidele. haldusmenetluse seaduse kohaselt peab kirjalik taotlus olema selgelt sõnastatud. Ka juhul, kui taotleja on eksinud oma nõude õigusliku aluse märkimisel, ei saa haldusorgan ainult väära õigusliku aluse märkimise tõttu jätta taotlust läbi vaatamata või rahuldamata.
Advokaadibüroo kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (vt nt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-55-00 p-i 3, 25.03.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-08 p-i 18). HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb kuludokumendid esitada kohtule enne kohtuvaidlusi. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
|
3-3-1-47-08
|
Riigikohus |
20.11.2008 |
|
RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 31.08.2011, nr 3-3-1-35-10, p 50)
Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole võimalik leida põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem (vt Riigikohtu 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-33-04).
Seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.
Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsust asjas nr 3-3-1-5-08, 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08, 30.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-52-08 ja 12.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-48-08).
Riigivastutuse seadus on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Sellise kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses.
Pärast 1. juulit 2004 ei ole KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, seetõttu tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel. Kui oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused isiku puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse õigusliku aluseta.
RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine.
RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.
|
3-3-1-48-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Halduskohtumenetluses ei kohaldata kassatsioonitähtaja osas TsMS § 670 lg-t 2. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega reguleerib Halduskohtumenetluses ammendavalt HKMS § 53, mille esimese lõike kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva arvates kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Alusetu rikastumise sätete alusel millegi väljamõistmise eelduseks on see, et asja on saanud see isik, kellele nõue esitatakse. Tulenevalt sellest, et lennukõlblikkuse kontrolli kuluna makstud rahasumma sai teine äriühing mitte neid kulusid nõudnud haldusorgan, ei saa haldusorganilt seda summat välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.
Kuna LennS § 71 lg 2 teise lause põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega langes ära alus lennukõlblikkuse kontrolli teostamise kulude nõudmiseks ettevõtjalt, siis oli nende kulude nõudmine õigusvastane ja sellega tekitati ettevõtjale kahju. Kahju ei tekitatud vahetult õigustloova aktiga, kuna raha maksmise aluseks oli haldusorgani esitatud arve. Olemas on põhjuslik seos esitaud arve ja selle alusel raha maksmise vahel. Seetõttu kuuluvad lennukõlblikkuse kontrolli kulud ettevõtjale hüvitamisele mitte alusetu rikastumise, vaid kahju hüvitamise sätete alusel.
Halduskohtumenetluses kuuluvad väljamõistmisele ainult kantud menetluskulud. Menetluskulude kandmist ei saa tõendada advokaadi kinnitusega arvete tasumise kohta (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsuss asjas nr 3-3-1-5-08; 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08; 30.09.2008 otsus asjas nr 3-3-1-52-08). Pärast istungit esitatud tõendeid õigusabikulude tasumise kohta ei ole võimalik arvesse võtta. Samuti ei pruugi kohus välise õigusabi kasutamisel haldusekandja menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt nt Riigikohtu 19.06.2007 määrust asjas nr 3-3-1-36-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07).
|
3-3-1-52-08
|
Riigikohus |
30.09.2008 |
|
Kiirgusohutuse seisukohast olulise kiirgustegevuse muutuse korral uue loa nõudmise võimalus on KiS § 25 lg 2 sõnastusest tulenevalt sätestatud diskretsiooniliselt. Seega on haldusorganil võimalik kaaluda uue loataotluse esitamiseks kohustamise otstarbekust, arvestades seda, kas esineb vajadus uute KiS § 18 lg-s 1 nimetatud loataotlusele lisatavate dokumentide järele. Kui reaalne vajadus uute andmete saamiseks puudub, koormab uue taotluse nõudmine isikut ebaproportsionaalselt ning venitab põhjendamatult menetlust. KiS § 25 lg 1 p 1 obligatoorses sõnastuses väljendub haldusorgani kohustus tagada loas märgitu vastavus tegelikule olukorrale. See säte ei välista haldusorgani kaalutlusõigust loa muutmise üle otsustamisel.
KeHJS § 6 lg 3 p 4 alusel võib avariiolukordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks KMH algatamiseks. Seejuures tuleb arvestada ühelt poolt avariiolukordade esinemise tõenäosust ning teisalt avarii tagajärjel kahjustatava õigushüve olulisust. Samuti tuleb keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamisel arvesse võtta konkreetses valdkonnas kehtivat eriregulatsiooni.
Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Ainuüksi advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03. 2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).
Üksnes avalikkuse suur huvi ei ole piisav avatud menetluse läbiviimise põhjendamiseks. Oluline on kindlaks teha avatud menetluse vajalikkus asja otsustamiseks ning kaaluda menetlusosaliste huvi asja lahendamiseks avatud menetlust läbi viimata.
|
3-3-1-39-08
|
Riigikohus |
17.09.2008 |
|
MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.
Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.
Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.
Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.
Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.
Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.
Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).
Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.
|
3-3-1-5-08
|
Riigikohus |
25.03.2008 |
|
Kuni 30.04.2007 kehtinud RHS § 65 lg 6 p 4 kohaselt võis vaidlustuse läbivaatamine muu hulgas lõppeda Riigihangete Ameti otsusega rahuldada vaidlustus, tühistades RHS § 5 lg 1 p-s 1 nimetatud ostja tehtud pakkumismenetlusega seotud Riigihangete seadusega vastuolus oleva otsuse. Ka HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega tähendas ostja otsuse tühistamine Riigihangete Ameti poolt seda, et ostja pidi asja uuesti läbi vaatama. Seejuures võis ostja koguda täiendavaid tõendeid ja neid hinnata kogumis varem esitatud tõenditega. Riigihangete Ameti otsuse põhjendustes tuvastatud asjaoludel ei olnud ostja jaoks õiguslikult siduvat tähendust. Eelnev ei tähendanud, et asja uuel läbivaatamisel ei pidanud ostja Riigihangete Ameti otsuse põhjendusi üldse arvestama. Riigihangete Ameti otsust tuli hinnata koos teiste asjas kogutud materjalidega ning põhjendatud juhtudel sai sellest ka kõrvale kalduda.
Kui pakkumise kutse dokumentide järgi ei ole tingimata nõutav üksnes kehtiva ning kindlat piirkonda hõlmava sertifikaadi olemasolu, siis peab pakkuja tõendama oma suutlikkust tagada kvaliteedi tagamise meetmete rakendamine vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Pakkujate ringi piiramiseks üksnes nende ettevõtjatega, kellel on kvaliteedisertifikaat kindla piirkonna kohta, tuleb see tingimus pakkumise kutse dokumentides selgesõnaliselt sätestada.
Kui pakkumise kutse dokumendid ei nõudnud pakkujalt sõlmitud lepingute esitamist, vaid üksnes pakkuja kirjalikku õiendit ning kellelgi ei tekkinud kahtlusi esitatud õiendi õigsuses, siis ei olnud neil vajalik nõuda kolmandalt isikult välja õiendi aluseks olnud lepinguid.
Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-48-06 p-i 17). Ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-55-00).
|
3-3-1-48-06
|
Riigikohus |
12.10.2006 |
|
Kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud.
Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks, siis sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks. Haldusakti võib siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Kui ei ole tuvastatud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida haldusakt kahjustaks, siis on kehtetuks tunnistamine keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Kehtima tuleb jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele, kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud.
Kuni 31. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1võimaldas välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt 20.12.2000 otsust nr 3-3-1-55-00, 17.04. 2003 otsust nr 3-3-1-28-03, 15.03.2006. a otsust nr 3-3-1-5-06). Alates 1. septembrist 2006 kehtib HKMS § 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude kohta ning mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s 2. Sellest tulenevalt on halduskohtumenetluses teise poole kasuks endiselt võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud.
|
3-3-1-5-06
|
Riigikohus |
15.03.2006 |
|
Kui hanke läbiviimisele laienevad Riigihangete seadusest vaid üksikud sätted, on ostjal avar kaalutlusruum hankemenetluses esitatavate tingimuste ja kohaldatavate protseduurireeglite kindlaksmääramisel. Seejuures on ostja kohustatud järgima kaalutlusreegleid ning hankemenetluse kujundamisel teostama oma sellekohast diskretsioonivolitust õiguspäraselt arvestades diskretsiooni piire ja eesmärke. Ostja tegevus hankemenetluses ei tohi olla meelevaldne. Ka RHS § 4 lg-s 7 sätestatud erandite loetellu kuuluva hanke läbiviimisel on ostja seotud õiguse üldpõhimõtete ja hea halduse põhimõttega, kuigi sellise hanke suhtes kohaldatakse Riigihangete seadust üksnes RHS § 4 lg-s 8 nimetatud kohustuste täitmise osas.
Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
RHS §-de 27 ja 28 kohaldatavuse küsimust ei saa kõrvale jätta üksnes põhjendusega, et ükski menetlusosaline ei ole konkreetselt väitnud ega esitanud tõendeid, et korraldatava hanke eeldatav maksumus ületab RHS §-s 16 sätestatud rahvusvahelist piirmäära. Hanke kogumaksumus sõltub otseselt hanke perioodist ning ostetavate kaupade ja teenuste tehnilistest näitajatest (sh saadavus, kvaliteet). Hanke perioodi ning hangitavate kaupade ja teenuste tehnilise kirjelduse põhinäitajaid kindlaks määramata ei ole võimalik piisavalt täpselt hinnata riigihanke eeldatavat maksumust ning tõsikindlalt otsustada rahvusvahelise piirmäära ületamise või mitteületamise, samuti piirmääraga seotud erinõuete täitmise vajalikkuse üle.
Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse välja üksnes kohtukulud, mille kandmine on tõendatud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000. a otsus nr 3-3-1-55-00, p 2; 17.04.2003. a otsus nr 3-3-1-28-03, p-d 8, 12).
Riigihanke pakkumise kutse dokumentide õigusvastasust saab põhjendada viitega eeldatavale ebavõrdsele kohtlemisele pakkumiste hindamisel üksnes juhul, kui pakkumiste objektiivne võrreldavus on pakkumise kutse dokumentides esinevaid puudusi arvestades juba loogiliselt välistatud. Üldjuhul saab pakkumiste võrreldamatus selguda siiski alles pärast pakkumiste esitamist ja avamist.
|
3-3-1-28-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Kohtukulude väljamõistmisel haldusasjades ei ole õige tsiviilmenetluse regulatsioonide kohaldamine ega tuginemine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete tõlgendustele.
TsMS § 61 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud õigusabi eest tasunud või mitte. HKMS § 93 lg 1 mõte on poole poolt kantud kohtukulude väljamõistmine, kusjuures kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud. Seega ei peeta haldusasjades võimalikuks kohtukulude väljamõistmist, kui kohtukulusid pole reaalselt kantud, s.t. nende eest pole tasutud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulude väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulude väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud.
|